Koma

Avastan ja taasavastan MJK loomingut. The mission, Polar bear, Holiday on the moon, Spaghetty trekka, Rev 22:20 etc. Veider kraam. Veider mees. Nii hea. Oleks kõik niivõrd veidrad, ma oleks nii õnnelik.  Kaos , kAos ka0s.: väikese organiseeritusega. What do you know? Aagh, oleks ma naine, siis ma teaks kellesse kuulsustest armuda. Elu on stiilne, lets keep it that way. Mängige reeglite järgi. Aga stiilselt. Vot see oleks kaos.

Ma ehk hakkan taas segi pöörama. Otsin perfektsust, parfektsuses. Ajan juba pikemat aega teksti mida keegi teine peale minu ilmselt ei mõista. Sel pole ilmselt mõtet. Kui keegi mõistab, andke palun märku eks.

Ma olen väsinud suhtlemast. Kuid ma siiski tahan inimestega koos olla. Valitud inimestega. võik olla lihtsalt selliseid õhtuid kus ma olen kellegiga keda ma tahan ja istume kamina ääres ja joome veini ja vaatame tuld ja teineteist ja siis jälle tuld mitte sõnagi öeldes. Ma oleks nii õnnelik.

Rev 22:20 , tahaks veidi kauem surra, aga ma tahan saada kellegiks kes ei saa seda endale lubada. Ma pean elama. Aga ma tahan, tahan, tahan... Kuid keegi ei tea... ma palvetan. Ehk reeglid muutuvad?

wake up son o' mine
momma got somethin' to tell you

changes come
life will have its way
with your pride, son
take it like a man

hang on son o' mine
a storm is blowin' up your horizon

changes come
keep your dignity
take the high road
take it like a man

listen up son o' mine
momma got something to tell you
all about growin' pains
life will pound away
where the light don't shine, son
take it like a man

suck it up son o' mine
thunder blowin' up your horizon

changes come (changes come)
keep your dignity (keep your dignity)
take the high road (take the high road)
take it like a man (take it like a man)

momma said like the rain
(this too shall pass)
like a kidney stone
(this too shall pass)
it's just a broken heart, son
this pain will pass away

Mõtted on kurjast. Ja need tuleb teoks teha, aga ma ei tee. Miks? Ei tea. Julgusest puudu? Ajast? Võimalustest?

Kaootilist elu teile ;)
Hops!

Postitus Lemuuriast

Sümbolid. Nende mõistmine vajab silmaringi ning loogilist mõtlemist. Rohkem just seda viimast. Näiteks vikerkaare värvid ei tähenda enamjaolt inimestele seda, mida need tähendasid varem. Varastavad! Meie hülgame üldsuse arvamuse tõttu. Vargad toituvad sellest. Aga ma loon uued sümbolid. Ja proovige te aind mind neist loobuma sundida.

Muusika. Lihtsalt geniaalne, kuidas me seda ei salli kuid armastame. Lõhestavalt kaunis on see. Ma lausa naudin erimeelsusi. Muudame asja veel keerulisemaks, eks. Külvame segadust! Kaos! Nauding. Meelte perfektne seisund: Kaos! Laske korrapäratus endasse. Õppige nautima kaost. Mitte ainult muusikas.

Reaalsust pole olemas. On kaos, mida püütakse kaotada. Reaalsust pole olemas, sest reaalsus oleks kõigile ühesugune. Mina ei näe, et teised näevad nii nagu mina. Sest mina naudin kaost. Ma tekitan seda juurdegi. Ehk olen psühhopaat. Ehk mind peaks kinni panema. Sest ma lõhun teiste korrapära. Kõigi omi ma ei viitsi lõhkuda, sest nad on igavad inimesed ja nendega pole mõtet vaeva näha. Nende reaalsuse lõhkumine võtab liiga palju energiat. Pigem tegelen targemate inimestega.

Teate kui ilus siin on Lemuurias? Ehk mõni teist teab. Aga parem oli see kuidas ma siia jõudsin. See teekond. Otsingud. Ega ma ei jää siia kauaks. Lähen otsin Mud. Ma ei plaanigi kaardistada Lemuriat. Oo ei. Siis kaotaks see oma võlu. Igaüks jõuab Lemuuria erirannikule, et sealt taas teele asuda.


Kaos!
Heihops!

Nopi päeva!

***
Hammastega kägu
kukub puu otsas
oksalt oskale
ta langeb
kukub
alla
ta suus
hambad
murduvad
enam ei naera
Hammasteta kägu



Juhuslikult märkasin täna, et ma vist mõtlen. Järelikult olen saatanast, ütleks selle peale kristlik loogika. Sest need mõtted pole sündsad, ausad, ega jumalast, sest jumal ei mõtle ju minu peas. Või siiski? ehk ongi kõik me vaid üks erinev mõistus. Erineme endast ja teistest mõtete poolest, mis on meil kõigil ühised. Kui taevas vuhab valge pilv ei mõtle me enamasti, et sellest sajab millalgi meie põldudele ning kerge rukkis kustutab oma janu. Me mõtleme mida kõik teisedki mõtlevad. Jah aga just seda nad mõtlevadki. Täiesti vuvaliselt. Miski pole ju selge. Random! Nagu see samunegi tekst siin. Kas on see läbi mõeldud? Kas mina olen selles suhtes õige otsustama. Kas sina, kes sa seda loed, mõtled selle läbi mida sa loed. Ja kui ütledki, et jah ma mõtlen, siis kas ka mõistad seda? Ehk mõistadki. Ma tahaks kaa mõista. Kõik me oleme üks ainus mitmus. Kas pole nii? Ma esitan palju küsimusi, kui oled tähele pannud. Ei ma ei oota, et sa vastaks. Ma lihtsalt tahan, et sa mõtleks suvaliselt. Mõtle korraks männi ladvast langevale kuusekäbile. Kas panid tähele, et mõtted koonduvad? Või ei? Miks ka mitte, ehk siis ainult minu omad. Vahest mulle tundub, et kuu valgustab päikest, sest öösel on kõik selgem. Öös on rohkem ja sa märkad. Ma olen öö inimene. Kahjuks meie ühine mõttemaailm ei ole. Minu öölembus on vaid mõttesähvatus. Kas pole nii? Kas lälle märkasid? See on manipulatsioon, et sa teaksid. Manipuleerime end. Siis mõtleme ja oleme saatanast. Leiame probleeme. Naudime neid. Siis lahendame ja otsime uued. Ja taas naudime. Probleemid! Me vajame neid. Eks? Kes vajab lahendusi? Meie! Me vajame neid, sest me vajame uusi probleeme. Me ei märka hiljem enam lahendusi vaid ainult uusi probleeme. Kas me tahame uusi probleeme? Ilmselt mitte. Aga me vajame neid. Tunned kuidas parem pea pool natuke nagu valutaks? Mina ei tunne. Päriselt kaa ei tunne. Ehk sina tunned. Oled sa millalgi mõelnud miks jäälilled aknal koosnevad vaid pikkadest jäätriipudest mis on omavahel risti ja põki põimunud. Osad lühemad osad pikemad. Miks ei ole seal ringe, ega lainelisi jooni? Korrapärasus on suhteline mõiste. Kõik on korrapäraselt paigast ära.



Mulle tuli täna midagi kohutavalt tähtsat meelde. Jälgida. Ma olin sulandunud. Olgu kurjast minu mälu. Tänan inimest kes mind aitas suhelda teisel tasandil. Sa saad aru kui ma sind tänan. Igatsen paljusid ja igatsen paljudest eemal olla. Mõnest on väga keeruline, aga ehk õpetan teda veidi. Aitähh!


***
Näe, vaata
seal on keegi
emamaata.
Need on leegid.

Tuli tuleb
ja läheb sinna,
kus põleb.
Tal vaja minna.

Otsib kohta.
Emamaad,
kus rohtlad
süüdata taas.



Aga ärge mõelge inimesed, kui te ei naudi seda... Mõelge selle üle...
Ilusaid nägemusi.

"Inimene on miski, mida peab ületama!" - F. Nietzsche

***
See on elu mõte
ei, see on elu mõte
see on elutu




Ärge tekitage mulle võimalusi, mul võib tekkida kiusatus neid kasutada. Aga ma ju otsingi võimalusi, miks ma neid siis vältida üritan? Ei tea. Ehk eetikast? On see vajalik?... JAH! ON KÜLL! Ma isegi ei tohi teisiti mõelda. Mis siis, et teised mõtlevad, mina olen vanamoodne. Lausa kurb on vaadata kuidas vanad ilusad kombed kaovad tänapäevasesse urbanistlikusse sagimisse. Südames on valu kui näen kuidas keegi tähele panematagi oma või kellegi teise au riivab. Ma olen muutumas veidrikuks. Mind hakatakse lõpuks ometi ühiskonnast välja tõrjuma. Ehk mõni märkab kaa. Raske uskuda, pigem märkavad mu erinevust kui seda mis see erinevus on. See saab raske olema.

Ma ei tea kas see on kujutlusvõime või lihtsalt kokkusattumus või midagi muud, et ma mäen inimesi keda igatsen teiste inimeste näos. Ma vahest ehmun ära kui olen juba peaaegu võõra poole õnnega jooksmas. siis tabab reaalsus! Tuhh! Laksti! Ja mind vaadatakse taas veidi imelikult. Ma panin sõbrapäeva puhuks rinda märgi "I hate people". Täna tegin mõned korrektiivid: "I hate love people". Tahaksin olla seal, kus mind oodatakse. Ja ma loodan, et mõned inimesed märkavad, et ma neid ootan. Aga suhelda ma ju ei oska.

Komplimendid on vajalikud asjad! Tehke neid! Märgake pisiasju. Pigistage silm kinni seal kus vead. Miskipärast kehtib seadus "Kus viga näed laita, seal mine ja laida!". Inimesed tahavad olla tunnustatud oma sõprade poolt. Kuid tunnustust saavad anamasti need, kes mõne lollusega hakkama saavad. Ja kui sa heast tunnustust ei saa liigud sa automaatselt lihtsama vastupanu teed. Väiksed asjad on tähtsad. Jätke see meelde.


***
Elu on keeruline,
aga ära tea sellest midagi.
Elu pole ehk sedagi.
Kõik on keeruline.

Mõtlemine on kurjast,
sa muudkui tegutse,
tegutse, tegutse, tegutse!
Haara lihtsusel turjast.





Mulle usaldati suur au lugeda ühe teismelise tüdruku kirjutatud raamatudt ja seda ka kritiseerida. Ma pole veel päris kokku võtet teinud kuigi mul on oma arvamus juba täiesti olemas. Aga mulle kohutavalt meeldis üks peatükk sellest raamatust. Peatükki nimi on Öö. Tsiteeriks siia selle peatüki täies mahus.

"Elukoht on nõme väljend"

Aga ehk tänaseks aitab mõtete väljendamisest? Oleks aeg sukelduda tühjusesse, et alata taas mõnusa värkse peaga und.
Eoooo!

Tulekul on valentinipäev.

Terehops!
Nõo elu on huvitav ja kohati lausa jube, aga siiski inimesed seal on pea kõik ilusad ja head. Käisime panges Liina sünnipäeva tähistamas ja teel tagasi tekkis meil palju huvitavaid ideid. Vägagi nilbeid ja rõvedaid lausa niiet tegelikkuses oleks see vägagi vastik, aga meil oli lõbus ja muud polegi vist vaja. Mulle anti ülesanne need mõtted ilusasti võrmistada. Kirjavead ja muud sellised asjad parandate ise kui teile ei meeldi, mina ainult viisin selle loetavale kujule. ehk siis esitlen teile, daamid ja härrad, poisid ja tüdrukud, Nõo karvaste esimest eepost: "Karvaste pühakiri: vanatestament"




1. peatükk: Maailma loomine

Ükskord ammusel aal, just peale Suurt Pauku, hõljus

maailmaruumis üks molekul. See oli ülima õnne molekul

CH₃CH₂OH. Kord juhtus ta kokku hapnikuga ja lahvatas välja

kogu oma õnne. Õnne oli sellel väiksel viinatilgal nii palju

varuks, et ta suutis luua tervelt hunniku uusi molekule.

Nimelt CO₂, keda hiljem hakati nimetama Joeliks ehk

kõikvõimsaks õhuvalitsejaks ja H₂O, keda kutsuti Freddyks

ning tema oli kogu vetemaailma ja kauniduse kandja. Peale

nende molekulide eraldus reaktsioonist veel ka suurel hulgal

energiat. See energia kogunes kõik korgustesse üle Joeli ja

Freddy ning hakkas kiirgama suurt valgust meie maailma.

Vagausklikud nõokad kutsuvad seda energiaketast Keiriks või

teisisõnu Päikeseks. Aga ka see polnud veel kõik. Suurest

õnnemolekuli reaktsioonist sündis siia ilma veel ka üldine

mateeria, tarkus ja sugutung Jumal nimega Mihkel. Üks kord

sellel ammusel aal, kui esimesed jumalad alles loodi, kõndis

Mihkel vee kohal ning vee peegeldusest paistis tume kogu

põhjatute taskutega, mis ilmselt olid hingede kogumiseks,

selle tegelase nimi seal Freddy sees (ilmselgelt on Freddy ju

vee kehastus) oli Surm. Surm, keda nõokad ka vahest harva

pidupäevadel Matiseks kutsuvad, oli jõle kogu ja oli meie

kõigi jumala Mihkli suur vaenlane. Ja siis ükskord tuli

Mihkel ühelt poolt kiviga, et surmale see pähe visata. Seda

tehes Surm vetemöllus ainult lainetas, kuid veel endal hakkas

paha. Veejumal Freddyl hakkas pea ringi käima ning suurest

segadusest jooksis ta kogu oma üüratu massiga Mihklile pähe.

Kui Freddy Pea hakkas sellest kõigest selginema nägi ta

üüratu suurt Muhku Mihkli peas. Mõistnud oma suurt viga

jumalale tahtis ta selle kohe heastada ning hakkas muhule

ilusat muhutikandit tikkima. Kui oh seda suurt imet,

esimesest nõelapistest tekkis Mihkli muhku auk ning sealt

hüppas välja väike elurõõmus muhulane nimega Liina. Nõnda

sündis Nõo maailma jumala esimene tütar. Mihkel, kui ka

sugutungi jumalus tundis kohe vajadust millegi järele. Ta

palus Freddyl tikand kiirelt lõpetada ning eraldada talle üks

kena kohake üüratus meremaailma nurgakeses mida tunti ja

tuntakse ka tänapäeval maapinna nime all. Lõpuks Jõudsid

Mihkel ja liina tõotatud maale nimega Nõo. Koheselt hakkas

Mihklil ja Liinal väga lõbus ja nad hullasid veidike. Tervelt

üheksa kuud ei toimunud maapeal ega ka meres eriti midagi.

Kuid saatuslikul päeval, kui Liina kõht oli juba eriti

suureks paisunud (Mihkel ja teised jumalad arvasid et ehk on

Liina miskit paha söönud ja tal on rängad gaasid) ilmus ta

kõhust terve hunnik tegelasi. Otsustati neid kõiki ka kuidagi

kutsuma hakata. Esimese poja nimeks sai Mihkel Juunior, sest

ta siiski oli meie jumala esimene poeg. teistele mitmikutele

pandi nimed Anete, Tätu ja Mätu. Ja ei länud kaua aega mööda

kui Mihkel seenjor armus oma tütresse Anetesse. Kohe seal

samas hullas Mihkel nüüd anetega ja jällegi ei toimunud tükk

aega eriti midagi meie tõotatud maal. Kui viimaks sündis

natuke imelik poeg keda hakati hüüdma Ossuks. Ossu oli kohe

eriti imelik, sest tema ei uskunud oma isasse vaid Kinnitas

koguaeg, et Ei ole teist Jumalat peale Allahi ja Muhamed on

tema prohvet. Keegi seni olijatest polnud kuulnudki mingist

Allahist, Muhamedist rääkimata. Kuid Liinale meeldis selline

veider käitumine väga ning nad armusid ja said kolm last,

kelle nimetasid Keiduks, Andreseks ja Ossikuks. Ossul oli

veel palju imelikke mõtteid peas. Nimelt tahtis Ossu kindel

olla, et kui ta mingil põhjusel peaks surema ootaks teda

Allahi juures 72 neitsit. Aga nagume kõik teame polnud sel

ammusel aal kogu maal veel niipalju rahvast. Neitseid ammugi

mitte. Nii otsustaski Mihkel Ossut aidata ja luua hulga

rahvast, kelle seast oleks hea omale neitseid valida. Kuus

ööd ja päeva järjest hullasid Ossu ja Mihkel. Mõni öö oli

olnud nii pime, et ei saanud enam aru kus ja kuhu hullama

peab ning juhtus paar õnnetust ning tulemuseks olid veidi

imelikud inimesed, kes osad olid pruuni värvi, kuna olid

sattunud valesse auku ja osad pilusilmsed, kes olid lihtsalt

väärakad. Mihkel mõtles tükk aega kuhu kõik need väikesed

imepisikesed inimesed ära panna, neid oli ju tervelt 6

miljardit. Kuid üks õhtu kui Mihkel tahtis end kergendada

juhtus ta kokku Maaga kes oli tema juurde veeremisest maru

ümmargusesks tõmbunud (sellest ajast saadik ongi Maakera

ümmargune) ja pakkus välja, et kõik need lapsed pema peale

laiali laotataks. Seda mihkel ka tegi. Nüüd oli peamine

maailmapilt loodud. Kõik hinged olid laiali laotatud üle

Maakera ja enam polnud ükski päev igav nagu varem.

2. peatükk: Värdjate Odüsseia

Ükskord tõotatud maal Nõos tekkis Mihklil räige sugutung ning

ta pidi end kusagil rahuldama. Kuna kogu rahvas oli tema

sugulane ja osad ka mitmekordselt sugulased oli

verepilastamine vältimatu. Ta üritas leida kedagi, kes oleks

võimalikult erinev temast endast. Selleks osutus tema

lapselaps, või lapse-lapse-laps või hoopis endise naise laps

oma pojaga... aga igatahes selleks oli Ossik. Ossik oli väga

karvane ja Mihkel ei suutnud karvadest leida ühtki auku peale

ühe Ossiku pealael. Sellest imelikust karvikust sündis veel

imelikum tegelane nimelt shemale Ere-Sixten. Ossu, kes oli

aastatega veel imelikumaks muutunud, rääkis nüüd, et ta vajab

juba surmaeelses elus endale tervelt neli naist. Ossu Leidis

et tema poja shemale olevat päris ahvatlev ning kukkus temaga

hullama. Ere-Sixten sünnitas lapse nimega Nele. Ossu leidis,

et ta ei taha endale 72 erinevat neitsit vaid tahab vaid

ühte, ning pöördus oma imeliku palvega Freddy juurde kes juba

aegde algusest oli tuntud õmbleja. Ossu palus, et Freddy

õmbleks iga kord Liina uuesti neitsiks, pärast seda kui Ossu

teda taas rüvetanud on. Freddy oli loomulikult nõus, kuid

palus vaid natuke harjutamis aega. Harjutamiseks valis ta

välja Joeli, kellele tegi ta ümberlõikuse ja õmbles ta

kauniks neitsiks. Siis näitas Freddy oma kätetööd Ossule ning

see oli sellega väga rahul. Pikka aega on maailmas vaikne,

kui välja arvata see, et kogu see rahvastik kelle Ossu ja

mihkel olid maailma loomise ajal sigitanud on maru rumalaks

muutunud ja muudkui siblivad ringi üksteist tappes ja muid

lollusi tehes. Viimaks Freddyl sai sellest villand ning ta

otsustas osad piluvärdjad tsunaamiga üle ujutada. Et säästa

mõned tublimad ja targemad piluvärdjad kes hiljems teeks

meile kõigile imelisi elektroonikavidinaid, ehitas Freddy

suure laeva. Kuid laeval polnud kaptenit. Freddy üritas ise

luua omale korraliku kapteni katseklaasisees, nagu ühele

korralikukle nõokale kohane. Katseklaasi nimetas ta Admiral

Bomš'ks. Kuid imelikul kombel tuli katseklaasi seest välja

koer. Karvast elukat, kellel vahest suure haiguse tõttu

karvad välja langevad, kutsuti nii Mukiks, Karmoks kui ka

ameti järgi Kapten Kimpsiks. Kui Freddy oma laevaga valmis

sai lasi ta Õhu jumaluses Joelil puhuda suur torm üle vee.

Joeli puhumisest olid väga vaimustuses  kaksikud Tätu ja Mätu

kes püüdsid nüüdsest ilusa neitsi kinni ja hullasid temaga

võileva stiilis. Sealt sündis palju palju nõokaid. Terve

tõotatud maa elanikond tuli sellest vallatusest.





See on meie Karvikute pühakiri. Annan volituse kõigile testamendis mainituile muuta selle sisu või kirjutada uus prohvetlik testament.



Aga see selleks. Tähtis on praegu hoopis see, et ma joon mate teed ja kuulan head muusikat. Laulan kaa tegelikult, aga sellest ei tohi keegi teada. Koristasin täna toa nii pähjalikult et lausa paha hakkas. Mul käis pea nii ringi, et koristamise sorteerimise käigus panin sokid prügikasti ja alles minuti pärast hakkasin mõtlema, et mille kuradi pärast ma nii küll tegin. Aga jah, tulemus on täiesti arvestatav.. Oma poolikutele kitarridele leidsin kaa täiendust. Ühele hollowbody kerele leidsin kaela kuskilt ja panin selle teibiga külge sets kruvid protestisid läbi minemast. Duct tape for the win! Vajan palju palju tegevust, et saavutada võimalust mitte tegutseda. Jah nii see on.


Aga selleks korraks ehk kõik. Olge tublid!
Eooo!

Eooooo!

Inimmetamorfoos... Tahaks teada, millises staadiumis olen. Kes... või mis... minust saab. Inimmetamorfoos on ettearvamatu.

Tahaksin olla anonüümne revolutsiooni liider! Tahan teha mässu meie silmadele! Meie kõrvadele! Mässake, ja te näete, et peale selle mida sa näed, on veel midagi vaadata! Kuulake mere kohinat tikutoosist!  Vaadake taevasse oma ühikanaride teise korruse mati alt! Karju "Ohoooo!" kas või ühiskuivkäimlas ja kuula metsalt peegelduvat kaja! Ja siis kui satudki lõpuks mere äärde või metsa veerele, sa näed, et on veel rohkemgi vaadata! Kuulad linde! Või hoopis näed omale armsaks saanud urbanistliku maailma kui liikuvat ja elavat kaunudust! Kuidas sulle endale just parim on. Ole revolutsionäär! See aeg on just nüüd, ja mitte kunagi hiljem, sest see on see aeg mil sa lood omale selle kellena sa lendad kookonist! Metamorfoosi tähtsaim osa on just praegu!

Olge tublid ilusad väikesed poisid ja tüdrukud. Ja kõik inimesed on ilusad ja head! Aga neid on vahest lihtsalt liiga palju...
Eoooo!