Imelik! Eile olin Andul peol ja mängisin terve õhtu piljardit. Väga imelik õhtu oli. Ma lubasin sõbrale super mario saata ja seda ma ka tegin täna. Ja siis ma luuletasin kahjuks midagi kuhugi ja ma ei tea mida. Natuke kardan ehk selle pärast. Ja ma käisin mööda Otepääd ringi väga haige nahktagi, oldschool raperpants teksadega, nahkkinnaste ja ehitus põlvekaitsmetega. Kiivri koos gaasimaskist lõigatud prillidega jätsin autosse. Ja just siis näen ma nii paljusid suvalisi tuttavaid otepääl. Isegi üks nõokas oli seal. Ja purjus inimestel on midagi vahest väga korrast ära. Kohe väga!
Aga muidu olen õnnelik, üksik ja kasutu edasi :)
Proovin olla hea inimene, aga see on eriti keeruline, siis kui sa oled endale enne vastupidise maine tekitanud. Mind välditakse ja ma ei saa seda talle pahaks panna.
Tahaksin omale kõneaega. Helistaksin ainsale inimesele, kes miskipärast arvab, et minuga on tore. Kristiinale loomulikult. Ai kurja tegelikult Mannu arvab kaa nii vist... Imelikud inimesed... on vahvad :)
Hüppan pusiti, teen kümme kükki ja sulgen arvuti ja poen tuttu. Olge tublid ja tehke inimestele kallisid, see meeldib neile ;)
Heihopsasaatrillalaatullallatrallallaa...
neljapäev, 31. detsember 2009
esmaspäev, 28. detsember 2009
“Elu oleks ilma muusikata eksitus.” – F.Nietzsche
Kui me teeme valed valikud õigel ajal, ei juhtu meiega midagi, aga kui hiljem tahame teha õigeid valikuid, aga valel ajal, saame me oma vitsad õigel ajal tehtud valede valikute eest. Aga kui me teeksime õiged valikud õigel ajal ei teki meil iial võimalustki teha valesid valikuid. Õigete valikute tagajärjed hoiavad meid tagasi.
Olin täna jällegi kasutu.
Vähem mõelda rohkem teha, kurat võtaks!
Head ööd, homme vaja proovi kaa jõuda. Kuulan veel natuke Philip Glassi ja siis tuttu.
Olin täna jällegi kasutu.
Vähem mõelda rohkem teha, kurat võtaks!
Head ööd, homme vaja proovi kaa jõuda. Kuulan veel natuke Philip Glassi ja siis tuttu.
pühapäev, 27. detsember 2009
Püha Tõnu kiusamine
No kurja küll! Imelikke asju juhtub. Mu koerast oli täna näiteks midagi kasu kaa. Nimelt raiusin järve jääauku, et suplema minna ja kutsu koukis hammastega osa jäätükke veest välja, mida ma oloeks pärast muidu pidanud ise tegema, ja pistis need nahka. Täna läks õnneks elekter kaa hommikul ära, ega ma muidu polekski vist seda jääauku tegema läinud, ega ka kelgutama. Homme hakkan lumes müttama ja teen siukse kelguraja väikevennale et oi oi oi.
Tahaks jõuda rohkem. Ma olen kõvasti arenenud. Mul on tekkinud tahtmine tegutseda. Ja mitte ainult tahtmine vaid ma ka tegutsen. Aga vähe veel. Vähem mõelda rohkem teha. Vaatasin täna filmi "Püha Tõnu kiusamine". Tõsiselt hea film! Ma tean, et paljud ei salli selliseid filme, sest need pole nende jaoks piisavalt intrigeerivad vms, aga minu meelest on palju tuimem vaadata mingeid filme kus tegevus on kuidagi selgelt ja lihtsalt edastatud. Jätab kuidagi vähe ruumi fantaasia jaoks. Mulle hullult meeldivad ka sellist laadi kuuldemängud. Kuidagi paneb mõtte tööle. Muidu vaatad mingit filmi ja siis, kas lihtsalt jälgid toimuvat või elad end sinna kinni, aga selliste dilmide puhul seda ei juhtu. Sa jälgid küll toimuvat kuid analüüsid seda, leiad seoseid filmis kui ka oma elus, tunned sümpaatiat... mida iganes. See on hea.
Aga see selleks. Miks inimesed on sul kuidagi jalus siis kui sa tahad üksi tegutseda ja siis neid enam järsku pole kui tahad neile oma tegude vilju kinkida? Miks inimesed ei julge otse välja öelda, et nad ei viitsi minuga tegeleda vaid valetavad kuidagi magedalt? Ja miks ma üldse põen selle pärast? Pigem peaksin muretsema sellepärast, miks ma ise neid asju teen! Vaadelda, mõelda, analüüsida, õppida, kasutada õpitut... Seda pean ma tegema.
I'm the Observer.
Tahaks jõuda rohkem. Ma olen kõvasti arenenud. Mul on tekkinud tahtmine tegutseda. Ja mitte ainult tahtmine vaid ma ka tegutsen. Aga vähe veel. Vähem mõelda rohkem teha. Vaatasin täna filmi "Püha Tõnu kiusamine". Tõsiselt hea film! Ma tean, et paljud ei salli selliseid filme, sest need pole nende jaoks piisavalt intrigeerivad vms, aga minu meelest on palju tuimem vaadata mingeid filme kus tegevus on kuidagi selgelt ja lihtsalt edastatud. Jätab kuidagi vähe ruumi fantaasia jaoks. Mulle hullult meeldivad ka sellist laadi kuuldemängud. Kuidagi paneb mõtte tööle. Muidu vaatad mingit filmi ja siis, kas lihtsalt jälgid toimuvat või elad end sinna kinni, aga selliste dilmide puhul seda ei juhtu. Sa jälgid küll toimuvat kuid analüüsid seda, leiad seoseid filmis kui ka oma elus, tunned sümpaatiat... mida iganes. See on hea.
Aga see selleks. Miks inimesed on sul kuidagi jalus siis kui sa tahad üksi tegutseda ja siis neid enam järsku pole kui tahad neile oma tegude vilju kinkida? Miks inimesed ei julge otse välja öelda, et nad ei viitsi minuga tegeleda vaid valetavad kuidagi magedalt? Ja miks ma üldse põen selle pärast? Pigem peaksin muretsema sellepärast, miks ma ise neid asju teen! Vaadelda, mõelda, analüüsida, õppida, kasutada õpitut... Seda pean ma tegema.
I'm the Observer.
laupäev, 26. detsember 2009
Mugin komme!
Oeh kui paha mul neist juba on. Jõulud ongi mugimise aeg, siis aind süüaksegi ja käiakse poes ja ostetakse veel süüa ja mõttetut nänni. Vahest harva midagi head kaa ikka. Osad mõtlevad, et äkki nüüd kui ma kirikus käin siis ma olen jumala meelest kaa hea inimene ja puha. Aga uusaastal joovad end purupurju täis ja läksid need Jeesus ja kirik ja ka kõik need uusaasta lubadused ja verivorstid ahjukartulid ja kõik see muu jama peldikupotist alla.
Jõulud on aeg mil hoolitakse ja ollakse perekeskis ja oma lähedaste inimestega. Nii nad vähemalt räägivad. Aga oma hoolimist näitavad nad enamasti ju sellega et ostavad sulle mingi totra plastmassist punase mantliga mehikese kes hakkab jubekoledat häält tegema kui sa teda puudutad. See peaks olema püha Nikolaus või midagi, kes loopis kullakotte aknast sisse, ehk siis mängis päkapikku. Ei tegelikult oli ta tore mees ja puha ja päkapikud mulle kaa meeldivad. Oi kui palju komme....
Tegelikult teab ainult "neitsi"(minu teooria kohaselt lihtsalt oli ta natuke litsi löönud ja ei tahtnud seda tunnistada ja väitis et jäi jumalast rasedaks ja nõnda jäi ka süütus alles. Peale sünnitamist pole muidugi süütusest ju jälgegi) Maarja ja jumal ise millal Jeesus sündis. Hiljem on see kuupäev lihtsalt tõstetud sellele ajale, sest inimesed niiguinii pidasid siis pidu, sest see oli ju pööripäev. Siis need kirikupapid mõtlesid, et kurja mis need paganad seal läbustavad las läbustavad kristlikult ja siis nad kuulutasid, et see on ju Jeesukese sünnipäev ja nüüd olge sel ajal vagad ja käige kirikus kaa peale selle et muudkui paksu rasvast liha näost sisse mugite.
Ma võin kõlada siin nagu ma jälestaksin jõule. Jah ma tõesti jälestan neid. Aga ma ka armastan neid, sest mis siis, et inimesed on väikse silmaringiga ja jooksevad iga trendiga kaasa on need head trendid ja tehakse häid asju. Saadakse vanade sõpradega kokku ja vähemalt kord aastaski üritatakse olla hea inimene niikaua kuni uusaasta pohmell tuleb :) Tore ju.
Aga see selleks. Räägiks natuke sellest kaa, mis muidu toimub. Tuba on sassis, kohe kohutavalt sassis.
1. uusaasta lubadus: koristan toa ära!
Anti on külas ja siis käisid mingid sugulased kaa täna ja Oliveriga olen pea igapäev kokku saanud. mis tuletab mulle meelde....
2. uusaasta lubadus (ilmselt täidan osaliselt juba enne uut aastat): maksan võlad ära!
Väikevennaga lähen mängin homme lumesõda. Ma arvan vähemalt. Ei tea kas viitsib. Ma nii igatsesin koju, et ma saaks tegutseda, et ma saaks kirjutada, et ma saaks käia ja teha ja kõike. Aga kõik mis ma teinud olen on mõelnud ja komme muginud. Ma tean, et on vaja rohkem teha vähem mõelda... aga jah. Mõtelda on mõnus ju tegelikult. Täna mõtlesime õega Nibirust ja siis arenes see väga laialdaselt ja vahest ka idiootselt. Näiteks kui me väitsime, et siis tuleb palju katastroofe, siis Anti hakkas kartma et ehk annab Jüri Homenja uue plaadi välja. Loodame et seda siiski ei juhtu, sest kõik need tsunaamid ja muud sellised asjad nendega me oleme juba harjunud ja ehk elame need üle, aga mis liig see liig.
Unenäod on kahtlased asjad. Ja ka alateadvus on kahtlane ja vahest ei tohi lasta oma mõtetel liiga vabalt voolata sest võid jõuda olukorrani kus lõpuks avastad, et sa oled ette kujutanud viite erinevat moodust viimse kui pisidetailini kuidas külmavereliselt tappa inimest ja mida teha ja miks teha jne. Pole meeldiv kogemus. Eriti kui sellest mõtlemine sulle veel kuidagi erilist huvi pakub, kui väga ei süvene millest täpselt mõtled.
3. uusaastalubadus: lähen psühhiaatri juurde
Lubasin juba natuke varem endale, et ma hakkan heaks inimeseks. Raske on, maru raske. Lihtsam on olla kui väldid inimesi, siis ei teki olukordi. mitte mingisuguseid. Järelikult pole sa paha inimene, aga see ju ei tähenda et sa ka hea oleks. Seega üritan suhelda nii et enne mõtlen siis ütlen ja teen. Aga vahest teen ka mõtlematult hästi. Siis on hea tunne, nagu ma olekski päriselt kaa hea. Rohkem on muidugi seda tunnet, et kurja küll ma oleks ikka saand paremini teha. Aga eks ma õpin veel.
Peaksin kirjutama rohkem. Viimasel ajal suht palju häid ideid tulnud nii proosa kui ka luule jaoks, aga ma ainult mõtlen.
4. uusaastalubadus: hakkan kirjutama... ostan uue märkmiku kaa.
Isegi blogisse pole kirjutanud. Kirjavigu kaa täis kõik kohad. Ja nüüd pole Angelat kaa kes mind manitseks ja õpetaks. Pean ise oma lollused ära tundma. Aga ma ju ei viitsi tegeleda sellega ja sellepärast teie, olematud lugejad, kannatate nüüd.
Aga olgu tänaseks aitab. Mugige verivorste ja sinke ja kartuleid ja muud head ja paremat. Olge hellad üksteise vastu ja näidake kasvõi kord aastaski välja, et te hoolite. Olge tublid!
Heihops!
Jõulud on aeg mil hoolitakse ja ollakse perekeskis ja oma lähedaste inimestega. Nii nad vähemalt räägivad. Aga oma hoolimist näitavad nad enamasti ju sellega et ostavad sulle mingi totra plastmassist punase mantliga mehikese kes hakkab jubekoledat häält tegema kui sa teda puudutad. See peaks olema püha Nikolaus või midagi, kes loopis kullakotte aknast sisse, ehk siis mängis päkapikku. Ei tegelikult oli ta tore mees ja puha ja päkapikud mulle kaa meeldivad. Oi kui palju komme....
Tegelikult teab ainult "neitsi"(minu teooria kohaselt lihtsalt oli ta natuke litsi löönud ja ei tahtnud seda tunnistada ja väitis et jäi jumalast rasedaks ja nõnda jäi ka süütus alles. Peale sünnitamist pole muidugi süütusest ju jälgegi) Maarja ja jumal ise millal Jeesus sündis. Hiljem on see kuupäev lihtsalt tõstetud sellele ajale, sest inimesed niiguinii pidasid siis pidu, sest see oli ju pööripäev. Siis need kirikupapid mõtlesid, et kurja mis need paganad seal läbustavad las läbustavad kristlikult ja siis nad kuulutasid, et see on ju Jeesukese sünnipäev ja nüüd olge sel ajal vagad ja käige kirikus kaa peale selle et muudkui paksu rasvast liha näost sisse mugite.
Ma võin kõlada siin nagu ma jälestaksin jõule. Jah ma tõesti jälestan neid. Aga ma ka armastan neid, sest mis siis, et inimesed on väikse silmaringiga ja jooksevad iga trendiga kaasa on need head trendid ja tehakse häid asju. Saadakse vanade sõpradega kokku ja vähemalt kord aastaski üritatakse olla hea inimene niikaua kuni uusaasta pohmell tuleb :) Tore ju.
Aga see selleks. Räägiks natuke sellest kaa, mis muidu toimub. Tuba on sassis, kohe kohutavalt sassis.
1. uusaasta lubadus: koristan toa ära!
Anti on külas ja siis käisid mingid sugulased kaa täna ja Oliveriga olen pea igapäev kokku saanud. mis tuletab mulle meelde....
2. uusaasta lubadus (ilmselt täidan osaliselt juba enne uut aastat): maksan võlad ära!
Väikevennaga lähen mängin homme lumesõda. Ma arvan vähemalt. Ei tea kas viitsib. Ma nii igatsesin koju, et ma saaks tegutseda, et ma saaks kirjutada, et ma saaks käia ja teha ja kõike. Aga kõik mis ma teinud olen on mõelnud ja komme muginud. Ma tean, et on vaja rohkem teha vähem mõelda... aga jah. Mõtelda on mõnus ju tegelikult. Täna mõtlesime õega Nibirust ja siis arenes see väga laialdaselt ja vahest ka idiootselt. Näiteks kui me väitsime, et siis tuleb palju katastroofe, siis Anti hakkas kartma et ehk annab Jüri Homenja uue plaadi välja. Loodame et seda siiski ei juhtu, sest kõik need tsunaamid ja muud sellised asjad nendega me oleme juba harjunud ja ehk elame need üle, aga mis liig see liig.
Unenäod on kahtlased asjad. Ja ka alateadvus on kahtlane ja vahest ei tohi lasta oma mõtetel liiga vabalt voolata sest võid jõuda olukorrani kus lõpuks avastad, et sa oled ette kujutanud viite erinevat moodust viimse kui pisidetailini kuidas külmavereliselt tappa inimest ja mida teha ja miks teha jne. Pole meeldiv kogemus. Eriti kui sellest mõtlemine sulle veel kuidagi erilist huvi pakub, kui väga ei süvene millest täpselt mõtled.
3. uusaastalubadus: lähen psühhiaatri juurde
Lubasin juba natuke varem endale, et ma hakkan heaks inimeseks. Raske on, maru raske. Lihtsam on olla kui väldid inimesi, siis ei teki olukordi. mitte mingisuguseid. Järelikult pole sa paha inimene, aga see ju ei tähenda et sa ka hea oleks. Seega üritan suhelda nii et enne mõtlen siis ütlen ja teen. Aga vahest teen ka mõtlematult hästi. Siis on hea tunne, nagu ma olekski päriselt kaa hea. Rohkem on muidugi seda tunnet, et kurja küll ma oleks ikka saand paremini teha. Aga eks ma õpin veel.
Peaksin kirjutama rohkem. Viimasel ajal suht palju häid ideid tulnud nii proosa kui ka luule jaoks, aga ma ainult mõtlen.
4. uusaastalubadus: hakkan kirjutama... ostan uue märkmiku kaa.
Isegi blogisse pole kirjutanud. Kirjavigu kaa täis kõik kohad. Ja nüüd pole Angelat kaa kes mind manitseks ja õpetaks. Pean ise oma lollused ära tundma. Aga ma ju ei viitsi tegeleda sellega ja sellepärast teie, olematud lugejad, kannatate nüüd.
Aga olgu tänaseks aitab. Mugige verivorste ja sinke ja kartuleid ja muud head ja paremat. Olge hellad üksteise vastu ja näidake kasvõi kord aastaski välja, et te hoolite. Olge tublid!
Heihops!
laupäev, 5. detsember 2009
I suck at everyday life!
Hopsti!
Täna oli imelik päev. Mu tervis läks paremaks kuidagi kiiresti. Ainult paha köha on veel. Joon teed. Külma teed! Sest ma alati unustan selle ära. Ja siis lähen teen uue ja unustan jälle ära. Ja nohuga on kahtlased lood, ma kohe üldse ei saa aru mida ta mus tahab.
Mannu ütles mulle täna midagi väga ilusat. Ta ütles, et ma olen ta parim sõber. See tegi südame soojaks. Ta näitas mulle, et ma olen isegi talutav kui minuga ei pea päevast päeva mingis seltskonnas kokku puutuma. Nii vist ongi. Ma sakin seltskonnas. Ma ei oska suhelda. Või ma joon end täis ja olen kordades hullem idioot. Pean hoo maha võtma. Väldin seeltskondades suhtlemist. Kahekesi ma suudan. Neli silma, kaks neist niiguinii minu ja ma tean mis nad teevad, ülejäänusid pole keeruline jägida. Aga kuus? Raskem juba, aga elab üle. Kaheksa? Aitab, mina loobun, seda on liiga palju. Ma ei suuda endaks jääda. Hakkavad esile kerkima mingid instinktid, mingid mõtlematud teod.
Rääkisin täna Krissuga jälle. Tal on koguaeg nii raske. Mina siin kurdan koguaeg, aga temal on päriselt kaa raske. Mina saan oma kurtmisest siin natuke jõudu olla mujal rõõmus, aga Krissule sellest vist ei piisaks. Teda on raske aidata, aga ma teen mis ma suudan, Süstin nii palju oma tuge kui saan, üritan olla rõõmsameelne ja anda positiivseid emotsioone.
Mulle tuleb meelde üks A Perfect Circle'i lugu nimega The nurse who loved me. Ma olen vist see haige seal palatist. See on üks naiivseid lootusi peegeldav lugu. Just see, mis minus on.
Mängisin täna kitarri. Kohe üldse ei osanud, aga miski pärast Mõte lendas kuidagi hästi kergelt. Hullult huvitavaid asju tegin aga ma ei saanud nendega hästi hakkama ja maru sopased tulid teised. Aga vahva oli. Kitarr on siiski üks mu peamisi elu elemente. Ma panen oma rõõmud ja toredused sinna sisse. Mitte kunagi ei pane ma kitarrimängu viha. Võib küll nii tunduda sest ma mängin kurbi meloodiaid ja raskelt raiuvat metalit, aga ei. Viha panen ma moshimisse. Vahest harva ka laulmisse. Aga see ei tähenda, et kui ma moshin ja laulan olen ma pahas tujus, kaugeltki mitte.
Nägin paar päeva tagasi huvitavat unenägu. Ma olen palju kordi oma unedes ära surnud, aga iial pole see surm olnud ilus ja nauditav, aga seekord oli. Ma nägin unes, et ma kõnnin koridoris ja näen Keiri. Ta on seal unes kohe eriti pisike, nagu päkapikk ja tohutult armas. Ma koputan talle õlale ja ta ehmub ära. Siis ta nagu teeskleb, et ei tunneks mind, sest me pole nii kaua rääkinud. Ta teeb oma sarkasmi, mis on vahva, ja siis tuleb ja kallistab mind. Kallistab aina kõvemini nii et mul jääb hing kinni, aga ta kallistab edasi ja ma lähen lõpuks pooleks. Ja siis ma leban seal maas ja pilt muutub häguseks. Siis Keiri lehvitab mulle ja ma suren ja ärkan üles. See oli vist kõige ilusam unenägu üldse võib-olla. Rääkisin seda ka Keirile ja ta ütles, et ta ei teeks mulle eales nii. Ma täitsa usun teda, sest ta ei tahaks mind vist väga kallistada. Ei pane seda ka talle pahaks. Ma arvan, et see surm seal unes oleks peaaegu sama nauditav olnud siis kui kesiganes oleks mind pooleks kallistanud. Emotsioon oli peamine.
Aga olge tublid. Naeratage ja tehke teistele head. Nad väärivad seda. Kasvõi unes ;)
Heihopsti!
Täna oli imelik päev. Mu tervis läks paremaks kuidagi kiiresti. Ainult paha köha on veel. Joon teed. Külma teed! Sest ma alati unustan selle ära. Ja siis lähen teen uue ja unustan jälle ära. Ja nohuga on kahtlased lood, ma kohe üldse ei saa aru mida ta mus tahab.
Mannu ütles mulle täna midagi väga ilusat. Ta ütles, et ma olen ta parim sõber. See tegi südame soojaks. Ta näitas mulle, et ma olen isegi talutav kui minuga ei pea päevast päeva mingis seltskonnas kokku puutuma. Nii vist ongi. Ma sakin seltskonnas. Ma ei oska suhelda. Või ma joon end täis ja olen kordades hullem idioot. Pean hoo maha võtma. Väldin seeltskondades suhtlemist. Kahekesi ma suudan. Neli silma, kaks neist niiguinii minu ja ma tean mis nad teevad, ülejäänusid pole keeruline jägida. Aga kuus? Raskem juba, aga elab üle. Kaheksa? Aitab, mina loobun, seda on liiga palju. Ma ei suuda endaks jääda. Hakkavad esile kerkima mingid instinktid, mingid mõtlematud teod.
Rääkisin täna Krissuga jälle. Tal on koguaeg nii raske. Mina siin kurdan koguaeg, aga temal on päriselt kaa raske. Mina saan oma kurtmisest siin natuke jõudu olla mujal rõõmus, aga Krissule sellest vist ei piisaks. Teda on raske aidata, aga ma teen mis ma suudan, Süstin nii palju oma tuge kui saan, üritan olla rõõmsameelne ja anda positiivseid emotsioone.
Mulle tuleb meelde üks A Perfect Circle'i lugu nimega The nurse who loved me. Ma olen vist see haige seal palatist. See on üks naiivseid lootusi peegeldav lugu. Just see, mis minus on.
Mängisin täna kitarri. Kohe üldse ei osanud, aga miski pärast Mõte lendas kuidagi hästi kergelt. Hullult huvitavaid asju tegin aga ma ei saanud nendega hästi hakkama ja maru sopased tulid teised. Aga vahva oli. Kitarr on siiski üks mu peamisi elu elemente. Ma panen oma rõõmud ja toredused sinna sisse. Mitte kunagi ei pane ma kitarrimängu viha. Võib küll nii tunduda sest ma mängin kurbi meloodiaid ja raskelt raiuvat metalit, aga ei. Viha panen ma moshimisse. Vahest harva ka laulmisse. Aga see ei tähenda, et kui ma moshin ja laulan olen ma pahas tujus, kaugeltki mitte.
Nägin paar päeva tagasi huvitavat unenägu. Ma olen palju kordi oma unedes ära surnud, aga iial pole see surm olnud ilus ja nauditav, aga seekord oli. Ma nägin unes, et ma kõnnin koridoris ja näen Keiri. Ta on seal unes kohe eriti pisike, nagu päkapikk ja tohutult armas. Ma koputan talle õlale ja ta ehmub ära. Siis ta nagu teeskleb, et ei tunneks mind, sest me pole nii kaua rääkinud. Ta teeb oma sarkasmi, mis on vahva, ja siis tuleb ja kallistab mind. Kallistab aina kõvemini nii et mul jääb hing kinni, aga ta kallistab edasi ja ma lähen lõpuks pooleks. Ja siis ma leban seal maas ja pilt muutub häguseks. Siis Keiri lehvitab mulle ja ma suren ja ärkan üles. See oli vist kõige ilusam unenägu üldse võib-olla. Rääkisin seda ka Keirile ja ta ütles, et ta ei teeks mulle eales nii. Ma täitsa usun teda, sest ta ei tahaks mind vist väga kallistada. Ei pane seda ka talle pahaks. Ma arvan, et see surm seal unes oleks peaaegu sama nauditav olnud siis kui kesiganes oleks mind pooleks kallistanud. Emotsioon oli peamine.
Aga olge tublid. Naeratage ja tehke teistele head. Nad väärivad seda. Kasvõi unes ;)
Heihopsti!
Tellimine:
Postitused (Atom)