reede, 29. märts 2019

Kuni jaanipäevani on jahe, siis läheb külmaks



Ma mäletan kui ma olin noorem, siis ma tahtsin olla maailmamuutja. Ma janunesin revolutsiooni järele. Kõik siin maailmas näis mulle vale ja ebaõiglane. Ma olin valmis võitlema muutuste nimel. Kui keegi oleks andnud mulle kätte sitahargi ja tõrviku või molotovi kokteili ja pesapalli kurika siis ma oleks need hea meelega vastu võtnud ja massiga kaasa liikunud võitlema ilusama tuleviku nimel. Kuid mis oleks olnud see ilusam tulevik? Mind ausalt tegelikult ei huvitanud ilusam tulevik. Ma lihtsalt tahtsin muutusi ja mässata. Ma teadsin et maailm pole ideaalne ja see tegi mind vihaseks. Kuid mul polnud lahendusi. Mitte kellelgi pole lahendusi. Mässumeelse teismelisena oli vaja lihtsalt näidata maailmale kui rahulolematu ma olen. Ja muidugi kõik räägivad et võitlus käib võrdsuse ja õigluse ja utoopia nimel kuid reaalseid lahendusi pole kellelgi. Ja nüüd veidi vanemana olen õppinud nägema maailma sellisena nagu ta on. Maailm tõesti on ebavõrdsust ja ebaõiglust täis ja maailma naturaalne olek on kaos. See on fakt mida me ei saa muuta kuid me peame seda siiski üritama. Kaosest õiglust ja korda välja tahuda on keeruline ja see ei saa kunagi olema ideaalne utoopia. Mida ma noorena ei mõistnud on see, et inimkond on tuhandete aastate jooksul väga suure osa asjadest juba optimumini viinud, või vähemalt selle lähedale. Minu teismelise nolgi mõistus tahtis aga kogu templit maatasa lammutada, sest mungad selles templis ei suutnud kõiki mu probleeme lahendada. Ja õnneks oma nooruse ajal suurim protest, mida mul teha õnnestus, oli kuseda vastu templi seina, tempel sellest ei kõikunud ja ma loodan et väetasin sellega veidi mulda, et lilled templi ümber kasvaksid tulevikus ilusamad. Nüüd ma ei taha enam templeid lammutada vaid tahan neid paremaks muuta. Muutused on head, kuid kõike pole vaja muuta. Ja ma olen õnnelik, et keegi minu noorus ajal meid teismelisi tõsiselt ei võtnud ja ma tõsiselt muretsen selle pärast, et liiga palju sõnavõimu on tänapäeval liiga noorel ja kogenematul generatsioonil. Ma õhutan kõiki: ignoreerige noori!



Kui ma teen interneti keskkonnas oste, siis mulle meeldib lugeda arvustusi. Ma tahan teha intelligentseid valikuid. Ma tahan teada, mis on potentsiaalsed murekohad antud tootel. Ja et seda teha tuleb lugeda arvustusi 2 kuni 4 tärni vahemikus. 1 tärni arvustused on lihtsalt kellegi vihahoos paisatud pläma, et tema värskelt 5 dollari eest ostetud kruvikeerajad ei tule kaasa Makita akutrelliga ja et pakk jõudis Hiinast üks päev hiljem kohale kui oli kõige varajasem ennustatud saabumiskuupäev. Need hinnangud on üldjuhul täiesti kasutud. Sarnaselt on kõlbmatud ka 5 tärni hinnangud, sest enamasti on need tehtud ilma mõtlemata ja toodet reaalselt kirjeldamata. Mõni hindab lihtsalt 5 tärni koheselt kui paki kätte saab, andes kõigile oma ostudele ühe sõnalise vastukaja: „Good!“.  Tihtilugu on selline tagasiside antud ainult sellel põhjusel et Amazon või mis iganes e-pood on saatnud neile emaili palvega hinnata oma tehtud oste. Nende tagasisidede vormistamiseks pole kulunud mitte ühtki ajurakku. Kõik vahepealsed hinnangud on aga tõenäoliselt reaalsed arvustused toote plussidest ja miinustest. Paljud neist ka ei kirjuta oma arvustusi enne mõne ajalist kasutamist andes infot ka toote pikema ajalisest kulumisest ja kvaliteedist. Kuigi on ka erandeid, mõni 5 tärni arvustus on reaalselt väga hea toote kirjeldus ja teine 1 tärni oma ütleb selgelt ära kui kohutav on see produkt ja ehk on isegi tegemist petu skeemiga. Kuid erandid kinnitavad sellel puhul reeglit ja hea valiku tegemiseks on targem neid äärmusi ignoreerida, et oma aega mitte raisata. Sarnasel teemal loodan ma, et paljud teised veebisaidid toovad tagasi oma 5 tärni hinnangu süsteemi oma like ja dislike (kui see on olemas... looking at you FB.. you piece of shit) asemel. Jah muidugi suur enamus kasutajatest kasutab ainult 1 või 5 tärni 99% ajast. Kuid sellest sõltumata ma arvan et veidi paindlikum tagasiside on vajalik, eriti just arutlustel poliitika või kunsti või filosoofia üle. Ma olen niiiiii palju videosid YouTube’s jätnud like või dislike’ta sest ma ei saa lihtsalt mustvalgelt öelda sedasi mis ma asjast arvan ja comment section on suhteliselt kasutu kaos. Ja lisaks võiks ka kommentaarides kasutaja nime kõrval olla see hinnang mis ta on videole või postitusele andnud. See ainult like ja dislike vahel valimine ei ole reaalsusega kooskõlas sest kõik ei ole must või valge ja ainult õhutab meie ühiskonna maailmavaatelist lõhestumist enam ja enam.



Äkki peaks luuletama jälle?
Hops!

esmaspäev, 11. märts 2019

Look at your calendar and realize that 'someday' is not in there




Ma olen täheldanud, et paljud inimesed, kes on elavad emotsioonide ajel, ei oska oma emotsioone ära tunda. Neil pole õrna aimugi kas neid valdab viha või armastus. Või noh ehk see on liiga äärmuslik, mingusugune aimdus neil inimestel ikka on kus suunas nende aju tüürib. Kuid täpsemalt kirjeldust kui hea või halb emotsioon neilt tihtilugu ei ole. Ja see ei tundugi nende jaoks kuigi oluline olevat emotsioonidest aru saada. Emotsioonid on nende jaoks lihtsalt keskkond kus nad viibivad ja nad lihtsalt ei usu, et neil on võimu seda ‘keskkonda’ muuta. Kindlasti mäletad mõnd situatsiooni, kus su vastas on inimene, kes on ilmselgelt viha hoos ja sa ütled talle need kaks heatahtliku sõna ‘rahune maha’, mulle peale viha hunnik digimuutub raevu pesaks ja karjub sulle vastu kõigest kõrist ‘ma olengi rahulik!’. See on kõige ilmselgem näide sellest, kui raske on paljudel ära tunda oma emotsioone. Kuid enamasti pole see nii ilmselgelt sulle näkku karjuv vastuolu. Sellised emotsioonidel kulgevatel inimestel on raske aru saada kui neid juhib kadedus või jälestus. Veelgi raskem on neil oma emotsioone kontrolli all hoida. Ja kuidas see saakski võimalik olla, kui sa isegi ei tea, mis emotsiooniga on tegemist. Ma arvan, et on väga kasulik õppida ära tundma oma emotsioone juba varajases lapse eas. Sest ma näen nii paljudel seda probleemi, kuidas nende emotsioonid kontrollimatult kasvatavad võimu nende elude üle. Emotsioonid on kasulikud, kuid ära anna neile piiritut kontrollimatut vabadust… mediteeri.



Mind tohutult häirib see ütlemine, et ajateenistus teeb poistest mehed. No eks selles ole mingi tõetera ka sees, sest paljud kes seal käinud on rääkinud, et kui palju nad sealt on õppinud ja see on teinud neist teised inimesed. Kuid minu meelest on see periood noore inimese elus, kus igast poisist saab mees. Lihtsalt sõltuvalt keskkonnast saavad neist erinevat sorti mehed. See hiline puberteedi iga on aeg mil me kõik otsime selgust oma elus ja hakkame selgust looma sellest, kes me siis tegelikult oleme. Ja seda maailmapilti koostame me sellest mis meie ümber on. Ja öelda, et ainult ajateenistus on selleks sobiv keskkond on minu arvates lihtsalt absurdne. Argumendid sellele on, et sõjavägi õpetab distsipliini ja kamraadsust ja respekti jne jne. Tõsi, see tõesti soodustab nende aspektide omastamist noore inimese elus, kuid väita, et see tuleb ainult ajateenistusest ei pea paika. Ja minu arvates, kui sul selleks ajaks juba pole nende omaduste suhtes vähemalt mingeid algeid oma maailmapildis siis pole suurt lootust, et ka ajateenistus neid sinusse süstida suudab. Ma ei alaväärtusta nende meeste elu muutvaid kogemusi ja arusaamisi, mis nad ajateenistuse käigus on saanud ja mis on neist teinud need mehed kes nad täna on. Ma lihtsalt ütlen, et elu muutvad arusaamad ja kogemused tulevad sõltuvalt sellest, kus sa viibid ja need on iga ühele erinevad.  

[Redacted by request from РОСКОМНАДЗОР]


Hops!