Superkangelane, kange nagu Põltsamaa sinep

Olen jälle elanud natuke ja see tähendab, et ka surnud. Need kipuvad käsikäes käima. Surres õpib end tundma ja see aitab elada. Võib-olla veidi teemast mööda, aga ma mõtlesin mõnda aega tagasi, et kui ma saaks praegu valida, kuidas ma kaugete aastate pärast suren. Mulle pakkus kõige rohkem huvi insult. Tundub kõige põnevam minu jaoks, midagi mida niisama pole võimalik kogeda. Ma pole väga vaimustuses unepealt suremisest või mõnest muust moodusest, kus ma pole aktiivselt suremas. Tahan, et see oleks reaalne ja tõeline meeleseisund veel enne kui mind enam pole. Mulle meeldib insult, sest see võtab aega. Et surra veel veidi kauem.

Mul on idee platseeboefekti kohta, et miks see vahel on sedasi, et ostad homöopaatilisi ravimeid ja su sümptomid kaovad ning tervis tuleb tagasi, kuigi sulle müüdi ravimi pähe pudel vett. Või miks mingid veidrad kristallid või tulukesed näivad ravivat kõiksuguseid hädasid. Kui sa lähed päris arsti juurde, siis ta ei jää platseebole lootma, ta enamasti kirjutab ikka välja ravimi sobiva koguse toimeainega. Tihti on sedasi et arst isegi ei ürita esile kutsuda päris ravimiga kaasnevat platseebo õhkkonda, ehk siis arst ei veeda kuigi palju rohkem aega oma patsiendiga, kui ta arvab, et tal on vastava ravi määramiseks ja teostamiseks tarvis. Kuid kui sa lähed alternatiivravitseja juurde, siis te ikka vestlete pikemalt, ta kuulab ära kõik teie pisemadki hädad ja mured ja pöörab neile tähele panu. Muideks tihti on nende šarlatanide kogu teema ülesehitatud millelegi hägusele ja veidrale nagu kosmiline kiirgus, kristallide vägi, kaenlaalustesse kogunev paha chi või mingi muu selline jama. Aga point on selles, et saavutada platseebot tuleb patsiendile pöörata tähele panu. Olles tähele panu keskpunktis tõuseb motivatsioon terveneda ja keha ja vaim on paremini valmis selle heaks midagi tegema. Kuid miks päris arstid tihti ei tegele platseeboga, on see, et neil lihtsalt pole aega, patsiendid ootavad järjekorras ja ei jaksa lihtsalt kõigi pisimuredele pühendada tunnikest. Elu oleks palju tervem kui kõik alternatiivmeedikud käiksid mõned aastad kõrgkoolis ja paneksid selga valge haiglakitli ja aitaksid oma platseeboga ning lisaks veel ka päris õigete ravimitega.

Muideks, kui su matemaatika õpetaja palub sul teha rühmatööd, siis ta on halb matemaatika õpetaja. Minu meelest on matemaatika just raudkindlalt selline ala, kus pole ringis arutlemisest kuigi palju asja selgeks saamiseks kasu. Matemaatika on loogika ja reeglid - need peaksid pesitsema kõigil just niivõrd individuaalselt peas kui vähegi võimalik. Võrdväärseid õppijaid ninapidi pistes pole matemaatika puhul ajurünnakutest abi. See lihtsalt ei tööta sedasi. Üldsegi tegeletakse rühmatööde ja avaliku suhtlemisega koolides liiga palju. Eriti just põhikoolides. Kõike tehakse koos. Mind ajab vahel lausa marru kuidas ekstravertsust  peetakse ideaaliks või asjaks mille poole peaks pürgima. Kuigi statistika näitab, et intraverdid on õppimises edukamad ja tulevad tihti välja revolutsiooniliste lahendustega. Seega sõnum kõigile ekstravertidele, kes kogemata satuvad neis sõnu lugema - ärge kartke jätta inimesi üksi, me saame hakkama ja meile meeldib see, te pigem piirate meid intraverte oma pideva tegutsemisega ja sõnadega, mis ei ütle midagi.

Julge olla erinev, see on evolutsiooni alus.
Super perfundo on the early eve of your day!

Sulistan ajalainetes

Kui ma ütlen näiteks sulle sõna 'puu', siis mida sa endale ette kujutad? On see tamm, vaher või kuusk, sest on jõuluaeg ja see on peamine puu millega viimati tegelesid. Ehk polegi see eriti oluline, et mina näen väiteks vahtrapuud kui sina kuuske, kuid me siiski tajume sõna erinevalt. Tähendus muutub meie arusaamast sellest, mis on puu. Aga kui juba nõnda lihtne ja üsna üheselt mõistetav sõna tekitab meis segadust, siis mida võib teha mingi sõna mille tähendust me isegi ei tea. Kurjus, hea, armastus, õnn, usk, väike, väga, vaenlane, kurjategija, ülemeelik, elu. Kuidas ma tean, et sa saad aru, kui ma neid sõnu sinu kuuldes kasutan. Kui ma ütlen, et ma armastan teda, ja sa vastad, et ma mõistan, kuidas ma tean et sa mõistad. See pole ilmutatud tõde - see armastus. Me kõik õpime armastama. Nagu väiksed lapsed kuulevad kedagi ropendamas ja kordavad järgi. Nende jaoks ehk see sõna sümboliseerib mingisugust ilusat hetke. Mina õpin armastama ja ma avastan et see on imeline kuid kas see ikka on armastus? Armastus pidi ju haiget tegema. See oli kellegi teise definitsioon, tema äkki osanud armastada ja sai haiget. Nagu tuli kõrvetab, põletab ja hävitab kui sellega ei osata ringi käia. Äkki sinagi oled haiget saanud ja nüüd pead minu väljendust armastusest valu tekitavaks. Ma olen tähele pannud kuidas olen tükk aega vaielnud inimesega ja nagu ei jõuakski kuhugi ja tuleb välja et me lihtsalt mõnest sõnast saame veidi erimoodi aru. Aga kas meil on vaja nüüd rohkem sõnu? Või hoopis vähem? Äkki saab ilma sõnadeta hakkama. Kui oled sattunud mõne loodus dokumentaali vaatama siis võid märgata, et õnnelik loomapere jagab armastust ja hellust edasi täielikus vaikuses. Vähesed helid mida nad suudavad teha leiavad harva kasutust. Linnud laulavad vaid ühte laulu. Mind süüdistatakse minu oskamatuses väljendada näiteks seda sama armastust. Ma ei avavat end ja ei räägi. Ju siis keegi ei tunne ära neis sõnu, või ei oska tajuda minu väljendust milleski muus kui sõnades. Tohutult võimsad sõnad on tühjust täis.

Usk, lootus, armastus. Kas keegi on veel minuga nõus, et viskaks esimese sealt välja ja ehk otsiks sinna midagi paremat asemele. Usk iseenesest ei paku midagi muud kui lootust. See pole enamasti isegi hea omadus. Väga tugeva usuga annab teha väga halbu asju. Usk kõrgemasse võimu on tapnud palju inimesi, olgu see kõrgem võim siis inimene, idee või keegi välja mõeldud tegelane. Ma ei näe mida usk võiks peale lootuse iseenesest veel anda. Seega kaotame usu ja mõtleme midagi head selle asemele. Ärme hoia sitta pilpa peal, võtame vigase või pooliku idee ja arendame seda, see et see on kellegi teise välja mõeldud, ei tähenda, et see poleks meie kasutada.

Kui milleski kahtlemine on tabu, siis küsi miks.
Super perfundo on the early eve of your day!

Ei taha elada klišees

***
oodata ootamatut
keeruline on teadjatel
ja ennustaja klaaskuul
kumab nõnda külmalt
uskudes uskmatuid
sirutades käe tundmatusse
võib leida elusid
olevat olematud
näha nähtamatut
võib viia tundmuseni
ja vaid hetk ajast
hoiab meid veel koos
lootes lootusetut
libiseb mu käsi
läbi kollaste liblikate
unustades unustamatut



Mind häirib veidi see, et kui kedagi miski maailmas häirib, või kui talle miski väga meeldib, siis ta leiab ülbust ja nimetab ühe päeva aastas mingiks muuks päevaks. Eritiülbe võtab terve nädala, kuu või aasta. Nagu näiteks: world toilet day, World Marriage Day, World Consumer Rights Day, International Day for Mine Awareness, Photography Day, Clean Up Your Computer Month,
Hot Tea Month, Manuary - men grow facial hair, Potato Day jne. Muidugi on vahva, et inimesed tahavad teisi harida või tähistada midagi lihtsat, aga ma ei mõista miks sedasi muuta seda justkui tähtpäevaks, rutiiniks. Kas keegi oskab peast öelda millal on näiteks World Smile Day? Vaevalt sind huvitabki. Meil pole vaja muuta naeratamist mingisuguseks rituaaliks kord aastas ja keegi seda ka ei tee. Milleks selline jura?

Inimesed kes valetavad palju on rumalad. Ja sellel on päris korralik teaduslik tagapõhi all. tüüpilistel valetajatel on 25% rohkem valget ainet ehk seega rohkem ühendusi ja kiirem mõttekäik, kuid 14% vähem halliainet ja see on koht kus reaalne mõtlemine toimub. Kuna valetajad ei suuda eriti hästi mõelda, siis nad suht tihti usuvad oma enda jura, mis teeb neid eriti headeks valetajateks, sest need valed ei väljendu ka kehakeeles vms. Valetajad enamasti on üsna kõrge enesehinnanguga, sest nad ei suuda kriitiliselt mõelda, eriti enda pihta. See pole kohati isegi halb, asi sest neil kipub olema ka rohkem motivatsiooni, sest nad ilma suurema mõttekäiguta usuvad kohe, et nad on päris paljuks suutelised. Targemad inimesed kipuvad endas kahtlema. Pole imestada, et edukad poliitikud või muud tegelased on päris lollid. Valetavad teistele ja iseendale. Tihti juhtub valetajatega aga hoopis vastupidi, nad kaotavad oma töökoha, ei suuda hoida suhet vms, sest inimesed saavad mõne aja jooksul paratamatult teada, et keegi on neile koguaeg paska ajanud.


Miks on nõnda raske näidata armastust?
Super perfundo on the early eve of your day!

Tühjust täis

"The best laid schemes of mice and men Go often awry" R. Burns. Igapäevane planeerimine on üsna mõttetu tegevus olen tähele pannud. Ärge tehke plaane ja miski ei lähe valesti :-)

Mult on tihti palutud soovitada mõnd filmi, aga tihti ei tule mul meelde mida ma üldse vaadanud olen ja mis oli minu arvates hea. Mõtlesin et kirjutan üles ainult väga head filmid mida näinud olen, tuli välja et neid on seal poolesaja ringis. Tõesti, tohutult häid filme olen vaadanud. Kuid kellelegi soovitamiseks ehk liiga pikk list. Seega panin kokku oma top 20 parimatest parimad filmid. Umbes minu eelistuse järjekorras. Soovitaks kõigil need läbi vaadata, kes soovivad aimu saada kust päris paljud minu ideed pärinevad. Panen iga filmi taha sulgudesse ka väikse juhendava kommentaari.
1) Waking Life (väga kunstipärane ja sügava sisuga filosoofiline film)
2) My Dinner With Andre (Kaks tüüpi räägivad tarka juttu ja söövad)
3) The Fountain (romantiline sci-fi film kolme sisujoonega)
4) The Matrix (Sci-Fi. Teen sohki ja siia alla käib kogu triloogia, üks film ei oma veel sisu)
5) Orgies and the Meaning of Life (ühe mehe eneseotsingud)
6) Memento (põnevik, ühe mehe enese kaotus)
7) Mr Nobody (romantiline sci-fi kus kõik elud on päris elud)
8) Donnie Darko (sci-fi poisist, jänesest ja Granny Death'st)
9) Fight Club (veidi aktiivsem filosoofia kui lihtsalt toetusgrupid munandivähile)
10) Pan's Labyrinth (lugu müstilisest neiust)
11) Butterfly Effect (sci-fi, ajas ränne ja selle probleemid)
12) Shutter Island (kus kõigub reaalsuse piir)
13) Le Fabuleux Destin d'Amelie Poulain (romantiline lugu omapärasest naisest)
14) 'V' for Vendetta (ideed on kuulikindlad)
15) Inception (sci-fi unenäod on võimsad)
16) Bronson (kunstipärane pooldok mehest, kes tahtis olla kuulus)
17) Skeletons (sci-fi, ainuke komöödia, kappides peitub palju luukeresid)
18) God on Trial (pooldok kuidas jumala üle mõisteti kohut)
19) Into the Wild ( pooldok mehest kes elas)
20) Pi (sci-fi matemaatika on kõikjal)

Värisen maailmailust.
Super perfundo on the early eve of your day!

Jõejobu

"A memory is a thought rising in the present. . . . What we truly have, is this moment" - Sam Harris.
See tsitaat pärineb loengust Death and the Present Moment. Soovitan kõigil vaadata, päris huvitavad mõtted. Aga jaa ma olen täitsa nõus, et kuidas sa ka seda elu ja aega ei vaataks, sa elad vaid ühes hetkes. Kõik me emotsioonid ja mõtted toimuvad olevikus. Pole võimalik vaadata minevikku vältimaks olemas olevikus.

Mõtlesin üle pika aja poliitikast jälle ja mulle turgatas pähe üks idee. Esmapilgul tundub see minu jaoks lausa revolutsiooniliselt geniaalne, kuid ma pean seda ideed veel uurima ja täiendama. Kindlasti, kui ma olen oma ideega enamvähem valmis välja tulema saate te kõik sellest teada. Teaseriks senikaua idee nimi: Kandidaat nr -1.

Kurb on kuulda sõna - sõjakangelane. Pisara võtab silma ordenite ja pagunite jagamine. Kuidas on sedasi juhtunud, et kui sa tapad 100 meest sõjatandril kuulutatakse sind kangelasekes, vabaduse valvuriks, õigeks meheks. Kuid kui tapad mehe naaberkülast oled mõrvar ja ühiskonna häbiplekk. Ma ei mõista mis toimub veteranide peas, kui nad uhkusega kannavad taas oma vana mundrit. Pisar nende põsel voolab kaotatud sõpradele kuid mitte neile hingedele kelle elu lõpetamise eest kannab mälestuseks rinnas ordenit. Ordenit vaadatakse uhkusega. Ma ei mõista miks ometi. Kus jookseb piir inimese ja vaenlase vahel? Kuidas saab inimesest vaenlane? Mis hetkest on tapmine uhkuse asi? Kui palju pead sa teadma enda vastas seisvast inimesest, et temast saaks vaenlane? Kindlasti ei tohiks teada sa ta nime, või kas ta on abielus, või kas tal on ka lapsi, milline on ta huumorimeel, kas ta naudib muusikat või kunsti, mida ta enne tegi kui talle püss kätte suruti. Need teadmised ei tee inimesest vaenlast. Vaenlaseks teeb propaganda. Ta on nats, kommunist, ta tulistab sind kui sina teda ei tulista. Sõjatandril tapavad üksteist, isad, vennad, kunstnikud, muusikud, näitlejad, maalrid, puussepad, taksojuhid ja nõnda edasi. Neil pole üksteise mõrvamisest kasu, sellest jäävad vaid haavad, õudusunenäod ja mälestused sõpradest, kelle soolikad olid kaevikus põlvini. Keegi taksojuht Moskvast ei ohusta sinu vabadust. Kohutav asi on see sõda. Ma lihtsalt ei mõista, kuidas üks lihtne inimene suudab nõnda palju mõjutatav olla, et muutub etturiks pankurite, ärimeeste ja poliitikute malelaual. Mul igatahes pole plaanis end kellelegi sedasi maha müüa.

Ma nii väga tahaks olla mõistuse misjonär. Tekitada inimestes huvi hariduse vastu. Sest maailm on täis inimesi, kes ei teagi, et mõtelda on ka mõnus. Ja koos mõeldes, tulevad huvitavad mõtted. Filosoofia, matemaatika, füüsika, keemia, bioloogia - need justkui hirmutaksid inimesi. Kuid need on ju vaid kirjeldused sellest samast maailmast, sellest imelisest kosmosest kus me hõljume. Kui küsida inimeselt kas ta tahab elada illusioonis ja teadmatuses, vastab ta üsna kindlalt 'ei'. Inimesed tahavad tõde. Kuid miski pärast ootavad nad ilmutatud tõde. Et keegi pistab lusikaga tarkused mingist avausest sisse. Info on meie ümber olemas ja see jookseb meie 'avaustest' kogu aeg läbi. Tarkus on aga osata need infotükid kinni püüda ja teadmisteks ning tõdedeks muuta. Seega kui sa ei taha elada illusioonis, siis saa aru, et paljud sinu senised 'tõed' on tegelikult illusioonid, ja seda sõltumata sinu teadmistest, haridusest ja oskusest mõtelda, meil kõigil on illusioonid milles elame. Tuleb astuda julge samm ja kahelda oma tõeks pidamistes, ning neid kontrollida. Keegi ei saa meid illusioonist välja tirida, me peame seda ise tegema. Mõtleme koos!

Ma naeratan rohkem kui kunagi varem.
Super perfundo on the early eve of your day!

... the language of the Polish forest where language wasn't needed...

Mul oleks antud justkui luba rääkida vaid sellest mis mulle meeldib. Kui mainin olukorda mis pole meelt mööda, siis mind kas ignoreeritakse, süüdistatakse, naerdakse välja. Me tahame utoopiat. Meie jaoks pole asju, milles olla eriarvamusel. Me oleme kõik üks suur pere ja naeratame koguaeg teineteisele. Diskussiooni ei toimu, sest see pole vajalik. Ma ei räägi poliitikast siin või mingist suurest argumendist, ma räägin igapäeva tavaliste inimeste elust ja suhetest. Me ei kuula teineteist, sest pole midagi kuulata... keegi ei räägi. Elame utoopias, kõik inimesed teavad mis on hea ja mis on halb, sellest pole vaja arutada, sest moraalid on meie ajudesse sisse tambitud. Mulle ei meeldi selline illusiooni utoopia. Ma tahan arutelu, ma tahan argumente, ma tahan inimlike suhteid, ma tahan teid kuulata. Kuid me väldime kuulamist ja arutelu. Me kustutame meile ebameeldiva kommentaari oma sotisaalvõrgustiku seinalt, nagu seda poleks olnudki, mitte selle pärast, et see oleks lihtsalt labane ja kiuslik, vaid selle pärast, et me pole sellega lihtsalt nõus. Postitades midagi kuhugi, pole teistel võimalust seda dislike'da ja lihtsal moel märku anda suhtelisest emotsioonist selle suhtes. Ja kui kusagil isegi seda teha saab, siis kaob see postitus meie silme eest peitu. Me ei taha näha asju, mis pole meie moodi. Maailmas pole enam õiglust, pole kaotajaid. Kaotajad on transformeerunud viimasteks võitjateks. Kui õpilased ei läbi enam piisavalt kõrgel tasemel eksameid järeldame sellest, et probleem pole õpilastes või õpetamissüsteemis, vaid tuleb lihtsalt langetada latti, et rohkem inimesi pääseks eksamitest läbi. Kuhu me sedasi jõuame. Loll laps on õnnelik laps. Utoopia. Mis üldse on õppimine? Minu meelest on see midagi sellist, kui sa saad uut infot ja seod selle enda maailmapildiga ning selle läbi täieneb sinu arusaam maailmast. Ärgem kaotage arutelu. Ma olen pigem teadlik tõest ja sellega rahulolematu, kui ignorantne ja utoopias ning õnnelik.

Kuid head sõnumit ka veidi. Me elame suures globaalses külas ja mõned meist on sellest aru saanud. Ja on vahva märgata kõiksuguseid naeratavaid nägusid suure ühishõimu lõkke eest transis tantsimas. Eemal kõigest eraldavast nagu keel, rahvus, poliitiline nägemus, viisakustavad, religioon, jõukus ja muu säärane. Kõik emblevad teineteist ja kuulavad teinetest ära. Meieni ei jõua sõjad, ei jõua majandussurutis, ei jõua pangalaen, meid ei piira riigipiirid, ei takista politsei, sest me oleme vabad. Ja seda ei saa meilt keegi ära võtta. Vangistus ei võta sult vabadust. Orjus ei tee sind kellegi omaks. Loeb vaid inimene inimesega, inimene loodusega, inimene kosmosega, inimene teadusega, inimene filosoofiaga ja nõnda edasi. Orjus on illusioon. Peatagem Stockholmi sündroom. Andre: "he said to me, 'where are you from?' and I said 'New York'... 'ahh New York, it's a very interesting place... do you know a lot of New Yorkers who keep talking about wanting to leave but never do?' and I said yes, and he said 'why do you tink they don't leave?' I gave him a few banal theories, and he said 'i don't think it's that way at all... i think that New York is a new model for the new concentration camp, where the camp has been built by the inmates themselves, and the inmates ARE the guards, and they have this pride in this thing they built, they built their own prison, so they exist in a state of schizophrenia where they are the both guards and prisoners, and as a result they no longer have, having been lobotomized, the capacity to leave the prison they made or to even see it as a prison.' then he went into his pocket and he took out a seed for a tree. he said 'this is a pine tree.' he put it in my hand, and said 'escape, before it's too late'."

Oleks mul vaid mu elu stsenaariumi koopia käepärast.
Super perfundo on the early eve of your day!

Taevas laulab ja linnud on sinised

Olen ideepätt. Ja see on hea. Õhutan inimesi idee vargustele, teadmiste röövimistele, mõtte kopeerimisele ja kõigele muule vahvale. 'Beneath this mask there is more than flesh. Beneath this mask there is an idea, Mr Creedy, and ideas are bullet-proof.'

Elu on (eba)tõenäoliste sündmuste jada. Keegi ei suuda seda täpselt ette ennustada. Kuid siiski me suudame eeldada mis juhtub. Me teame palju on oodata surmasid tuleval aastal, me teame, mis ilm homme tuleb, me teame millal piim hapuks läheb, me teame millal meie klaasi kukub viimane tilk, me teame, et meie armastatu reageerib meeldivalt talle kingitud lilledele. Seda kõike mingi teatud täpsusega ja mingi tõenäosusega. Kuid me ei tea millal puhkeb sõda, me ei tea millal kukub kokku majandus, me ei tea millal meil kala näkkab, me ei tea mida ta vastab kui oma tundeid avaldame, me ei tea millal me komistame ja keegi aitab meid üles ning see keegi saab olema meie tulevane elukaaslane ja armastus. What are the odds of that? Et just sellel hetkel komistasid, just sellel tänaval kõndisid, et tema just sellest poest väljus, sest ta unustas oma rahakoti. Mis on see tõenäosus. Mis on selle sündmuse tõenäosus, et sa satud autoavariisse? Iga päev toimub palju avariisid, kuid mina pole neist üheski esinenud. On see tõenäoline, et kord avariis suren? On see siis saatus või statistika? On iga üksiku inimese elu siis üks sisend kogu elu statistikasse? Mulle ei meeldi sedasi oma elu vaadata, kui numbrit tabelis. Samas mulle ei meeldi näha enda ees saatuse tallatud rada. Veel on lootust, et leian ussiaugu ja me pole enam inimesed. (mitte, et mul selle vastu midagi oleks). Ja mis oli (eba)tõenäosus, et sa seda teksti siin lugesid, ja mis on (eba)tõenäosus, et sa sellest tekstist leiad idee, mida varastada?

"We don't have bodies, we are bodies." - Christopher Hitchens

 On seal keegi, kes oleks huvitatud tegemast biitluulet (beatpoetry) minuga. Plaanis kokku panna selline veidra stiili grupp. Eeldused kandidaadile: luuletamiseoskus, esitamisoskus, oskus pilli mängida või julgus seda õppida, kohusetundlikus. Kui täidad kõiki neid kriteeriume siis võta ühendust, teeks ideid ja kunsti.

Kes oled sina, kes sa julged öelda, et ma olen vaimust haige?
Super perfundo on the early eve of your day!

Artificial Stupidity

"It is better to be a human being dissatisfied than a pig satisfied; better to be Socrates dissatisfied than a fool satisfied." - J.S. Mill

Paljud räägivad, et elu mõte oleks justkui elada see aeg lihtsalt võimalikult õnnelikuna. Ja teadmised ei tee õnnelikuks. Mitte vähemalt sedasi nagu selle all mõeldakse. YOLO ja Carpe Diem - ka need pole päris see mida selle all mõeldakse. No care in the world - see on juba midagi sinna kanti. Olla rahul sellega mis on sulle antud jne. Ma usun, et selle all mõeldakse enamasti seda. Ma olen üritanud sedasi elada, tegi mind väga õnnetuks. Miks? Sest selleks ajaks kui ma seda proovisin teadsin ma ehk maailmas juba liiga palju. Ja mida rohkem sa tead, seda rohkem sa tahad teada ja mida rohkem sa tead seda rohkem sa avastad kui vähe sa tead, mis tõstab tohutult soovi rohkem teada. Muidugi mitte ainult teadmised ei käi siia alla, vaid kogu mõtteprotsess. Mida rohkem sa mõtled, seda enam tahad veel mõelda. Ja see teeb mind väga õnnelikuks. Ma olen rahulolematu kuid tunnen et tohutult õnnelikum kui põrsas kes on rahul ja õnnelik. Kui meie, inimesed, poleks olnud rahulolematud istuksime me ikka veel puude otsas õgides troopilisi puuvilju. Ei kõlagi justkui nagu halvasti. Kuid minu uudishimu jaoks jääks seda väheseks. Ma olen nõnda tänulik, et inimene on olnud rahulolematu ja avastanud kogu maakera, lennanud kosmosesse, mõelnud teooriaid ja müüte küsimustele, kes me oleme, miks me oleme ja kuidas me oleme ning kuidas me peaksime olema. Ma olen tänulik, et me polnud rahul linnulauluga ja meisterdasime suurepäraseid muusikapalu, teatrietendusi, kunstiteoseid, raamatuid ja luulet. Ma olen tänulik teadlaste uudishimule ja inseneride usinusele, sest ma saan kiirelt minna ükskõik millisesse maailma otsa, ma saan hetkega näha interneti abil naeratust teiselt poolt maakera. Ma olen õnnelik, et ehitajad juba iidsetest aegadest saati pole alla andnud kividele ja nad on suurtest lahmakatest kokku vedanud imelisi ehitisi. Ma olen tänulik, et me hoolime teineteise tervisest nõnda palju, et oleme ravinud suurema osa haigustest ja tõvedest ning me saame seda elu nautida kaks korda kauem kui vaid mõned sajandid tagasi. Ma olen tänulik, et me inimesed näeme et piiranguid pole ja hoolimata juba mugavast olukorrast, me pole rahul ja me liigume edasi. Ma ei tunneta seda kui ülbust või uhkust vaid vajaliku faktorit evolutsiooni edasi viimiseks. Muidugi rahulolematusega ei maksa üle pingutada.

- She is sentimental.
- She's what kind of mental?

Muideks kas keegi on vaadanud jaapani anime filme ja mõelnud, et sealsed ülistiilsed ja ülilahedad tegelased oleksid reaalses elus lihtsalt freakyd ja üldse mitte lahedad enam. Koguaeg veidras poosis. Nagu näiteks olete tähele pannud kuidas animedes joostakse? Keegi ei jookse seal normaalselt. Nende keha on joostes tohutult ette poole kaldus nende liikumistrajektoor pole enamasti kuigi sirge vaid liigub küljelt küljele ning tegelase käed lotendavad kuidagi niisama tuules. Joonistuses on see tohutult stiilne ja vinge, kuid kujuta ette, et keegi reaalses elus sedasi jookseks näiteks. enamasti on seda sorti jooksu stiil hoovõtt rünnakule. Kujuta ette politseinikut oma kumminui käes seljataga tuules lotendamas päti poole sedasi jooksmas. Sa naeraks end pooleks kui naljakas see välja näeks. Selliseid detaile on tohutult palju. Reaalses elus ei ole badass stiilseid lahedaid tegelasi - vabandame pettumuse pärast.

Kahelge kõiges! Nüüd kohe praegu! Kahtle oma viimases tõeks pidamises, mille üle viimati mõtlesid, ja ikka veendu, kas see on tõene.
Super perfundo on the early eve of your day!

We came up a sound for that

Olla avatud mõtlemisega, ei tähenda seda, et kõik mis pähe turgatab või kuskilt kuuldud tuleb tõepähe võtta. Saab olla open minded ja samas ka intelligentne. Miskipärast inimesed, kes süüdistavad teisi, et nad on kinnise mõtlemisega ei taju, et need kaks võivad koos eksisteerida ning ei välista teineteist, kuigi mõjutavad. Erakordsed väited nõuavad erakordset tõendusmaterjali.

***

Ei, oo ei
ma pole olematus
pole tolerantsust
antust leida olematust
pole tühi, pole kole
ei, oo ei
ka kõiksus
algav ja lõplik
salgav, salvav
igatsev ja mõtlik
ei, oo ei
sabatu ja peatu
valatult alatu
maha salatud
ajatus veatu
ei, oo ei
pole vesi
milles maapind pesi
oma käsi
mis mullas lesind
ei, oo ei
tühjust täis
eks näis
mis ringi käis
kosmilistes päis


***

Millal saabub päev
mida lapsest saati
olen oodanud
päev mil kasvan suureks
hetk ja tajun
et tean kes ma olen
sekund ja oskan käituda
minut ja leian keda armastada
tund ja ravin maailma hädasid
päev ning avastan kosmost
Millal saabub see aeg
millele vanaisa vihjas
et kui suureks saan
siis mõistan mida ta ütles
no millal ometi
on ootamisel lõpp
ja eelelu justkui elatud
saaks kord elamisega alustada



Et rääkida inimesega asjadest mis teda reaalselt huvitavad, tuleb miskipärast enne vestelda ilmast, eilsest päevast ja muus säärasest, et äkki juhtub seal olema niidiots millest kinni haarata reaalse arutletava teemani jõudmiseks. Miski pärast see ei toimi
Mina - Tere!
Keegi - Hej!
Mina - Eutanaasia!
Keegi - Kas sina oleksid valmis seda tegema
jne
Kuid ei. Sedasi pole justkui sobilik ja teema ei hakka jooksma. Enne tuleb vadrata igast jama mis läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja ning isegi seda jama pole mitte huvitav teisele rääkida. Ehk lõpuks kuulen kuidas ta kolm aastat tagasi käis oma kadunud vanaema haiglas põetamas ja saan ehk sisse sokutada selle teema. Muide huvitav väljend - kadunud inimene. Justkui võtmekimp või midagi sellist. Aga see selleks. Selle pärast mulle meeldib kajamit pidada, sest ma ei pea siin ootama ja kuulama kellegi heietusi üleeilsest lõunast vaid saan öelda mis mõttes. Kahjuks kipub see olema üsna ühepoolne. Aga parem siiski kui kuulda kuidas sa kingi valisid ffs.

Every time you make a typo, the errorists win.
Super perfundo on the early eve of your day!

Shadowing sun

Veider kuidas inimene tuleb pesust ja haiseb rohkem higi järgi kui kunagi varem.

Inimesed räägivad liiga palju. Isegi omaette mõeldes nad pomisevad. Vaikuses on palju rohkem hääli. Sõnad on tohutult ülehinnatud. Need ei kipu eriti palju informatsiooni endaga kandma, eriti tänapäeval, mil info jada on küll palju tihedam kuid see sisaldab tohutult palju nulle. Kui sul on tunne, et peaks midagi lihtsalt ütlema nagu jutu jätkus või vaikuse peatamiseks siis palun ära tee seda. Vaikus on muutunud piinlikuks! Mis juhtus?! Miks on vaikus piinlik? Mul on tunne, et ma korraldan vist varsti mingi kokkusaamise, kus iga öeldud sõna eest tuleb trahvi maksta. Istume, joome teed, veini, teeme piipu, vaatame üksteisele otsa, vaatame lakke, selg selja vastu, ringis, ninapidi koos... lihtsalt mõnusalt koos kenasti ja vaikselt :-)

In 1822 the Hampshire Chronicle newspaper published a paper full of advertisements and this one notice:

"The past week has been productive of no occurrence, either foreign or domestic, of suffiicient public interest to claim particular notice"
In other words, there was no news that day! Amazingly, the Hampshire Chronicle survived despite the editor's lack of news sense. It continues today and is the county's oldest newspaper, having started in 1772.
Tahan selliseid ajalehti, sest sellised need peaksidki olema.

Rainbows are waiting for you, if you can let it rain.

Kõige geniaalsemad ideed jäävad teostamata, sestgeeniused kipuvad laisad olema.
Hops!

I got 99 chores but I aint done 1 - Lay-Z

Mulle meeldib ulmeteadusfilosoofia (ma usun et see sõna on sobiv). Nagu näiteks ajaränne, liikumine kõrgemates dimensioonides, saatus, hinge ränne, kosmiline teadvus jne. Neist kõige parem näide on muidugi ajaränne, sest see koosneb üsna võrdselt ulmest, teadusest ja filosoofiast. Igasugustest filmidest ja raamatutest oleme kohanud väga erinevaid mooduseid kuidas ajaränne peaks toimuma, alates veidrast autost mis teatud kiirusel hüppab uude aega ja lõpetades liblikaefekti ajahüpetega. Kõik see on mulle nõnda huvitav, sest see on üsna vabakäeline mängumaa. Ma mõtlen välja, või korjan kuskilt üles ajas rändamise süsteemi ja reeglid ning hakkan uurima mis on probleemid, millised paradoksid esile tõusevad, kas saatus mängib rolli, kas paradoksidest annab mööda hiilida või on nad siiski lahendatavad (kasutan sõna paradoks siin Zeno paradokside mõistes, see tähendab, et algul lahendamatuna näivad paradoksid on siiski lahendatavad vigade esile kerkimisel ja kehval arusaamisel mängureeglitest). Kui mul on põhiline selge, asun ma mängima. Unistamine ei ole surnud! Uni ei ole surnud! Haara kaasa oma konstant ja/või tootem ja mängi. Ma olen muide täisesti imestunud, miks seda enam ei õpetata, paljud isegi ei tea, et selline asi olemas on, et ka täiskasvanud inimesed võivad mängida. (täpsustan jälle, et mängu all ei mõtle ma pea kunagi malet või arvutimänge või muud sellist, vaid puhtpaljast kujutlusvõimet ja maailma meie ümber) Laste mäng hakkab hääbuma sellest ajast peale, kui kool muutub põhiliseks osaks nende elust. Mäng hakkab jääma kõrvaliseks ja mõistust kasutatakse rohkem faktide õppimiseks kui loovaks tööks. Vaba aeg ja "mängud" on puhkamiseks. Ja nõnda kaob oskus mängida, sest vanemad ei mängi lastega, esiteks - sest neil pole kas aega, tahtmist või viitsimist ja teiseks - nad lihtsalt ei oska ega mäleta enam kuidas see täpselt käiski. Neile isegi ei turgata see varjant pähe, et võiks taas ise mängima asuda ja teha seda näiteks koos oma lapsega. Veidi kurb. Ma tõin siin lõigu alguses näite ajarändemängust. See on niiöelda täiskasvanute mäng, liiga keeruline koolieelikule ja piisavalt atraktiivne mõtlevale noorele. Seega unusta oma eelarvamused mängust, sest mäng areneb, see ei jää nukkude ja autode juurde.

Vahel ma mõtlen kus ma reaalselt olen. Vaatan Kuud ja üritan mõista ja oma vaimusilmas reaalselt ette kujutada, kui suur see kera tegelikult on. Ja ma olen taas hämmastunud. Samamoodi päikesega. Me oleme sellega nõnda ära harjunud, et me isegi ei jumalda seda enam. Päike on vaid päevitamiseks. Ja Kuu vaid kera mille poole ulguda. Aga sinu perspektiiv nendest muutub koheselt, kui sa vaid teadvustad endale ainult ühe fakti nende kohta - nende massiivsuse. Liiguta end vaimusilmas neile lähemale, ole koos nendega nende kõrval kosmiline keha. See, et miski on tavaline ja sa oled sellega harjunud, ei tähenda, et see poleks imeline.

Ma alles nüüd mõnda aega tagasi hakkasin taipama, mida tähendab riskide võtmine. Ütlus - 'Jänes šampust ei joo' kõlab üsna õhutavalt kuid riskide võtmine on riskantne, seda ei tasu unustada. Suured riskid - suured kaotused või võidud.

Mul on tunne, et ma jään inimestele meelde. Mulle ei meeldi see tunne eriti... Ühalt sellepärast, et ma usun, et ma jään meelde sellisena nagu ma sel hetkel olin ja nad ootavad sarnast elukat ka hiljem, teisalt sellepärast, et inimesed on üldjuhul huvitavamad kui nad on vait, aga nad kipuvad rääkima nendega, keda nad mäletavad...

Ükslidus teeb imesid.
Hops!

Let my own lack of a voice be heard

Tuleviku tehisintellekt on targem kui inimene. Vähemalt mõnes valdkonnas. Arvuti jaoks pole kuigi keeruline näiteks kujutada asju ette 4 või rohkemate dimensioonidega. Tehisintellekt suudab end kohandada kergelt temale antud kehaga, olgu tal 360° vaateväli või ülisuur kiirus, mis nõuab häid reflekse. Inimesed ei tule selliste asjadega hästi toime. Lisaks masinolendi evolutsioon oleks tohutult palju kiirem, sest kui tehisintellekt tunneb vajadust arenguks, siis ta laseb oma süsteemis läbi programmi, mis pakub talle sobivaid lahendusi ning kui need lahendused pole ainult tarkvaralised vaid ka füüsilised siis masinolend lihtsalt ehitab endale uue kere. Toon näite, miks inimesed sellega just eriti hästi hakkama ei saa, me oleme alati tahtnud lennata, kuid kulus aastatuhandeid mil leiutati esimene lennumasin, ning ka see pole osake meist vaid lihtsalt abivahend. Masinolend saab aga tiivad, raketid vms lihtsalt enda külge monteerida. Lisaks pole tal vaja eriti palju kasutada katseeksitusmeetodit, ta lihtsalt programmeerib endale uue katseprogrammi, määrab vastavad keskonnatingimused ja parameetrid ning käivitab evolutsiooni põhiprogrammi mis toodab talle mõned lahendused. Aga jääb õhku siiski küsimus moraalist. Jah, sest see küsimus on isegi meil veel õhus. Ja kuni me pole seda lahendanud soovitan kõigil mitte ehitada endale tarka robotit.

Mu riis läks tossama.

Kooliks olen nõnda palju valmistunud, et ma teadsin, et mul kusagil on pastakas. Pole plaani, pole vihikuid, pole õpituhinat, pole soovi luua tutvusi, pole tahtmist targaks saada. Motivaator on vaid see, et ma olen seal kuskil kirjas. Ma olen mingi number andmebaasis ja ma ise toppisin end sinna. Justkui nagu lubadus või nii. Loivan loengust loengusse ja olen aktsepteeritav. Ühiskonna jaoks, pere jaoks, tuttavate jaoks.

***
Selg selja vastu
vastasuunas pilk
ja samas suunas astun




Mu elu on täis seiklusi, mis mööduvad pargipingil, voodis lebades, kollasid dinosauruseid riideribal vastuvõttes ja lusikaga putru süües. Lennukitäis pudrulusikaid kollaste pudipõlledega beebidele. Puru minu tasku põhjas lendab kord tuulde ja siis leian kivikese enda kinga sees kellega maadelda.

Super Perfundo on the Early Eve of Your Day
Hops!

Marco...!?

Veider on avastada inimeste uskumuste ja mõttemaailmade kohta infot, mida sa ei oskaks kunagi oodatagi. Hämmastavalt põnev. Avastasin, et mõni inimene ei usu evolutsiooni ega Suurt pauku, kuid samas usub, et maailm on miljadreid aastaid vana ning Adam ja Eva olid reaalsed tegelased. Lihtsalt hämmastav kuidas selline süsteem suudab end ühe inimese mõistuses üleval hoida ilma et see kokku variseks. Imeline. Evolutsioon olevat liiga maagiline, kuid samas usub see isik, et tal on supernaturaalseid võimeid, kuid ta ei julge neid lihtsalt kasutada, et jumal aitas tal metsas telefoni üles leida ja ta surnud ema võttis vaevaks talle oma mehe unenäos öelda, et naabrinaine on tema surmas süüdi. Ma pole ammu nii hämmastavat möla kuulnud. Ma isegi ei vaevu talle lahti seletama, kui rumalaid seoseid suudab üks inimmõistus luua. See oli vist Tim Minchin, kes tõi häid näiteid sellest, kuidas inimesed justkui peavad alati leidma põhjuse ja tagajärje mingile sündmusele. (otsige jõutuubist human logic Tim Minchin vms). Aga mul tõesti lähevad silmad jälle huvist suureks, kui kuulen kuidas ta mulle seletada püüab "müstilisi" asju mida ta on kogenud. Vabandan kui kedagi solvan aga rumalad, lollid ja naiivsed inimesed on tohutult huvitavad, juhul kui nendega ei pea väga tihti kokku puutuma.

Muideks avastasin et üks teine inimene ei usu, et inimene suudab sateliite avakosmosesse saata. Selles mõttes, et inimesed pole suutelised selliseid arvutusi tegema, et see täpselt orbiidile jääks ja selliseid masinaid ehitama, mis reaalselt selle töö ära teeksid. Kuid veider on see, et ta kasutab oma autos GPS seadet... Muidugi see ei teda ei heiduta, sest ta ei usu arvutitesse ka, sarnastel põhjustel. Kahjuks mul pole olnud veel võimalust küsida talt kuidas ta siiski arvuteid jms siis seletab, sest olemas nad ju on. Ma ei julge eriti spekuleerida, kuid ma kahtlustan et sellel on mingi vandenõuteooria ufo sarnane taust...

Just sellised ootamatud maailmad on niivõrd huvitavad. Hea näide muidugi on Karl Pilkington. Selle mehe maailm on niivõrd väljaspool tavapärast inimmaailmapilti, et ta on lausa kuulus selle tõttu. Ja inimesed armastavad teda. Tuleb välja, et inimestel on erinevad loogika seadused, mille abil nad maailma kirjeldavad ja selles käituvad.

Kuid ega minagi pole loogikaveidruste vaba. Mu peas liiguvad tohutud teooriad ja ideed ja maailmavaated. Kuid mina ei kipu neid teistega jagama enne kui mul pole reaalset tõendusmaterjali. Paljutki neist ma ei usu, kuid hoian alles ja arendan oma peas siiski. Miks? Sest see on vahva. See on mäng. Ma võtan seda kui mängu. Ma tean et need on minu illusioonid, hallukad, kujutelmad ja need ei pea mitte mingil moel paika ja ma ei usugi neid. Ma ei lase endal uskuda iseenda jama. Ma kahtlen endas. Kõlab justkui paha asi, endas kahtlemine. Ei kui eesmärgiks on elada tõdede põhjal mitte illusioonide najal. kuid jah nagu ma mainisin ma hoian oma illusioonid alles ja tegelen nendega, hoian neid elus ja aktiivsena ja mis kõige olulisem - mängin nendega. Mäng! See teeb need isegi paremaks kui nendes elada kui reaalsuses. Sest mäng annab mul võimaluse arendada ja muuta illusiooni reegleid ilma, et ma oma reaalsust ohtu seaksin või drastiliselt muudaksin. Ehk siis mida ma räägin on see, et ma õpin kontrollima oma kujutlusvõimet, mitte ei lase kujutlusvõimel end kontrollida. Vot, selle pärast mul polegi peaaegu kunagi üksi olles igav ja miks ma räägin üsna vähe, sest ma mängin üksi. Olen alati üksi mänginud ja ma oskan seda hästi. Kuid ma ikka otsin oma mängukaaslast, otsin ja ootan, ehk millalgi...

Waking life, lucid dreams, daydreams and night walks.
Hops!

randomGIF.rar

Ma olen analüüsiv mõtleja. Ma ei ole täpne raamatupidaja aga ma analüüsin enda mineviku mõtteid. Jätan meelde oma mõtted ammusest ajast, et hiljem, kui mul on rohkem infot, aru saada kas, miks ja kuidas need mõtted toimisid. Tihti on aga sedasi, et ma ei ole oma varasema minaga enam nõus. Enamasti mitte küll nõnda rangelt, et kogu idee oleks muutunud, kuid näiteks et enam ma sedasi seda enam ei sõnastaks. Muidugi on ka täielike mõttevahetusi, kuid neid on harvem. Mõtetest mõtelda on mõnus.

 

 

Laiskus on kaasaegse inimevolutsiooni võti. tundub sedasi. Kes on laisk see mõtleb välja lihtsama, kvaliteetsema, osavama, kiirema, mugavama, efektiivsema mooduse oma probleemile, mida agar inimene asuks kohe oma jõu ja vaevaga tegema. See vist oli Bill Gates, kes ütles, et ta paneb keeruliste ülesannete kallal nokitsema laiskasid inimesi, sest nemad leiavad kõige parema lahenduse vms. Ma täpset tsitaati ei mäleta.

 

  

 

Kohtu idee: hageja peab andma kaitsjale täpset informatsiooni selle kohta mida ta plaanib kohtus esile tõsta pikka aega enne istungit ja vastupidi peab seda tegema ka kaitsja, ning saalis ei tohi esitada muud materjali. Sedasi saab ennetada valetunnistusi ja vale tõendusmaterjali, sest vastaspool teab et see on vale ning neil on aega seda ümberlükata ja ei teki enam halba üllatust et keegi mõtles viimasel minutil mingi lolli vale välja, mis võib ebaõiglase otsuse tuua. Seega keegi ei julge enam valedele langeda. Lisaks pole advokaatidel enne istungit enam mingi mõistatamismäng, mida küll vastane teeb vaid reaalne uurimustöö ja tõe välja selgitamine. Ja seda peakski üks kohtu ju tegema, mitte hindama advokaatide kujutlusvõimet. Muidugi, võib-olla äkki ongi juba sedasi, ega ma ei tea selleste eriti midagi, kes on targem, palun öelgu mulle kuidas tänases Eestis kohtu informatsiooni jagamisega on.

 

 

Ma loodan.
Hops!

Mõttekuriteod

Muide kas olete märganud näiteks, et mõni õppejõud ülikoolis, kes on juba aastaid ja aastakümneid õpetanud sama ainet räägib, et alles nüüd hakkab ta tõeliselt mõistma, mida ta tegelikult õpetab. Aga kas te ka mõtlete selle üle, mida see tähendab? Miks see sedasi on, või kuidas üldse saab sedasi olla. Asi pole selles, et nad justkui varem ei osanud oma ainet või selles ülesandeid lahendada või seletada lahti miks ja kuidas miski töötab. Ei seda nad oskasid juba ammu. Point on hoopis kuskil mujal. Ma arvan need inimesed jõudsid lõpuks arusaamisele, et see info, see teadus või keel või mis iganes on osake universumi mõistatustest mitte lihtne tühine tükike suures infoväljas. Ma arvan et need inimesed said aru, et iga see tükike on ülioluline ja ilus ja kaunis. Nad justkui leidsid oma erialaga ühise keele ja suudavad teineteisest paremini aru saada. Ilus hetk on see kui nad lõpuks seda arusaamist oma alast tajuvad. Ma nii loodan ka seda millalgi tajuda, mis iganes asja ma lõpuks ka tegema ei juhtu. Liblika tiivalöök suudab nii mõndagi.

Mille üle me arutame kui oleme üksi? Me mõtleme uusi ideid. Vähemalt mina mõtlen. Üritan arendada oma sisemist filosoofiat, olla hea inimene, kuidas käituda et olla hea inimene teiste vastu - enda vastu. See nõuab mingeid põhimõtteid, mingeid reegleid, mida ei tasu rikkuda. Reeglid juhuks, et meeles pidada, kui kuradike tuleb õlale ja palub sult teha midagi millele sa muidu ei mõtlekski. Mulle meeldib isegi see analoogia kuigi see tundub kuidagi mage algul. Sest me kõik teame, et varastamine on paha, aga meil on ikka vargad. Iga varas teab, et varastamine on paha. Teab selle pärast, et talle on seda kõvasti korrutatud lapsest peale. Ka varas on inimene. Ärge vaadake varast kui mingit paha karakterit, varas on lihast ja luust mõtlev olend oma armastuste, oma murede ja oma eluga. Aga varas ei pidanud oluliseks neid reegleid endale seada või otsustas neid rikkuda, sest ta ei tunne selle tagajärgi. Ma ei mõtle vanglat vaid ma mõtlen seda, et varas et tunne enda varguse kahju kaasinimestele. Aga ka varas mõtleb. Kuid millest? Endast. Varas tahab vähese tööga palju mugavusi kuid ta ei tooda neid mugavusi ise. Aga miks siis minu ja varga moraalid pole samasugused? Need erinevad. Mina tahan, et maailm oleks parem ja heldem minu vastu ja vastutasuks oleksin parem ja heldem maailma vastu. Varas tahab, et maailm oleks parem ja heldem tema vastu kuid tal puudub reegel mis keelab kuulata seda kuradikese soovitust, seda lihtsat mõttevälgatust mis aju tekitab. See mõttevälgatus pääseb läbi niiöelda ajufiltritest ja jõuab mõtleva ajuni mis seda arendama hakkab ja lõpuks teostab. Aju usub oma bullshiti üsna kergesti ja ei kahtle selles eriti tihti. Sest suur osa ajust pole bullshit, see hoiab meid elus, hingamas, verd pumpamas, kuid mõtted, neid annab moonutada, väänata, arendada, tekitada. Ja selle pärast teevad head inimesed halbu tegusid. Inimesed kes räägivad sulle, et tee teistele nii nagu sa tahad et sulle tehtaks ning ära tee seda, mida sa ei taha et sulle tehtaks. Käsi peseb kätt ja mõlemad põsed on lõhki, nüüd pead veel ühe kasvatama, mida ette keerata - Jeesuse evolutsiooniline areng nõuab talt rohkem põski, sest inimene ei peatu kui sa talle teise põse ette keerad. Seega ma õhutan sisemist vestlust iseenesega. Vaidle endaga ja leia selgus, kas sul on õigus. Analüüsi end leia tõendusmaterjali ja esita see. Pea enda üle kohut. Ära oota viimset kohtupäeva, alusta ise oma kohut.

Iga kord kui ma oma peas valikut tegema siis ma oma arutluskäigus tajun, et tegelikult ma olin juba küsimuse esitates otsustanud, mida teha. Olete märganud kui sul on millegi vahel valida ja otsustad münti visata, sest sa ei tea kumba valida, siis just sel ajal kui münt on õhus siis sa järsku tead kumba valida ja oled pettunud kui sa ei saanud seda valikut. Veider eksole, ette seda mündiviset sul polnud aimugi kumba sa tahaksid ja poleks olnud vahet kumb mündi külg oleks langenud, kuid nüüd järsku oled pettunud oma mündis ja otsustad seda ignoreerida ja võtta isegi selle mille sa mündi õhureisi ajal otsustasid. Kutsuge seda valikut sisetundeks või milleks iganes aga see tundub minu puhul juba algusest peale seal pesitsevat. Sest ma ei viska münte, ma arutan enda peas senikaua kuni olen otsuse langetanud. Ja see tunne tekitab minus justkui ajamuutumise illusiooni, et ma juba tean vastust, aga tulin vaatama - miks.

Esimesed sammud on olulised. Asetad ühe jala teise ette esimest korda ja jätkad seda tegevust päevast päeva aastakümneid, seni kuni sured. Ütled esimesed sõnad ja moodustad neist lauseid ja mõtteid paljudele kõrvadele. Imelised asjad eks ole. Esimene põletus pliidil ja oled elu lõpuni tulega hoolikam. Esimene avarii ja kannad kinnitad alati turvavöö. Vajalikud asjad eksole. Kuid nüüd läheb asi keerulisemaks. Esimesed sigaretid ja see tundub päris hea ja lahe ning tahaks veel. Siis aastate pärast pole sellest mõnus enam palju järel, see on asendunud valuga. Kuid esimesed sammud on sügaval. See on vaimne sõltuvus. Su mõistus usaldab seda, mida sa talle õpetad ja muudab selle harjumuseks ja vajalikuks tegevuseks, mida ei tohiks niisamalihtsalt hüljata. Nagu sa ei hülgaks kõnet või kõndimist.

Mõtelda on mõnus. Oioi kui mõnus.
Hops!

Don't let your brain to believe its own nonsense too much

Ma nägin paari unenägu ühe öö jooksul (teile kes te ei näe tihti unenägusid tunnen kaasa sest minu ööd sisaldavad keskmiselt 2-3 unenägu), mis esmapilgul ehk ei tundugi seotud olevat teineteisega, aga hetk mil ma ärkasin ja meenutasin oma kaht unenägu olid nad vägagi seotud. Niiöelda sama idee kaks külge. Ja ma pidin seda lähemalt analüüsima. Sest mu alateadvus teadis justkui juba vastust ja tootis mulle selle unenäo, et ma siis hiljem seda analüüsiks ja sellest õpiks ja saaksin teada, miks ma endast tihti lugu ei pea, mida ma peaksin muutma, et olla parem inimene ja miks ma ei suuda nutta. Aga jah mõeldud ja arutletud selle üle üritan seda diskussiooni teiega jagada kõige selgemal, täpsemal ja kindlamal moel, et kõik ikka aru saaksid, et sõnad on ülehinnatud selliste asjade kirjeldamisel. Seega kasutasin ma sõnu ja kirjutasin luuletuse oma unenägudest.

***


Vahel tahad nagu nutta
aga ei mäleta kuidas nagu
sest sa ei taha valu
aga sa nii väga tahad nutta

ja otsid valutut põhjust pisaraile
et nad ilmuks ja niisutaks su põski
ja sa leiad vasuse siiski
ja loodad kõige vägevamaile

et unenägu poleks maine
et su kujuteldud inimesi
ravib võluvesi
ja keegi polnudki kunagi haige

sest vastus on valutu
vaid siis kui oskad
vaid enese tunnete üle kosta
ülekohtu ja kõige mis talutud

aga kui loobud valututest pisaratest
ja teada soovid
miks mõned pisaraproovid
ei kosta ülekohtust sinule sinu vanematest

vaid hoopis sinu kurjusest
ja sellest kuidas sa ootad, loodad
andestust ülekohtu eest mida toodad
ja mõistad et test on sinu headusest

ja lõpuks nutad kujuteldud pisaraid
ja loodad, ainult loodad
et kõik mida teadvus toodab
poleks tundnud reetmist, hoope valusaid

ja seekord tõesti ootad, loodad
andestust ja mõistmist
küsimuste tõstmist
ja armastust mida toodad.


Inglise keeles on ütlus 'face your (inner)demons'. Ma olen alati aru saanud, et inimesed tõlgendavad seda kuidagi, et sa pead jagu saama oma deemonitest ja nad seljatama. Umbes nagu aja rusikad püsti ja ära karda kaotada vaid viruta nii kuidas jaksad vms. Ma avastasin uue lähenemise enda jaoks, mis meeldib mulle palju rohkem. Ma võtan oma deemonid ja vaatangi neile justkui silma sisse ja ei lase heidutada end nende ehk algul jõledana tunduvast olekust. Ma vaatan neid kui kunstiteosed. Ma uurin ja vaatan neid ja austan neid. Ma ei ürita neid alla suruda. Ma ei ürita nendega võidelda vaid ehk lihtsalt suhelda. Suhtle oma deemonitega, sest neile meeldib kuulata ja neile meeldib rääkida. Deemonid on osake sinust ja nad arenevad koos sinuga. Õppige koos. Pime agressiivsus nende vastu ei too head.

Kui vaatad SciFi filme siis seal on tihtilugu kosmilised telefonikõned ja miskipärast on nad pea alati 3D hologrammid. Ja need värelevad ja virelevad ja näevad üldiselt kehva kvaliteediga välja. Ja ma hakkasin fantaseerima, miks see võiks päriselt nõnda olla, et nad sellist tehnoloogiat kasutavad. Ja ma mõtlesin ühe teooria välja, et äkki need inimesed seal filmides näevad 4D's. Ja neil on vaja hologrammi, lisada lihtsalt dimensioone. Ehk nad näevad hologrammi teistmoodi kui meie. Midagi sarnast kui vaadata 3D filmi ilma prillideta. Ehk nad tegelikult vaatavad seal arenenud nelja dimensionaalset inimest ja suhtlevad mitmel eri tasandil. Kuid ilmselt on see lihtsalt lahe eriefekt mida holliwood armastab, aga mulle meeldib mu teooria...

Et endas kahelda, see nõuab palju eneseusku.
Hops!

A lie alive

Kristlased väidavad, et kui nad Aafrikasse lähevad siis nad teevad tohutult palju head, sest nad toovad inimestele lootust ja usku ning väidavad sealjuures ka, et ateistid ei suudaks seda iialgi teha. Ma olen siin kohal teisel arvamusel, sest kui religioossed inimesed sinna lähevad, siis nad ehitavad kiriku, jagavad piibleid, palkavad pastoreid, korraldavad pühapäevaseid istumisi ja see kõik muidugi tõstab moraali. Kuid kui ateistid sinna lähevad siis nad teevad sama raha eest haigla või kooli mitte kiriku, jagavad tööriistu mitte piibleid, palkavad õpetajaid mitte pastoreid ja korraldavad sama moodi vahvaid istumisi. Ja ka kõik see tõstab moraali. muidugi ka kristlased teevad seda sama, ehitades kiriku kõrvale kooli või haigla jne, aga osa kulutustest läheb siiski usu levitamise peale. Mina usun, et kui see raha viia usu levituse pealt majanduse, põllumajanduse ja ökonoomia alla, siis moraal tõuseb isegi rohkem, sest siis nad suudavad seda ise tõsta. Nad saavad lõpuks ise hakkama ja kas see polegi mitte eesmärk, kui lihtsalt käia seal iga aasta ja jagada võileibu, et nad maha ei sureks lihtsalt.

Harjutasin arvutis joonistamist taas.Ma tõesti ei tea mis mul sellega on, aga mulle tohutult meeldib sigarette hoidvaid käsi joonistada. 

Jah, lahkusin Facebookist. Üldse ei igatse. Soovitan kõigile.

Ma kirjutasin siia jutukese jumalast kui programmeerijast, kuid ma kustutasin selle. Sest see polnud puhas. Ja keegi ei saa seda lugeda, sest need sõnad oleks vaid segadust juurde toonud. Seega ma pean veel mõtlema, enne kui midagi ütlen, mis loeb.

Muinasjuttudest  saab õppida. Need on välja mõeldud lood, mida rääkida kui päris lugu pole teada või ehk pole nõnda selge ja paeluv. Muinasjutud muutuvad ja võivad kaotada oma õpetlikkuse. Punamütsikese lugu pole enam õpetlik, sest keegi lahke lapsevanem ei soovind oma lapse nägu näha hirmul. Osad arvavad, et muinasjutud tekitavad ebareaalse maailmapildi. Selleks peab laps ikka väga rumal olema. Ärge ajage lapsi sassi lollide täiskasvanutega. Erinevalt täiskasvanutest, oskavad lapsed kasutada kujutlusvõimet. Me peaksime neile õpetama, kuidas seda isegi enam kasutada. Kahjuks tean ma väheseid, kes tõesti kasutavad seda ja aktiivselt. (see kui sa kord nädalas istud ja unistad miljonist eurost pole see, mida ma mõtlen) Kas teile on õpetatud unistamist? Ei? Aga ehk mäletate, kui teile on öeldud, et lõpeta unistamine ja tee midagi kasulikku?  Üks rumalamaid asju, mida öelda minu arvates. Muide kas olete tähele pannud, et inimesed, kes istuvad, mõtlevad ja unistavad on palju õnnelikumad ja rohkem rahul oma eluga kui need, kes jooksevad, töötavad ja raha teenivad. Naeratavad budistid, lõbusad hipid, muhedad boheemlased, kiiktoolis vanaisad... vastukaaluks tänavatel kisendavad kristlased, BMW'ga ossid, ülikonnas ärimehed, tänitavad turumutid. Kui ikka veel ei usu siis toon esile numbrid- läänelikes edukates maades on enesetappude suhtarv tohutult palju kõrgem kui kolmandates riikides nagu näiteks mõned Aafrika maad. Neil pole praktiliselt midagi, aga nad on õnnelikumad kui Sina!

Leia sõber, istuge koos maha ning ärge öelge teineteisele sõnakestki, lihtsalt olge ja nautige kui hea on sedasi olla ja mõelda kellegagi koos erinevatest asjadest.
Hops!

101 ausat ja igavat vastust.

Mul on vaja veidi vähem mõelda, seega vastan labastele küsimustele. Ilmselt pole teil mõtet seda lugeda. Jätkan inglise keeles, sest küsimused on sedasi seatud.

Who are you?
I don't really know yet

What are you passionate about?
The mysteries, the imagination and the ride of life

What are the achievements you are most proud of?
I can play again

What are you most grateful for in life?
I'm grateful for a place to go where no one could possibly follow me

What are the most important things to you in life?
Other people who I can sit with not saying a word

How would you describe yourself?
A quiet little wierdo

What are your values? What do you represent? What do you want to embody?
I value compassion and empathy, I represent the wish to understand, I want to embody true human relations.

Do you love yourself?
Sometimes

… Why or Why not?
Sometimes, when I love myself, I do it because I feel some accomplishment, something proud about my doings, when I don't love myself I just don't feel that my recent deeds were good enough

How can you love yourself more today?
Do more good deeds and try to repair the bad ones and learn from them

What is your ideal self? What does it mean to be your highest self?
The ideal me moment is when my brain connects two links in the maze, it's when I feel one with the universe

Look at your life now. Are you living the life of your dreams?
Life is a dream, so I can't answer the question the way it's presented...

If you have one year left to live, what would you do?
I'd travel. See the wonders of the world

If you have one month left to live, what would you do?
I would write a play about on of my childhood games

If you have one week left to live, what would you do?
I would party with my close people and then sit, think, wait and prepare myself

If you have one day left to live, what would you do?
I would express my love and then go for a long walk

If you have an hour left to live, what would you do?
A cup of tea, write a poem and a letter for explaining how to cremate. Then take some sleeping pills and try to dream and fulfil my promise to someone

If you have one minute left to live, what would you do?
Write "I enjoyed  the ride" on the closest wall

What would you do today if there is no more tomorrow?
Like the Armageddon scenario? I think the same as what I would do if I'd had one day to live in previous question.

What are the biggest things you’ve learned in life to date?
That human mind is really eager to fool itself

What advice would you give to yourself 3 years ago?
Use your pen and notebook!

If you are yourself 1 year from the future, how would you advise the you now?
How would I know that? Well if I imagine I would say something like 'it'll work out, stop moaning'

Is there something you’re still holding on to? Is it time to let it go?
Yes I'm holding on to on a number of things and I don't feel the need to let go yet.

What are you busy with today? Will this matter 1 year from now? 3 years? 5 years?
I'm busy on trying to decide my future life, so yes, yes, yes.

What are your Quadrant 2 tasks?
To figure out a back-up plan if I can't escape.

What opportunities are you looking for?
Total chaos or new knowledge or in my personal life something new to hold on to.

How can you create these opportunities?
Stop being a loser

What are your biggest goals and dreams?
 I really hate planning, so I guess to be happy and not get bored

What’s stopping you from pursuing them? …Why? How can you overcome them?
If I knew I wouldn't have the problem, would I? I have my guesses, but nothing concrete

If you are to do something for free for the rest of your life, what would you want to do?
Art

What would you do if you cannot fail; if there are no limitations in money, resources, time or networks?
First I would lose money, and create the 'Venus project' and then see if it would sustain, if it would not then I would just destroy any global companies, governments, religious sects, militarises, banks, etc. and then would just see what would happen.
 
What do you want to achieve 1 year from now?
To finally find a profession for myself to head on to

… 3 years?
I hate plans

… 5 years?
I still hate plans

… 10 years?
continuously  hating plans

How important are these goals to you?
Not really

What if these goals are doubled? Tripled? Magnified by 10? How would you feel? Would you prefer to achieve these or your previous goals?
0 times 10 is still 0, but if i get goals i think i would want to let them live their own life, cause i hate them

Who are the people who have achieved similar goals? … What can you learn from them?
Oh I know a quite a few people who have achieved living with no goals and they are the happiest, smartest and most interesting people on earth, so it tells me that I might be on the right track

Are you putting any parts of your life on hold? … Why?
Yes, and I have no idea why

What’s the top priority in your life right now?
To stay interested, loving and happy

What are you doing about it?
Nothing, and that's the key

If you were to die tomorrow, what would be your biggest regret? What can you do now to make sure that doesn’t happen?
Well tomorrow I wouldn't regret anything any more but today I would feel regretful for not showing my emotions. To not regret this would cause other regrets so i wouldn't do anything to avoiding this regret

For every experience you get: What are the biggest things you have learned?
Human mind is so funny and likes to play tricks and games with itself, so let it play and learn. So yeah, I have learned learning

How can you do this better the next time?
Learn more, I guess?

If you had 1 million dollars, what would you do with it?
Buy a house far away from other houses

Do you love your job?
If I really did I wouldn't call it a job... but actually I'm not working jet

What is your ideal career?
Freelance

How can you start creating your ideal career starting today?
Eem, just practise?

What is your ideal diet?
All variety of stuff

What do you need to do to achieve your ideal diet?
Well I guess nothing, cause I have it

What is your ideal home like?
Up on a cliff for a view on the sea far from civilisation and a forest surrounding the house

What do you need to do to achieve your ideal home?
The things needed to achieve that are not worth it, so I need luck

What is your ideal physical look?
I really don't know anything about looks

What do you need to do to achieve your ideal physical look?
I'd need better teeth so I need money for dentistry

What is your ideal life?
What a silly question, I'll just ignore this one

What can you do to start living your ideal life?
And this one too.

What would you want to say to yourself 1 year in the future?
Don't forget the journey

… 3 years?
same

… 5 years?
same again

… 10 years?
well I don't plan to suddenly stop being myself so the same

What do you fear most in life?
Power

Is there anything you are running away from?
Yes, the jail we built for ourselves

Are you settling for less than what you are worth? … Why?
I'm kind of worthless, so no

What is your inner dialogue like? What limiting beliefs are you holding on to?
Woow, this needs a book to describe, but long story short - i get information, I process it and then put it in my system. What limits me is the notion that I'm holding on to the fear of insanity

Are they helping you achieve your goals?
I sure hope so that they hold me stable

If not, is it time to let them go?
well i don't think so

What empowering beliefs can you take on to help you achieve your goals?
Not beliefs, only more information

What bad habits do you want to break?
Drinking and then talking some utter bullshit

What good habits do you want to cultivate?
Talking to people and creating human connections

What are the biggest actions you can take now to create the biggest results in your life?
Lose some fear and disappointment

Where are you living right now – the past, future or present?
Present

Are you living your life to the fullest right now?
As much as I can yes

What is the meaning of life?
42.Well I don't believe there is one. I think we are just accidently here

What is your purpose in life? Why do you exist? What is your mission?
No purpose, I exist cause I was born due to a chemical reaction. I myself am a chemical reaction I might have some other extra-dimensional properties that I'm not aware of, but it does not change my perspective of it right now. My mission is to survive and enjoy the chance that happened, to make this chance more enjoyable to others and keep the circle going and reproduce cause I find it beautiful and want to add some more joy to this world and I think it's more beautiful to think this way than any supernatural higher power cause for our existence...

How can you make your life more meaningful, starting today?
I's so relative. I could do as I do already and my life would be more meaningful or I could do something else and the definition of my meaning would change. So it's just the matter of perspective of how I see myself and feel about my deeds

What drives you?
Information, love, compassion, empathy, human relations

What are the times you are most inspired, most motivated, most charged up?
When I get some seemingly insignificant info or a piece of emotion and it is the missing link for my puzzle and it all fits for a moment and I feel love and connection with the world, then I feel I could do anything

What did you do during those times? How can you do more of that starting today?
I smile and hold on to the moment and keep it to remember. I can get these moments by continuing what I do already I guess

How can you change someone’s life for the better today?
A variety of ways. Just a simple smile can do wonders. A simple touch. Words are over rated.

Who are the 5 people you spend the most time with?
Keir, Ekke, Freddy, Kristiina and my band

Are these people enabling you or holding you back?
Only I can hold myself back

What qualities do you want to embody? (Refer to Q7: Values and Q11: Ideal Self) Where can you meet people who embody these qualities?
Empathy. I don't know where to meet new people, cause I don't ever start a chat with strangers. I don't know why...

Who inspire you the most?
Philosophers like Leary, Hicks, Carlin, Hitchens, Dawkins, Harris et cetera. And my close friends

How can you be like them?
That's not the point to be like them...

What is your ideal life partner like?
Happy, caring and all the other things and she must like hugs!

Where can you find him/her?
With my new invention - 'the women radar' . No I really don't know

How can you get to know him/her?
I'm not good at this at all.

Are you afraid of letting others get close to you?
No I'm not but I don't make myself close to anyone, people have to seek my close relationship themselves, although I usually am afraid to go and get close to others.

… Why?
I trust people who trust me, so I'm open to them. I don't find closeness from others because I am not a good talker

Who is/are the most important person(s) to you in the world?
I wish not to answer that

Are you giving them the attention you want to give?
Not enough

How can you spend more time with them starting today?
Yes

What kind of person do you enjoy spending time with?
Empathic and happy

How can you be this person to others?
Practise

Who do you want to be like in 1 year?
Me

… 3 years?
Me

… 5 years?
Me

… 10 years?
Me

Who are your mentors in life? (formal or informal)
Everyone I meet and remember and every bit of information I get and save

What is one thing you’re going to do differently after reading this article?
Well nothing I guess...


Hops!

Miks linnud laulavad vaid ühte laulu?

Väike sõnum kõigile Facebooki kasutajatele, kes üritavad midagi võita sealsete loosimiste teel ja jagate pildikesi ja muud sellist - käige persse! Kõik kes te jagate pildikesi ja tekstikesi nagu laigi 3 sekundi jooksul või lagi kui A ja sheeri kui B - käige persse! Kõik te laigilitsid kes te postitate pildikesi või tekstikesi kus on kirjas "vajuta like kui" või "vajuta like ja ma" kaasaarvatud laigimängud - käige persse! Kõik kes te mängite Facebookis mänge ja arvate, et mulle meeldiks neid mängida või leidsite rakenduse ja arvate, et ma tahaks seda kasutada - käige persse! Kõik te inimesed, kes täägivad teisi piltidele kus neid inimesi ei ole, isegi kui see pilt on mingil määral sentimentaalse väärtusega - käige persse! Kõik te kes te saadate ahelkirju - käige persse! Kõik te, kes te usute, et pildi laikimine internetis päästab kellegi vähkkasvajast või loomi enam ei piinata - käige persse! Kõik te, kes te arvate, et need 95%, kes väidetavalt postitust ei jaga ei hooli antud teemast ja usute et olete tänu jagamisele midagi head teinud - käige persse! Sest tänu teiesugustele inimestele pole mul enam üsna pea lihtsat ja mugavat suhtluskeskonda, sest mul on kõrini. Ma raporteerin iga päev kümneid ja kümneid spämm postitusi, blokeerin uusi mänge ja rakendusi, kerin end läbi mõttetust pasast ja mul on kõrini! 90% tõenäosusega võin väita, et mind ei ole uuest kuust enam facebooki suhtluskeskonnas ja mul ei ole kusagilt võtta ka asendusvarianti, sest G+ on tühi ja ega spämm sealtki puudu. Ja pole lootust, et kunagi midagi head enam tuleb, sest inimesed on tõmmatud reklaami ja spämmi. Me ju kunagi ei sallinud seda ja nüüd vaadake meid, me toodame seda. Mina saatsin teid kõiki perse, aga mida ma tegelikult mõtlen on - "By the way, if anyone here is in marketing or advertising...kill yourself. Thank you. Just planting seeds, planting seeds is all I'm doing. No joke here, really. Seriously, kill yourself, you have no rationalisation for what you do, you are Satan's little helpers. Kill yourself, kill yourself, kill yourself now. Now, back to the show. Seriously, I know the marketing people: 'There's gonna be a joke comin' up.' There's no fuckin' joke. Suck a tail pipe, hang yourself...borrow a pistol from an NRA buddy, do something...rid the world of your evil fuckin' presence." - Bill Hicks

Kui keegi teab kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks religioosne ja oleks valmis antud teemal minuga arutama ja küsimustele vastama, siis palun võtke ühendust. Eriti eelistatud on moslemid ja hindud. Täiesti tavalisi usklike tahan, pole vaja et ta oleks pastor, mis oleks muidugi ideaalne, vaja oleks vaid, et ta julgeks end kutsuda kristalseks, moslemiks, hinduks, budistiks, juudi usku või kelleks iganes sarnaseks. Mul pole plaanis kedagi solvama hakata, kiusata, kuid ma tahaks esitada küsimusi ja palju. Palun tulge appi, sest minu tutvusringkonnas lihtsalt ei ole usklike inimesi :-(

Inimestel siin maailmas on niivõrd igav, nad on tüdinenud. Elu läheb aina mugavamaks ja inimesed aina õnnetumaks. Kõik me ootame mingit kaost. Kuigi paljud meist seda ei tunnista, siis me kõik mõtleme, et meil oleks vaja uut katku, või kui hea tegelikult oleks Zombie apokalüps, või kui maiade kalender tegelikult ennustaski maailmalõppu, või et jeesus tuleb ja peab kõigi üle kohut või siis jäämäed sulavad ja New York upub ja paljud muud linnad, või kolmandat maailmasõda tuumapommidega, või meteoor langeks maale. Või siis midagi väikest nagu tahaks autoavariid, või et lennuk kukuks mu tagaaeda. Ma olen tõsiselt kaalutlenud positiivseid ja negatiivseid külgi näiteks sellel, kui mul oleks surmav vähkkasvaja või mõni muu haigus ja positiivseid külgi polegi nii vähe. Olete mõelnud, miks "Fight club" on nõnda hea film ja miks Tyler'i filosoofia on nõnda hea? Või miks Donnie Darko'l oli nägu naerul kui ta kõike seda tegi? Ja ma tunnistan, et seda juhtub minuga tihti, et ma selliseid mõtteid mõtlen, kuid ma pean end siiski optimistiks ja ma usun et olen üsna lähedal lahendusele. Eluviisile, mis mind taas köidab, sest ma olen sellest fragmente kogenud, mida mina nimetan 'elamiseks'. Et kokku võtta, mida ma tahtsin selle lõiguga öelda postitan nüüd lõigu Andre teksti, mis seletab lahti ja võtab ideaalselt kokku suure osa minu ideest ja filosoofiast sellel teemal.

Andre: "okay, yes... we are bored... we're all bored now... but has it ever occured to you Wally that the process that creates this boredom that we see in this world now, may very well be a self prepetuating unconscious form of brainwashing, created by a world totalitarian government based on money, and that all this is much more dangerous than one thinks? and it's not just a question of individual survival Wally, but that somebody who is bored is asleep, and that someone who is asleep will not say no? i keep meeting these people, just a few days ago I met this man who I greatly admire... he's a Swedish physicist, Gustav Bjornstrand, and he told me that he no longer watches television, he doesn't read newspapers and doesn't read magazines... he's completely cut them out of his life because he really does feel that we are living in some kind of an Orwellian nightmare now... and everything that you hear now contributes into turning you into a robot... when i was in findhorn, I met this extraordinary English tree expert, who had devoted his life to saving trees... he just got back from Washington, lobbying to save the Redwoods... age 40 years and he always travels with a backpack because he never knows where he's going to be tomorrow... when i met him at Findhorn he said to me, 'where are you from?' and I said 'New York'... 'ahh New York, it's a very interesting place... do you know a lot of New Yorkers who keep talking about wanting to leave but never do?' and I said yes, and he said 'why do you tink they don't leave?' I gave him a few banal theories, and he said 'i don't think it's that way at all... i think that New York is a new model for the new concentration camp, where the camp has been built by the inmates themselves, and the inmates ARE the guards, and they have this pride in this thing they built, they built their own prison, so they exist in a state of schizophrenia where they are the both guards and prisoners, and as a result they no longer have, having been lobotomized, the capacity to leave the prison they made or to even see it as a prison.' then he went into his pocket and he took out a seed for a tree. he said 'this is a pine tree.' he put it in my hand, and said 'escape, before it's too late'. see actually for 2 to 3 years now, Chiquita and I have had this very unpleasant feeling that we really should get out.. that we really should feel like Jews in Germany in the late 30's... get out of here.. but the problem is, where to go, because it seems quite obvious that the whole world is going in the same direction. [...] now, of course Bjornstrand, feels that there is really almost no hope, and that we're probably going back to a very savage, lawless, terrifying period... Findhorn people see it a little differently. they feel that there will be these pockets of light, springing up in different parts of the world, and that these will be in a way invisible planets on this planet... and as we of the world grow colder, we can take invisible space journeys to these different planets, refuel for what it is we need to do on the planet itself, and come back. and its their feeling that there have to be centers now, where people can come and reconstruct a new future for the world... and when i was talking to Gustav Bjornstrand, he was saying that these centers are actually growing up everywhere now... and what they are was trying to do, and what Findhorn was trying to do, and in a way what i was trying to do... I mean, these things can't be given names... but in a way, these are all attempts at creating a new kind of school or a new kind of monestary... and Bjornstrand talks about the concept of reserves... islands of safety, where history can be remembered and the human being can continue to function in order to maintain the species through a dark age... in other words we're talking about an underground, which did exist in different ways during the dark ages among the mystical orders of the church... and the purpose of this underground is to find out how to preserve the light.. life... the culture... how to keep things living... you see I keep thinking what we need is a new language... a language of the heart.. the language of the Polish forest where language wasn't needed... some kind of language between people that is a new kind of poetry... it's the poetry of the dancing bee that tells us where the honey is... and I think that in order to create that language you're going to have to learn how to go through the looking glass, into another kind of perception where you have that sense of being united... with all things. then suddenly, you understand everything."

Varastage ideid ja koostage uusi!
Hops!

Ookeani täis kõrbe

Väike disclaimer - eelmine post oli täielikult läbi mõtlemata ja kirjutatud puhtalt hetkeemotsioonide najalt. Palun mind mitte ühe kaja põhjal hinnata.

Mida päev edasi, seda rohkem ma olen üllatunud kuivõrd võimas on aju. Ja kui lihtsasti programmeeritav. Või noh kuidas võtta, sest ainuke programmeerija on aju ise. Ja ajule vahel ei meeldi muutused. Eriti ei armasta ta vigu. Vigadest lahti saamine on raske ülesanne. Vigased programmilõigud ei taha paraneda ega ära kustuda, sest senikaua kuni aju ei teadnud, et need vigased on oli ta ju rahul. Ja isegi kui viga parandatakse või asendatakse ei taha aju tunnistada, et see seda oli. Aju ei taha eriti õppida. Aju on isekas ja ta kardab. Kuid ta on ka ainus, kes suudab õppida, kes suudab muuta parandada ja mängida. Ja mäng on riskantne. Ja mängivad vaid need, kes teavad riske. "It's just a ride!" Aju kardab üksildust ja tihti on tal kaaslane - hing. Ja keegi ei tea kas kumbki neist tegelikult olemas on. Aju armastab, ja seda enamiku ajast. Isegi kui see ei tundu vahel sedasi olevat, aju siiski armastab.

Ma millalgi tahtsin siia laduda minu arvates 'must see' filmid ja siis stand-up ja muusika ja raamatud just sellel eesmärgil, et inimesed näeksid minu mänguplatsi. Kuid ma usun, et sellest pole mitte mingisugust kasu, sest see kõik on ju kunst ja ma pole kahjuks leidnud palju inimesi, kes oskavad minu moodi kunstiga mängida. Sest kunst pole lihtsalt kena maal seina peal ega voolav käeviibe ja jala tõuge. Vähemalt minu jaoks. Minu definitsioon on erinev üldlevinud arvamustest. Vaieldakse, kas purki sittumine on kunst. Minu meelest on see täiesti totter küsimus isegi, seda küsimust ei saa küsida minu definitsiooni järgi. Error! Ma ei mõista, miks kriitikud kritiseerivad. Tegelikult ma ei mõista, miks üldse selline termin nagu 'kunst' eksisteerib. See ei ütle enam midagi, sest reegleid pole. Võitluskunstis on reeglid. Kubismis on reeglid. Haikul on reeglid. Kuid neid ei saa tuua ühe nimetuse alla nagu 'kunst'. Sellel pole mõtet, sest selle sõna sisse mahub kogu universum. Ja just selle pärast ma ei postitagi enda filme ega muud kraami, sest minu universumi reaalsustunnel, heh võiks isegi öelda 'kunstitunnel', töötab teistmoodi. Ja selle pärast on kõik väändunud ja illusioon on erinev. Mis muidugi ei tähenda, et me õppida ei saa samadest asjadest, aga me õpime erinevaid asju ja seega minu poindi edasi viimiseks ei saa ma midagi enesest väljas pool olevat esitada.

Kuradi raske on seletada mõtteid, mis pole varastatud.

Ma eksisin ära, kuigi ma pole kuhugi liikunudki. Appi?

Tulge külla!
Hops!

Everything has a meaning to be pointless

Mida rohkem ma näen surma, seda rohkem ma tahaksin olla budist. Sest ma kardan surma. Me kõik kardame surma ja kes väidab, et ta ei karda on valetaja. Aga miks just budist? Sest budistid võtavad selle hirmu ja üritavad seda muuta armastuseks, rahuks ja hoolivuseks. Ma ei tea kuidas see neil välja tuleb, kui üldse tuleb, sest ma pole budist ja ilmselt minust ka ei saa kunagi budisti. Aga see mida ma mõtlen surma nägemise all, on kõik muidugi minu enda sisene. Ma ei suuda eriti palju surma näha kui ma vaatan teisi. Ma näen surma kui ma vaatan iseennast. Kui ma näen elu enda sees näen ma ka selle lõppu. Kui vaadata elu kui viite surma staadiumit, siis enamik inimesi on esimesel tasemel. Kui üles kerkib surma/elu teema siis kõik korraks mõtlevad, et jah ka mina suren millalgi, kuid enamasti jääb see mõte sinna sekundi piiresse. Edasi käituvad nad kui nad elaks igavesti ja unustavad surma kontseptsiooni, teadmata, et sedasi unustavad ka elu. Ma tean et enamik teist üritab vastu vaielda ja väidab, et ta teab et ta millalgi sureb ja 'YOLO' vms totrat on nende elustiil. Teile ütlen ma, palun olge vait ja astuge julge samm edasi teise staadiumisse ja saage mu peale vihaseks, sest ma ju ei mõista teie elu. Kuidas küll mina tean mida YOLO peaks tähendama. Ainult üks võimalus tähendab ju, et pidutse senikaua kuni sul võimalus on. Igatahes sa sured, ja süüdi on McDonlad's, sest burger oli liiga rasvane ja süda on nüüd pekki täis, süüdi on valitsus, sest nad ei tegele meditsiini parandamisega ja süüdi olen mina, sest ma ajan sind närvi ja närvis oleks lühendab eluiga - sedasi ütles uuring. Aga ma ütlen nüüd päris ausalt, mina olengi süüdi, sest mina tõin su teise staadiumisse. Sa sured ja su aeg pole enam kaugel. Ja mida sa nüüd teed? Loobud burgeritest? Sa ju tead, et ainult sina saad. Lubad minna ravimikeemiat õppima, et parandada elujärge? Lepid minuga ära, sest mõistad et mina ei pääse sinu närvidele ligi. Kas pole mitte ilus see kolmas staadium, mille valuutat pole olemas. Ja just selle pärast ongi neljas staadium nõnda kurb. Sest sa mõistad kui hädine ja väike sa oled. Mõistad, et sa sööd niiguinii burgereid, sa niiguinii ei viitsi õppida. Ja keegi ei ole sulle abiks. Keegi ei hooli ja miks peaksid ka sina endast hoolima. Miks üldse edasi minna. Võiks ju kohe end ära tappa. Kuid miks me seda ei tee? Ja nüüd tuleb suur finaal. Viies etapp. Valiku etapp. Sest kui ma senikaua rääkisin, kuidas kõik need on surma sümptomid jõuame arusaamiseni, et need on ka elu omad, senikaua kuni on olemas aeg, kuni on olemas võimalus öelda 'ei' kahvatule on ka elu, mis võimaldab meil tõsta väärtust meie valuutal, mida me just tühjast õhust tekitasime. Me võime mängida jumalaid ja luua oma sõnast midagi. Ja nüüd lähevad teed mitmeks haruks lahku ja ma ei oska kõiki neid kirjeldada, sest ma pole mööda kõiki neid käinud, aga ma võin veidi rääkida neist, mida ma olen käinud. Minu teed mu ees on rohtu kasvanud, sest saatus siin ei mängi. Minu teed mu taga on maha jätnud mõned jäljed ja neid on näha. Vanad rajad, kus käisin, on tolmused ja kabjajäljed on üle käinud kõigist minu väikestest sammudest ja keegi ei suuda eristada enam minu varba vajutatud lohkusid, sest neid pole enam. Ja minu rajad on valitud sedasi, et mul oleks veel aega elada oma sõnade kohaselt. Et tasuda vähem võlga, murtud sõna eest. Ja tunda, et kõik see rännak oli seda väärt... Ma loodan, et vähemalt keegi mõistab neid metafoore mida ma siin olen kasutanud, sest kahjuks ma ei oska sellest asjast muud moodi rääkida. Nagu kuulus laul ütleb - "Elutu, et teada elu definitsiooni". Kuid mida ma teile praegu räägin, on see, et palun üritage surra vahetevahel. Ma mõtlen muidugi enda sees, mitte et lähete poodi ja ostate mõnd teravat kaubamärki. Lihtsalt elage, aga arvestage, et surm tuleb sellega kaasa. Ja kui te ei taha näha surma, siis arvestage, et te ei näe ka elu. Aga teadke, budistid näevad elu ja nad kardavad ja nad on masenduses ja vihased ja mida kõike halba veel, aga nad on palju õnnelikumad kui mina või sina enamiku ajast. Nad elavad. Ja tegelikult pole mina palju elu näinud. Vaid ehk ühe käe sõrmedel jõuan üles lugeda väikesed hetked, mil ma olin elus. Ehk peaksin olema vait, sest ma ei saa aru, mida tähendab 'YOLO'.

Ehk mõni isegi luges eelmist lõiku mõttega ja üritas aru saada, mida ma üritan väljendada sõnadega. Ja ehk mõni arvab, et see tõendab minu usku hinge olemasolusse, surmajärgsesse ellu või mõnda teise supernaturaalsesse elementi, siis teadke, et ei ma ei usu, kuigi ma väga tahaksin, sest ma kardan. See kõik on olnud vaid juhend, kuidas ma saavutan midagi mittemillestki ja, kuidas ma tunnen, et mind siiski pole olemas kui ma väga tahaks olemas olla. Veidi ehk nagu see muinsajutt kuningapojast kes tahtis olla surematu. Ma loodan, et te kõik teate seda, sest ma ei jaksa seda ümber jutustama hakata.

Kõige hämmastavam elu juures on minu arvates see, et hunnik elektrone, prootone ja neutrone suudab kokku koguneda sellisel viisil, et see hunnik on võimeline iseennast eraldama teistest samasugustest. Ja vähe sellest, see osakeste kuhi on juhuslikult otsa koperdanud energiaallikale, mis annab sellele võime end muuta ilma, et see koost variseks ning uusi samasuguseid toota. Möödub paarmiljardit aastat ja selle algse elementaarosakeste hunniku väärastunud lapselaps on nii ülbeks kasvanud, et kasutab isegi elektrivoogu kirjeldamaks kui teistsugune ja imepärane ta on. Muidugi seda ta ka on, kuid ta kahjuks unustab, et ka kõik muu seda on. ennast kiitmast elu ei väsi. Jah just see hetk, mil elusorganismil tekkis eneseteadvus või uhkus või kuidas iganes te soovite seda kutsuda, see hetk on minu arvates kõige imepärasem ja veidram ning ma olen üllatunud, et evolutsioon on loomuliku selekteerimise teel lubanud sellel omadusel jätkuda. Hmm ilmselt selle pärast, et pole midagi muud selle eemaldamiseks kui see sama eneseteadvus. Ja nõnda, daamid ja härrad, sündis esimene tapmine. (tapjateks ei nimeta ma eluvorme, kellel ei ole eneseteadvust) Kuigi kõige esimesel tapjal polnud veel ehk silmigi, oli ta juba pime ja nägi illusioone. Ja tema kaugetel järeltulijatel arenes välja veel suurem pimedus ja tekkis esimene mõrv. Ma arvan, et see oli veidi peale seda, kui eristusid teineteisest mees ja nais pool, aga kes seda enam täpselt teab. Ja nüüd kauges kauges tulevikus on kuhi elektrone ja muud ilusat juhtumisi nõnda pime, et mul on tunne, et me hakkame taas nägijateks. Tasapisi, kuid järjekindlalt. Ma vähemalt loodan. Lootus valgustab mu pimedaid silmi.

Palju sõnu jälle. Loodan, et keegi neid ka loeb.
Hops!