Mul oleks antud justkui luba rääkida vaid sellest mis mulle meeldib. Kui mainin olukorda mis pole meelt mööda, siis mind kas ignoreeritakse, süüdistatakse, naerdakse välja. Me tahame utoopiat. Meie jaoks pole asju, milles olla eriarvamusel. Me oleme kõik üks suur pere ja naeratame koguaeg teineteisele. Diskussiooni ei toimu, sest see pole vajalik. Ma ei räägi poliitikast siin või mingist suurest argumendist, ma räägin igapäeva tavaliste inimeste elust ja suhetest. Me ei kuula teineteist, sest pole midagi kuulata... keegi ei räägi. Elame utoopias, kõik inimesed teavad mis on hea ja mis on halb, sellest pole vaja arutada, sest moraalid on meie ajudesse sisse tambitud. Mulle ei meeldi selline illusiooni utoopia. Ma tahan arutelu, ma tahan argumente, ma tahan inimlike suhteid, ma tahan teid kuulata. Kuid me väldime kuulamist ja arutelu. Me kustutame meile ebameeldiva kommentaari oma sotisaalvõrgustiku seinalt, nagu seda poleks olnudki, mitte selle pärast, et see oleks lihtsalt labane ja kiuslik, vaid selle pärast, et me pole sellega lihtsalt nõus. Postitades midagi kuhugi, pole teistel võimalust seda dislike'da ja lihtsal moel märku anda suhtelisest emotsioonist selle suhtes. Ja kui kusagil isegi seda teha saab, siis kaob see postitus meie silme eest peitu. Me ei taha näha asju, mis pole meie moodi. Maailmas pole enam õiglust, pole kaotajaid. Kaotajad on transformeerunud viimasteks võitjateks. Kui õpilased ei läbi enam piisavalt kõrgel tasemel eksameid järeldame sellest, et probleem pole õpilastes või õpetamissüsteemis, vaid tuleb lihtsalt langetada latti, et rohkem inimesi pääseks eksamitest läbi. Kuhu me sedasi jõuame. Loll laps on õnnelik laps. Utoopia. Mis üldse on õppimine? Minu meelest on see midagi sellist, kui sa saad uut infot ja seod selle enda maailmapildiga ning selle läbi täieneb sinu arusaam maailmast. Ärgem kaotage arutelu. Ma olen pigem teadlik tõest ja sellega rahulolematu, kui ignorantne ja utoopias ning õnnelik.
Kuid head sõnumit ka veidi. Me elame suures globaalses külas ja mõned meist on sellest aru saanud. Ja on vahva märgata kõiksuguseid naeratavaid nägusid suure ühishõimu lõkke eest transis tantsimas. Eemal kõigest eraldavast nagu keel, rahvus, poliitiline nägemus, viisakustavad, religioon, jõukus ja muu säärane. Kõik emblevad teineteist ja kuulavad teinetest ära. Meieni ei jõua sõjad, ei jõua majandussurutis, ei jõua pangalaen, meid ei piira riigipiirid, ei takista politsei, sest me oleme vabad. Ja seda ei saa meilt keegi ära võtta. Vangistus ei võta sult vabadust. Orjus ei tee sind kellegi omaks. Loeb vaid inimene inimesega, inimene loodusega, inimene kosmosega, inimene teadusega, inimene filosoofiaga ja nõnda edasi. Orjus on illusioon. Peatagem Stockholmi sündroom. Andre: "he said to me, 'where are you from?' and I said 'New York'...
'ahh New York, it's a very interesting place... do you know a lot of New
Yorkers who keep talking about wanting to leave but never do?' and I
said yes, and he said 'why do you tink they don't leave?' I gave him a
few banal theories, and he said 'i don't think it's that way at all... i
think that New York is a new model for the new concentration camp,
where the camp has been built by the inmates themselves, and the inmates
ARE the guards, and they have this pride in this thing they built, they
built their own prison, so they exist in a state of schizophrenia where
they are the both guards and prisoners, and as a result they no longer
have, having been lobotomized, the capacity to leave the prison they
made or to even see it as a prison.' then he went into his pocket and
he took out a seed for a tree. he said 'this is a pine tree.' he put
it in my hand, and said 'escape, before it's too late'."
Oleks mul vaid mu elu stsenaariumi koopia käepärast.
Super perfundo on the early eve of your day!
su luuletus on kirjutatud kivisse
VastaKustutaOi, mis moodi täpsemalt?
Kustuta