Tuhat lennukit katusel

Ma aina unistan ja unistan oma uuest imagost. Ma nagu omaks seda juba, kuigi mul pole ühtki elementi veel. Aga ma saan need! Ja üsna pea. See on mu eesmärk number üks! Ma juba vaikselt tegelen sellega. Võiksin rohkem tegeleda. Aga raha on vaja.

Olen ikka ja jätkuvalt segaduses oma ülejäänud eesmärkide suhtes. Ühiskond eeldab, et ma tahan, aga mina eeldan, et ma ei ole ühiskond. Ma leian, et eetika on vajalik, kuid mu vajadused leiavad, et see vaid takistab. Mõistus nõuab lihtsaid valikuid, kuid hing tahab läbida katsumusi. Oh seda jubedust! Eks ma siis jätka mitte millegi tegemist, nagu siiamaani on juba tehtud. Aga ma ju ei taha tühjalt seista, aga valida ma ju kaa ei oska. Olen otsustusvõimetu töll.

Miks kõik lihtsam on kui ei mõtle? Mõtlemine on saatanast. Aga nagu kõik saatana poolt sigitatud asjad on ka mõtlemine kuradima mõnus. Jumala poolt on meile maale toodus vaid kannatusi, et muuta meid vagaks, et me saaks olla lusti ja lõbu täis taevas?! Ja kui me veidike kärsitud oleme läheme me põrgusse. Eks see vist nii olegi.

Ideed on head senikaua kuni on vaja need teostada!

Olge tublid! Hopsti!

Teadmatus on õnnistus.

***
Ma ärkan unest,
selgelt näen maailma
kuid mis see on...
mis mind äratas
sellest maailmast unesse.

Tunnen, näen, haistan
maailma...
mida pole olemas.
Kuid mis see on...
mis elustsas mu meeled.

Mõtlen, tajun... tean,
et olen siinses ilmas
selleks, et olla kasulik.
Kuid mis see on...
mis mõtlema paneb.

Nüüd taas magan
ja vastuse sain
kõigile neile küsimustele.
See sina, mu kallis,
kes mind elus hoiab.

***
Tean,
         kõrgel on külm,
                                 kuid
     Päikene on kõrgel!
                  ta
        soojendaks
                                 mind...
Peal pool           pilvi
                  ma
     vaataks       murumättaid,
         rohelisi
                       ja muud
mul polegi kavas.


***

Pilved, mu armsad,
miks te nutate?
Alati te varmsad,
kohale ruttate
mu õnne ajal.

Kas ehk päike
teil selgi põletab,
või mu õnn liiga väike,
et teil silmist nõretab
kui teil naeratan?

Vastake mulle, pilved,
miks nii kurvad teie ilmed.

***

Päevast päeva vaatan päeva,
kuidas veereb mööda kirev aeg.
Ööst öösse ma olengi öö,
valvan teie puhkust päevast.

Päevast päeva vaatan päeva,
ootan taas aega, mil magate.
Ööst öösse ma olengi öö,
pimeduses laulan teile unesid.

Päevast päeva vaatan päeva,
lasen neid mööda hea südamega.
Ööst öösse ma olengi öö
ja vaikin ja unistan päevast...

***

Pole iial näinud ma hommikut,
kus möllaks maru üle maa.
Hommik lõpetab öise rahu,
kuid õnnega.
Hommik õhutab päeva,
öö vihastab,
hommik vaigistab...
Hommik loob ja lõpetab.
Ta on isepäiselt ulakas.





Ostsin uue märkmiku omale, seega ka uued luuletused. Naudin nüüd poolväärtuslikku elu. Küll on alles vastikud igasugused tõekspidamised ja arvamised ja eetikad. Miks nad mul on? Tahaksin olla molekul, või elevandisitahunnik.

Lihtsuses puudub mõte, mõtekuses puudub sisu, sisukuses puudub olek, olekus puddub idee, ideedes puudub vajadus, vajaduses puudub eetika, eetikas puudub tulemus, tulemuses puudub soov, soovis puudub ressurss, ressursis puudub vaimsus, vaimuses puudub tasu, tasus puudub ülejääk, ülejäägis puudub lahkus, lahkuses puudub kaupmees, kaupmehel puudub kaup, kaubal puudub väärtus, väärtusel puudub tõde, tõde ongi puudulikkus.

Hopsti turuplats!

Unenäoline unenägu reaalsuse hetkel

Ma olen kaupmees, oma kaupmehe hingega. Miks ma ei võiks lihtsalt olla? Mulle ei meeldi see kaubandus kett. See sööb mu tühjaks. Kaupmehed on ihned. Alati tagavad teistelt kaupmeestelt rohkem kui ise välja julgevad pakkuda. Ja kui mõni kaupmees saabki petta tunneb ta, et tal on vaja kindlasti "kaotatud" vara eest tasu saada. Ma ei taha oodata tasu! Ma ei taha tasust mõelda! Kuid ma olen kaupmees ja ma ei saa teisiti. Ma loodan, et ehk Tasu jõuab ise minuni, et ehk maailm on "aus". Maailm olekski aus ilma kaupmeesteta. Ma tahan olla vaid klient, kes saab suuresti "petta". Eks ma ürita kaubandusest lahkuda. Kuid lootus jääb, see igavene jõle lootus, mida ma kogu hingest vihkan!


***

Olen kaupmees oma poekeses
istun ja ootan klienti
ootan ja olen kui piinatu
ootan tasu oma kauba eest
tõusen ja pakun lahkust
kõigile kellele ma näen seda puudu olevat
ja siis ootan tasu
ootan tasu oma heateo eest
makse kinni mu heategu
ja unustage mu kuritegu
see polnudki ju nii suur
ootan ja kardan
kui ehk mu heategu pole väärt
ehk ei väärigi see tasu
miks üldsegi siis vaeva näha?!
kuid kaupmees ei saa ilma
ei saa olla ilma tasuta oma hea kuritöö eest
ma elan olen ja hingan
ja ootan selle eest tasu
aga iial mõtlemata,
et see et ma elan olen ja hingan
ongi minu tasu
elamata elu eest...







Ma nägin öösel maailma kõige ilusamat unenägu! Aga ma ei taha, ei saa uskuda, et see vaid unenäoks jääb, sest ma kardan "petta" saada. Mu unenäod ei usu unenägudesse ja reaalsus ei usu reaalsusesse juba pikemat aega. Milleks meile reaalsus kui see on vaid unenägu? unenägu mis näeb eneses reaalsust. Unenägu ei usu endasse,  seast seal asubki sinu tegelik reaalsus mis iial ei avaldu.


Ma ei salli end kui väikest kaupmeest kaupmehe hingega! Ka kõik mu heateod peab ju keegi kinni makmsa.


Andke andeks negatiivse postituse pärast. Tegelikult on maailm ilus ja päriselt kaa :)

Olge tublid :)

Heihoo

Sunnitud sõltuvus

Land of the Dead ja deviantart.com on hea kooslus. Harrastan seda hetkel. Olen veel viimast ööd kodus. Ma tahaks minna ühikasse, sest ma eeldan, et mul on seal uus võimalus. Aga ma ei taha minna ühikasse, sest ma tean, et ma lasen selle võimaluse tühja. Aga kuna ma niiguinii lähen sinna siis ma vähemalt üritan.

Ma ei salli seda, kuidas praegune ühiskond on üles ehitatud. Kõik on sunnitud olema mingi ala spetsialistid. Kõik toidavad teineteist ja kui keegi tahab olla iseseisev hüljatakse ta täielikult.Ei mängi rolli avar silmaring. Eiratakse tuimalt loodusseadust "tugevam jääb ellu". Tekib ülepopulatsioon. Farmeeritakse kõik. Kõik on farmides! Nii loomad, taimed, loodusvarad kui ka inimesed on farmisaadused. Ühe farmi saadused  on tarvitamiseks teises farmis. Kehtib suur ülemaailmne organism milles iga üks mängib justkui raku osatähtsust mõnes organis, mis asub selles hilmatu suures organismis. Inimesed, kes väljuvad organismist peavad tarvitama selle jääke või irduma tagasi ürgaega. Aga ma usun, et üsna varsti on selle maailmaorganismi surmapäev, mil asi lakkab töötamast. Organitele ei jagata enam käske ja rakud heidetakse välja. Aga need rakud on siiski vaid rakud ja ei oska teha muud kui seda mida nad alati on teinud. Sõltunud! Sõltumatuid inimesi on vaja, et püsiks inimsugu. Et ei hukuks terve organism. Aga me ju ei taha sõltumatuid inimesi, ega ju. Ei, me tahame olla sõltuvad, sest kõik teevad nii ja keegi ei taha irduda mugavustest. Meil ei lasta olla tugevad üksinda. Meid sunnitakse sõltuma ja sellega surema.

Mul on selle teema kohta veel palju mõtteid, aga las need jäävad vaid minu teada, sest küllap te saaksite minu peale pahaseks, kui ma need avaldaks.

Ma olen jätkuvalt õnnelik! Olge teie kaa. Hopsti :)

Öös on asju!

Öös on asju! Asju nagu näiteks munade tühjaks puhumine, küünalde valmistamine, omleti söömine, keldris kolamine, peadpidi lumme hüppamine, teetassi kõrval lõdisemine etc. Öös saavad olla need asjad, sest keegi ei tea, et need on. Kõigil on palju muud tegemist oma mõistuse kontrollimatu voolu vaatamisega. Vähestel on võimalus vaadata lucidund ja vaid üks saab teha asju mida ta tõesti tahab. Öös on asju, sest sa ei näe neid, kuna on pime. Neid on hulgalt rohkem kui päeval iialgi märkaks. Kuukuma lõputult vaadata võib, kuni päike kuu kustutab. Siis vaatad päikesesse ja tunned, kuidas hing igatseb kuud ja musta vedelat vett. See vesi elab vaid koos sinuga. Elab vaid siis kui vaatad kuukuma peegeldust ja näed elu värelust. Öös on unistust, sellest kuidas päev võiks olla öö. Unistust selles kuidas sinav valgus kataks maa tähtedega. Kuidas hõljuvad sügiseses udulooris märkad elu. Märkad kuidas kits sööb rohtu, aimamatagi, et sina teda jälgid. Siis vaatate teineteist ja mõistate, öö on headuse aeg. Öös istudes kuuled vaid õnnelikke helisid. Öömuusika on kõige hingematvamalt ilusam kui mis iganes inimkätega loodud heliteos. Ja sa tunned sa oled sellest osa, ning sa rõkkad õnnest! Kargad püsti oma istepingilt ja aplodeerid! Sa hakkad tantsima oma igipõlisel õnnetundel. Sind ei ole hindamas karm šürii. Öö tantsib koos sinuga. Ja viimaks enda paljaid jalataldu tundide kaupa kulutades märkad päikese tõusu ja su hing täitub veel suurema õnnega! Aga sa oled väsinud ja lesed päikesetõusul end uinutada. sa tunned elavat jõudu kiirtes mis paistavad sisse igast aknast ja sa mõistad, et siu aeg on nüüd läbi. Sa lased oma kogutud õnne valla teistele korjata. Sa uinud. Nad ärkavad.

Meie bändi demo on peaaegu valmis! Peaaegu seast täna tuli meile laulja ja vokaal pole veel lindistatud. Aga instrumentaal pala saab kuulata siit--> http://www.myspace.com/remainingbullet <-- Loo nimi on Lie to Yourself. Siim mõtles sõnad. Aga täna teda proovis ei olnud. Aga see eest oli laulja! Tal on tõsiselt hea hääl minu meelest ja tema muusikaline maitse ühitib minu omaga rohkem kui mul teistega. Metali poole pealt vähemalt. Ma ei usu, et ta kuulaks Jaapani eksperimentaal jazzi või viini klassikuid või hoopis vanakooli bluesi või boogie-voogie't.

Öös on asju! Ja mina näen neid.
Vähemalt niikaua kuni ma veel ärkvel olen. Kahjuks pean ma oma reziimi tagasi päevaseks muutma, kuna kool on tulekul. Aga teile ütlen ma taas heihopsti!

Elu on nagu lill, mida rohkem sitta, seda paremini õitseb!

Enne magama jäämist ei tohi mõelda! Väga sürrid unenäod!

Oleks seda teadnud, et see elu ikka nii ilus on, siis oleks kohe kaks tükki võtnud! Sest jaa elu on ilus! Vaadake seda ometi! Unusta korraks kõik ja vaata mis su ümber on! See on ilus!

Ja vahest ka irooniline.

Hakkasin täna kirjutama kolmetuurilugu. Ei tulnud välja natuke rohkem tuure sai. ja meloodia sai kaa. Sõnu veel ei ole aga varsti kirjutan. Hoiatan ette et ma hakkan seda ise sisse laulma. Kõigil varuda kõrvatroppe. Aga ma tahan seda teha sest mulle meeldib muusikat teha ja võibolla kui ma laulan natuke ehk pean millalgi viisi ja võite tropid kõrvast kiskuda.

Aga olgu olge tublid. Ma lähen olen õnnelik edasi :)
Heipa!

Appi! Ma vajan armastust!

Sõin ube just. Väga head olid.

Käisin bändiga lugu salvestamas. Varsti saab kätte selle ja siis jagan teiega kaa. Steven masterdab praegu seda. Jõin end jälle purju nagu bassimehele kombeks.

Mul on hea olla, kõik on korras jne, aga ma tunnen end tühjana. Ma olen väärtusetu tükike hallist massist, kes vajab armastust, aga ei saa seda. Kõige raskem on vaadata, kuidas värvilised tükid väldivad neid jumaldavaid halle tükikesi.

Mõte on koos!

Luuletama peaks, aga ma liiga väsinud kaa täna. Homme.