Ma ei mõista, miks inimesed koguaeg räägivad lastest kui eraldi olenditest. Me peame lapsi kaitsma, hoolige lastest, surma sai 40 tsiviilisikut kellest 10 olid lapsed, Nigeerias nälgivad lapsed, lapsed on meie tulevik, lapsed, lapsed, lapsed... Nagu mida? Miks nemad on tähtsamad kui sina ja mina? Et kui inimene jõuab teatud vanuseni, siis me hoolime temast vähem? Täiskasvanud inimesed on mõttetumad kui lapsed? Lapsed on meie tulevik. Maa tuleb täita lastega. Hunnik pullikakat! Miks me ei armasta inimesi, kes on juba siin? Inimesi, kes reaalselt juba mõistavad, et nad on olemas, mõistavad mingil määral armastust, mõistavad tundeid ja seda maailma, kellel on maailmapilt. Olgem ausad, lapsed ei jaga eriti midagi. Armastage kõiki inimesi võrdselt! Kas te siis ei suuda? Lapse sünd pole ime, see on lihtne keemiline protsess. See on samapalju ime kui, et toit läheb suust sisse ja junn tuleb tagant välja. See "ime" levib nagu katk alaealiste neidude seas, kes ise on veel väikesed "imed". Imeception!
Minu versioon teate küll kelle mõtetest.
I smoke to fill the potholes in my soul.
Mul on tunne praegu, et pühapäevaks ma olen end jälle pooleks mõelnud. Härra Tarkpea vastas minu saadetud kirjale. Mul jäid siiski rippuma veel küsimused ja mõtted ja ma saadan talle ilmselt veel ühe kirja vähemalt. Aga see polegi eriti oluline. Üks lõik selles tekstis pani mu mõtte ühes teises suunas liikuma ja ma ei saa enam hoogu maha. Seosed. Neid tekib niivõrd palju. We are all one, there is no such thing as death... Põmaki-pumaki nüüd ma kukun mõtlema. Vabandan sotsiaalsete ebamugavuste pärast.
Inimene muutub oma mõtetelt iga natukese aja tagant. Me oleme mõttemasinad, eesmärgiga luua mõtteid, mida me veel kohanud ei ole, aga mis oleksid loogilised.
Meie valitud autoriteedid mõjutavad meid liiga palju. Think for yourself, question authority. Aga see on nii raske. Valus on seda teha, aga aegajalt peaks. Aitab end inimesena tunda.
Neile, kes ei kommenteeri kui neil mõtteid tekib.
Aga tegelikult,
Te olete nii toredad!
Hops!
Võib-olla ületähtsustatakse lapsi selle pärast, et suures osas just need kümme kuni 18 aastat elus muudavad neid sellisteks, nagu nad hakkavad olema kogu ülejäänud elu. Meil pole siiski vaja kasvatada tulevasi psühhopaate, kelle jaoks emotsioone, rõõmu ja tundeid pole olemas. Vähemalt mina saan sellest nii aru. Muideks, kas Tarkpea kirja ja selle vastust kuskilt näha ka võimalik oleks? Kui Sa seda blogisse ülesse panna ei taha, siis võiksid selle mailile saata?! Mõtetelt muutumise kohapealt arvan, et me muutume iga nanosekund, aga samas see olen ka mina.
VastaKustutaKas see polegi mitte evolutsiooni idee lasta asjadel areneda? Kui me neid aina kaitseme ja varjame igasuguste asjade eest, siis asi ei tomi mu meelest. Armastame inimesi igas vanuses, kurat võtaks!
VastaKustutaTarkpeaga seoses, ma kirjutasin talle just uue kirja ja avalikult ma neid kindlasti ei avalda, need on minu ta tema vaheline asi, aga kui sind tõesti väga huvitab, siis ma võib-olla võin erandi teha, siis kui ta ka sellele kirjale vastab.
Sa kunagi väitlemisele oled mõelnud? Ses suhtes, et tavaliselt tahaksin ma Sinu vastuste peale midagi oma poolset öelda, aga juhe jookseb lihtsalt kinni, kuna argumendid on... tuleb tunnistada, head.
VastaKustutaMind aga endiselt huvitav, mis teil jututeemaks oli, sest Tarkpea on ikkagi selline inimene, kes on suutnud füüsika isegi minu jaoks veidi huvitavaks teha ja Sinu maailmapilt ja mõtteviis on lihtsalt liiga huvitav, et sellega mitte kursis olla, oleks puhas lollus!
:-D võtan seda kui komplimenti. Aga ei väitlemisele ma pole mõelnud, sest mul on väidete arendamiseks rohkem aega vaja kui väitlejatele tavaliselt antakse...
VastaKustutaTarkpeaga on meil jututeemaks peamiselt meie maailmapildi erinevused, aga ka ühised jooned ja siis nende ühiste joonte kirjeldamine, mida ma avastasin on meil vägagi erinev.