23 enigma

Inimesed kes nägid esimest korda inimest kuu peal samme tegemas, ilmselt eeldasid siis et tänasel päeval, aastal 2013, ostavad lapselapsed pileti et sõita nädalavahetuseks Kuu vanaemale külla, et süüa vanu häid kuu-pannkooke, sest need on nii kerged ja õhulised.

Ameerikas on pesukarud (raccoon) suurlinnadesse kolinud. Nad valmistavad sealsetele elanikele tihti peavalu, sest nad kisuvad laiali ilusti mustadesse prügikottidesse visatud toidujäätmed ja muu prügi. Nad ei karda inimesi ja tungivad vahel isegi majadesse. Nad söövad kõike mis vähegi kätte satub. Väidetakse, et nad maailma kõige omnivoorsemad loomad üldse. Nad on väga vastupidavad. Kuid mul on idee. Miks peaks inimene ja pesukaru omavahel sõjajalale astuma kui meil oleks teineteisest ehk kasu. Kui palju tarbimata toitu me minema viskame? Mõni üksik küll saab endale lubada kompostihunnikut kuhu puhtad toidujäätmed visata kuid enamikul seda ka pole ja lisaks pole suur osa toidust ka puhas, see tähendab kas see on pakendiga segamini või muud moodi mitte sobilik komposteerimiseks. Kuid pesukarud on osavad ka segaprügi seest toitu välja sööma. Nad oma esikäppadega päris osavad ja neil on pikk koon mida saab asjade vahele pista. Miks me ei võeks välja mõelda prügi puhastus/sorteerimis süsteemi kus pesukarud on jäätmekäitlejad. Nemad saavad lihtsamalt kõhu täis, meie saame vähendada prügi hulka prügimägedel ja meie tagaaiad jäävad prügikottide laiali vedamisest priiks. Nüüd tuleb vaid see süsteem välja mõelda. Ma vist läksin ikka õiget asja õppima...

Tahaks kord näha, kuulda, katsuda, maitsta, tunda, tajuda, mõelda kellegi teise phaneron'i. Tahaks teada mis tunne on olla mitte värvipime. Mulle juba niigi värvid meeldivad, mis siis veel saaks. Aga äkki on asi veel veidram, äkki minu phaneron ja sinu oma pole üldse sarnased. Või tahaks teada näiteks koera phaneroni. Kuidas oleks tajuda kõiki neid lõhnu treenitud koera ninaga. Tahaks näha nagu lind taevalaotuse all peaaegu kogu oma ümbrust igas ilmakaares korraga. Igasuguseid asju tahaks. Ehk siis saaks natuke rohkem aimu, milline on päris maailm.

Ma avastasin just hiljuti, et eestlased pidasid rap battle turniire juba ammu enne seda kui me seda võiksime arvata. Kuulasin hiljuti regilaule ja avastasin, et need on oma sisult suht samad kui rap battle'l lausutud värsid. Kiidetakse end aga takka ja upitatakse üles, ning teised tehakse maha ja näidatakse nõrgemana. Siin üks näide vanast regilaulust, mis jutustab põhimõtteliselt sellest, kuidas juhtlaulja on ikka üks kõige parem riimipilduja maailmas ja et naised pole lauliku jaoks üks probleem 99'st:

Kui mina hakkan laulemaie
Laulemaie, luulemaie
Siis jääb küla kuulamaie
Valda see jääb vahtimaie
Kust see laps on laulud saanud
Sõnad viisid leemendanud
See käis Harjus õpimassa
Virus aga viisi mõtlemassa
Olgu terve seegi eite
Kes käis pulmis saamonessa
Kes käis sajas saastaassa
Viis mind lauli kudumaale
Kuulikuu ja vermandulle
Kui mina laulikuga vasta
Nüüd mina laulan linnukeeli
Pajatelen pardikeeli

Ööpäev algab ööga.

Hops!

Mõtleme paremaks

Ma pole kunagi varem näinud nii kummaliselt pikka järjekorda bensiinijaama õhk/vesi automaadi kõrval. Isegi Tartu linna tagaaia traktoristid olid oma niidukitega kohale sõitnud, et veidi õhku suruda oma lössis kummidesse. Ja sedasi ma seisin siis autode vahel oma saja aastase jalgrattaga pool tundi, jalas erinevat värvi sokid ja nende otsas varbavahe plätud.

Kui sa tunned end kui tilk ookeanis, siis võta teadmiseks, et kui ookeanis poleks tilkasid poleks ka ookeani.

***

Akutrell ja tsement
pool päeva maha magatud
Saksa varandus
saiapuru alla mattub
ei tuvid, varblased
suuda seda vabaks süüa
sellest ei tohi rääkida
ja sedasi pool maailma
kuulmata jääb

Suvi jõudis minuni hilinemisega. Alles nüüd olen suvise mõtlemiseni jõudnud, kus päiksepaistel saab ajudest korralikku mõttesuppi keeta.

Päikest teie kõrvadesse, muusikat teie silmadele.
Hops!

Mental wellness

Kirjutan vähe, sest mul pole märkmikut taskus koguaeg enam, sest see märkmik mis mul praegu on on liiga ilus, et seda ribadeks kulutada... Loll probleem.

Mis asjad me oleme? Kus kohas me oleme? Me koosneme kehast, mõtetest ja tegevustest. Keha asub kuskil ja teeb midagi. Vahetab molekule teiste kehadega, pidevalt end muutes end jäädes üsna sarnaseks sellega, mis ta enne oli. See viie aasta tagune hunnik molekule, mida ma nimetasin oma kehaks, on juba ammu kuskil mujal laiali. See on osaliselt veel minu sees, aga ka kahtlemata sinu sees ja su koera sees ja puude sees ja selle sea sees, kelle marineeritud keha sa lõkke kohal grillid. Seega keha on kahtlane asi. Mõtted määravad meie isiksuse. Mõtted on mälestused. Mõtted on ideed. Mõtted om moraalid. Mõtted on igal pool laiali. Ma võin meenutada kümne aasta taguseid mõtteid, kuid sel hetkel kui ma neid meenutan on nad ju praegused mõtted. Ma võin mõelda kellegi teise mõtete üle. Ma tõlgendan mõtteid. Ma moonutan mõtteid. Ma arendan mõtteid. Ma unustan mõtteid ja neid ei saa enam kusagilt kätte. See osa elust ongi siis igaveseks kadunud. Me jagame mõtteid. Me suhtleme ja me vaatame teineteist kui mõtetehunnikut. Aga minu mõtted pole need samad mis nad olid eile ja mu mõtted pole kohe kindlasti samad mis nad olid viis aastat tagasi. Kuid mõni inimene mäletab mind kui viie aasta tagust mõttehunnikut, kuid teda pole enam olemas, ta pole enam samas kehas ja ta ei tee samu tegevusi. Keha teeb tegevusi, sest mõtted seda tal käsivad. Ja saa nüüd selgust, mis asi ma siis olen, sest kui olen vastuseni jõudnud on 'mina' nagu kilpkonn Arhimedese eest ära jooksnud.

Ma vahel tahaksin olla jumalausklik, et mul oleks kedagi isiklikult tänada suurepärase neutraalse universumi eest...

Hops!