A fly-away Jean

Vahel harva, meedib mulle mõelda tuleviku ulme peale. Tehnoloogia areng, teleportatsioon, ussiaugud, antigravitatsioon jne. Muide sari "Fringe" on sellele palju hoogu juurde andnud. Aga jätame universumid praegu nagu nad on ja keskendume sellele mis meil on ja mis sellest saab. Internet. Ma nüüd üritan veidi tuleviku ennustada oleviku põhjal. Tänapäeva lapsed paljud ei tea mida tähendab dial-modem ja miks vanaema ei saanud oma sõbrannadega rääkida samal ajal kui isa meili saatis. Nende jaoks on internet enesest mõistetav asi. See on, oli ja jääb. See sisaldab nende jaoks kõike infot mida hing võiks ihaldada. Ja see on muutumas kiirelt iga päevaga. Video SinuTorus, mis eile oli veel huvitav ja uudne, on ülehomme vana ja igav repost. Viiruslikud Meemid korjavad enda põlvedesse kiiresti nooli. Internetiindigo on midagi, millest pääsu pole. kui sa pole Lõustaraamatus, pole sind olemas. Muide, kas olete tähele pannud, kuidas meie, Internetiindigo, Internetist räägime? Käisin eile õhtu Hveisspuukis ... Panin oma video Jõutuubi ... Tutvusime Orksis ... Surfasin Tšättrulettis ja nägin ainult vimmas jöldesid. Me räägime lehekülgedest kui reaalsetest kohtadest. Justkui ei oleks vahet kas käime lõustakas staatust uuendamas või baaris naisi lantimas. Deviantart on kunstigalerii asendaja. Funnyjunk on meie komöödiaõhtu. LastFM meie kontsert. 1Channel meie kino. Ja nõnda edasi. (Kui keegi oskab mulle nimetada saidi mis asendaks jalutuskäiku pargis või metsateel, siis oleksin ülimalt tänulik) Meile tekibki reaalne illusioon, et need on kohad kus me käime, kohad, kus me näeme inimesi, kohad mis on reaalselt olemas. Mulle kül tekib ja noortele indigolastele kaa kindlasti. Ja ma usun, et nii saabki tulevikus olema. Virtuaalne reaalsus muutub aina reaalsemaks. Kuid ka vastupidi, reaalsus muutub aina virtuaalsemaks. Kuna niiguini kogu meie reaalsus, kõik helid, pildid, tunded on tekitatud meie aju poolt. Kõik see on illusioon, hologramm, tekitatud närvirakkude ja energia koostööna. Ja kuna me suudame tekitada lihtsalt oma reaalsustunneli siin "päris" maailmas, siis miks mitte ka "virtuaalses" maailmas. Unenägudes loome me endale une keha. Unekeha, tunneb valu, puudutusi, kuuma, külma.. kõike mida päris keha tunneb. Aga ometi see eksisteerib kuidagi väljaspool seda reaalsust, seda ei saa siia ärkvelolekusse üle tuua ja samas ei saa ka ärkveloleku keha viia unemaailma. Aga unemaailmas pole keha niivõrd piiritletud. On unesid kui sa lendad, kui sa jooksed lõputult kiiresti, või kui sa ei suuda üldse joosta, sa suudad hingata vee all jne jne. Tehnoloogia arenguga pole väga keeruline minu arvates tekitada selline unekeha arvutis modelleeritud kolmemõõtmelisse maailma. Kus me saame jagada unenägusid, tekitada unenägusid just selliseid nagu me tahame. Võimalusi on lõputult. Ja miks piirduda ainult kolme mõõtmega. Kuna inimajul on ise keeruline konstrueerida uusi mõõtmeid, kuid arvuti abiga usun ma et see saab olema kõvasti lihtsam. Ja nagu ma juba varem mainisin on see juba alanud. Meis endis tekib illusioon paikadest internetis. Varsti meie illusioonid on reaalsus ja Matrix on käigus. (kuigi tegelikult me oleme praegu kaa Matrix's, aga see on teine jutt)

Kuidas ise mõelda. Paljudel meist on juba välja kujunenud tehnika, kuidas seda teha, aga seal on tohutult palju inimesi, kes seda ei oska. Seega kui sul juba on oma tehnika ja see töötab siis las ta olla sedasi. If it aint broke, don't fix it, eh? Aga algajatele pakun välja ühe meetodi, mida ma ammu enam ei kasuta, aga mis mind on vahepeal rajale aidanud.

1. Kuula ära jutt nagu see oleks püha tõde! See aitab sul jutule keskenduda ja üldse inimestele meeldib kui sa neid kuulad.
2. Nüüd võta see jutt oma peas ja otsusta, et see on täielik jama. Mittemiski selles pole tõde. See aitab sul leida jutus keskenduda detailidele, mis alguses tundusid ehk ebaolulised või enesest mõistetavad.
3. Hakka argumenteerima mõlemat poolt. See aitab sul tekitada ideid, miks see võiks olla tõde või vale. Lisaks aitab see kaasa loovusele, kiirele mõtlemisele ja argumenteerimisele ka vestluses, mitte ainult oma peas.
4. Otsusta millised argumendid sinu meelest vett peavad, millised mitte. Pane asjad paika oma varasematel tõekspidamistel, mis ei kõigu eriti palju. (Ma ütlen "eriti palju" sest iial ei või teada, mil üks alustaladest mädanema hakkab ja sa pead pool oma maailmapilti uuesti püsti ajama.)
5. Ära võta enda lõpliku otsust kui puhast tõde. Kui sa kahtled autoriteetides, siis kahtle ka endas. See egutab tähelepanu, seoste loomist ja nende kontrollimist ja loodetavasti ka hilisemat ise mõtlemist. 

Ma kordan veelkord, et see ei pruugi kõigi puhul üldse töötada ja kui sul on süsteem ise mõtlemiseks mis juba toimib, siis las see olla. (kui muidugi leiad arendavat infi siit siis kasuta, aga vaata et süteem koost ei laguneks, meil pole vaja rohkem lambaid) Ahjaa, ja ärge unustage ka, et te ei jaksa kogu aeg ise mõelda. Mõtlemine on raske ja energiat nõudev protsess. Kuid siiski ise mõtlemine aitab infoga delikaatsemalt ümber käia. Soovitan soojalt. Don't overdose, or you'll end up like me . . .

Nothing is true, everything is permitted.
Hops!

Never High-Five a Rabbi

Unenäod on minu meelest ühed kõige vahvamad asjad üldse, aga te teate seda juba niigi, et ma sedasi arvan. Kuid ma olen avastanud, et unenäod ja asjad nende sees, ei oledgi nii suvalised kui ailguses ehk tunduda võib. Asjad ei käid sedasi, et on (une)nägu siis on (päris)nägu ja siis on mingi hoopis uus nägu, mis ei käi teistega koos. (Une)Näod käivad enam-vähem lineaarselt, loogiliselt ja reeglite päraselt nagu (päris)näodki. (Padja)Nägudes on mõned kindlad maailmad, mida me ei külasta vaid korra. Me käime seal, teeme nad valmis, siis ärkame vaatame (lambi)nägusid, haigutame ja läheme sinna tagasi. Täiendama, uued piirkonnad, uued inimesed, uued sündmused, aga eelmised on seal alles ja me mäletame neid, isegi kui me neid väljaspool (padja)nägusid ei suuda meenutada, aga me teame, et me oleme neid juba näinud ja et see maailm on see sama maailm. Ja siis me ringutame ja keegi ei suuda lugeda meie (pokkeri)nägusid. Lõpuks polegi vaja üritada teha mingeid nägusid, sest see teeb sind lihtsalt näotuks.

Oh death my worthy adversary

Kui me piisavalt kaua kuss oleme, siis meid ümbritsevatel inimestel lõppevad otsa kasutud sõnad, millega vaikust täita. Ja siis mõni neist uudishimulikematest istub potsti sinu kõrvale ja kuulab kah, kui vali on vaikus. Igatsen "potsatajaid" . . .

 

Veidral kombel õpin hetkel vajalikke asju, mida loodan, et mul kunagi vaja teada ei ole. Koolis tundus kuidagi vastupidi, et nagu võiks vaja minna, aga kus, ei tea.

Ärme vaevle nende inimeste muredega, keda enam siin ei ole, ärme kasvatame neid lapsi, keda veel siin ei ole. Vaata enda ümber ja õpi armastama inimesi, kes on kohal.
Hops!

Aching chest and blurry sight

Ma ei tea miks, aga vahel mulle meeldib kui mul on külmavärinad. Ei mitte need kui kuulad head muusikat ja judiseb üle kere, vaid päris külmast tingitud. Siis kükitan nurgas ja lõdisen üksinda. Tekitab kuidagi elusa tunde. Olen jälle kirgas/lucid (eesti keel on vaene ikka).

Tahaks õhku joonistada. Paber tundub igav. Värviks õhu kirjuks. Ruumiline maal. Liikuv maal. Hingatav maal. Nagu udu, millesse hommikul paljajalu jalajälgi jätad. Oleks tõesti vaja leiutada aerosool värvid. Sest need purgikesed, mis ehituspoes müügil, ei püsi kuigi kaua aerosoolina õhus. Oi mul oleks nii ilus olla, kui vaid saaks õhku maalida. Ja kui see kord kõik kastena maha sajab siis paljajalu kirjusid jalajälgi endast maha jätta.

Avastasin kausist kausitäie kirsikive. Hästi säilinud.

Mul on elav kujutlusvõime. Kahjuks ma ei tea ta täpset kus ta praegast elab. Raibe kolib liiga tihti.


***
Kiire lähenemine
on aeglaseim kõigist teistest kiirustest
oled kuulnud lugu teost,
kes pani pambusesse
mina kaa ei ole
kuhu ma selle looga jõudsin
ei kuhugi
tigu kaa ei jõudnud
Silmaklappidega hobune
ei see tagurpidi jookse
tema jaoks võib seal olla
kasvõi kuri muhvin
kannuseid, kannuseid !
Kuid kiirus peatab peata kanu.
Ükskõik kuhu sa ka ei läheks
seal sa nüüd siis oled.




Jõuluvana on jumal (U.S.A traditsioonide järgi). Terve aasta ta vaatab mida sa teed. Ta teab kõike. Kõiki su pahategusid ja heategusid. Kuid ta ei sekku. Ta ainult vaatab ja annab sulle teada, et ta vaatab. Ähvardab sind küllusest ilma jäämisega ja annab sulle hoopis pimeda ja süsimusta söest tuleviku. Sa pöördud tema poole oma soovidega, iial teadmata, kas ta need täidab. Tal on palju tegelinskeid, kes ta heaks töötavad. Nende seas on hierarhia. Ta loendab päevi, mil sinu aeg häid ja halbu tegusid teha kord otsa saab. Ja mil see aeg lõpuks kord kätte jõuab, kõige pimedamal ja külmemal ajal siis ta langetab lõpuks otsuse. Viimne kohtupäev. Enamasti ta halastab kõik su pahateod, sest ta ju armastab meid kõiki. Sa ei näe teda kunagi, aga me eeldame et ta on vana halli habemega mees kes hõljub pilvede kohal, väga meie sarnane. Mõni üksik väidab, et on temaga vahetult kontakti saanud. Tema jaoks pole aeg ja ruum nagu aeg meile, sest ta ju jõuab igale poole, jõuab kuulata iga soovi, teab iga detaili. Lapsemeelsed, vaatavad alati tema poole üles - ootuses, lootuses. Mida rohkem kogemusi meil temaga on, seda rohkem hakkame me temas kahtlema. Lõpuks möödub aeg ja märkamatult avastame, et me ise olemegi muutunud temaks. Avastame, et me oleme alati olnud osa temast. Ja me säilitame endis kõik selle, mis meile temast nii kallis on ja jagame seda teistegagi.

Kollane kuusepuu ei pruugi olla kolletanud.
Hops!

Oooaaaah, what a guud landing spottt !

Kas polnud mitte sedapidi, et meie lõime jumala oma näo ja tahtmise järgi? Oma näo järgi, et olaks tuttav molu, kelel poole pöörduda. Mingi jõletise poole ei kummarda, kui siis ainult hirmust. Aga me ei viitsi lõdiseda. Meie meisterdasime valmis jumala ja modifitseerime teda kui tarvis ja tema meisterdas meid . . . savist. Ja seda mitte ainult ühes religioonis. Niiet kui ütled, "mul on savi" siis haldad sa jumalikku tööriista. Savi on sul peas. Tegelikult on meil savi, mis seal on ja miks seal on, me tahame lihtsalt õnnelikud olla ja sellest savist voolisime jumala, et vastata küsimustele millele ei oska vastata. Niiet me oleme mõlemad savikäkid - mina ja jumal.

 Mind kuulutati vaimselt terveks.

Kui kellegil on tööd pakkuda, mida ma viitsiks teha siis, andke teada. Või sööki misa ma tahaks süüa, võite ka kutsuda.

Jõuluvana, palun too meile maailmarahu!
Hops!

Kingitus kõige tugevamale

Ma saan aru, et inimesed tahavad head ja neil on omad põhjused vms, aga arvestage, vähemalt minu puhul, et mind ei saa sundida, paluda ega suunata midagi tegema. Eriti neid asju, mida ma tahan teha, mida mul on vaja teha. IT DEFEATS THE WHOLE PURPOSE! Lihtsalt jätke mind rahule ja ma teen mida vaja ja mida ma tahan. Ma tahaks hullult lavakasse sisse saada, aga praegu kipub asi nii olema, et ma ei saa õigeks ajaks asjadega valmis, kuna mõned inimesed tunnevad muret minu pärast. Ütlevad: "ega sa ometi hiljaks ei jää" või saadavad sõnumi sisuga: "kirjuta esseed!". Tänu sellistele väikestele märkustele olen ma praeguseks juba täiesti rivist väljas ja närvis ning kirjatükid on veninud nädalaid, sest iga päev keegi teeb selle lolli vea, nii et palun jätke mind rahule. Ma tean et see tundub isekas või mida iganes, aga ma lihtsalt olen selline, see on mu eripära. Ma pean end ise suunama, ma pean ise tegema, ma teen ise lubadusi (endale või siis inimestele, keda ma armastan), sest lubadusi ma ei murra kunagi, aga teie ei saa mind sedasi suunata. Igatahes, tänaseks jälle tööpäev p****e keeratud . . .

Ma olen avastanud nii palju veidraid asju mida inimesed usuvad. Kust kohast nad küll informatsiooni/inspiratsiooni ammutavad? ega minagi parem ei ole. Kui ma teile räägiks mis asjadesse ma usun suunaksite mind ilmselt uuesti psühhi juurde. Aga üks on kindel, kõik on tõde, senikaua kuni seda pole ümber lükatud. Aga mõni tõde on nagu jonnipunn, meie lemmik mänguasi. Meie, inimesed oleme nii vahvalt uudisimelikud.

Ma tahaks püramiidi sees elada. Üldse ma ei mõista, miks inimesed ei ela püramiidide sees? Neil on ju tõestatud igasuguseid positiivseid omadusi. Nagu ka paljudeil teistel asjadel. Miskipärast huvitavad meid hoopis "ratsionaalsus", rutiin ja kirjud paberilipakad.

Ma tahan olla koos inimesega, kellega ma ei pea rääkima. kellega mul on hea lihtsalt lesida ja vaadata tähti.

Uudisimelikku suhtumist!
Hops!

Lies in the air come from light and cover it with indigo mist

Kirjutasin midagi inglise keeles kaa siin hullaris vahelduseks.
***

Bars

What would happen to Mars
if Venus would blow up
and Earth would show up
with its shiny metal cars

All the pits and pieces
would become tears for Mars
the universe would grow bars
and turn all the humans to feces

Blue would be the colour for Mars
its ground soaked in tears
drowned all the wars and fears
along with the shiny metal cars




Veider, et ma tunnend end mõistuselt vabamana, kui siis kui ma ei olnud siin kinni.

Palun taltsuta mind, et mul oleks midagi, mis on minu.
Hops!

Did I have dreams as a kid?

Kui sul pole informatsiooni, on valikud lihtsad. Ülilihtsad. Kummast käest? Ütle üks number ühest kümneni. Üki-kaki-kommi-nommi. etc. See ei võta meilt pingutust. Kõik on lihtne ja valesid valikuid pole olemas. Niipea kui tuleb mängu kübetki informatsiooni antud valikute kohta muutub asi koheselt keerulisemaks. Kollane või punane? Kaardiga või sulas? Kohvi või tee? Enamasti on sellised valikud meil juba ette programeeritud ja me ei mõtle neile. Meil on "lemmikvärv", "lemmiktoit", "lemmikinimesed" et cetera. Kuid tegelikult on ju need valikud ülikeerulised. Kui me tõesti hakkame Valima, siis me tahame teada rohkem informatsiooni. Tahame teada mida see valik endaga kaasa toob. Ja mida rohkem me saame informatsiooni seda raskemaks muutub valik. Ja kui me teaksime kõike. Päris Kõike! Siis ilmselt me ei suudaks valida. Me peaksime jätma valimata. Aga aeg peatuks, kui ei oleks enam valikuid. Universum lakkaks eksisteerimast. Sellepärast on meil rahapungad kõigil väärtusetuid münte täis, mida õhus veeretada. Eks see kõik olegi üks mündi viskamine juba. Ja mündid liiguvad meil käest kätte. Mündid muutuvad räpasteks ja siis me viskame need vette, soovides valikut mida meile pole antud.

"Tuleb vist paar-kolm röövikut ära kannatada, kui tahad liblikaid tundma õppida. Nad olevat nii ilusad."

Bloopers. Komistad ja kukud taguotsaga kaka sisse. Me naerame. Kas see ei tule teile tuttav ette? Ei ma ei mõtle, et kas teie ka naerate, või kas see on moraalne või kas te mäletate millal te viimati selle üle naersite, vaid ma küsin millal te Esimest korda selle üle naersite. Te olite ilmselt nii väike, et te ei mäleta jah. Aga ilmselt oli see midagi sellist : Te olite tüdinenud olema peres ainuke neljajalgne, põlved kaa valutasid juba. Fuck that, I'mma run nigga! Teie ema nägi teid esimesi samme tegemas, aga teie potsatasite peale teist kohe oma täis pasandatud mähkme otsa. Ja ema naeratas, plaksutas ja rõõmustas. Teie veel küll mitte, aga see hakkas korduma. Ja lõpuks te mõistite, et peale iga sita sisse kukkumist ollakse sinuga rahul. Enne ju ei olnud eriliselt suurt õnne ja naeru teiste näos, alles siis kui jalad enam ei kandnud tekitasite te rõõmu. Muidugi algas enne kukkumist juba ootusärevus, et oioi kohe on oodata nalja ja naeru. Sita sisse ei ole mõnus kukkuda. Oo ei. Te vältisite seda iga hinnaga, aga oi kui palju rõõmu tegi see teie vanematele. Ehk see asi siis toimibki siin maailmas sedasi. Teine inimene prantsatab pasa sisse ja teised naeravad. Lõpuks hääbus nali ja naer, sest perseli käidi harva, siis kukuti lohutama, sest perse on ju siiski sitane. Lõpuks kadus ka see. Ja nüüd naerad sina.

"Kui minul oleks viiskümend kolm minutit aega, siis ma sammuksin üsna tasakesi allika poole . . ."

Peaks varsti hullumaja poole tagasi sammuma hakkama. Puudust minust seal ei tunta eriti, aga kohalolek on nõutav. Kord ei ole muutunud.
Hops!

Ergo . . . Es

Ma olen hullumajas nüüd mõnda aega. Ei see pole nali, päris reaalses hullumajas. Kõige rangemas osakonnas. Ka see pole nali. Kuid tegelikult veidi on, sest ma ei peaks seal olema, see oli lihtsalt ainuke koht kus vaba palat oli. Minu palatis on voodi, 2 kaamerat ja kaks akent. Üks aken välja aiaga piiritletud jalutusplatsile ja teine aken . . . kõrvalpalatisse, kus üks härra mängib iseendaga oma peas lauamänge. Teda ei lasta tihti oma palatist välja. Aga jah, kui keegi tahab mind kätte saada, siis saab külastustundidel tulla, või helistada haiglasse, sest telefon võeti mul ära. Kõik asjad võeti mul ära. Märkmik lubati jätta. Vahel harva saan välja kaa. Nagu näiteks praegu.

Näeme millalgi jälle.
Hops!

Centzon Totochtin

"OK. Yes, we are bored. We're all bored now. But has it ever occurred to you Wally that the process that creates this boredom that we see in the world now may very well be a self-perpetuating, unconscious form of brainwashing, created by a world totalitarian government based on money, and that all of this is much more dangerous than one thinks? and it's not just a question of individual survival Wally, but that somebody who's bored is asleep, and somebody who's asleep will not say no?" - Andre Gregory

I think I am infected with the Cogito Virus.

I'm not going insane this time, no no no no
Hops!

Listen to the pulse of awakening !

Me käime päevast päeva maailmas, kogudes kokku killukesi. See on nagu pusle. Nagu kaardimaja pigem. Jaa see on parem näide. Korjad pakist suvalisi kaarte. Potid, ärtud jne. Numbrid ja pildid. Vahest leiad jokkerigi. Ehitame kaardimaja hoolega. Me ei hinga, sest see on ohtlik. Kui me pole kindla käega, langevad kaardid. Iga kaart tuleb sättida, et ta toetuks eelmistele ja toetaks järgmisi. Selles peab olema kord. Aga meil on ka vabadus. Erinevad arhidektuurilised lahendused. Kas me oleme nõus ohverdama piiratud kaartitega pakist mõned kaardid et rajada tugevam alus, või hoiame neid kaarte et ronida kõrgustesse, või hoopis laiustesse? Me ehitame ja me ei hinga. Ja kui kaardid otsa saavad, või jaks otsa saab, siis me imetleme oma maja, juhul kui see pole vahepeal lagunenud. Me ei lase kedagi oma maja ligi, sest nad võivad ju ometi hingata. Ja Sina, kes sa oled aastaid oma maja kallal nokitsenud pole eriti hingata saanud. Aga siis sa lõpuks hingad. Ja see on hea tunne. Sa sirutad selga ja hingad. Sa lausa puhud ! Sa puhud oma kaardimajakese peale. Ja see langeb. Langeb kiiresti. Selleks ei ole vaja erilist pingutust. Aga see on hea. See hetk mil sa saad hingata, kasvõi korraks, saad puhuda, saad kasvõi käega minema pühkida. See vabadus. See on kõige parem tunne. Häving. Kaos. Me armastame seda. Aga on selliseid inimesi, kes kasutavad liimi. Nad liimivad kaardid teineteise külge ja panevad oma majakese riilulie seisma. Seda ei lammuta ükski kingetõmme. Isiklikult ma tunnen nendele inimestele kaasa.

“Is God willing to prevent evil, but not able?
Then he is not omnipotent.
Is he able, but not willing?
Then he is malevolent.
Is he both able and willing?
Then whence cometh evil?
Is he neither able nor willing?
Then why call him God?”
- Epicurus

Jaa selline epic tüüp mõtles seda. Aga mis oleks siis, kui jumal on võimeline ja valmis kurjust hävitama, aga ta ei oska. Sest Jumal ei tea, et ta on jumal. Jumal magab ja unistab. Ta on juba nii kaua unistanud, et ei mäleta enam. Kõik tema unistused on muutunud tema reaalsuseks. No more Lucid dreaming for God. Aga jah, nii on. Jumal tudub ja otsib Jumalat. Otsib põhjust. Terve maailm otsib Jumalat. Ja iga üks meist on väike jumal, kui me seda mõistaksime ja saaksime kord üheks, oleks kord ka kurjusel lõpp. Ma nii tahan uskuda.

"There are two types of seekers, those who want to wake up and those who want to escape." - Andrew Cohen
Mina ei ole veel otsustanud. Ma tahaks leida veel üht võimalust, sest ma ei suuda valida. Veel mitte. Lähen praegu mõlemas suunas. Vaatame mis saab.

Tahaks vabadust, tahaks lahendust.

Kas see on väga sügav vaimse haiguse tunnus, kui muusika, kunst, matemaatika üldse kõik räägib minuga? Ja minuga isiklikult.

Merrily, merrily, merrily...
Hops!

Six feet in my dreams

Nägin sügiseses pärastlõunas pilti, mida ma pole aastaid näinud. Mida miljonid inimesed pole aastaid näinud. See oli ilus pilt. Lapsed, nii 8 - 9 aastased ehk, olid väljas majade vahel õues. Kolletav muru, lehed, põõsad ja puud. Ja siis need lapsed, mängisid sõda. Noh sõda, see selleks. Aga nad mängisid seda nii nagu seda mängima peab. Neil ei olnud plastikust püssimakette. Ei olnud arvutiekraani, ega võrguühendust. Neil olid mädanenud lauajupid. Neil olid hääled, mida nende suud ise tegid. Parim helikaart eales, ma ütlen. Neil oli kujutlusvõime. Parim videokaart, parim storyline. Neil oli kambavaim. Nad toetasid oma mängukaaslasi. Nad ei olnud eelmine õhtu ühegi oma mängukaaslase emaga intiimsuhtes, nagu enamik 8 aastaseid kipuvad olema. Nad olid nõus kuuli võtma ja surnult maha kukkuma ja nad olid sellega rahul. Nad ei süüdistanud selles läägi. Nad ei süüdistanud selles kedagi... Ja siis ma läksin oma teed. Ja mul oli parem olla.

Tahaks vaba olla. Vaba rahast ja karjäärist. Vaba inimeste arvamusest. Tahaks teha asju, mida ma tahan teha. Aga ühiskond ei lase, sest nende asjadega ei liigu kaasas raha. Need asjad lihtsalt on, olid ja jäävad, aga miskipärast neid ei väärtustata. Me väärtustame väärtusetuid asju.

Esimest korda elus tunnen end tüdinenult.
Hops!

I drew a timerunner

Mul oli siia palju kirjutatud, aga ma otsustasin selle kustutada. Ja te ei saa iial teada mis siin algselt olema pidi.

***
Mul peaks nagu
       te ootate ju
teile midagi öelda olema
       vastuseid miks
no eks ma vastan
       ma uinusin
miks ka mitte
       ja polnud enam üksi



Mu klaviatuuri vahel on saia. Ja mind ei huvita mõminad mis kostuvad mujalt kui mu peast. Tüübid mu peas võtsid mind kuulda ja mässavad. Me gusta ! aga on veel üks asi, mida ma tahan enne teha kui ma hulluks lähen. Üks asi !

Aristophanes states that humans originally had four arms, four legs, and a single head made of two faces, but Zeus feared their power and split them all in half, condemning them to spend their lives searching for the other half to complete them.

Kuhu poole pean ma minema, et leida oma?

Aga ma päriselt kaa joonistasin jälle. Hea tunne oli :-)
Hops!

Lemme tell you 'bout Harry

Inimestele, keda me iga päev näeme, ütleme me ikka ja jälle tere, hej, hei, hola, what up nigga etc. Aga sellel pole otsest soovi midagi teadvustada või teada saada. Inglismaal vaadatakse sulle imelikult otsa kui sa hakkad vastama küsimusele: How you're doing. Teretamine on lihtsalt viis endale teadvustada, et see inimene ja tema universum on veel alles. Et see need ilusad silmad selle ilusa inimese peas avasid ka täna sel ilusal hommikul oma laud. Just nagu eile ja üleeile. Tedvustame endale, et jaa see universum on olemas, ma saan seda uurida veel. Aga kui üks hommik enam ei saa tere öelda, siis me oleme õnnetud, sest nii palju jäi ju uurimata. Aga jaa. Me ju ei tereta neid inimesi, keda me ei taha uurida. Aga jaa, meil on veel palju ilusaid hommikuid, mil me sünnime ja palju kauneid õhtuid mil me sureme.

What if?! Oi kuidas mulle see meeldib ! Võtad kuskilt liiva seest totaka idee, et Kuu on Maa prototüüp, enne kui universum masstootmisesse läks. Ja siis sa leidad sellele igasuguseid lollakaid tõestusi. Sest Kuu tagumisel küljel on püramiidid, kilomeetrikõrgused tornid (paabelitorn?), Mingid muud ehitised, sarnased kritseldused nagu Asteekidel, või kes iganes neid suuri ämblike ja asju maasse kaevasid. Ja siis sa tekitad oma niigi segaduses olevas peakeses seoseid ja isegi usud oma üllitist mõnda aega. Jaa ja siis naeratad, vaatad pilvi ja vilistad ning võtad veel lonksu teed.

Why is Harry so unhappy?
But he weren't unhappy, he was just Harry.
Hops!

Sheeple

Ma ei salli viisakaid autojuhte. Kui ülekäigurada ei ole, siis palun ärge jääge pidama. Kui ma olen veel küllalt kaugel teest ärge peatuge. Te jõuaksite ilusti läbi sõita. Kui te peatute, sunnib see mind teile vastu tulema ja oma tempot tõstma, et teil mitte oodata lasta ja ma ei viitsi tempot tõsta. Kui jalakäija ei kiirusta kõnniteel, ei ole tal ka kiiret üle tee minemisega, ausalt, me võime oodata. Kui ma ootan ülekäiguraja ääres ja sina oled autos ja sa oled ainuke auto terve silmapiiri peale, siis palun ära peatu, säästad meie mõlemi aega. Kui kiiremini läbi sõidaksid saaks ma kiiremini teele astuda, sest ometigi ma ei astu teele enne kui sa oled seisma jäänud. Liiklus on niigi närviline, ärge tehke seda veel närvilisemaks mõttetute viisakustega.

Ana . . .

Oi, andke andeks jälle, ma võtsin elu tõsiselt :-D silly me :-)
Hops!

It’s possible to love someone And not treat them in the way that you want

Veider, kuidas meid ikka väikeste lastena õpetati, et jagamine on hea. Kui kellegil ei ole, siis miks mitte jagada. Mänguasju, magustoitu, sõpru, raamatuid, pliiatseid, mida iganes. Nüüd on kuidagi asi vastupidine - muusika jagamine on illegaalne, programmide jagamine on kurjast, mängude jagamise eest saad trahvi, lõustaraamatus jagamisega tüütad vaid oma sõpru . . . "Jagatud"

"Sellega tuleb harjuda." hmm, kuidas oleks, et EI!

Tahaks, et mul oleks annet millegi peale. Et ma naudiks millegi tegemist tõesti täiega sedasi, et ka teised sellest midagi head saaks. Muusika, kunst, teadus. Kõike on mul pool peotäit. Tahaks kasvõi koormatäit sitta, et väetada oma andepuud.

Rearrange the way that we appreciate the world today.
Hops!

Lesions in my brain

Te ei kujuta ilmselt ette kaa, mis siis saab kui te järsku üles ärkate. Või mis saab teie unest ja universumist kui te kord sünnite. Mis saab universumist, kui aeg hakkab tagurpidi liikuma. Mis saab sinu kujutlusvõimest.
Appi!

Every one of those lives is the right one !

The basics how to find a portal to the 4D world. (crappy 5 minute conspectus, didn't even bother to read it over)

Me teame, et 0 – mõõtmeilses maailmas saab eksisteerida vaid üks punkt (mõtle ennast selleks punktiks). Aga kui sa eirad seda reeglit ja mõtled, mis siis saab kui saab kusagil olla veel üks punkt. Ja siis sa mõtled selle punkti välja aga sellel ei ole kohta 0 mõõtmelises maailmas, seega sa pead välja mõtlema selle jaoks uue mõõtme.  Sa paned sinna selle punkti ja avastad et sinna saab panna veel punkte. Lõputult palju punkte. Tekib  1 – mõõtmeline kujutis – sirge.  Sul ei ole enam kuhugi uusi punkte panna, sest sa oled lõpmatult palju neid juba ära pannud. Aga sa mõtled, mis siis saab kui ma paneksin siiski veel ühe punkti kuhugi, kuhu veel kunagi punkti pandud ei ole.  Aga punkte ei mahu enam sellele sirgele. Nüüd sa mõtled välja uue mõõtme, mis on praegusega risti ja panend sinna punkti. See punkt ei ole seal kus kunagi varem punkti oleks olnud ja oleks ka võimalik olla, aga siiski seal ta on, sest sa panid ta sinna. Tekib 2 – mõõtmeilne maailm. Nüüd sa avastad, et need kaks mõõdet kombineerides saad sa algsetest sirgetest veel punkte välja tuua. Luua 2 mõõtmeilisi punkte, sõltuvalt selle punkti projektsioonist kummalgi mõõtmel. Seega see sama punkt eksisteerib ühemõõtmeliselt mõlemal teljel mis moodustavad kahemõõtmelise koordinaat teljestiku.üks punkt mis ei asu ei kummalgi teljel asub korraga mõlemal teljel.

Kahemõõtmelises maailmas on võrrandi graafik määratud sedasi, et ühe x-telje punkti (2-mõõtmelise punkti projektsioon on ühemõõtmeline ja ühemõõtmelise punkti projekstsioon kamemõõtmelisse maailma on kahemõõtmeline punkt mis iseenesest on ühemõõtmeline, ja ühemõõtmeline on ka 0 mõõtmeline, aga seda ma selgitan veel hiljem) kohta vastab ainult üks y – telje väärtus. Kuigi erinevate x – telje väärtuste korral võib eksisteerida sama väärtusega y – telje punkt. Aga kui me eirame seda reeglit ja lubame ühel x’l määrata 2  või isegi enam y – telje punkti, saame me koostada vunktsiooni joonte asemel kinniseid jooni. Nagu ring, ruut, pentagram, täis joonistatud ring (kõikvõimalikud punktid mis jäävad ringjoone äärte vahele on määratud.  Lõpuks võime me sedasi ära määrata kõik 2 – mõõtmelised punktid ja neid on lõpmata palju. Aga kui kõik need punktid on määratud, siis mõtleme me jälle, kuhu kurat saaksime me veel ühe punkti panna. Kahest mõõtmest sõltuvasse maailma see enam ei mahu, seega me loome uue mõõtme ja paneme sinna punkti. See on esimene kolmemõõtmeline punkt, mis on määratud ühe kahemõõtmelise punkti pooleks tegemise kaudu. (korrutamine imaginaarosaga, nagu ka tegelikult kõigis eelnevate mõõtmete saamiseks me tegime) Kolmemõõtmelise punkti projektsioon tasandile on kahemõõtmeline, kahemõõtmelise punkti projektsioon sirgele on ühemõõtmeline jne.

Seega mis meil jääb nüüd üle teha, et moodustada 4 –mõõtmeline maailm? Me kujutame ette, et kõik punktid siin kolmemõõtmelises maailmas on täidetud, aga meil on hunnik punkte veel üle, kuhu me need panna küll saaks? Vastus on – rikume reegleid. Me ei saa neid panna kolmemõõtmelisse maailma, sest nad ei mahu siia, seega mõtleme uhe mõõtme juurde ja paneme need punktid sinna. See on raske, ma tean, aga see on võimalik. Sest kahemõõtmelised kriipsujukud leidsid portaali kolmemõõtmelisse maailma, seega saame ka meie, kolmemõõtmelised-kriipsujukud, leida portaali neljamõõtmelisse maailma. Me peame teadma, et ükski tasand, mida me loome ei ole tegelikult sirge sirge, see moodustab lõpuks ringi, mida suurem on, meie, kui vaatleja jaoks ring, seda sirgem see meie jaoks tundub, lapse jaoks tundub maakera lapik, sest ta vaatab seda väga lähedalt, ta näeb et maakera on kahemõõtmeline, aga varsti ta avastab, et tema ei ole kahemõõtmeline ja ka maa pole kahemõõtmeline, maa sisse saab kaevata auke jne. Sest, kui sa kõnnid mööda maakera otse, jõudad sa lõpuks samasse kohta välja, aga kui sa kaevad maast läbi, otse alla augu, saad sa teisele poole kiiremini. Ka see on imaginaarosaga korrutamine. Sa muudad kahemõõtmelise maapinna kolmemõõtmeliseks maaks. Samas kui minna teises suunas, ja vaadata maad kaugemalt tundub Maa kui vaid pisikene punkt ja Maa on 0 - mõõtmeline. Aga vahet ei ole mis suunas sa lähed, sest lõpuks jõuad sa ikka samasse kohta välja JUHUL kui sa ei loo omale uut dimensiooni.

We are not people!

Jah me ei ole inimesed. Me oleme jumalad. Ja kes suudakski vastupidist väita? Jumal lõi meid oma näo järgi. jumal tegi meid nagu ta tegi ennast - inimlikuks (jumallikuks). Jumalat ei ole olemas, sest Jumal ei tea, et ta jumal on. Jumal istub kusagil ja unistab. Jumal näeb und. Ja meie oleme tema unenägu. Ja meie oleme iseenda unenägu. Kõik see siin on uni. Sellepärast see ongi nõnda veider paik. Alles mil me ärkame, või mil arhitekt otsustab selle kõik laiali kiskuda, me mõistame kui veider uni see oli. 

Kui vana ma olen?

Veider on kvantfüüsika. Kas teadsite, et elektron (mitte ainult elektron vaid iga osake) käitub nagu laine, senikaua kuni me teda ei vaata. Kohe kui me hakkame vaatama, mis tekitab selle väikese ainetükikese lainelisust kaob lainelisus ära. Elektron on kaval ja ei näita meile. Samamoodi on kõige muuga kaa. Inimest ei ole sinu selja taga, kuni ta sind ei ehmata. Kust sa teaksidki kus on inimene ja mida ta teinud on, kui keegi teadvuslik olend poleks teda jälginud.

Mulle meeldib armastada, isegi siis kui mind ei armastata. :-)

Hops!

I have extremely low tolerance for stupid bullshit !

Mul on utoopia. Perfektne ühiskond minu jaoks. Rõhutan, minu jaoks. Mulle meeldib unistada puhtast loodusest. Kusagil rohtlates. Ei mingeid suuri linnu, ega isegi mitte kindlaid vundamendiga ehitisi. Umbes nii sada kuni paarsada elanikku grupis. Rändav rahvas. Kütid, kalurid, korilased, kariloomad ja hooajalised aednikud. Ei mingit elektrit. Ei mingit püssirohtu. Ei mingeid sisepõlemismootoreid ega aurumasinaid. Ei mingit raha. Kaup kauba vastu, sest ei teki vajadust raha järgi. Kõik mis meil on, seda läheb meil ka vaja. Ei mingeid mõttetuid vidinaid, mida poed täis on, aga kodudes jõuavad nad üsna pea taas prügikasti. Et naised ja mehed oleksid võrdsed. Iga naine võib tulla jahile kaasa, kui ta vaid jaksab ja seda soovib. Et ei oleks mingit rassissmi. Keegi isegi ei teaks, mida see sõna tähendab. Kõik inimesed oleksid piisavalt haritud, et mõista, milline on universum, mis on kunst jne. Et inimene oskaks mõelda. Et inimestel oleks eetika, viisakus, väärikus. Et peale jahil käiku inimesed istuvad ümber lõkke ja räägivad oma mõtetest, mis nad on ValmiS mõelnud. Ja inimesed kuulavad. Inimesed ei sega vahele. Ja inimesed õpivad. Ja ühiskond oleks niivõrd väike, et valitud liidritel ei ole võimalik haarata sedasuurt võimu kellegi üle nagu seda tänapäeval on. Igaüks on vaba. Muusikud laulavad hingest, mitte sellest mida nad hommikul sõid. Iga noot tähendab midagi, mitte lihtsalt ei kõla kenasti kokku. Iga inimene riietab end nagu heaks arvab ja kellegil ei tule isegi pähe neid selle pärast rühmitama hakata. Et lapsi ei kaitstaks ülearu, et vanemad mõistaksid et ka marraskil põlv on õppetund ja selle pärast pole last vaja palli sisse toppida. Ma tahaks ühiskonda, kus inimesed peaksid lugu autoriteetidest, aga ei oleks nendega kunagi pimesi nõus. Et keegi ei suruks enda arvamust peale, vaid selgitaks ja tooks oma vaatevälja vaid võimalusena esile, mitte ülima tõena. Et kõik suuremad ideed mõeldaks ise läbi, sest aega ju on. Kuhugi pole kiiret. Ei ole vaja minna tehasesse tööle, kus sul ei meeldi ja meisterdada asju mida keegi ei vaja. Et inimesed ei vaataks imelikult inimese peale, kes joob või suitsetab teab mida oma piibust, kes sööb kahtlaseid seeni ja naeratab aina. Senikaua, kuni ta pole kellelegi teisele halba teinud pole see teise inimese asi, mida esimene endaga teeb. Ühiskond, kus ei maksta makse, ei maksta ka toetusi. Igaüks enda eest väljas. Aga kui inimene on tõesti laisk, vigane või vana, siis peab ta välja teenima oma lähikondlaste toetuse, et need teda ülal peaks kui inimene ise enam ei suuda. Ühiskond, kus motivatsiooni midagi teha tekitab tahe teha midagi enda heaks ja kui eriti palju jaksu üle on siis ka teiste heaks. Ma usun, et selline ühiskond toimiks. Kui vaid oleks piisavalt inimesi, kes oleks nõus tänapäevased mugavused eemale heitma. Inimesed üritavad parandada tehnika tekitadud laastamistööd uue tehnikaga. Ma ei usu et asjad sedasi töötavad.

Kui mõni veel ei saanud aru, mis on 4 mõõtmeline ruum, siis ehk see seletab asja:

Kui nüüd järele mõelda, siis oma geniaalsemad ideed, mis iganes valdkonnas, olen ma saanud unemaailmas. Nagu näiteks see, et ma täna keemiaalustes magama jäin ja nägin unes väga veidrat asja ja asusin seda joonistama ja välja tuli Briti kuninganna, kel on ees keevitusmask ja käes gaasikeevitusaparaat. Vot selline geniaalsus kaunistab minu keemia konspekti.

Viimaks siis väike meenutus teile: Merrily, Merrily, Merrily...
Hops!

Ärge uskuge tõde !

Ma vist sain aru mis on mõistusega religioon. Kes on mõistusega ateist ja mis on mõistusega juut, kristlane, moslem. Meid ümbritsevad nii paljud mõistuseta ateistid, eriti siin Eestis. Nad käivad koolis, kus evolutsiooni õpetatakse kui fakti, liiguvad seltskonnas kus Jumalat vaadatakse kui enesestmõistetavalt mitteeksisteerivaks. Nad kasvavad pimedal ateistlikul autoriteedil. Autoriteedil, mis usub ainult seda mida ta näeb, tunneb, haistab. Pisike maailm ütleks ma selle peale. Neil pole rohkem ettekujutlust universumist kui see mida nad tähistaevas näevad. Nad on nii väikese silmaringiga, et lausa pimedad. Samamoodi ka näiteks kristlased. Nad kasvavad Jeesuse autoriteedil, mis muide on kohati palju parem kui autoriteediks võtta Darwin. Nad usuvad oma raamatut. Nad usuvad samamoodi mida nad näevad ja tunnevad. Kinniste silmadega ateisti ja kristlase vahe pole eriti suur. Aga on üks väike grupp inimesi. Mõistusega inimesi. Kes lükkavad korraks kõrvale kõik autoriteedid mis neil seni on olnud. Nad väljuvad kellegi teise kontrolli alt ja mõtlevad korraks ise. Nad astuvad iseendaga vastuollu, et tõestada (mõnel harval juhul ka ümber lükata) enda vaatepunkti. Nad loovad ise autoriteedi, hävitades kõik teised endale omased autoriteedid. Nad vaatavad kasvõi korraks asja kusagilt mujalt. Näiteks mõistusega ateist tõstatab probleemi - aga kui Jumal siiski on, siis kuidas, miks, milline, kus jne. Ja samamoodi kristlane - aga kui jumalat ei ole, siis kuidas, miks, mis jne. Ka nende kahe vahe ei ole kuigi suur. Mõistusega ateisti ja mõistusega kristlase vahel on üks pisike detail. Ateist usub, et kõik on juhuslik ja korrapära tekib ise loomulikult, kuigi samas maailm on alati suubumas suurema korrapäratuse suunas. Kristlane usub, et miski pole juhuslik, et mingisugune kõrgem teadvus on sättinud asjad korrapäraselt ja üritab sättida asju aina suurema korrapära poole. Ja siis on veel üks väike seltskond inimesi, kes on kusagil seal vahepeal. Kõik tegelikult taandub matemaatikale, kui sügavalt edasi minna. Kõik taandub mõistmisele, mis on matemaatika.

Ärge vaadake kui teil juba esimesest lõigust pea valutama hakkas. Kui ei siis vaadake, need on head videod, kuigi ma ei ole kõigega neist täielikult nõus.

"Ah, nevermind that outer space stuff, let's get down to earth!" Seega midagi lähedasemat, kui usk ja kogu maailm - Inimesed. Mis pole muidugi vähem olulisem, või siis rohkem, aga inimesed on selgemad. Inimesed on ilusad. Inimestel on võime seda kõike nautida. Teeme siis seda.

Ma ei ole kunagi patriootilisusest aru saanud. Kui keegi ütleb, et ma olen uhke, et ma olen eestlane. Mida see tähendab? Kuidas sa saad loodusõnnetuse üle uhke olla? See on juhus, et sa Eestis sündisid! Oleks sa Lätis sündinud ütleksid sa, es esmu lepns par latviešu. Uhke saab olla asjade üle mida sa ise saavutanud oled. On see siis saavutus, et sa siin sündisid? Sa võid õnnelik olla, et sa eestlane oled. Sellega ma olen päri.  Jaa Eesti on ilus ja siin on õnnelik elada, aga uhkusega pole siin midagi pistmist. Aga patriotismist üldiselt. Patriootilisus on niivõrd kinni oma egos. Patriotism õigustab ja õhutab sõda. Patriotism õhutab ja õigustab ahnust. Miks inimesed näevad neid pisikesi erinevusi mis meil kõigil üle maailma on, aga ei näe neid suuuuri sarnasusi mis meil on. Me oleme kõik üks. Miks ei ole maailma patriotism meis süvenenud? Ahjaa, kui see oleks siis kaoks patriotismi mõte üldse ära. Aga loota ju võib.


Oeh, maru raskeks läheb "tavalise" elu elamine sedasi.
Hops!

The Architect

Küsi ja sa saad vastuseid. Mingeid kindlasti. Kes otsib see leiab. Minule on vastused liiga lihtsalt tulnud. Selle pärast ma kahtlengi nende tõesuses.Mitte kõigis muidugi. Mõned vastused on tulnud läbi tule, vee ja torude. Mõned vastused kasvavad meie nina all, aga me ei oska neid leida, või siis ei oska neid hinnata. Mida rohkem vastuseid me saame, seda rohkem küsimusi meil tekib. Seoste võrgustik. Aga jah, ma usun, et see on hulluks minemist väärt. Küsige, uurige, otsige sealt, kust te varem pole otsinud. Kõige tõenäolisem koht kuhu te ilmselt pole vaadanud on universum teie sees. Kõiki vastuseid ei ole väljas. Kasutage oma potensiaali. Kasutage oma meeli.

Muusika räägib minuga! Make it stop!

Igatsen oma märkmiku. Lolli peaga unustan seda igale poole.

Kuidas saab nii olla, et varahommikul teed silmad lahti ja esimese tunni jooksul näed hirmsat sündmust ja kogu su kurbus, viha ja pahameel lasub sellele. Ja siis sa kõnnid eemale ja jätad selle kõik sinna ja edasine päev on naeratusi täis. Päev mil sa naeratad rohkem kui nädala jooksul kokku. Kas tragöödia tegi mu päeva ilusaks? Need asjad ju vist ei tööta sedasi?

Kui ma unistan päriselust. Asjade põhjal mis siin on. Loon nendest oma peas asju, mida siin ei ole. Aga siis hiljem tuleb siiski välja, et on. Kas mul on lihtsalt liiga elav kujutlusvõime ja leian olematut olemises ja vastupidi? Või siis ma olen arhitekt. Loon omale maailma. Loon olematutest olemise. Siis me oleme kõik arhitektid? Aga enamik lihtsalt ei teadvusta seda endale. Nende potensiaal jääb varju väi kandub mujale. Me oleme kõik üks teadvus. (ma tean, et enamik teist ei mõista seda) Me oleme Jumal. Ja midagi suurt on tulemas. Ma nii loodan.

Armumine on tüütu, kui sa igavene argpüks oled.
Hops!

Daydream, I fell asleep amid the flowers for a couple of hours on a beautiful day

Eestis on vahvad ametnikud. Neid on nii palju, et lugeda neid keegi ei viitsi, peale nede ametnike kes ametnike loevad. Iga ametnik tahab näidata, et ta on oluline. Igatahes meile saatis üks vahva ametnik kirja, milles ta teatas, et me peame aastaks 2015 rajama oma pisikesele ojale rajatud paisule kalatrepi. Need olematud kalad, keda iial pole selles ojas, mis kohati ära kuivab, kunagi elanud, tahavad kindlasti mööda seda vesitreppi üles ja alla karelda. Lisaks sellele arvas ametnik, et kuna me oleme pool sajandit tagasi ojakese suureks paisutanud ja sellest järve teinud, siis peame me taotlema veekasutusloa. Ei, tegelikult ma mõistan armast ametniku, ta ju vaid tahab seadust järgida, aga kahjuks ei oska ta ajusid kasutada ja mõelda, kus seda seadust oleks mõtekas rakendada ja kus mitte.

Indian Chief "Two Eagles" was asked by a white U.S. government official, "You have observed the white man for 90 years. You've seen his wars and his technological advances. You've seen his progress, and the damage he has done."
The Chief nodded in agreement.
The official continued, "Considering all these events, in your opinion, where did the white man go wrong?"
The Chief stared at the government official, then replied.
"When white man find land, Indians running it, no taxes, no debt, plenty buffalo, plenty beaver, clean water. Women did all the work. Medicine man free. Indian man spend all day hunting and fishing: all night having sex."
Then the Chief leaned back and smiled....
"Only white man dumb enough to think he could improve system like that."

Kas surm on olnud alati vikatiga? Ma ei usu, et ta enam vikatiga on. Ja ma ei usu, et ta ka millalgi ammu vikatiga oli. Kujuta ette kiviajal, kui inimene suri ja nägi surma ja tema vikatit, siis mõtles:"Mida kuradit asi see veel on?" Tänapäeva lapsed ei tea niiguinii enam mis vikat on ja kui nemad kord surevad mõtlevad nad:"Mida kuradit see veel on?" Loogilisem oleks kui Surm tänapäeval muruniidukiga ringi paarutaks.

Butterfly Jean and her lawnmower dreams
She waited all day but her boy
Played away with a rainbow child
So fly away Jean
A fly away Jean

Ma olen muusikast sõltuvuses. Ma ei mõista kuidas inimesed suudavad kuulata vaheldumisi nii erinevat muusikat. Ma suudan sedasi taustaks kuulata, aga Kuulata niiviisi ma ei suuda. Kui ma Kuulan siis ikka kaua ühte ja sama lugu. Olen selle sees. Ja siis inimesed imestavad, miks mind ära ei tüüta.

Kas need on tõesti vihjed? Kas tõesti minu aeg on käes varsti? Ma pean arhidekti üles leidma. Mul pole palju aega.
Hops!

Ajavektor

Ei kusagil mujal kui kodus ei ole sügis lummavam. Kogu see õhkkond. Ma jumaldan seda. See kuidas mina üksi nagu oleks elus. Kõik on suremas. Peitumas. Uinumas. Vanad kui ka noored. Ja mina jalutan nende keskel. Õhk on värske ja puhas. Ja pea on tühi. Aga nii kõrge tunne on. Ja siis ma istun järve äärde ja vaatan mida vihm joonistab. Muide, kas keegi veel armastab neid joonistusi? Kas keegi üldse peale minu näeb neid joonistusi?

Ma nii ootan seda aega, mil füüsikud, kes uurivad väikeseid asju ja füüsikud, kes uurivad suuri asju, jõuavad samasse kohta välja. Tahaks näha, seda hetke, mil tõestatakse ära, mis on aeg, mis on distants, mis on ruum. Tahaks näha nende nägusid, kui nad avastavad, et aine polegi aine, vaid energia. Ja väli on energia. Tahaks kuulda nende selguse häält kui nad mõistavad, miks on niivõrd palju pöörlemist ja tiirlemist. Tahaks tunda nende külmavärinaid kui nad mõistavad et võnkumine pole mitte kunagi kahemõõtmeline. Tahaks näha nende silmade kaudu kui nad mõistavad, mis on matemaatika. Ja mina tahaks olla valmis, kui kõik mõistavad, et me oleme kõik üks teadvus! Ei mingit metafoori! Siia polegi midagi muud peidetud. Nagu Jeesus õpetas, kohtle teist kui see oleks sina ise. Sest see oledki sina ise! Otseselt. Ma nii ootan.

Mul oleks siia tohutult palju asju kirjutada, aga seda oleks vist liiga palju ja liiga keeruline mõista. Ma loodan, et keegi, kusagil, mingilgi moel sai aru eelmisest lõigust. Ma oleks nii õnnelik.

Hej sina, kes sa kuuled mu kaja kui sa loed neid sümboleid, mis on kokkuleppeliselt kokkuleppelise heliga. Palun luba ma vaataks sisse su akendest. Minu aknad on alati lahti. Vahel harva isegi siis kui ma magan. Ja kui meile mõlemile istub see, mis akende taga toimub, siis kas palun, ei võiks koputuse peale, kasvõi natukenegi, ust paotada?

Olgu, liigume edasi.

Muide ma jätsin alkoholi tarvitamise kuhugi mujale.

Your dreads are dreadful! . . .  Is it a compliment?

Indigo on veider. Kas ka see on siis vihje? Oeh. Väsitav.
Hops!

(Dis)tants

Mulle ei meeldi kogu see konseptsioon tutvumispidude ja muu säärase juures. Keegi kedagi ei tunne ja siis üritatakse nagu olla midagi. See on vältimatu. isegi kui sa üritad mitte olla, siis see ei kuku hästi välja. Sellised asjad õhutavad kehva näitlemist. Miks ei võiks tutvuda sündmuste ja olukordade ajal. Kus tutvumine on kuidagi südamlikum ja ehedam? Ma pigem passin nurgas, olen vait ja jätan omast kehva esmamulje (mis on kõvasti reaalsem) kui tatsan ringi lollakas võltsnaeratus näkku kleepunud ja üritan olla midagi. Lollid üritused. aga see on minu arvamus.

kõik luule ei ole kuulajatele kuulamiseks, lugejatele lugemiseks. See on tihti vaid vahend kui inimesel on vähe paberit, et maailma kirja panna.

***
iga jõud
iga väli
iga asi
tungib läbi
hävitab
purustab
jõude
välju
asju
muundab
ja moonudtab
jõududeks
väljadeks
asjadeks
me oleme üks
me oleme Jumal



Veider et ma kirjutasin selle luuletuse päev varem kui ma aru sain, mida see tähendab.

Pool aastat tühja üritust bassi müüa ja nüüd on mul korraga kaks tüüpi, kes kisklevad selle pärast.

Oleks ma enne sündi teadnud, et see elu nii huvitav, vahva ja ilus võib olla, oleksin kohe kaks tükki võtnud!
Hops!

I told so!

Tsiteerin: "Mul on tunne praegu, et pühapäevaks ma olen end jälle pooleks mõelnud."
No juhtus veidi varem. Kehaväline või siis kehasisene või mõlemat sorti kogemus. Mul oli nägemus. Ja nüüd ma ei tea, kas see oli lihtsalt väga intensiivne hallukas ja väga vale lihtsalt, mingi suvaline üllitis minu aju poolt, või ma tõesti nägin ülimat tõde. Jah ma vist olen hull nüüd paar päeva jälle.

Hops!

Maailm on veider ja segane koht ja ma olen uhke, et ma olen selle osa!

Ma ei mõista, miks inimesed koguaeg räägivad lastest kui eraldi olenditest. Me peame lapsi kaitsma, hoolige lastest, surma sai 40 tsiviilisikut kellest 10 olid lapsed, Nigeerias nälgivad lapsed, lapsed on meie tulevik, lapsed, lapsed, lapsed... Nagu mida? Miks nemad on tähtsamad kui sina ja mina? Et kui inimene jõuab teatud vanuseni, siis me hoolime temast vähem? Täiskasvanud inimesed on mõttetumad kui lapsed? Lapsed on meie tulevik. Maa tuleb täita lastega. Hunnik pullikakat! Miks me ei armasta inimesi, kes on juba siin? Inimesi, kes reaalselt juba mõistavad, et nad on olemas, mõistavad mingil määral armastust, mõistavad tundeid ja seda maailma, kellel on maailmapilt. Olgem ausad, lapsed ei jaga eriti midagi. Armastage kõiki inimesi võrdselt! Kas te siis ei suuda? Lapse sünd pole ime, see on lihtne keemiline protsess. See on samapalju ime kui, et toit läheb suust sisse ja junn tuleb tagant välja. See "ime" levib nagu katk alaealiste neidude seas, kes ise on veel väikesed "imed". Imeception!  Minu versioon teate küll kelle mõtetest.

I smoke to fill the potholes in my soul.

Mul on tunne praegu, et pühapäevaks ma olen end jälle pooleks mõelnud. Härra Tarkpea vastas minu saadetud kirjale. Mul jäid siiski rippuma veel küsimused ja mõtted ja ma saadan talle ilmselt veel ühe kirja vähemalt. Aga see polegi eriti oluline. Üks lõik selles tekstis pani mu mõtte ühes teises suunas liikuma ja ma ei saa enam hoogu maha. Seosed. Neid tekib niivõrd palju. We are all one, there is no such thing as death... Põmaki-pumaki nüüd ma kukun mõtlema. Vabandan sotsiaalsete ebamugavuste pärast.

Inimene muutub oma mõtetelt iga natukese aja tagant. Me oleme mõttemasinad, eesmärgiga luua mõtteid, mida me veel kohanud ei ole, aga mis oleksid loogilised.

Meie valitud autoriteedid mõjutavad meid liiga palju. Think for yourself, question authority. Aga see on nii raske. Valus on seda teha, aga aegajalt peaks. Aitab end inimesena tunda.

Neile, kes ei kommenteeri kui neil mõtteid tekib.

Aga tegelikult,
Te olete nii toredad!
Hops!

I can die alone, but I don't want to live alone.

Ma ei mõista kristlasi, kui nad toovad argumendik selle, et ega uskudes pole ju midagi kaotada. See kasvõi nagu igaks juhuks, et kui ei usu, siis lähed põrgu niiguinii, aga kui usud siis see nagu garantii lihtsalt. Mina näen, et siin on küll palju kaotada. Esiteks aega ja vaba mõttemaailma. Aga kõige enam muidugi see, et kui sa eksid lihtsalt usuga. Enamik usundeid on väga pahased, kui sa kummardad mõnd teist jumalat. Aga selle kohta nagu ei mainita eriti midagi, kui sul neid jumalaid üldse pole. Selle loogika kohaselt on atesim isegi parem kindlustus, sest usundeid on tohutult palju ja vali neist nüüd siis õige. Ilma jumalateta saad ehk põrgus kergemalt läbi... Nägin täna üht koomiksit, kus ateist sattus taevasse ja oli segaduses. Jumal vastas talle, et jah taevasse saavad ainult ateistid, sest mis mõttega jumal siis inimestele vaba tahte ja mõistuse andis. Need kes tuimalt ilma tõenditeta temasse usuvad ei ole taevast väärt. Huvitav mõte.

Get high on life

Minult küsitakse suht tihti, et miks ma sõjaväe vastu olen ja miks ma minna ei taha jne. Vastan teile nüüd kähku ja lühidalt. Sõjavägi treenib välja mõrvareid! Lihtne! Selle pärast mulle see ei meeldi. See pole mitte midagi muud. Sellel pole muud otstarvet kui õpetada inimestele, kuidas teist omasugust tappa. Minuteada on selline tegevus veel üldlevinult kaa üsnagi karistatav, aga kui mõrvar asendada sõnaga sõjaväelane, siis järsku on ta kangelane? Ei mõista. Mina ei taha olla "kangelane".

Vaielge mulle vastu rohkem! kuidagi väga tuimalt tundute nõus olevat kõigega mida ma siin oma vigase ajuga kokku luuletan ja isegi ei viitsi põhjendada. Tõestage mulle vastupidist. Keegi ei suuda seda eriti miskipärast (üksikud erandid).

Hops!

*roll 3* check em

Käisin jälle K. Tarkpea loengus. Kahju, et ta kohe alguses keelas ära tudengitel loengus vahele öelda: "That's bullshit!" (muide täpselt tema enda sõnad need) Tänane loeng oli väga mitte selline nagu minu füüsikaline ja üldine maailmapilt praegu näeb. Kuigi loengu nimi on füüsikaline maailmapilt. Ta mainis ära muideks ühe huvitava fakti (?), et füüsikud jagunevad umbes pooleks - ateistlikud füüsikud ja usklikud füüsikud. Ja mõlemad tunnevad üksteisele kaasa, et kui lollikesed teine pool on. Mina ütleks, et mina kuulun praegusel hetkel ateistlike füüsikute alla, aga mina küll kellelegi kaasa ei tunne. Ei isegi ei parasta kaa, kui te seda arvate. (kuigi see oleks minu puhul üsna loogiline). Ahjaa, ilmselt enamus mu kajami lugejatest pole selles loengus käinud ja on segaduses, kuidas füüsika professor saab olla kristlane. Kõik on tõlgendamise küsimus. Sitast võib hea kujutlusvõime järgi liha kaa teha, nagu jaapanlased just leiutasid nagu ma kuulsin. Aga see selleks. Tarkpea idee oli selles, et olevat veidi naiivne uskuda kuidagi tühipaljasse eksistentsi mittemillegist ja mitte mingi eesmärgiga... Ok. Esiteks, mina näen asja nii, et kui see jumal või keegi siis lõigi suure paugu ja piibli esimestes ridades olevaid sõnu taevas ja maa võib tõlgendada kui väli ja aine jne, ja jumalal oli mingi, mida iganes motivatsioon seda teha, jääb õhku ju see, et jumal, kes selle maailma siis lõi, pidi olema kaa ju loodud, või siis tekkima mittemillestki ja olema tühipaljas mõttetu eksisteeriv olend (?). Kui see pisi-pisikene täiesti ebaoluline ja kõiki väiteid ümberlükkav detail muidugi välja jätta, siis jah kristlastest füüsikute idee töötaks. Veider, kuidas nad suudavad asjadest kaugemale vaadata, et nad pole suutnud väiksemaid osakesi tuvastada kui kvargid, aga neil on teooria et need koosnevad stringidest jne. Seda pole suudetud tõestada, aga siiski enamik on selles üsna veendunud ja on mingi arutluskäigu teel selleni jõudnud. Aga miskipärast ei suudeta jumalast kaugemale teoritiseerida. Veider, kas pole. Nojah, igatahes see oli vaid väike osa sellest loengust, aga kui kokku võtta asi, siis leidsin ma sellest loendust enda jaoks ühe olulise aspekti mida ma polnud varem arvestanud, ligikaudu 20% loengu ajast oli asi millega ma nõustusin ja ülejäänule ma oleks tahtnud öelda "That's bullshit!" Loodan et järgnevad loengud tulevad reaalsemad.


Ma pole nädalatki veel Tartus olnud ja juba ma mõistan, miks tekkisid vaese tudengi naljad. Raha pole, süüa pole, aega pole, uneaega kaa pole. Seega varastel pole mind mõtet tülitada, mul pole neile midagi anda. Kõik läheb söögiks.

Üleskutse kõigile muusikakuulajatele! (muide ma avastasin et on päris suur hulk inimesi kes ei kuula absoluutselt muusikat muide) Lõpetage ära muusika liigitamine. Olgu võib-olla, rõhutan, et võib-olla, olemas sellist asja nagu rokk, pop, metal, dnb, trance. Aga ei ole olemas melodicdeathmetal, filthy dubstep, woble dubstep, nintendocore etc, etc. Ei ole olemas! Uskuge mind, see asi läheb juba käest ära. Mina andsin selles suhtes juba aastaid tagasi alla. Nüüd, kui keegi küsib minult täiesti idiootse küsimuse, mis muusikat sa kuulad, siis ma vastan, et head muusikat. Ma kuulan seda mis mulle meeldib. Ma ei pühendu mingile kindlale muusika alaliigile. MITTE KEEGI ei tee seda! Sa ei saa öelda, et ma kuulan black metalit. See pole võimalik, sa ei suuda elusees tervet seda valdkonda halmata ja kindlasti on sul selles valdkonnas tohutult palju lugusid mis sulle ei meeldi, mida sa isegi jälestad. Enamik meist kuulab siiski suhteliselt laia amplituudiga muusikat. Ma oleks palju rohkem rahul sellega, kui sellele lollile küsimusele vastaks näiteks nii, et tavaliselt kuulan minoorse helistikuga lugusid, eriti lähevad peale bluusiskaalat sisaldavad lood, või siis kuulan hoogsat ja jõulist muusikat, muidugi olenevalt tujust. Olulised on ka sõnad ja kuidas kogu kompott ja instrumendid eraldi kõlavad ja välja on toodud. Kui läheneda nendest aspektidest siis saab palju parema ülevaate asjast. Päriselt kaa. Rääkige, milline on see muusika, mida te kuulate, sest ka ühes bändis on nii palju lugusid ja kõik ei pruugi meeldida. Kastidesse ei saa panna asju, mis sinna ei mahu. Kõige parem, ärge küsige seda küsimust kelleltki. Kui pole millestki rääkida, siis vaikida on kaa hea. Kuulake head muusikat.

Kas kajamid ongi selleks välja mõeldud, et saaks viriseda ja möliseda? Rant, rant, rant.
Hops1

I just thought !

Meie ümber on filmid, arvutimängud, koomiksid, mänguasjad... mida iganes. Enamus neist vägivaldsed. Alates Super Mario Bros'ga. See sadistlik torumees sööb maagilisi seeni ja tapab kilpkonni, et mingi eit kupeldaja käest kätte saada. On keeruline leida kaasaegset arvutimängu, kus ei tapetaks kedagi, või vähemalt ei löödaks. Ei mul ei ole selle vastu midagi. Ausalt. Aga miks ma sellest räägin, on see, et niipalju kui mina mäletan siis vägivald on üsnagi kriminaalne asi. See on karistatav ja see pole üldse sotsiaalselt aktsepteeritud. Arvutimängud mis on räigelt verised ja kus loeb sinu "killcount" on legaalsed väikestele inimestele, kel pole veel kindlates kohtades karvkatet. Aga samas, kui kusagil välgub väike tiss, või seinale on joonistatud peenis, on see kohe keelatud. Ma ei mõista loogikat. Mis ajast on seks, tegevus, mida pea igaüks meist mingis eluetapis harrastab, niivõrd tabu, aga paljaste kätega pea otsast rebimine ei ole? Asi peaks veidi teist pidi olema. Seks on see, mis meid siia tõi üldse, aga me kardame seda miskipärast. Miks? Ma ei mõista. Miskipärast on kuritegevus niivõrd populaarseks saanud, et on lahe olla gangsta. Me kanname T-särke kirjaga "Fuck da police", sest see on lahe. Kuhu jäi "Make love not war". Ma igatsen seda.

Ma olen väga kehva käekirjanik.

Ükski hull ei usu et ta hull on. Ta on küll sellest teadlik, et teised teda hulluks peavad, aga tema jaoks on kõik normaalne. Ma ei usu, et ma hull olen. Aga ju ma siis olen.

Maru nõme on tudeng olla. Vähemalt praegu.
Hops!

Grandma death

They don't find a point to it, they try to find a fun to it... and they fail, every time!

Mul on tunne, et minust saab selle maailma antikristus või midagi sarnast. Mingisugune kaose jõud.

"And I find it kind of funny, I find it kind of sad
The dreams in which I'm dying are the best I've ever had"
Täiesti tõsi minu puhul. Kuid mitte nii masendavalt, nagu võiks arvata. Seal on rohkem kui lihtsalt surm. Seal alati on. Seal on midagi, mille olemust ma ei tea.

Üsna tihti aetakse segamini kurjust ja apaatiat. Apaatia on see, kui sul ei teki mingeid emotsioone, empaatia vastand. Sa ei reageeri, sest sul ei teki häirivaid faktoreid. Kurjus on aga empaatiline. Selleks et teha kurja peab olema empaatiat, muidu kurja tegija ei saakski mõista et ta teeb kurja. Minu kurjuse definitsioon on sellnine: Kurjus - Inimese omadus, kus isik tunneb empaatiat, aga käitub vabatahtlikult selle tunde vastu. Apaatiline inimene teeb lihtsalt nagu heaks arvab ilma mingisuguse emotsioonita teise vastu. Kuri inimene mõitsab (vähemalt arvab mõistvat) teise inimese tundeid ja käitub nendele täpselt vastupidiselt.

Oeh, ma igatsen Bill Hicks'i... Tal oleks täna nii palju öelda.
Hops!

The hammer of justice is unisex!

Kallid nikotiinikud. Leiutati uus sõna! Tegemist on nimisõnaga.
Definitsioon: Välja hingatud tubaka või mõne muu kopse kahjustava medikamendi suits ning sellega kaasnev välja hingamine.
Sõna ise on "Kopsuähk". (siin ei ole tegemist typo'ga)
Kasutame seda sõna lauses: "Onu Peetri kopsuähk hajus toas laiali."
Selle sõna käänded:
Nimetav: kopsuähk
Omastav: kopsuähi
Osastav: kopsuähki
Sisseütlev: kopsuähki
Seesütlev: kopsuähis
Seestütlev: kopsuähist
Alaleütlev: kopsuähile
Alalütlev: kopsuähil
Alaltütlev: kopsuähilt
Saav: kopsuähiks
Rajav: kopsuähini
Olev: kopsuähina
Ilmaütlev: kopsuähita
Kaasaütlev: kopsuähiga
Sellest sõnast saab moodustada ka tegusõna: "kopsuähkima" või omadussõna: "kopsuähine"



Kui me loeme raamatut, kus on tegelased, kes räägivad ja mõtlevad, siis kõik tegelased ei ole ühesugused. Üks on paha, teine hea. Üks on vasakpoolne, teine parempoolne. Üks armastab, teine ei armasta. Kõik nad on erinevad. Ja nii peabki olema. Aga ma leian siin ühe suure vea, mis enamasti raamatutes esineb. Kuigi need tegelased on kõik erinevad, on neil ühesugune mõttekäik. Nende mõtted tekivad kõik ühte moodi. Päris elus see nii ei ole. Tekstid ja dialoogid arenevad meil erinevalt. Üldised mõttekäigud erinevalt. Raamatutes mitte. Raamatuid kirjutab üks kirjanik, kellel on vaid üks aju, mis käitub vaid ühte moodi. Kirjanik on küll andnud tegelastele erinevad iseloomujooned, käitumisnormid, eetika jne, aga ta ei saa kunagi anda neile erinevat mõtlemislaadi. Ta saab anda ainult ühe; enda mõtlemislaadi. Seega mul tekkis idee, et miks ei võiks teha raamatut, romaani, kus on palju tegelasi, aga iga tegelase tekstid ja käitumise kirjutab erinev kirjanik. Mängimisruumi on siin palju. Võib alustada eikusagilt ja vaadata kuhu erinevate kirjanike kujutlusvõime meid välja viib. Võib ka nii, et üks kirjanik määrab teemaarenduse ja sündmuste käigu ja isegi kõigi tegelaste tekstide alged, mida siis iga teine kirjanik teeb oma visiooni järgi ümber. Võib asja viia ka selleni, et iga tegelase jaoks ei ole kirjanik, kes on kogenud, vaid hoopis mingi suvaline tegelane näiteks chatroulette'st. Saab varieerida sellega, kui palju kaaskirjanikud omavahel suhtlevad ja oma visioonidest räägivad, kuhu see raamat võiks välja jõuda. Ma ei tea, äkki see on juba tehtud. Kui on, ja keegi teab sellest, siis andku mulle teada, ma tahaks seda teost lugeda. Aga kui ei ole, siis miks mitte teha selline teos. Mina oleks käpp. Selle kirjutamine võtaks ilmselt kaua aega ja tuleb organiseerida regulaarsed kirjutamise ajad, kus saab koos kas msn's või isegi kokku saades kirjutada. See oleks minu idee. Kas sellest saab ülihea romaan, kus igal tegelasel on oma mõttelaad ja raamatus on ettearvamatuid pöördeid etc. või sellest saab täielik jaburus (mis pole kaa paha tegelikult...) seda me veel ei tea. Aga mina plaanin selle asja igatahes ette võtta.

Miks ei ole kaubanduskeskustes pillipoode? See oleks kaubanduskeskuse üks käidavamaid poode kohe kindlasti! Kõigile meeldib muusika. Kõik on sellest huvitatud. Tahavad näppida kitarrikeeli, katsuda trummipulki, klimberdada lollakaid hääli tegevat süntesaatorit. Nad ei lähe selliste asjade tegemiseks spetsiaalselt kuskil keldris asuvasse pillipoodi. Kuigi nad tahaksid. kui pillipood oleks kaubanduskeskuses, siis odavate kitarride müük mitmekordistuks kohe kindlasti. Ma olen selles raudkindel! Kujutleme olukorda: Pere astub huvist pillipoodi. Väike laps on vaimustuses kitarridest ja trummidest ja kõigest, kuid ei julge eriti midagi puutuda. Isa on juba keskealine mees kuid nooruses mängis ikka lõkkeääres maleva seltskonnaga lugulaule. Vanade aegade mälestuseks tõmbab akustil paar akordi. Väike laps tahab kaa proovida. Isa lasebki ja poemüüja on kaa päri. Laps ei saa eriti millegiga hakkama, aga talle ikka väga meeldib. Laps käib isale peale, et ostaks õige kitarri. Isa mõtleb, et miks ka mitte. Las poiss läheb muusikakooli ja õpib veidi klassikalist kitarri ja kooli kõrvalt õpetaks talle ka veidi Led Zeppelini ja muud sellist vinget muusikat. Ehk siis tuleb poisile aru pähe ja ei kuula enam Justin Bieber't ja kasvatab munad endale. Lähevad kassa juurde ja ostavad ühe odavama otsa pilli. Võib-olla ka kallima kui neil raha jagub, või kui pereisa arvab end nii teadjat olevat, sest ta ju on ikka nooruses kõva kidramees olnud. See on vaid üks stsenaarium. Aga seda, et see perekond satuks kuskil rüütlitänava pillipoodi lihtsalt niisama, see on väga ebatõenäoline. Pered käivad ikka mööda kaubanduskeskusi. Väga veider, et neid, vähemalt Eestis, kuskil Lõunakeskuses või Taskus ei ole... Pillipoodidega annaks võrrelda loomapoode. Ma ei usu, et kõik need inimesed käivad Lõunakeskuses loomapoes, sest neil on kindel plaan see skunks seal ära osta, aga kuna nad seal juba on, siis võtavad koerale uue mänguasja ja võib-olla mõtlevad, et võiks ammu surnud hamstri asemel uue muretseda.

"Meil on ainult illusioon vastustest, mis väljendub meie naiivses rahulolus, et me teadsime, mis küsimusi me küsisime."- mingi suvaline tegelane internetist.
Hops!

HUM!

Pange kaja kinni ja vaadake ja kuulake!


Tänud Ana'le. Ma vaatan tihti kuidas sa magad :-)
Hops!

Whats going on with this thread?

Muusika. See on lihtsalt üks helide kogum, mis on enamasti korduvaterütmide ja sagedustega. Aga see meeldib meile. See lummab meid. Miks? Need on lihtsalt helid. Ja need tekitavad meis niivõrd võimsaid emotsioone. Ja muide erinevaid helikõrgusi mida inimene suudab eristada polegi just eriti palju. Väga palju loeb ka tämber. Mis maagia see on? Me ei saa sellest söönuks, me ei saa sellega sugu jätkata, see ei aita meil elus püsida. Aga see paneb meie kehi selle rütmis liikuma. We are the puppets of music !

***
Mul on sõrmus
valet pidi sõrmes
ja sokid
vales jalas
närin toitu
vale suu poolega
ja miskit polekski nagu viga
aga mina pole nagu mina


***
Kui unistan maailmast,
kus on hinged
neid varem pole olnud.
Kes siis jugleb väita,
et neid pole,
et kujutlus pole tõeline?
Aga äkki mina olengi
Jumal, sest
ma just unistasin sellest.


***
SUURED tähed
väikesed mõtted


***
Tervist!
Tahaks seekord uut infot
samale loole uut introt
ka see oleks hea.
Tead,
meie vead on siin reas
igapäevaselt.
Sama lõust oma jõust annab nõu,
pakub teed ja küpsiseid,
üpris häid kusjuures.
Kuid see pole see,
miks ma siia tulen.
Peas tiirleb üks unelm,
et millal märkab,
tärkab, programm unest ärkab
ja näitab näpuga
kuigi ema õpetas, et ei tohi.
Küsib mult, kuis läheb,
mis mõttes.
Sedasi võttes
peakski nii olema!
Aga me ei tee nii,
sest viisakusest söödud küpsised
polegi nii hääd
ja fuajeeinimeste pääd
oleks vaid kord,
see üks ainus kord,
vaja kokku viia.
Siia samasse kasvõi
ning avada, avastada
ja tekikski eluteater lavaga
teater, kus me ei näitle,
ei käitle dokumente,
vaid ideid ja inimesi
Meid,
suurepäraseid inimesi!



Mis on naljakas? Mingi asi võib olla naljakas. Mingi heli võib olla naljakas. Mingi pilt võib olla naljakas. Mingi mõte võib olla naljakas. Aga kas lõhn võib olla naljakas? Nuusutad ja see lõhn ise on naljakas (mitte naerugaas, siis naerad millegi muu üle kui selle lõhna üle). Kas maitse võib olla naljakas? Hmm... Paneb mõtlema. Milliste elunditega me suudame nalja tajuda. Mõni puudutus võib olla naljakas. Vahel ma ei mõista huumorit ja siis ma mõtlen selliste asjade peale, et miks ja mis see huumor üldse on... Jälle üks mõttetu asi looduses, nagu muusikagi...

Abandon thread!

Me ei saa millestki aru, sellepärast meil ongi nii vahva!
Hops!

We are not stick figures!

Lisasin sellele kajamile veidi kaja. Midagi sellist, mida ma iga päev kuulan. Ehk sealt tulebki minu mõtete inspiratsioon. Nüüd teil kaa kergem minuga ühele joonele saada...

Mul oli huvitav kogemus, kuidas ma hetk tagasi unistasin unistamisest ja siis mu unistuses keegi ütles mulle, vist inglise keeles kui ma ei eksi, you're dreaming right now. Mul võttis päris mitu hetke aega, et sellest aru saada, et tal oli õigus.

"God was a lonely kid who never quite fit in. He grew up never able to understand others, or feel understood. But he had a yearning so great to connect something beyond himself, that one day, when he was sitting alone in the woods on a tree stump, wondering if he'd ever find love, he imagined a whole universe of lonely souls just like him. All wondering if they will be ever understood. All wondering if they would ever be loved for who they truly were. And for that moment, and that moment alone, as he imagined all time and space as we know it, God did not feel alone. And that was good." - Brad T. Gottfred

Seni kuni me ei vali on kõik võimalik. Ma ei usu saatusesse. Kuigi "dream is destiny" on siiski üks mu lemmikuid lauseid. Kui sa arvad, et valikute tegemine on raske, siis sa eksid. Valimiseks on vaja vaid münti visata, sest sa ei tea iial mida see valik sulle ette toob. Sa ei saa öelda, et oh nüüd ma tegin õige valiku, või siis vale. Kõik valikud on õiged. Kuidas see saakski vale olla? Elu pole kontrolltöö, kus teed linnukese valesse kasti ja hiljem siis lähed ja parandad ja teed õigesse. Elus valid ühe kastikese ja teine kaob ära. Järeltöid ei tehta. Valimine ei ole raske. Raske oleks siis, kui sa teaksid täpselt kõike mida see või siis teine valik endaga kaasa toob. Siis sa ei suudaks enam otsustada. Ja jääkski valimata. Ja senikaua ongi kõik võimalik kuni sa ei vali. Aga neile, kes siiski usuvad saatusesse, siis neil on eriti lihtne valida. Nad juba arvavad niiguinii teadvat mis nende saatus olema peab ja sellest lähtuvalt teevad ka valikuid. Vähemalt nad on kindlasti mõelnud selle üle, milline nende saatus võiks olla. Niiet me leiame selle portaali kolmemõõtmelisse maailma. Mis siis, et kõik väidavad, et seda pole olemas, meie saatus on see leida ja sellest lähtuvalt teeme valiku seda otsima minna.

Me näeme veel :-)
Hops!

The road to rome is not the high road, so i take you along to a place called... Africa!

Everybody says they have been the reincarnation of Cleopatra or Alexander The Great. I always want to tell them they were probably some dumb fuck like everybody else.

Miks meil on vaja nii palju tegusid? Miks meile kaklused? Meil on ju sõnad. Meil on välja kujunenud väga keerukas, kuid üsna üheselt mõistetav ja toimiv süsteem, kus saab edastada mõtteid. Maru keeruline on edastada oma argumenti rusikaga. See võib küll aidata kaasa vastase loobumisele oma argumendist, või siis juhtida tema tähelepanu mujale. Aga ma siiski ei leia, et see oleks mõistliks ja otstarbekas vahend oma vaadete selgekstegemiseks. Rusikaga haarame pigem lusika ja sööme koos suppi. Aga täis suuga palun mitte palju sõnu kasutada, see on meil nii kokku lepitud, et see on ebaviisakas.

Meil ei ole õrna aimugi, mis on elu mõte. Või üldse mis see elu on. Kuidas see elu on. Kõik need küsimused on täiesti vastamata. Mis põhjusel hakkas väike üherakuline arenema? Miks ta hakkas teisi sööma? Miks tal oli vaja areneda? Miks tal oli vaja üldse tekkida? Või siis kui teile meeldib selline lähenemine, siis miks Jumal meid lõi? Miks jumal arvas, et see hea oli? Miks jumal lõi inimese teadmata head ja kurja, aga andis talle ülesande, mille täitmine nõudis teadmist heast ja kurjast? Need küsimused on olnud siin juba ammu, aga me ei mõtle neile enam. Meid nagu ei huvitakski. Me lihtsalt oleme. Me oleme muutunud suureks programmiks. Suur sipelgakoloonia. Me käime tänaval ringi ja see ei nõua meilt mingit inimlikke omadusi. See on vaid sissekirjutatud kood. Kõnni sinna! Osta see! Sulas või kaardiga? Ei mingeid inimlikke omadusi. Ei mingit mõtlemist. Ei mingit arengut selles suhtes. See kõik on selleks, et meid saaks palju ja et me saaks olla võimalikult laisad. Kas poleks mitte parem, et meid saaks ehk vähem, aga me oleksime targemad, paremad, huvitavamad, arenenumad ja naudiksime ehk seda kõike rohkem. Leiaksime sellele näitemängule mõtte. Elu on lõbustuspark. It's just a ride! Asi võiks muutuda kvantiteedilt kvaliteedile. Kas see polegi mitte evolutsiooni idee tegelikult? Algul oli küll, et jah kui on palju siis suurem võimalus ellu jääda. Praegu on juba asi muutunud vastupidiseks. Meid on nii palju, et mida tihedamalt me koos oleme seda suurem võimalus on meil ära surra. Karja ühtsus pole enam selline nagu see oli kuskil Aafrika vihmametsas. Liiga suur kari variseb kokku. Kvaliteet, kvaliteet, kvaliteet. Inimlikud hetked. Sa ei ole sipelgas linnas. Sa oled mõttemasin! Sul on vabadus mõelda mida iganes. Siis tee seda. Ei ole vaja end suruda sellesse programmi. Selles programmis on tekkinud juba niipalju erroreid. Sõjad, vaen jne.Välju repeat käsklusest ja alusta oma programmilõik. Jah ilmselt see kas suundub lõõpuks tagasi sinna kust ta alguse sai, või siis jookseb omadega kokku täielikult. Aga suured mõtted (ja ka väikesed mõtted) ei saa tekkida kui neid ei tekitata. Kasutagem potensiaali! Miks me oleme nii kaugele üldse arenenud, et mõelda selle üle, et miks me elame? See ei ole enam ainult surmahirm ja sugutung. Siin juba on midagi muud. Ja oli juba ammu. Juba siis kui tekkis küsimus, mis algas sõnaga "miks". Küsime rohkem ja siis saame ka vastuseid. Ja kui isegi ei saa, siis muudab nende vastuste otsimine meie elu huvitavamaks. Kindlasti! Aga ei pea ainult küsima. Võib teha midagi muud. Peaasi, et me ei muutuks täielikult sipelgakolooniaks. Ma ei taha olla sipelgas. Eks ma siis olen see veidrik, kes esitab küsimusi ja kes jälle ummikusse jookseb. Aga ma võin kinnitada, et minu elu on kordades huvitavam, kui sinu, kes sa ütled McDonaldis oma sisse kulunud lause: "Palun üks kõrs kaa, aitäh."

Ega ma pole veel suuteline mõtlema korralikult pärast viimast kokkujooksmist. Andke andeks.

Pole olemas üleval või all. See kõik on siin kokkuleppeline. Lepime kokku, et me ei lepi enam sellistes asjades kokku, eks?
Hops!

Vaadake inimesi !

Kell on jälle pool ükskõik ja mina unistan. Maru hea on ikka unistada. aga mõelda ma ei tohi. Siis läheb käest ära, jalast ära, seljast ära, peast ära ja südamelt ära. Katus sõidab kaa ära. Eriti jama on veel siis, kui nagu ei viitsi selles suhtes ka midagi ette võtta. Ülemõtlemine on nii kuradi ahvatlev. Ohtlik! Jaa jaaa, eks ma tean. Ma aind natukene. Kohtume Seevaldis.

See pole minu luuletus. Selle on kirjutanud härra Ajudoonor

positiivne

ei ole olnd paremaid, halvemaid aegu
või kui on, siis mulle ei meenu need praegu
ikka ja alati üks sama sitt
elu kui üksluine igavik

ei ole olnd paremaid, halvemaid aegu,
või kui halvemaid on, siis ilmselt just praegu
no nii sitt ei ole ju olnudki varem
oli varem kõik kole, kuid siiski veits parem



Ma pean ühe pildi joonistama.

Ärge saage varakult lapsi palun. Te ei kujuta ise kaa ette kui lollid me, noored, kõik oleme. Mõtle aasta aega tagasi. Mõtle kui lolle mõtteid sa ikka mõtlesid. Mõtle kaks tagasi. Mõtle kolm. Täis idioot olid eks? Mina küll olin. Kuigi, eks nüüd vaikselt hakkab välja kujunema milliseks idioodiks ma saan. Aa üks soovitus veel teile. Kui te olete millalgi mingis foorumis või kusagil postitanud midagi ikka aastaid tagasi, siis minge ja vaadake korra üle ja vaadake kas tunnete ennast seal ära. Vahel võib vägagi hirmsaid asju sealt välja ilmuda, et endal hakkab lausa häbi.

Lihtsalt olge kes te olete ja ärge toppige enda tõekspidamisi teiste pähe, siis on kõik korras. Just chill !
Hops !

Puud on ebasümeetrilised

Kõik isiklikud asjad tehakse öösel. Päev on sotsialiseerumiseks. Öösel käiakse Kuud vaataemas. Öösel tehakse romantikat. Öösel käiakse üksi ujumas. Öösel käiakse üksi jalutamas. Öösel tehakse kuritegusid. Jah kuriteod on vägagi isiklikud. Vahl on tore ka oma isikliku ruumi kellegagi jagada. Aga ikka öösel. Päeval näitleme jälle. Õhtul ütleme vanematele "head ööd" ja eesriie! Algab isiklik elu. Kahju et nii paljudel seda niivõrd vähe on.

Platsentaga hõõrun oma nägu !

Kas pole veidi veider, et korteris on odavam, mõnusam, lähemal eldada kui ühikas...

Asi hakkab paranema. Ma vist olen tagasi. Kuigipalju... Seega ka lühike postitus. Muide post töötab veel. Teate kui vahva on nagu reaalseid füüsilisi kirju saata. Ja saada kaa muidugi.

Sügavaim meri on taevas ! Ainus ilusa käekirjaga ilus mõte mu märkmikus :-) Tähh!
Hops!

Sitapostitus

See postitus kuulub kahjuks sellesse gruppi, mida mina kutsun sitapostitusteks, seega võite lugemata jätta, aga mulle on seda vaja.

Eelnev öö oli aeg mil ma tundsin umbes tund aega hirmu mida ma pole kunagi varem tundnud. Ma vist ei karda kunagi enam nii palju. Ma loodan vähemalt. See oli midagi surmahirm + hirm hulluks minemise ees + hirm jumala ees + hirm valu ees + karmahirm + hirm et ma ei tunne seda enam kunagi. See unenägu. See oli maailma kõige huvitavam, aga samas kõige hirmsam. Miks kuradi pärast ma nii palju kartsin ja ei suutnud seda lihtsalt kirja panna!? Miks?! See hajub ära. Seda tunnet, seda võimalust sellist tunnet kogeda vist ei tule enam kunagi. Ma olen nii pahane enda peale.

Kas see kui ma räägin jumalaga, keda ma ei usu, et ta olemas on, kas see läheb siis selle alla, et ma siiski usun, et ta on olemas? Ma vaidlen temaga, ma nõustun temaga, ma üritan talle meelepärane olla, üritan ta ees mässu tõsta. Ja siiski lõpuks ütlen, et häh sind pole niiguinii olemaski, niiet mina võitsin.

Ma mõtlen. Ainult mõtlen. Ma ei viitsi teha uurimustööd. No research! Kõik info millele ma toetun jõuab ise minuni, seega mu mõtted pole kiired arenema, aga mul on aega neid mõelda. Seega nad on väga laiad. Nii laiad, et nad tunduvad suured. See on nagu vaataksid niiti. Mitte et niit on pikk 10 meetrit vaid hoopis lai 10 meetrit ja 0,5 mm pikk. Aga jah, nii paksu ja nii lühikese niidiga pole meil midagi õmmelda. Aga mulle ikka meeldib mõelda.

Ma olen kuidagi väga teine. Minus on agresiivsust. Ma julgen endale juba tõtt rääkida. Teistele ma ei räägi lihtsalt midagi. Tuleb valida, mida rääkida, muidu kukub kõik kokku ja hello prozac again.

Ma ei teagi, kas ma mõtlesin ennast katki, või kaks korda suuremaks. Igatahes mina pole mina enam! Vähemalt praegu. Mul on midagi viga. Tõstatasin hunniku lollakaid hüpoteese, aga mul pole aimugi kuidas neid kontrollida, seega nüüd mõnda aega ma pole mina ise. Arvestage sellega. Ma olen nüüd masenduses. Aitäh, minge ära!

Et siis,
Hops!

Piipu!

Ma ei tee tavaliselt bromo, aga god deamn, see mees on geeni uss !
Tema kodukas
Tema SinuToru
Tema kõige kuulsam video, mida käik on juba ammu näinud muidugi, aga kui mõni tõesti ei ole siis peab nägema !

Maru veider on tagant järele mõelda, kuidas minu juurde tuldi suure mure ja abipalvega, kuidas luuletada. Ma pole kunagi mõelnud, et see vajab mingit õpetust või juhendamist, või üldse mingit teooriat. Võib-olla siis niipalju, et võiks enne üks või kaks tükki enne läbi lugeda. Aga ehk pole sedagi vaja. Ja eks ma jahmusin ära kaa, et kuidas ma seletan teisele, et kuidas ma luuletan. Nagu samm-sammult või nii. Tuli välja, et siis kui mõtlema hakata, siis ei oskagi. See on nagu see lastelugu, kui sajajalgselt küsiti, kuidas ta suudab kõiki oma sadat jalga eraldi kontrollida, et kuidas ta neid ikka liigutab, siis sajajalgne unustas ära kuidas käia ja ei osanudki enam. Ma ei tea mis sellest sajajalgsest nüüd saanud on. Ilmselt ta on ratastoolis.

Väga veidrad teed viivad tuttavate inimesteni. Enamasti need polegi teed vaid mingid lained ja torud ja raamatud ja juhtmed. Mul on juba tunne et mu ümber ongi ainult stalkerid.

Mul on nii palju mõtteid mida kirjutada, aga ma kirjutan ainult märkmeid oma märkmikusse ja ei viitsi kõike üles kirjutada. Nagu näiteks see Dream Journal mis mul on. Iga teine hommik ma ärkan ja lihtsalt ei viitsi pastakat võtta ja oma maailma geniaalsem unenägu üles kirjutada. Võib-olla oli täna erand, miks ma ei kirjutanud. Ma ehk oleks isegi viitsinud, aga ma lihtsalt ei suutnud selle üle mõtlemist lõpetada ja ma kartsin, et kui ma kirjutama hakkan siis ma suudan vähem mõtteid mõelda. Ja siis sedasi ma otsustasingi, et ma ei kirjuta vaid mõtlen. Sest see oli nii AWESOME !

Jeesus võiks mulle molli anda...
Hops!