Oooaaaah, what a guud landing spottt !

Kas polnud mitte sedapidi, et meie lõime jumala oma näo ja tahtmise järgi? Oma näo järgi, et olaks tuttav molu, kelel poole pöörduda. Mingi jõletise poole ei kummarda, kui siis ainult hirmust. Aga me ei viitsi lõdiseda. Meie meisterdasime valmis jumala ja modifitseerime teda kui tarvis ja tema meisterdas meid . . . savist. Ja seda mitte ainult ühes religioonis. Niiet kui ütled, "mul on savi" siis haldad sa jumalikku tööriista. Savi on sul peas. Tegelikult on meil savi, mis seal on ja miks seal on, me tahame lihtsalt õnnelikud olla ja sellest savist voolisime jumala, et vastata küsimustele millele ei oska vastata. Niiet me oleme mõlemad savikäkid - mina ja jumal.

 Mind kuulutati vaimselt terveks.

Kui kellegil on tööd pakkuda, mida ma viitsiks teha siis, andke teada. Või sööki misa ma tahaks süüa, võite ka kutsuda.

Jõuluvana, palun too meile maailmarahu!
Hops!

Kingitus kõige tugevamale

Ma saan aru, et inimesed tahavad head ja neil on omad põhjused vms, aga arvestage, vähemalt minu puhul, et mind ei saa sundida, paluda ega suunata midagi tegema. Eriti neid asju, mida ma tahan teha, mida mul on vaja teha. IT DEFEATS THE WHOLE PURPOSE! Lihtsalt jätke mind rahule ja ma teen mida vaja ja mida ma tahan. Ma tahaks hullult lavakasse sisse saada, aga praegu kipub asi nii olema, et ma ei saa õigeks ajaks asjadega valmis, kuna mõned inimesed tunnevad muret minu pärast. Ütlevad: "ega sa ometi hiljaks ei jää" või saadavad sõnumi sisuga: "kirjuta esseed!". Tänu sellistele väikestele märkustele olen ma praeguseks juba täiesti rivist väljas ja närvis ning kirjatükid on veninud nädalaid, sest iga päev keegi teeb selle lolli vea, nii et palun jätke mind rahule. Ma tean et see tundub isekas või mida iganes, aga ma lihtsalt olen selline, see on mu eripära. Ma pean end ise suunama, ma pean ise tegema, ma teen ise lubadusi (endale või siis inimestele, keda ma armastan), sest lubadusi ma ei murra kunagi, aga teie ei saa mind sedasi suunata. Igatahes, tänaseks jälle tööpäev p****e keeratud . . .

Ma olen avastanud nii palju veidraid asju mida inimesed usuvad. Kust kohast nad küll informatsiooni/inspiratsiooni ammutavad? ega minagi parem ei ole. Kui ma teile räägiks mis asjadesse ma usun suunaksite mind ilmselt uuesti psühhi juurde. Aga üks on kindel, kõik on tõde, senikaua kuni seda pole ümber lükatud. Aga mõni tõde on nagu jonnipunn, meie lemmik mänguasi. Meie, inimesed oleme nii vahvalt uudisimelikud.

Ma tahaks püramiidi sees elada. Üldse ma ei mõista, miks inimesed ei ela püramiidide sees? Neil on ju tõestatud igasuguseid positiivseid omadusi. Nagu ka paljudeil teistel asjadel. Miskipärast huvitavad meid hoopis "ratsionaalsus", rutiin ja kirjud paberilipakad.

Ma tahan olla koos inimesega, kellega ma ei pea rääkima. kellega mul on hea lihtsalt lesida ja vaadata tähti.

Uudisimelikku suhtumist!
Hops!

Lies in the air come from light and cover it with indigo mist

Kirjutasin midagi inglise keeles kaa siin hullaris vahelduseks.
***

Bars

What would happen to Mars
if Venus would blow up
and Earth would show up
with its shiny metal cars

All the pits and pieces
would become tears for Mars
the universe would grow bars
and turn all the humans to feces

Blue would be the colour for Mars
its ground soaked in tears
drowned all the wars and fears
along with the shiny metal cars




Veider, et ma tunnend end mõistuselt vabamana, kui siis kui ma ei olnud siin kinni.

Palun taltsuta mind, et mul oleks midagi, mis on minu.
Hops!

Did I have dreams as a kid?

Kui sul pole informatsiooni, on valikud lihtsad. Ülilihtsad. Kummast käest? Ütle üks number ühest kümneni. Üki-kaki-kommi-nommi. etc. See ei võta meilt pingutust. Kõik on lihtne ja valesid valikuid pole olemas. Niipea kui tuleb mängu kübetki informatsiooni antud valikute kohta muutub asi koheselt keerulisemaks. Kollane või punane? Kaardiga või sulas? Kohvi või tee? Enamasti on sellised valikud meil juba ette programeeritud ja me ei mõtle neile. Meil on "lemmikvärv", "lemmiktoit", "lemmikinimesed" et cetera. Kuid tegelikult on ju need valikud ülikeerulised. Kui me tõesti hakkame Valima, siis me tahame teada rohkem informatsiooni. Tahame teada mida see valik endaga kaasa toob. Ja mida rohkem me saame informatsiooni seda raskemaks muutub valik. Ja kui me teaksime kõike. Päris Kõike! Siis ilmselt me ei suudaks valida. Me peaksime jätma valimata. Aga aeg peatuks, kui ei oleks enam valikuid. Universum lakkaks eksisteerimast. Sellepärast on meil rahapungad kõigil väärtusetuid münte täis, mida õhus veeretada. Eks see kõik olegi üks mündi viskamine juba. Ja mündid liiguvad meil käest kätte. Mündid muutuvad räpasteks ja siis me viskame need vette, soovides valikut mida meile pole antud.

"Tuleb vist paar-kolm röövikut ära kannatada, kui tahad liblikaid tundma õppida. Nad olevat nii ilusad."

Bloopers. Komistad ja kukud taguotsaga kaka sisse. Me naerame. Kas see ei tule teile tuttav ette? Ei ma ei mõtle, et kas teie ka naerate, või kas see on moraalne või kas te mäletate millal te viimati selle üle naersite, vaid ma küsin millal te Esimest korda selle üle naersite. Te olite ilmselt nii väike, et te ei mäleta jah. Aga ilmselt oli see midagi sellist : Te olite tüdinenud olema peres ainuke neljajalgne, põlved kaa valutasid juba. Fuck that, I'mma run nigga! Teie ema nägi teid esimesi samme tegemas, aga teie potsatasite peale teist kohe oma täis pasandatud mähkme otsa. Ja ema naeratas, plaksutas ja rõõmustas. Teie veel küll mitte, aga see hakkas korduma. Ja lõpuks te mõistite, et peale iga sita sisse kukkumist ollakse sinuga rahul. Enne ju ei olnud eriliselt suurt õnne ja naeru teiste näos, alles siis kui jalad enam ei kandnud tekitasite te rõõmu. Muidugi algas enne kukkumist juba ootusärevus, et oioi kohe on oodata nalja ja naeru. Sita sisse ei ole mõnus kukkuda. Oo ei. Te vältisite seda iga hinnaga, aga oi kui palju rõõmu tegi see teie vanematele. Ehk see asi siis toimibki siin maailmas sedasi. Teine inimene prantsatab pasa sisse ja teised naeravad. Lõpuks hääbus nali ja naer, sest perseli käidi harva, siis kukuti lohutama, sest perse on ju siiski sitane. Lõpuks kadus ka see. Ja nüüd naerad sina.

"Kui minul oleks viiskümend kolm minutit aega, siis ma sammuksin üsna tasakesi allika poole . . ."

Peaks varsti hullumaja poole tagasi sammuma hakkama. Puudust minust seal ei tunta eriti, aga kohalolek on nõutav. Kord ei ole muutunud.
Hops!

Ergo . . . Es

Ma olen hullumajas nüüd mõnda aega. Ei see pole nali, päris reaalses hullumajas. Kõige rangemas osakonnas. Ka see pole nali. Kuid tegelikult veidi on, sest ma ei peaks seal olema, see oli lihtsalt ainuke koht kus vaba palat oli. Minu palatis on voodi, 2 kaamerat ja kaks akent. Üks aken välja aiaga piiritletud jalutusplatsile ja teine aken . . . kõrvalpalatisse, kus üks härra mängib iseendaga oma peas lauamänge. Teda ei lasta tihti oma palatist välja. Aga jah, kui keegi tahab mind kätte saada, siis saab külastustundidel tulla, või helistada haiglasse, sest telefon võeti mul ära. Kõik asjad võeti mul ära. Märkmik lubati jätta. Vahel harva saan välja kaa. Nagu näiteks praegu.

Näeme millalgi jälle.
Hops!

Centzon Totochtin

"OK. Yes, we are bored. We're all bored now. But has it ever occurred to you Wally that the process that creates this boredom that we see in the world now may very well be a self-perpetuating, unconscious form of brainwashing, created by a world totalitarian government based on money, and that all of this is much more dangerous than one thinks? and it's not just a question of individual survival Wally, but that somebody who's bored is asleep, and somebody who's asleep will not say no?" - Andre Gregory

I think I am infected with the Cogito Virus.

I'm not going insane this time, no no no no
Hops!

Listen to the pulse of awakening !

Me käime päevast päeva maailmas, kogudes kokku killukesi. See on nagu pusle. Nagu kaardimaja pigem. Jaa see on parem näide. Korjad pakist suvalisi kaarte. Potid, ärtud jne. Numbrid ja pildid. Vahest leiad jokkerigi. Ehitame kaardimaja hoolega. Me ei hinga, sest see on ohtlik. Kui me pole kindla käega, langevad kaardid. Iga kaart tuleb sättida, et ta toetuks eelmistele ja toetaks järgmisi. Selles peab olema kord. Aga meil on ka vabadus. Erinevad arhidektuurilised lahendused. Kas me oleme nõus ohverdama piiratud kaartitega pakist mõned kaardid et rajada tugevam alus, või hoiame neid kaarte et ronida kõrgustesse, või hoopis laiustesse? Me ehitame ja me ei hinga. Ja kui kaardid otsa saavad, või jaks otsa saab, siis me imetleme oma maja, juhul kui see pole vahepeal lagunenud. Me ei lase kedagi oma maja ligi, sest nad võivad ju ometi hingata. Ja Sina, kes sa oled aastaid oma maja kallal nokitsenud pole eriti hingata saanud. Aga siis sa lõpuks hingad. Ja see on hea tunne. Sa sirutad selga ja hingad. Sa lausa puhud ! Sa puhud oma kaardimajakese peale. Ja see langeb. Langeb kiiresti. Selleks ei ole vaja erilist pingutust. Aga see on hea. See hetk mil sa saad hingata, kasvõi korraks, saad puhuda, saad kasvõi käega minema pühkida. See vabadus. See on kõige parem tunne. Häving. Kaos. Me armastame seda. Aga on selliseid inimesi, kes kasutavad liimi. Nad liimivad kaardid teineteise külge ja panevad oma majakese riilulie seisma. Seda ei lammuta ükski kingetõmme. Isiklikult ma tunnen nendele inimestele kaasa.

“Is God willing to prevent evil, but not able?
Then he is not omnipotent.
Is he able, but not willing?
Then he is malevolent.
Is he both able and willing?
Then whence cometh evil?
Is he neither able nor willing?
Then why call him God?”
- Epicurus

Jaa selline epic tüüp mõtles seda. Aga mis oleks siis, kui jumal on võimeline ja valmis kurjust hävitama, aga ta ei oska. Sest Jumal ei tea, et ta on jumal. Jumal magab ja unistab. Ta on juba nii kaua unistanud, et ei mäleta enam. Kõik tema unistused on muutunud tema reaalsuseks. No more Lucid dreaming for God. Aga jah, nii on. Jumal tudub ja otsib Jumalat. Otsib põhjust. Terve maailm otsib Jumalat. Ja iga üks meist on väike jumal, kui me seda mõistaksime ja saaksime kord üheks, oleks kord ka kurjusel lõpp. Ma nii tahan uskuda.

"There are two types of seekers, those who want to wake up and those who want to escape." - Andrew Cohen
Mina ei ole veel otsustanud. Ma tahaks leida veel üht võimalust, sest ma ei suuda valida. Veel mitte. Lähen praegu mõlemas suunas. Vaatame mis saab.

Tahaks vabadust, tahaks lahendust.

Kas see on väga sügav vaimse haiguse tunnus, kui muusika, kunst, matemaatika üldse kõik räägib minuga? Ja minuga isiklikult.

Merrily, merrily, merrily...
Hops!