Ära jäta oma tegevusi poolikuks. Alati viimistle välimus. Käi üle nurgad. Kontrolli oma vead. Katseta struktuuri. Ole kannatlik. Ole rahulik. Korista enda järelt. Puhka ja naudi. Ma olen end tükk aega valeti kasvatanud selles osas. Ma olen tormanud kohe puhkama ja nautima, enne kui ma olen tähelepanu pööranud kõigile neile detailidele. Ma olen olnud tormakas. Kiire aga lühiajaline. Ma vajan lõpetatud ja viimistletud tulemusi! Sest siis olen valmis koheselt alustama uute tulemuste hankimisega kui selleks motivatsioon tekib. Ma pean leidma rutiini. Ma vajan rutiini! Nii paljud inimesed väidavad, et nad vihkavad rutiini. Kuid ma ei usu, et nad seda tegelikult vihkavad. Ma arvan, et nad ajavad selle segamini millegi muuga. Rutiin on tööriist tüütute, kuid vajalike, ülesannete täitmiseks. Mida need inimesed vihkavad on just need tüütud ülesanded, mitte see rutiin. Rutiin on ärgata iga hommik üles, pesta hambad, juua kohvi, kontrollida oma emailid ja sotsiaalmeediad. Rutiin on vaadata iga õhtu oma lemmik telesarja. Kuid seda kõike teeme me vabatahtlikult ja ilma suurema vastumeelsuseta (kui varakult hommikul voodist välja loivamine ehk välja arvata). Keegi ei kurda sellise rutiini üle. Oma kaootilisuses olen ma kaotanud rutiini. Mulle on rutiin tulnud tihti väljast poolt. Keegi on mulle ette määranud elurütmid. Mingid kellaajad, teatud ülesanded jne. Aga ma pole päris õppinud neid veel iseendale efektiivselt looma. See on raske ülesanne äkitselt hakata ise oma tüütuid ülesandeid rutiini jagama, eriti kui keegi ei pahanda ka sinuga väga kui sa ei ole teinud.
* Jättes eelmisest lõigust järgmise lõigu kirjutamise vahele mitu kuud ja jättes selle avaldamata*
If you make something idiot proof, the world invents a better idiot.
Ma pole kunagi väga uudiste ja ajalehtede armastaja olnud. Eriti kuna kaks erinevat allikat räägivad samast sündmusest üksteisele vastandlikult. Mõlemad ei saa ju ometi õiged olla. Raske on usaldada väljaandeid, milledel on teada olev ja dokumenteeritud kallutatud maailmavaade. Veel enam kui see kallutatus pole nii ilmselge. Me kõik oleme kallutatud maailmavaatega, kuid ma ei jaksa kõiki osapooli ära kuulata ja siis analüüsida mis tegelikult tõele kõige lähemal on. Mul pole selleks jõudu ega aega. Aga ma olen märganud, et minu tutvusringkonnast on mõned läinud kohe päris ajakirjanikus ja just need inimesed kellel poleks oma annete ja oskuste poolest vähimatki asja isegi mitte Tähekese ajakirja lähedalegi. Inimesed, kes on just kõige kallutatuma ja äärmuslikuma maailmavaatega ja sotsiaalsete oskustega, mis on samal tasemel mädanenud tomatite võimega olla efektiivsed ehitustellised. Ja teadke siis, et nemad kirjutavad teile arvamuslugusid ja dokumenteerivad ajalugu. Just see ajaloo üles kirjutamine on minu arvates kõige suurem probleem. Sest kui tänapäeva ajakirjandus näeb internetis joonistatud konna ja teeb sellest järeldused, et see on uue natsistliku liikumise sümbol, mis ähvardab meie ühiskonda, siis kuidas saab ükskõik mida muud nad oma ridadesse kirjutavad tõsiselt võtta... See on lihtsalt ignorantsus faktide ja konteksti suhtes. Rääkimata veel otsestest valedest ja välja mõeldud või väänatud statistikast. Tänapäeva meediavool internetis on niivõrd suur et selles ujudes ei jää muud üle kui peavooluga kaasa minna. Ja kui üritadagi kedagi korrale kutsuda, siis seda kas ignoreeritakse või kui see jõuab lõpuks piisava massini on aeg tekitanud juba nii palju uusi „uudiseid“ et kõik on juba selle mure unustanud ja keskenduvad millelegi muule. Millal mäletad sa, et sinu lemmik ajaleht oleks tunnistanud avalikult ja kõigile nähtavalt oma avaldatud valesid? Ja vahel ongi valed ajakirjale paremad, kuna need farmivad klikke ja klikk = €. Ja kes siis kirjutab meie lastelastele ajalooraamatuid? Kas meie järeltulijad õpivadki kaheksandas klassis, et Pepe the Frog ühendas jõud Donald Trumpi ja Putingiga pidades külma sõda Hiinaga, mis viis meid peaaegu kolmandasse maailmasõtta. Sest kui tulevased ajaloolased vaatavad algmaterjale (tänapäeva artikleid) siis pole keeruline sellist järeldust teha. Mis paneb omakorda mõtlema mind sellele, kes on kirjutanud minu ajalooõpikud. Kui tänapäeva infomaailmas saab vaid ühe guugli otsinguga selgeks, et Pepe’l pole mingit pistmist natsidega, siis 19. ja 20. sajandi üleminekul polnud vaesel ajakirjanikul seda võimalust. Ma arvan, et enne infoajastut oli ajakirjandus veel rumalam kui praegu. Propaganda seisis ilma korrigeerimiseta ja kõik usaldasid trükipressi. Ja ajakirjanikud olid täpselt samasugused nagu praegu, kallutatud ja äärmuslikud mädanenud tomatid. Ja me kõik sõime seda ajaloo ketšupit koolis kahe suu poolega.
I'm back bitches!
Hjopsti!
