Ma ükspäev veetsin päris mitu tundi vaadates erinevaid inimesi ja kujutledes ette, et nad kõik on kiilad.
Aeg, mil Joshua ringi tatsas tundub olevat tohutult kaugel ja unustustehõlma vajunud. Midagi muud sellest ajast polegi eriti säilinud. Kuid see oli vaid 80 inimpõlve tagasi. Tundub ikka kaugel? Kujuta ette, et iga kord kui sa sured siis sa sünnid taas uue titena ja iga su eluaeg oleks olnud 85 aastat, siis sa oleks sellest ajast saadik, mil Jeesus suri surnud vaid 23 korda. Võrdluseks teine Maailmasõda. Sellest on möödas 2 ja pool generatsiooni. Ja su 85 aastasest elutsüklist oleks veel elada tervelt 18 aastat. Inimesed räägivad, et elu on lühike, et oma pisikese aja jooksul ei näe sa siin ilmas eriti midagi. Eks otsustage ise.
Kui mina kord lapselapsed saan, siis ma tahaks, nii väga tahaks, et need väikesed mudilased tuleksid ümber mu kiiktooli oma säravate silmadega ja nõuaksid, et ma jutustaks neile lugusid. Lugusid oma seiklustest. Oma kaugest ajast. Oma draakonitest ja oma rüütlitest, printsidest ja printsessidest. Tahaks omamoodi kalamehejuttu, millest osa oleks tõsi. Tahaks luua legendi, mis säiliks ehk mõne generatsiooni. Ma väga loodan, et mult ei röövita seda võimalust. Nii jutustada, kui läbi elada oma seiklust.
Folks 'round here aren't from 'round here
Neiudele ma ei meeldi. Ma pole naljakas. Ma pole omapärane. Ma pole ilus, pole vormis, pole pikk ega armas. Pole piisavalt romantiline, ega piisavalt macho. Mul pole särav naeratus, pole libe keel. Mu riided pole stiilsed. Ma pole milleski üliandekas. Mu kallistused pole piisavalt pehmed. Ma ei lõhna hästi. Ma ei räägi palju. Ma pole rikas. Pole tark. Olen tohutult laisk, lohakas ja halb kokk. Näib, nagu mul pole neiudele midagi pakkuda. Metsikus karjas minusugusel järelpõlve poleks oodata. Ja ma olen tänulik, et meil on midagi, mida me kutsume tsivilisatsiooniks ja mul alati on midagi anda. Ehk ükskord võetakse ka vastu.
Esimene pudel-bokaali prototüüp on valmis!
Oleks mul vaid päikest !
Hops!
neljapäev, 29. märts 2012
neljapäev, 22. märts 2012
Shouting to Huey and Ralph
Meile oleks vaja korralikku ühistransporti! Kas täiesti tasuta või naeruväärselt odavat! Rohkem busse! Tänapäeval tundub, nagu igaühel peab olema auto, muidu ei saa tööle minna, ei saa poes käia, ei saa parki jalutamagi minna. Hääletajana ma tean, kui palju autosid maanteel on praktiliselt tühjad. Ainult väsinud näoga kofeiinikust juht istub loiult rooli taga. Sest temal on kiire ja töö tahab tegemist. Ja mina jalutan edasi paduvihmas. Ma usun, et see on hea investeering riigile tuua liiklusesse tasuta liinibussid ja linnabussid. Inimesed tahavad odavamalt läbi saada. Inimesed valivad juba kas osta taas üks bensiiniliiter või üks lõunasöök. Aga töö tahab tegemist ja kuidas poodi või toidukohta minnagi kui bensu pole paagis? Rohkem tasuta busse = vähem autosid. Vähem sõidukeid = vähem reostust + vähem õnnetusi + vähem ummikuid + vähem müra + vähem teetöid + vähem liikluspolitseid + rohkem rahulolevad inimesed + vähem kütuse monopoli + vähem marketing monopoli + ega kütus odavamaks ei lähe + riigi huvi alternatiivkütuste vastu + rohelisem koduõu jne jne ! Mina olen nõus riigile rohkem oma kommiraha andma kui riik mulle selle eest kõik selle vastu pakuks. Päriselt ka.
Ma pole kunagi talve ja lume fänn olnud. Iga talv ma ootan, mil tahke asemel sajaks taevast taas vedelat. Ma unistan tihti vihmast. Kuulan isegi SinuToru'st lindistatud helisid äikesest ja vihmast, aga mitte ainult, vaid ka merehääli, metsa hääli ja muud. Siis on lihtsam unistada keset linna. Ja sedasi ma siin istun, kui teie käite koolis või tööl. Istun oma madratsil kõrvaklapid peas ja unistan, et olen südasuve soojal ööl oma järve ääres. Kuuvalgus peegeldab valge triibu üle tumeda veepinna ja pisikesed kalad püüavad pisikesi putukaid, kes üle sileda veepiiri oma esimesi lennuharjutusi teevad. Õngekork on küll vees, aga mind ei huvitagi see enam. Ma vaid istun silla serval ja varbad ulatuvad vette tekitades lained üle vee, millede harjadelt helgib ümar kuukuma mulle vastu. Udu on värskelt niidetud välja muru teinud jahedalt niiskeks ja mu paljad jalad saavad märjaks ja rohulibled kleepuvad mu varvaste vahele. Lähen jalgupidi vette et neid minema uhtuda ja vesi on nii soe ja aur hõljub selle kohal. Rohutirtsud ei jäta hetkekski oma sirinat ja see on hea. Ja mul on hea. Sedasi mööduvad minu päevad praegusel ajal.
Miauu!
Hops!
Ma pole kunagi talve ja lume fänn olnud. Iga talv ma ootan, mil tahke asemel sajaks taevast taas vedelat. Ma unistan tihti vihmast. Kuulan isegi SinuToru'st lindistatud helisid äikesest ja vihmast, aga mitte ainult, vaid ka merehääli, metsa hääli ja muud. Siis on lihtsam unistada keset linna. Ja sedasi ma siin istun, kui teie käite koolis või tööl. Istun oma madratsil kõrvaklapid peas ja unistan, et olen südasuve soojal ööl oma järve ääres. Kuuvalgus peegeldab valge triibu üle tumeda veepinna ja pisikesed kalad püüavad pisikesi putukaid, kes üle sileda veepiiri oma esimesi lennuharjutusi teevad. Õngekork on küll vees, aga mind ei huvitagi see enam. Ma vaid istun silla serval ja varbad ulatuvad vette tekitades lained üle vee, millede harjadelt helgib ümar kuukuma mulle vastu. Udu on värskelt niidetud välja muru teinud jahedalt niiskeks ja mu paljad jalad saavad märjaks ja rohulibled kleepuvad mu varvaste vahele. Lähen jalgupidi vette et neid minema uhtuda ja vesi on nii soe ja aur hõljub selle kohal. Rohutirtsud ei jäta hetkekski oma sirinat ja see on hea. Ja mul on hea. Sedasi mööduvad minu päevad praegusel ajal.
Miauu!
Hops!
esmaspäev, 19. märts 2012
You’ve Arrived When You Realize the Journey Never Ends
Love creeps up on you. Ma usun, et see on sedasi. Armastus on väga 'creepy' ! Liblikad on vaid algus. Väike hoiatus, kuid me ei saa sellest aru. Me ei saa enam millestki aru. Sedasi ma siis kirjutasin asjadest, millest ma aru ei saa. Aga kurjam, kuidas need asjad mulle meeldivad!
***
Tahaks ainult teada
detaile meie elust,
mida pole jõudnud veel sündida,
et siis hiljem neada
aegu möödun'd melust,
mil liialt muretseda sai
probleemide üle,
mida tekkinudki polnud veel.
Tahaks tunda hetke elust,
aega mis on ülem,
mil tunnen, et olen õigel teel.
Rada, millel palja jala jäljed
liiva joonistavad.
Sinu ümarad varbad
on sinna endast varju vajutanud.
Sinu kombed, tavad
mulle nõnda armsad.
Tantsusammul jäljed läevad,
mina nende järel
tantsupartneriks päiksetuulele.
Tõuseb lendu liiv, tuul ja päikene,
mina nende järel.
Suudlen tulilindu huultele.
Puna-kollane, mu arm, mu Fööniks.
Ma pole naljakas. Pole kunagi olnud ja ilmselt ei saa ka olema. Mulle meeldib naerda. Mulle meeldib huumor, aga ma ei oska teha nalja. Mul pole annet panna inimesi naerma. Ma nii väga tahaks. Naeru hääl on ilus. Ma nii väga tahaks. Ma oskan esile tuua vaid naeratust. See on ilus ja ma olen uhke selle anni üle. Aga ma tahaks olla naljakas. Tahaks olla totter, veider, aga hea.
Haridus pole haritus. Koolis ainult neljadele ja viitele õppiv laps pole kahtlemata intelligentne. Kõrgharidus majanduses ei anna sulle võimalust töötada C.E.R.N. 's teadlasena, kuid lugedes teadusajakirja võid sa sel alal sõna võtta. Sa võid alati sõna võtta. Kuid see ei tähenda, et sul oleks õigus. Ka teadlastel seal kiirendis pole tihtilugu õigus. Kellelgi pole õigus. "Teoreetikud teavad alati vastust, neil on vahepeal ka õigus." Majandusala lõpetanud inimene ei pruugi majanduses läbi lüüa. Ja inimene, kes on tundides teinud sadu luuleanalüüse ei pruugi teada mis on luuletus. Luuletaja ei pruugi teada, mida teised peavad luuletuseks ja lugeja kohe kindlasti ei tea ja ei saa iial teadma, mida mõtles kirjanik kui ta kirjutas need read. Kuid luuleanalüüsija arvab, et ta teab. Muidugi ta teab! Sest tal on teooria ja teoreetikud teavad alati vastust. Kui ahv panna lõputuks ajaks suvaliselt klaviatuuri taguma, kirjutab ta lõpuks kõik Shakespeari teosed ja seda lõputu hulk kordi. Ärge alahinnake universumi.
Andke andeks minu kurvameelsus. Mina lihtsalt tahan olla kurb praegu. Nagu mul kohati on põhjust tähistamiseks on mul põhjust ka leinamiseks ja kurvastamiseks.
400 jänkut.
Hops!
***
Tahaks ainult teada
detaile meie elust,
mida pole jõudnud veel sündida,
et siis hiljem neada
aegu möödun'd melust,
mil liialt muretseda sai
probleemide üle,
mida tekkinudki polnud veel.
Tahaks tunda hetke elust,
aega mis on ülem,
mil tunnen, et olen õigel teel.
Rada, millel palja jala jäljed
liiva joonistavad.
Sinu ümarad varbad
on sinna endast varju vajutanud.
Sinu kombed, tavad
mulle nõnda armsad.
Tantsusammul jäljed läevad,
mina nende järel
tantsupartneriks päiksetuulele.
Tõuseb lendu liiv, tuul ja päikene,
mina nende järel.
Suudlen tulilindu huultele.
Puna-kollane, mu arm, mu Fööniks.
Ma pole naljakas. Pole kunagi olnud ja ilmselt ei saa ka olema. Mulle meeldib naerda. Mulle meeldib huumor, aga ma ei oska teha nalja. Mul pole annet panna inimesi naerma. Ma nii väga tahaks. Naeru hääl on ilus. Ma nii väga tahaks. Ma oskan esile tuua vaid naeratust. See on ilus ja ma olen uhke selle anni üle. Aga ma tahaks olla naljakas. Tahaks olla totter, veider, aga hea.
Haridus pole haritus. Koolis ainult neljadele ja viitele õppiv laps pole kahtlemata intelligentne. Kõrgharidus majanduses ei anna sulle võimalust töötada C.E.R.N. 's teadlasena, kuid lugedes teadusajakirja võid sa sel alal sõna võtta. Sa võid alati sõna võtta. Kuid see ei tähenda, et sul oleks õigus. Ka teadlastel seal kiirendis pole tihtilugu õigus. Kellelgi pole õigus. "Teoreetikud teavad alati vastust, neil on vahepeal ka õigus." Majandusala lõpetanud inimene ei pruugi majanduses läbi lüüa. Ja inimene, kes on tundides teinud sadu luuleanalüüse ei pruugi teada mis on luuletus. Luuletaja ei pruugi teada, mida teised peavad luuletuseks ja lugeja kohe kindlasti ei tea ja ei saa iial teadma, mida mõtles kirjanik kui ta kirjutas need read. Kuid luuleanalüüsija arvab, et ta teab. Muidugi ta teab! Sest tal on teooria ja teoreetikud teavad alati vastust. Kui ahv panna lõputuks ajaks suvaliselt klaviatuuri taguma, kirjutab ta lõpuks kõik Shakespeari teosed ja seda lõputu hulk kordi. Ärge alahinnake universumi.
Andke andeks minu kurvameelsus. Mina lihtsalt tahan olla kurb praegu. Nagu mul kohati on põhjust tähistamiseks on mul põhjust ka leinamiseks ja kurvastamiseks.
400 jänkut.
Hops!
pühapäev, 18. märts 2012
Forever in debt to your priceless advice
"I hate Americans but I've never met one I didn't like!" Mõelge veidi selle lause üle, olge nii kenad.
Täiesti reaalse siuga nali tundub see isegi. Sest meie saadame ju ka isegi suurte satelliitidega avakosmosesse muusikat ja muud sellist, just selle eesmärgiga, et ehk see jõuab millalgi mõne eluvormini, kes suudab seda kinni püüda. Tulnukad võivad vabalt blues'i, Bach'i ja India raagad segi ajada ähvardusega hävitada nende planeet. Rääkimata rongi mürast ja lammaste määgimisest, mida ka kõike tulnukatele tutvustatakse.
Mind huvitab väga üks teooria, mis kuulub kategooria alla - The theory of everything. See põhineb lainetel ja nö. kosmilisel helil ja ka päris helilainetel. Kogu mateeria on vaid energia mis lainetab sellisel sagedusel, et ei lase teistel lainetel endaga liituda. Seega ei saa kaks aineosakest olla samas punktis korraga jne. Ma pole kõigi detailidega kursis mida teoreetilised füüsikud on mõelnud sel alal, aga ma juhuslikult avastasin paar videot, mis minu jaoks tõestavad üht väga tähtsat ideed selle teooria juures. See teooria seletab ära, miks on maailm nii korrapärane, miks aatom on kaootiline kuid samas korrapärane ja ei lagune koost, miks universumi ehitus meenutab süsteemset kärgstruktuuri, mitte kaootilist segadust või sfäärilist plahvatust. Minu jaoks see seletab isegi ekstradimensionaalseid asju ja mõistatusi, kuid ma pole veel piisavalt palju süvenenud teoreetikute ideedesse, et seda sealt leida, need seosed olen ma ise oma segases peas loonud. Ja muide, kogu see heli ja vibratsiooni teema pani mind rohkem uskuma ühte teooriasse püramiidide ehitamise kohta, kus osa teoreetikuid väidavad, et iidsetel aegadel kasutasid egiptlased heli, et tekitada mingisugune antigravitatsiooniline väli, liigutamaks suuri kiviplokke. Võib-olla see polegi nii jabur idee kui võib esmapilgul tunduda. Siin siis paar videot, mis paneb heli teistmoodi kuulma/vaatama/tajuma.
If you've never seen and Elephant Ski then you've never been on acid.
Hops!
Mind huvitab väga üks teooria, mis kuulub kategooria alla - The theory of everything. See põhineb lainetel ja nö. kosmilisel helil ja ka päris helilainetel. Kogu mateeria on vaid energia mis lainetab sellisel sagedusel, et ei lase teistel lainetel endaga liituda. Seega ei saa kaks aineosakest olla samas punktis korraga jne. Ma pole kõigi detailidega kursis mida teoreetilised füüsikud on mõelnud sel alal, aga ma juhuslikult avastasin paar videot, mis minu jaoks tõestavad üht väga tähtsat ideed selle teooria juures. See teooria seletab ära, miks on maailm nii korrapärane, miks aatom on kaootiline kuid samas korrapärane ja ei lagune koost, miks universumi ehitus meenutab süsteemset kärgstruktuuri, mitte kaootilist segadust või sfäärilist plahvatust. Minu jaoks see seletab isegi ekstradimensionaalseid asju ja mõistatusi, kuid ma pole veel piisavalt palju süvenenud teoreetikute ideedesse, et seda sealt leida, need seosed olen ma ise oma segases peas loonud. Ja muide, kogu see heli ja vibratsiooni teema pani mind rohkem uskuma ühte teooriasse püramiidide ehitamise kohta, kus osa teoreetikuid väidavad, et iidsetel aegadel kasutasid egiptlased heli, et tekitada mingisugune antigravitatsiooniline väli, liigutamaks suuri kiviplokke. Võib-olla see polegi nii jabur idee kui võib esmapilgul tunduda. Siin siis paar videot, mis paneb heli teistmoodi kuulma/vaatama/tajuma.
If you've never seen and Elephant Ski then you've never been on acid.
Hops!
reede, 16. märts 2012
teisipäev, 13. märts 2012
Stockholm syndrome
Võib tunduda, et Fööniks on võimas kuid kurb. Surematu müütiline lind, kes hoiab omaette, näitab end harva. Kuigi inimesed imetlevad seda müütilist olendit, tunnevad nad siiski, et Fööniks kannatab kui ta sureb ja sünnib taas. Kuid Fööniks ei karda tuld. Fööniks põleb ega karju agoonias. Ta ei värise lähenevaid leeke nähes. Me küll ei tea, mida võiks üks tulilind tunda, kui ta sureb, kuid me ei tea isegi seda, mida me ise tunneme, kui me sureme. Ja me ei tea tihti sedagi, mida me tunneme, mil me elame. Bare witness to your own life.
Kui mult küsitakse, kas mõtetelugemine on võimalik, siis ma vastan, et ei, kui lugejaks pole mõni kõrgemat sorti eluvorm, keda mina, ega keegi teine siin, pole veel suutnud tõestada, et eksisteerib. Kui mina ei saa oma mõtetest aru, siis kuidas suudaks seda mõtetelugeja. Mõtted (vähemalt minu omad) pole alati lineaarsed. Alati ei koosne need sõnadest. Need koosnevad tunnetest, mälestustest ja paljustki muust. Kui inimene kes suudaks mõtteid lugeda, loeks seda infot mis minu peast läbi jookseb jääks ta jänni, sest ta ei peaks töötlema läbi vaid hetkel käigus olevaid arendusi vaid ka varasemaid, mis on minu jaoks juba selgad ja kinnistunud, kuid mentalisti jaoks uudsed ja koheselt mõistmatud. Ta peab minema ajas tagasi, et lugeda neid mõtteid mil nad kinnistusid, ja tulla tagasi praeguesse hetke, et töödelda nende arendusi. Ja kui mõtetelugeja lõpuks saavutab selle perfektse balansi mil ta tajub minu mõttevoolu samaaegselt mil mina seda mõtlen, siis kuidas ta teeb enam vahet, oma isiklikel mõtetel ja minu omadel.
Paljud räägivad, et kui küsid Jumalalt, siis ta vastab. Ma olen küsinud, olen saanud vastuseid, olen isegi vaielnud Jumalaga üritanud tõestada tema eksistentsi ja olematust. Kuid kas ükski neist minu isiklikest kogemustest on olnud tõestus kummaski suunas? Ateistid väidavad, et enda kogemused ei ole tõestus mitte millelegi. Religioossed inimesed väidavad, et isiklikud kogemused on kõige õndsamad ja tõendavamad tõestused. Mul on isiklike kogemusi. Ma esitasin küsimuse ja vastus tuli. Kuid vastus tuli mu enda seest. Ma ei tajunud Jumalat, Jeesust, Muhammedi, Buddhat ega mõnd muud tegelast, keda nii pingsalt taga otsitakse. Need vastused mis ma sain pole kindel tõde, ma tean seda. Kuid need töötavad minu jaoks. Kas mul on vaja leida keegi väljaspool minu enda universumitunnelit, kes neile vastas? Ja kui ma leiaksingi kellegi/millegi, siis need teised keskid/miskid peaksid mind dissidendiks, reeturiks, ketseriks mis iganes milleks.
Meil kõigil on Stockholmi sündroom.
Hops!
Kui mult küsitakse, kas mõtetelugemine on võimalik, siis ma vastan, et ei, kui lugejaks pole mõni kõrgemat sorti eluvorm, keda mina, ega keegi teine siin, pole veel suutnud tõestada, et eksisteerib. Kui mina ei saa oma mõtetest aru, siis kuidas suudaks seda mõtetelugeja. Mõtted (vähemalt minu omad) pole alati lineaarsed. Alati ei koosne need sõnadest. Need koosnevad tunnetest, mälestustest ja paljustki muust. Kui inimene kes suudaks mõtteid lugeda, loeks seda infot mis minu peast läbi jookseb jääks ta jänni, sest ta ei peaks töötlema läbi vaid hetkel käigus olevaid arendusi vaid ka varasemaid, mis on minu jaoks juba selgad ja kinnistunud, kuid mentalisti jaoks uudsed ja koheselt mõistmatud. Ta peab minema ajas tagasi, et lugeda neid mõtteid mil nad kinnistusid, ja tulla tagasi praeguesse hetke, et töödelda nende arendusi. Ja kui mõtetelugeja lõpuks saavutab selle perfektse balansi mil ta tajub minu mõttevoolu samaaegselt mil mina seda mõtlen, siis kuidas ta teeb enam vahet, oma isiklikel mõtetel ja minu omadel.
Paljud räägivad, et kui küsid Jumalalt, siis ta vastab. Ma olen küsinud, olen saanud vastuseid, olen isegi vaielnud Jumalaga üritanud tõestada tema eksistentsi ja olematust. Kuid kas ükski neist minu isiklikest kogemustest on olnud tõestus kummaski suunas? Ateistid väidavad, et enda kogemused ei ole tõestus mitte millelegi. Religioossed inimesed väidavad, et isiklikud kogemused on kõige õndsamad ja tõendavamad tõestused. Mul on isiklike kogemusi. Ma esitasin küsimuse ja vastus tuli. Kuid vastus tuli mu enda seest. Ma ei tajunud Jumalat, Jeesust, Muhammedi, Buddhat ega mõnd muud tegelast, keda nii pingsalt taga otsitakse. Need vastused mis ma sain pole kindel tõde, ma tean seda. Kuid need töötavad minu jaoks. Kas mul on vaja leida keegi väljaspool minu enda universumitunnelit, kes neile vastas? Ja kui ma leiaksingi kellegi/millegi, siis need teised keskid/miskid peaksid mind dissidendiks, reeturiks, ketseriks mis iganes milleks.
Meil kõigil on Stockholmi sündroom.
Hops!
laupäev, 10. märts 2012
Let's find the place that never was
The Dalai Lama was asked what surprised him the most;
he said, "Man, because he sacrifices his health in order to make money.
Then he sacrifices money to recuperate his health.
And then he is so anxious about the future that he does not enjoy the present;
the result being that he does not live in the present or the future;
he lives as if he is never going to die, and then he dies having never really lived.".
Mul on tunne, et ma olen vist natukene elanud. Õppisin elama natuke. Ise õppisin. Ei õpetatud. Ei planeerinud elama hakata. Ei planeeri ka tulevikus, kuid ma loodan, et ma siiski elan veel tulevikus. Andre Gregory ütles väga andekalt oma elamiskogemuste kohta, et mida rohkem ta elas, seda rohkem tajus ta ka surma. Mis on muidugi hirmutav mõte, aga ei. Palju hirmutavam on see ilmselt siis, kui see lõpuks ootamatult tuleb ja kõik korraga. Päris suur ports ma usun. Suur ports mitte midagi, või siis vägagi midagi. Olenevalt mis jutte kuulnud oled. Mina otsustasin oma jutu välja mõelda. Ma pole pettunud, kui see pole tõsi ja tuleb välja et mõni teine oli. Vähemalt ma tean, millest see koosneb, ma tean millal ma olen eksinud ja millal ma olen valmis selle hülgama ja uue jutu välja mõtlemist alustama. Raske on, jaa, aga ma ei suudaks minna armulauale ja süüa leivaviilu ja juua veini tüübi austuseks, kellest ma tean väga vähe. Kuidas ma saan ta enda südamesse vastu võtta, ilma infota. Või siis, kuidas ma saan teha mida ta nõuab, kui ma pole teda oma südamesse vastu võtnud.
The sanctuary of the sun.
Üks fööniks on mulle tähelepanu suunanud. Ja mina temale.
Ma olen meistardanud pesa oma südamesse. Ma loodan, et see on piisavalt mugav, et keegi kindel saaks end sinna kerra tõmmata. Need mõned aastad on see pesa senini veel palju tuulutada ja arendada saanud, kuid reservatsioon on olnud sama.
Hops!
Tellimine:
Postitused (Atom)