All I ever wanted was to pick apart the day, Put the pieces back together my way

Andkem tuld sepikojas, mu teras on jahtumas! Mul näib, et pean oma õpipoisi välja vahetama, sest selline jahtumine käib nagu perioodiliselt. On ajad kus ma sepitsen oma mõistust ja keha ja elulaadi kannatliku täpsusega ja kuumal temperatuuril pikka aega. Tahun välja tera ja käepideme, viimistlen vormi, teen termotsükleid ja karastan ühe oma teradest. Seejärel võtan uue kangi rauda ja näen, et söed on jahtunud ja õpipoiss magab lõõtsa ääres. Ja kuidas ma siis nüüd alustan uue tööga, kõik on vaibunud ja tööhoog raugenud. Siis hakkan mõtlema, kas juba karastuse ajal oli tuli liiga külm, ehk veel varemgi? Ja kui haamer taob vaid külma rauda teed sa rohkem kahju kui kasu. Ma ei taha, et minu haamer oleks hävituslik, ma vajan, et mu töö minu mõistuse kallal ei tekitaks mõrasid. Ma pean hoidma tuld oma sepikojas. Ma ei tohi lasta sel jahtuda. Ma pean vallandama oma õpipoisi! Kuid ma ei tohi võtta üle õpipoisi rolle! Hoides tuld ei saa vormida ma terast. Minu töö on tõsta haamrit ja lüüa hoop hoobi järel. Meistri ülesanne on teha detailide tööd. Ma vajan õpipoissi, kes hoiab tuld ja tööriistad oma kohal ja töökoja puhtana, ilma et ma ise selle peale teadlikult mõtlema peaks. Miski mis siblib ringi tagaplaanil, mil ma saan keskenduda oma haamrirütmile. Löök löögi haaval, üks samm korraga, uus teras tules koheselt valmis järgmiseks tööks. Mul on palju metalli, mis vajavad vormi tagumist, mul pole aega puhkuseks.

Ma ei saa hoida kahte rauda tules, sest ehk oled märganud, et ühe neist lõpuks valides pead teise ära viskama. Ja eks me siis õigustamegi, et see teine polnudki kunagi õige kvaliteet teras. Mul pole hetkel luksust sedasi rauda loopida, ma pean kasutama seda mis mul on. Ja kui see metall ongi vaid hädine sooraud siis mis mul üle jääb kui seda 1000 korda kihti taguda et ebapuhtused välja saada. Nagu Jaapanis kui heast terasest oli puudus siis tuli töötada sellega mis oli. Ka legendaarsed katanad on tegelikult välja sepistatud kõige sitemast rauast. Mõni teine kord ehk saan ma lubada endale metalli valikut, kuid mitte praegu. Üks tükk rauda korraga, tükk tüki järel.

[Redacted by request from РОСКОМНАДЗОР]

Life's not a bitch, life is a beautiful woman
You only call her a bitch 'cause she won't let you get that pussy

Hops!

I soiled my soil

Teadus ja tehnoloogia areneb kiirelt küberneetika valdkonnas. Alates südameaparaadist ja tehisjäsemetest kuni naha aluste RF kiipide ja ajukiipidega. Pole keeruline ette kujutada, et millalgi jookseb internet meie silme ees AR overlay’na ja selles orienteerumiseks ei kasuta me ei hiirt ega klaviatuuri või pöialt puutetundlikul ekraanil vaid lihtsalt oma mõtteid. Kuid meie ajud on mõttepasa tehased. Ma kogemata mõtlen päeva jooksul sadu rõvedaid ja perversseid asju. Õnneks on mul enne suuni jõudmist ajus ka filter mis ütleb: „Ei, Mihkel, see küll siinkohal sobilik ei ole“. Kuid kas see ajukiip suudaks aru saada, millal filter on läbitud ja millal ma niisama lõbu pärast mõtlen mitu parti suudaks ma minuti jooksul laiaks istuda. Ma ei taha, et mu ajukiip hakkaks seda kohe guugeldama või siis leiaks mulle kogemata mingi pardi ja tagumikufetishi videosid. See oleks nagu uut moodi Tourette sündroom. Eriti jama oleks siis kui see ajukiip automaatselt ühenduks ka mingisuguse ekraani või kõlariga nii, et ka teised sinu ümber seda näeksid. Ma ei taha et ma oleks kusagil istungil ja minu slaidide asemel, mis peaksid olema teemal kiirguslevi mudeli rakendused boreaalmetsas vms, ilmuks sinna pardiporno. Sellest jääks igavene hüüdnimi - pardipervo. Aga kui see ei ole üldise rahva jaoks probleem ja ajukiip suudab vahet teha neil asjadel siis kindlasti tuleb ette vigaseid kiipe või inimesi kelle ajukeemia on juba niiguinii Tourette sündroomi peale kaldu. Be ready for that kind of clown world.

Me ei kasva ega arene mugavustsoonis. Mugavustsoon on illusioon. Seal istudes ja mitte midagi tehes oleme tegelikult ülimalt rahulolematud, sest me ei näe mitte kusagil tulemusi. Aga kuidas saabki olla tulemusi kui me ei tee midagi. Meie lihtne kalaaju töötab siin meie vastu ja tahab säästa energiat ja mitte liigselt pingutada asjade nimel, mis ei ole otseselt vajalikud meie elu päästmisel. Meil on toitu ja meil on turvalisust, sellest piisab, et mitte ära surra ja seega me ei pinguta enam rohkem. Kuid meie primaadiaju on rahulolematu, sest me pole end kehtestanud sotsiaalses struktuuris. Ma arvan, kaks kõige tihedamalt välja öeldud valet on ’kõik on hästi’ ja ’mul on viimasel ajal nii palju teha’ ja kõik nende variandid. Me ütleme neid valesid, sest me tahame teistele välja paista kui õnnelikud ja usinad olevused, see tõstab meie sotsiaalset staatust. Keegi ei taha aega veeta mossis laiskvorstiga. See mugavustsoon siiski ilmutab end meile ja imeb meid oma taandarendlikku embusesse. Me peame end sealt välja tirima. Kuid on raske leida mugavust ebamugavatest tegevustest. Ma arvan, et trikk on rutiin ja harjumused. Ma olen siin ennegi rääkinud, kuidas ma näen rutiini kui kasulikku tööriista mitte meid kiusavat koletist. Kuid tuleb aru saada maailma kaootiliselt olemusest. Nagu ka budismis kõige esimene pühatõdemus on kannatustest. „Now this, bhikkhus, is the noble truth of suffering: [...] separation from what is pleasing is suffering; not to get what one wants is suffering [...]“ - Dhammacakkappavattana Sutta. Senikaua kuni me oleme illusioonis, mida me kutsume ’mugavustsooniks’, me kannatame, kuid kui me sealt välja astume ja vaeva näeme, me kannatame. Kuid ajapikku me saame aru, et mõni kannatus on suurem kui teine ja mõni kannatus tasub end ära.

Hops!

Pseudo-Autismus Maximus the IV

Depressioon on päris mentaalne probleem ja seda tuleb tõsiselt võtta... Aga seda on viimasel ajal väga palju üle diagnoositud. Seda kas siis arstide poolt või paljud idioodid diagnoosivad end ise igasuguste vaimuhäiretega, mis juhuslikult just Tumblr'i keskonnas populaarne on. Depressioon on just eriti populaarne endale külge pookida, sest miskipärast on äge oma semudele ja eelkõige võõrastele internetis kuulutada, et sa oled valmis end oksa tõmbama ja et miski siin maailmas pole enam hea. Ja võib-olla need pseudovaimuhaiged tunnevadki reaalselt neid tundeid kuid see ei tähenda et neil oleks reaalne depressioon. See et sa end pidevalt sitasti tunned ei ole depressioon, see on loomulik reaktsioon sinu halbadele valikutele elus. Depressioon on see kui sa teed õigeid valikuid ja su elu on ümbritsetud positiivsusest ja sa oled edukas, aga sa ikka tunned pidevat masendust, mida miski ei suuda maha raputada. Aga kui su elu on reaalselt ümbritsetud sitast siis miks sa imestad kui sa end sitasti tunned selle keskel?  Kui sa teed sittasid valikuid elus, ei tee trenni, ei saa päikest, ei maga korralikult, sööd igast paska ja jood alkot pidevalt siis sitt enesetunne on naturaalne reaktsioon sellele. Aga ka arstid diagnoosivad seda liialt üle, sest esmalt mõni arst arvab, et on lihtsam anda ravimeid kui hakata analüüsima inimese elu ja teiseks põhjuseks, eriti Ameerikas, on ravimite suur äri. Meedias on depressioon romantiseeritud ja on popp ja äge olla mentaalselt haige või mõnd muud moodi sotsiaalselt rõhutud vähemus *Honk Honk*.  Me tahame lihtsalt olla õnnelikud, kuid me ei taha õnne nimel vaeva näha. Suurim ühis joon, mida ma olen märganud inimestes, kes on end ise "depressiivseks" diagnoosinud (mitte arsti poolt) on see et nende eesmärk on olla õnnelik. See on otsetee ebaõnnestumise suunas. Õnnelik olemine on kõrvalnähtus, see pole midagi mida saab taga ajada. Õnn ja rahulolu ja eneseväärikus tuleb asjadest, millel on väärtust ka mujal peale ainult emotsiooni. Amfetamiin teeb õnnelikuks kuid see pole su elu parandav lahendus. Raske töö tulemused teevad õnnelikuks ja lisavad väärtust nii sinu elule kui potentsiaalselt ka teiste eludele. Et saada stabiilne rahulolu oma elu üle tuleb vaeva näha. Diivanil vedelemine ei too tulemusi. Ja kui tihti me diivanil vedeledes mõtleme sellest et me peaks olema kasulikud mingit moodi. Või enne magama jäämist voodis käivad peast läbi mõtted mida homme kõik ära saavutame, kuid kui homme on käes siis me ei tee tegelikult kottigi ja me ei saagi nautida nende tegude vilju mida me ei tee. Lepime kokku, et me ei aja taga 'õnne', sest see ei vii kuhugi.

REEEEEE! I'm out!
Hops!

Honk

Ma väldin avalike tualette kui mul on selleks võimalus. Need on pea alati rõvedad. Laest tilkuv uurea on moodustanud lakke poole meetri pikkused stalaktiidid. Põrandal siblib ringi seni kirjeldamata eluvorme, mis on kohanenud just selles ökosüsteemis toituma inimväljaheidetest ja hapniku asemel hingavad nad metaani. Ilmselgelt ei piisa siin kusesoos orienteerumiskeks kummikutest sest need elukad järavad neist sekunditega läbi. Kui mul õnnestub lõpuks tänu resistance to poison potionite abil vaba kabiinini jõuda siis kulub mul tavaliselt paar nädalat, et sõnniku hunniku seest tualett pott välja kaevata. Katkise prilllaua alt siblivad laiali kellegi kubemetäid, mis on selles eraldatud maailas arenenud tasemeni, kus nad raiuvad põrandaplaatidest kilde millest tahuvad vibude jaoks noole otsi. Hääle järgi on selge, et kõrvalkabiinis pesitseb Bigfoot ja kõik ned ameeriklased on eksiteel kui otsivad teda laiast loodusest. Lõpuks kõigest sellest koopadžunglist traumatiseerituna saan siiski oma hädad tehtud avastan, et muidugi on sitalint otsas... Vähemalt sellises seisus on enamik tualette raudteejaamades ja kaubanduskeskustes, peale inimeste (Homo sapiens) leidub seal ka teisi primaadi liike nagu näiteks narko pärdikud (Papio Methamphetaminus) kes tihtilugu tekitavad tualetilaadse ökosüsteemi ka sellest väljas pool olevates nurkades ja pinkidel. Ja mul oli senimaani valearvamus et just need pärdikulised on see põhjus miks need peldikud nii peldikud on. Kuid siin Euroopa Kosmoseagentuuri kosmoseuuringute keskuses on peldikud täpselt samas seisus. Eriti just konverentside ajal kui kokku koguneb hunnik inimesi kelle keskmine IQ on ~150. Minu hüpotees on, et kogu see aju energia tuleb tasakaalustada kuidagi teise äärmusesse jääva käitumisega muidu ajurakud kuumenevad üle. Ma tunnen kaasa vaestele koristajatele, kes reaalselt ei lahkugi tualettruumide uste lähedusest konverentside ajal (see pole liialdus erinevalt muust tekstist siin lõigus, nad reaalselt istuvad ürituste ajal tualettide ees oleval diivanil mopiämber kõrval oodates ja lootes, et kui pärast kohvipausi seal kõik käinud on ei pea nad gaasimaski kandma). Lisaks minu hoone pissuaarid tunduvad olevat tellitud nõukogude venemaa tehasest, sest need automaatsed loputussüsteemid pritsivad kõik kuse sulle sülle tagasi [[Redacted by request from РОСКОМНАДЗОР]].

Hiljuti oli meie osakonnas üldkoosolek, kus oli ka teemaks sooline, rassiline ja seksuaalne mitmekesisus. Ausalt öeldes olen ma sellest teemast väsinud, aga mingil põhjusel ei saa me sellest üle ega ümber. Siin organisatsioonis pole mitte mingisugust probleemi mitmekesisusega. Jah meeste osakaal on suurem, jah valgete osakaal on tunduvalt suurem, jah heterosid on tunduvalt rohkem kui geisid. Kuid see ei ole probleem. Esiteks, miks üldse tõstatada probleemi seksuaalvähemuste osas? See on teaduse jaoks täiesti ebaoluline kriteerium. Ma mõistan, et rahvuste osas peaks rahvusvahelises organisatsioonis olema erinevaid esindajaid, kuid kuna me oleme Euroopa organisatsioon siis ilmselgelt on pea kõik valgenahalised. Ja ma mõistan, et naised toovad teise perspektiivi ja mõtelaadi teadusesse ja mul pole selle vastu midagi, see on hea! Aga me, eriti teadlased, kes tegelevad statistikaga, peaksime mõistma, et ’statistiliselt’ naisi on vähem sellises reaalteaduste valdkonnas ja see ei ole tegelikult probleem. Aga kõik see on vana teema, mille üle on sada aastat vaieldud ja ilmselt vaieldakse paarsada veel. Kuid selle koosoleku käigus jõudsin ma enda jaoks ühele uuele selgusele. Nimelt naised, kes kurdavad, et naisi on liiga vähe juhtivatel rollidel ei taha mitte kunagi ise olla nendel juhtivatel rollidel, nad tahavad, et teised naised oleks neil rollidel. Mulle sai see selgeks ilmselge näite alusel kui üks naiskolleeg rääkis sellel istungil, et talle on korduvalt pakutud kõrgelt tasuvaid juhtivaid rolle kuid ta on neist alati keeldunud sest töökirjeldus pole talle meeldinud. Kuid sellest sõltumata näitas ta muret, et naisi on liidri positsioonidel liiga vähe. Kuid tema ütlusest on ilmselge, et tegu pole diskrimineerimisega ,et naisi ei lubata liidri positsioonidele, neid positsioone pakutakse neile pidevalt. Naised lihtsalt ei taha neid positsioone. Kui aus olla siis mitte ükski  terve mõistusega inimene ei tohiks neid positsioone tahta. Sellise organisatsiooni juhtiv töö on ülimalt stressi rohke, see nõuab suuri ohverdusi pere osas (sellest rääkis ka praegune director general kuidas tal praktiliselt juhtus sedasi, et ta ei näinud oma lapsi suureks kasvamas ja nad kasvasid peaaegu nagu ilma isata), liider peab olema kohati julm ja range ja kõik ebaõnnestumised ja süü jääb juhi kanda. Ainult hullud alfaisased on võimelised sellises keskonnas ellu jääma ja olles nõus oma maise elu ohverdama. Ilmselgelt karjuv enamus naisi ei taha omale sellist elu... kuid miskipärast nad tahavad et mõni teine naine ohverdaks end juhi positsiooni nimel.

Hops!

Porca puttana!

Itaalias elades olen ma imelikul kombel hakanud igatsema Eesti graffitit. Tänavakunsti tase Roomas ja selle ümbruses on igal juhul alla igasugust arvestust. Kummaline on see, et ajalooliselt ühed vanimad säilinud tänavakritseldused pärinevad just Pompeiist ja mujalt Rooma impeeriumist. Võiks ju arvata, et asjad on arenenud selle aja jooksul. Ja lisaks peaks Itaalia olema kunstide valdkonnas kõrgtasemel. Kuid mulle tundub, et tänapäeva roomlased istuvad vaid oma varemeis mineviku otsas juues oma kaheksakümne seitsmendat kohvidoosi päevas käsi välja ulatatuna, nagu kerjusele kombeks, oodates ameerika turistide annetusi. Aga see on teine jutt. Praegu räägime graffitist. 99.7% soditud seintest on mõttetu tekst, millest kaks kolmandiku on 3D lettering ja ülejäänud lamedad ühetoonilised sodikritseldused. Isikupärast kunsti praktiliselt ei eksisteeri ja stencil art pole ausalt mitte kordagi näinud selle aja jooksul siin. Ja isegi need 3D tekstid on tunduvalt kehvema kvaliteediga kui eesti omad. Ja üldse ma ei mõista, kes on need inimesed kes joonistavad seda õhupalli tähestikku seintele. Kas päriselt eksisteerib siin maailmas neid inimesi, kes arvavad et see on äge või ilus? Võib-olla tõesti on veidi esteetilisem vaadata vikerkaare värvides ja perspektiivi kasutusega sõna "M U N N" kui lihtsalt mustalt ühetõmbelisena selle kõrval olevat "Türa" . Kuid miks raisata värvipurki ja oma perspektiivi tunnetuse ja värvilahenduse annet arusaamatutele vulgaarsustele kui selle asemel saaks kaunistada igavaid betoonseinu, millegi reaalselt omalaadse ja tähenduslikuga.

Mulle hiljuti meenus üks seik oma lapsepõlvest ja alles nüüd mõistsin ma, mis seal täpsemalt toimus. Nimelt mind veeti saladuskatte all kristliku massihüpnoosi üritusele. Mu põhikooli kitarriõpetaja kutsus mind Saku suurhalli vaatama üht maailma kuulsat kitarristi. Lubas pileti välja teha ja transpordi muretseda. Loomulikult olin ma nõus. Vanemad olid ka õnnelikud selle reisi üle. Asi hakkas kahtlasemaks muutuma siis kui istusin tellitud bussi peale. Märkasin seal oma koolikaaslasi, kes olid ühed sügavaimalt usklikud inimesed, keda ma eales olen kohanud. Lisaks tuli bussi ka valge vaimuliku kraega mees. Sel ajal ma mõtlesin veel, et see lihtsalt kiriklik organiseerimine minna kuulama seda ilusat muusikat. Kuid Suurhalli juurde jõudes nägin ma plakateid antud üritusele ja peaesinejaks polnud kaugeltki mitte see kitarrist, keda mind kuulama kutsuti. Tegemist oli täismõõtmetes U.S.A megakiriku jutlusega. Asi algas negro gospel energeetiliste halleluuja lauludega, millele järgnes jutlus ja see järel rahulikud õndsad laulud ja palved ja siis jälle karjuv ja paukuv energeetiline halleluuja. Lõpuks ilmus ka see kitarrist, kes tegi 2 kantrilaulu ja lehvitas yeeee-haw halleluuja minema. Asi jätkus haigete ravimisega käte peale ladumise näol ja mitte usklike isiklike pöördumisega oma uuele elule pühendununa Jeesus kristusele. Lõpus palus peajutlustaja rahva seast üles tõusta ja lavale tulla neil inimestel, kes olid eelnevalt olnud ebausklikud ja nüüd tänu sellele üritusele leidnud endas jumala armastuse. Ja mind üllatas et lavale ilmus ligikaudu 100 inimest. Siis lausuti ühispalve ja mindi laiali. Bussis olles olin ma veidi pettunud, et kitarrist vaid nii vähe esines, kuid ei mõelnud sellest paljut. Nüüd aastaid hiljem vaatasin ma Derren Brown’i materjali religioose massihüpnoosi kohta ja mulle meenus koheselt see seik oma elust. Ja ma mõtlesin oma kidra õpetaja peale... you sneaky bitch...

[Redacted by request from РОСКОМНАДЗОР]

Hops!

"Wake up sheeple!" - sheep

Meid on õpetatud mitte vihkama. Lapsepõlvest saadik on üritatud välja juurida meist seda emotsiooni, kuid tulutult. Viha on ja jääb, sest see on nagu võilill, mida välja juurides ei suuda me ealeski sellest täielikult vabaneda. Ja pidevalt viha juurikatega kakeldes oleme hakanud vihkama viha iseennast. Kuid vihkamine iseenesest ei ole ju probleem. Vihkamine on alati millestki põhjustatud. Kuid me kipume seda unustama. Iga pisemgi viha, mida me märkame, me üritame seda pimesi välja kitkuda. Ja nagu öeldakse, millegi vihkamine tekitab ainult rohkem vihkamist. Ma arvan, et ka viha iseenda vihkamine tekitab seda aina juurde. Avalikus arutelus kipub olema nulltolerants vihakõne vastu. Niipea kui keegi väljendab oma vastumeelsust millegi või kellegi suhtes lajatatakse kohe vaigistava templiga. Viha emotsioon pole lubatud (vähemalt selline mis läheb narratiivi vastu). Kuid ma arvan et viha ei tasu vihata ja kindlasti ei tohi seda vaigistada. Vihale tuleb otsa vaadata ja seda mõista. Tuleb aru saada, miks inimesed vihkavad, mis on olnud ajendid. Pimesi viha maha surumine ei kaota seda kuhugi. Nüüd on see viha lihtsalt nähtamatu ja ette ennustamatu. Viha maha surumine teeb viha ainult tugevamaks. Viha meie maailmas on tõesti probleem, aga seda probleemi ei saa lahendada suhtumisega – viha on paha, ära vihka või mine minema. Naiivsus ei ole lahendus.

Ma mäletan kui põhikoolis tuli politseinik meie klassi narkootikumidest rääkima. Rääkis hirmulugusid ja narko pahuküljest. Selline tüüpiline drugs are bad m’kay jutt. Ja me olime piisavalt noored tol ajal ja ma mäletan, et paljud vandusid tõsimeeli siis, et nad ei proovi kunagi narkootikume. Kuid ma olen üsna kindel et pikemas perspektiivis oli sellest politseiniku esitlusest rohkem kahju kui kasu. Kuigi tol hetkel näis õpetajatele ja politseile ju kampaania mõjuvat. Lapsed tõesti kuulasid sõnumit ja tõsimeeli hoidsid meelemürkidest eemale. Kuid teismeeas ei anna väga vältida kokkupuudet nende ainetega. Keegi ikka suitsetab kusagil. Ja noor inimene vaatab, et midagi nagu traagilist ei juhtugi sellest. Inimesed ei muutu vägivaldseks ega suitsiidseks, ei hakka kohe alkopoode röövima ega pööra maniakaalselt hulluks ja ei määri oma ekskremente seintele. See tekitab nooruki silmis kohe selge pildi, et politsei valetas neile. Eriti just teismeline on valmis just oma mässumeelsuses kohe eeldama, et kõik mida mendid ütlesid on vale. Ja sedasi on koheselt kogu usaldus ja austus korrahoidjate suhtes kadunud. Kuigi politseinik ju ei valetanud oma esitluses. Kõik mida ta rääkis oli tõene. Kuid ta jättis ka väga palju rääkimata. Mitte sõnagi ei mainitud narko positiivsest küljest. Ja on naiivne eeldada et neil pole positiivseid külgi. Mitte miski pole must ja valge siin ilmas. Narko on ohtlik, kuid see pole otsetee üledoosi suremisse või oma aanuse kokaiini kondoomidega täis toppimisele. Samuti pole tikutoos otsetee majapõlengus hukkumisele ega metsatulekahjule. Mul on kuri kahtlus et meie politseinikute ennetustöö koolides on tekitanud rohkem narkomaane kui miski muu meie ühiskonnas. Ja lisaks tarvitajatesse kriminaalne suhtumine on vähendanud korravalvurite autoriteeti ja sõltlaste võimalusi reaalsele abile. Ma arvan et narkosõltuvusse tuleks suhtuda kui haigusesse, mida annab ravida. Ja lastele tuleks rääkida nendest asjadest ausalt jättes mitte midagi rääkimata.

Hops!

Kuni jaanipäevani on jahe, siis läheb külmaks

Ma mäletan kui ma olin noorem, siis ma tahtsin olla maailmamuutja. Ma janunesin revolutsiooni järele. Kõik siin maailmas näis mulle vale ja ebaõiglane. Ma olin valmis võitlema muutuste nimel. Kui keegi oleks andnud mulle kätte sitahargi ja tõrviku või molotovi kokteili ja pesapalli kurika siis ma oleks need hea meelega vastu võtnud ja massiga kaasa liikunud võitlema ilusama tuleviku nimel. Kuid mis oleks olnud see ilusam tulevik? Mind ausalt tegelikult ei huvitanud ilusam tulevik. Ma lihtsalt tahtsin muutusi ja mässata. Ma teadsin et maailm pole ideaalne ja see tegi mind vihaseks. Kuid mul polnud lahendusi. Mitte kellelgi pole lahendusi. Mässumeelse teismelisena oli vaja lihtsalt näidata maailmale kui rahulolematu ma olen. Ja muidugi kõik räägivad et võitlus käib võrdsuse ja õigluse ja utoopia nimel kuid reaalseid lahendusi pole kellelgi. Ja nüüd veidi vanemana olen õppinud nägema maailma sellisena nagu ta on. Maailm tõesti on ebavõrdsust ja ebaõiglust täis ja maailma naturaalne olek on kaos. See on fakt mida me ei saa muuta kuid me peame seda siiski üritama. Kaosest õiglust ja korda välja tahuda on keeruline ja see ei saa kunagi olema ideaalne utoopia. Mida ma noorena ei mõistnud on see, et inimkond on tuhandete aastate jooksul väga suure osa asjadest juba optimumini viinud, või vähemalt selle lähedale. Minu teismelise nolgi mõistus tahtis aga kogu templit maatasa lammutada, sest mungad selles templis ei suutnud kõiki mu probleeme lahendada. Ja õnneks oma nooruse ajal suurim protest, mida mul teha õnnestus, oli kuseda vastu templi seina, tempel sellest ei kõikunud ja ma loodan et väetasin sellega veidi mulda, et lilled templi ümber kasvaksid tulevikus ilusamad. Nüüd ma ei taha enam templeid lammutada vaid tahan neid paremaks muuta. Muutused on head, kuid kõike pole vaja muuta. Ja ma olen õnnelik, et keegi minu noorus ajal meid teismelisi tõsiselt ei võtnud ja ma tõsiselt muretsen selle pärast, et liiga palju sõnavõimu on tänapäeval liiga noorel ja kogenematul generatsioonil. Ma õhutan kõiki: ignoreerige noori!

Kui ma teen interneti keskkonnas oste, siis mulle meeldib lugeda arvustusi. Ma tahan teha intelligentseid valikuid. Ma tahan teada, mis on potentsiaalsed murekohad antud tootel. Ja et seda teha tuleb lugeda arvustusi 2 kuni 4 tärni vahemikus. 1 tärni arvustused on lihtsalt kellegi vihahoos paisatud pläma, et tema värskelt 5 dollari eest ostetud kruvikeerajad ei tule kaasa Makita akutrelliga ja et pakk jõudis Hiinast üks päev hiljem kohale kui oli kõige varajasem ennustatud saabumiskuupäev. Need hinnangud on üldjuhul täiesti kasutud. Sarnaselt on kõlbmatud ka 5 tärni hinnangud, sest enamasti on need tehtud ilma mõtlemata ja toodet reaalselt kirjeldamata. Mõni hindab lihtsalt 5 tärni koheselt kui paki kätte saab, andes kõigile oma ostudele ühe sõnalise vastukaja: „Good!“.  Tihtilugu on selline tagasiside antud ainult sellel põhjusel et Amazon või mis iganes e-pood on saatnud neile emaili palvega hinnata oma tehtud oste. Nende tagasisidede vormistamiseks pole kulunud mitte ühtki ajurakku. Kõik vahepealsed hinnangud on aga tõenäoliselt reaalsed arvustused toote plussidest ja miinustest. Paljud neist ka ei kirjuta oma arvustusi enne mõne ajalist kasutamist andes infot ka toote pikema ajalisest kulumisest ja kvaliteedist. Kuigi on ka erandeid, mõni 5 tärni arvustus on reaalselt väga hea toote kirjeldus ja teine 1 tärni oma ütleb selgelt ära kui kohutav on see produkt ja ehk on isegi tegemist petu skeemiga. Kuid erandid kinnitavad sellel puhul reeglit ja hea valiku tegemiseks on targem neid äärmusi ignoreerida, et oma aega mitte raisata. Sarnasel teemal loodan ma, et paljud teised veebisaidid toovad tagasi oma 5 tärni hinnangu süsteemi oma like ja dislike (kui see on olemas... looking at you FB.. you piece of shit) asemel. Jah muidugi suur enamus kasutajatest kasutab ainult 1 või 5 tärni 99% ajast. Kuid sellest sõltumata ma arvan et veidi paindlikum tagasiside on vajalik, eriti just arutlustel poliitika või kunsti või filosoofia üle. Ma olen niiiiii palju videosid YouTube’s jätnud like või dislike’ta sest ma ei saa lihtsalt mustvalgelt öelda sedasi mis ma asjast arvan ja comment section on suhteliselt kasutu kaos. Ja lisaks võiks ka kommentaarides kasutaja nime kõrval olla see hinnang mis ta on videole või postitusele andnud. See ainult like ja dislike vahel valimine ei ole reaalsusega kooskõlas sest kõik ei ole must või valge ja ainult õhutab meie ühiskonna maailmavaatelist lõhestumist enam ja enam.

Äkki peaks luuletama jälle?
Hops!

Look at your calendar and realize that 'someday' is not in there

Ma olen täheldanud, et paljud inimesed, kes on elavad emotsioonide ajel, ei oska oma emotsioone ära tunda. Neil pole õrna aimugi kas neid valdab viha või armastus. Või noh ehk see on liiga äärmuslik, mingusugune aimdus neil inimestel ikka on kus suunas nende aju tüürib. Kuid täpsemalt kirjeldust kui hea või halb emotsioon neilt tihtilugu ei ole. Ja see ei tundugi nende jaoks kuigi oluline olevat emotsioonidest aru saada. Emotsioonid on nende jaoks lihtsalt keskkond kus nad viibivad ja nad lihtsalt ei usu, et neil on võimu seda ‘keskkonda’ muuta. Kindlasti mäletad mõnd situatsiooni, kus su vastas on inimene, kes on ilmselgelt viha hoos ja sa ütled talle need kaks heatahtliku sõna ‘rahune maha’, mulle peale viha hunnik digimuutub raevu pesaks ja karjub sulle vastu kõigest kõrist ‘ma olengi rahulik!’. See on kõige ilmselgem näide sellest, kui raske on paljudel ära tunda oma emotsioone. Kuid enamasti pole see nii ilmselgelt sulle näkku karjuv vastuolu. Sellised emotsioonidel kulgevatel inimestel on raske aru saada kui neid juhib kadedus või jälestus. Veelgi raskem on neil oma emotsioone kontrolli all hoida. Ja kuidas see saakski võimalik olla, kui sa isegi ei tea, mis emotsiooniga on tegemist. Ma arvan, et on väga kasulik õppida ära tundma oma emotsioone juba varajases lapse eas. Sest ma näen nii paljudel seda probleemi, kuidas nende emotsioonid kontrollimatult kasvatavad võimu nende elude üle. Emotsioonid on kasulikud, kuid ära anna neile piiritut kontrollimatut vabadust… mediteeri.

Mind tohutult häirib see ütlemine, et ajateenistus teeb poistest mehed. No eks selles ole mingi tõetera ka sees, sest paljud kes seal käinud on rääkinud, et kui palju nad sealt on õppinud ja see on teinud neist teised inimesed. Kuid minu meelest on see periood noore inimese elus, kus igast poisist saab mees. Lihtsalt sõltuvalt keskkonnast saavad neist erinevat sorti mehed. See hiline puberteedi iga on aeg mil me kõik otsime selgust oma elus ja hakkame selgust looma sellest, kes me siis tegelikult oleme. Ja seda maailmapilti koostame me sellest mis meie ümber on. Ja öelda, et ainult ajateenistus on selleks sobiv keskkond on minu arvates lihtsalt absurdne. Argumendid sellele on, et sõjavägi õpetab distsipliini ja kamraadsust ja respekti jne jne. Tõsi, see tõesti soodustab nende aspektide omastamist noore inimese elus, kuid väita, et see tuleb ainult ajateenistusest ei pea paika. Ja minu arvates, kui sul selleks ajaks juba pole nende omaduste suhtes vähemalt mingeid algeid oma maailmapildis siis pole suurt lootust, et ka ajateenistus neid sinusse süstida suudab. Ma ei alaväärtusta nende meeste elu muutvaid kogemusi ja arusaamisi, mis nad ajateenistuse käigus on saanud ja mis on neist teinud need mehed kes nad täna on. Ma lihtsalt ütlen, et elu muutvad arusaamad ja kogemused tulevad sõltuvalt sellest, kus sa viibid ja need on iga ühele erinevad.  

[Redacted by request from РОСКОМНАДЗОР]

Hops!

'Networking' is not a swear word

Raske uskuda, aga sõnavabadus on taaskord ohus. Kuidas me küll siia jõudsime, kus inimesi saab seaduslikult karistada oma arvamuse välja ütlemise või veidi räpase nalja eest? See võitlus sõnavabaduse eest peaks juba ammu lahendatud olema. Kuid miks see on tagasi? Mul on mõned teooriad... Üheks suuremaks põhjuseks arvan ma olevat seda, et praegune populatsioon ja eriti just noorem generatsioon on vati sees üles kasvanud. Meil pole olnud sõdasid ega revolutsioone, me pole tundnud näljahäda ega katku. See on meis tekitanud illusiooni, et maailm ongi üks ilus ja imeline koht. See illusioon tekitab meis arvamuse, et maailm võlgneb meile hea ja mugava elu. Me eeldame, et maailma alustaladeks on võrdsus ja õiglane kohtlemine, kuid tegelikuses on asjad täpselt vastupidi. Meie ülesandeks on aga maailma naturaalsest kaosest sõltumata punnitada võrdsuse ja õigluse poole. Siin on suur vahe. Maailmas on ka märgata, et need ühiskonnad, mis on kogenud maailma naturaalset kaost ei võitle enam sõnavabaduse vastu. Kuid riigid nagu USA ja Ühendkuningriigid on suutnud end aastakümnetega matta nii sügavale mugavustsooni et nad ei näe oma vatihunniku seest enam välja ja iga natukenegi kõvemat sõna, mida kuuldakse läbi vatitroppide, mis sügavale kõrva topidud, kardetakse kui keeristormi, mis võib ühe puhanguga kogu vati nende ümbert merre puhuda jättes nad kogu maailma ees alasti ja haavatuks. Teiseks suuremaks põhjuseks pean ma seda, et sõnavabaduse lapsepõlves tehti mõned erandid mis on nüüd lumepallina liiga suureks veerenud. Ameerikas ajaloolistel põhjustel anti ühele ühiskonna grupile ainuõigus mõnede sõnade üle. Ainult mustanahalised võisid kasutada nüüdsest sõna, mida eelnevalt kasutati nende alavääristamiseks. Ja kogu ühiskond ütles selle peale „Fair enough“. Kuid see sõna ei kaotanud oma võimu, kui eelnevalt oli see relv mustanahaliste vastu, siis nüüd kasutavad nemad seda relvana kõigi teiste vastu. Minu arvates on ebaõiglane anda ühele ühiskonna grupile sõnaõigused mida teistele ei anta. Ja muidugi tahtsid ka teised ühiskonna grupid endale sellist võimast relva. Homoseksuaalid ja transseksuaalid, vaimse ja füüsilise puudega isikud, hiinlased ja pärismaalased jne jne. Kõigile gruppidele jagati oma relvad. Küll ei tohi üht nimetada sedasi ja teinekord teistpidi ilma, et satuksid koheselt ühiskonna silmis kurjategijaks. Ma mõistan, et kultuuriliselt võivad need sõnad tekitada palju pahandust, kuid need peaksid endiselt olema kaitstud sõnavabaduse all. Sõnavabadus ei tähenda, et sellele, mida keegi suust välja paiskab ei oleks tagajärgi, kõigil on õigus ühiskonnas nendele sõnadele reageerida vastavalt. Kuid valitsusel ei tohiks olla õigust karistada inimesi nende sõnade põhjal. Teha „tavalise kuriteo“ ja „viha kuriteo“ vahel vahet ainult selle alusel, mis kindlaid sõnu keegi kasutas, on minu meelest arusaamatu. Ja nüüd on see sõnadega võidurelvastumine läinud niivõrd kaugele, et inimesi ei hinnatagi enam nende tegude järgi vaid sõnade järgi. Kõik on tagurpidi. Ja kui küsida mõnelt sõnasõdurilt miks ta sõnavabaduse vastu võitleb väidetakse vastuseks, et nad toetavad sõnavabadust, aga... Just nimelt see „aga“ on väga muret tekitav.

„My brother once told me that nothing someone says before the word "but" really counts“ – Benjen Stark.

Hops!

Lead hook ballet

Miks küll Spotify on niivõrd halb ennustamaks, mis muusika mulle meeldib. Iga nädal moodustab ta mulle pika playlisti ja enamasti pole seal ühtki lugu mis vääriks lisamist minu isikliku playlisti. Kuid miks ometi? Ma olen algoritmile andnud ju sadu näidiseid millelt õppida minu muusikamaitset. Ja kaasaegsed masinõppe vahendid on üsna edukad kõige muu ennustamisel. Ma arvan, et probleem on endiselt selles, et inimesed peamiselt klassifitseerivad muusikat žanridesse. Ma isiklikult loobusin žanride kasutamisest aastaid tagasi, sest ma teadsin et need ei tööta minu puhul. Ma ei saanud enam öelda, et mulle meeldib metal muusika, sest maailmas on liiga palju sitta metalit ja ma ei taha end kõige sellega seostada. Lisaks on tuhandeid alažanre, mis teeb kõige selle liigitamise mõttetult keeruliseks ja keegi täpselt enam ei tea, mille järgi nad neid liigitavadki. Ja ka rohkem alaklasse ei tee ennustust paremaks, kuna igas alaklassis on proportsionaalselt sama palju sitta muusikat kui ülemklassis. Kuid mis on siis need kriteeriumid, mis teevad muusika minu jaoks nauditavaks. Ma arvan, et muusika koosneb neljast elemendist: Rütm, tämber, meloodia ja dünaamika. Rütmist on üsna lihtne aru saada valsi takt ja neli neljandikku või liikuv vaba jazz rütmivaheldus. Järsk ja pausidega hakitud hüplemine või voolav sujuv liuglemine. Lisaks paneks ma selle elemendi sisse ka ppm ehk siis kiiruse. Tämber pole ainult lauljale kuuluv omadus. Kõigil instrumentidel on tämber. Ma klassifitseerin ka inimhäält lihtsa instrumendina. Sama lugu mängituna viiulil või klaveril ei ole minu jaoks võrdväärsed. Meloodia on lihtsalt toonide järjestus korrapäraselt seatuna. Helistik on oluline ja muusik peab teadma mis on selles helistikus võimalik ja mis mitte. Suurim viga mida ma muusikas kohtan on see kui muusik üritab mõnd harmoonilist minoori mängida justkui see oleks C-duur. Muusik mängib küll kõiki noote selles helistikus, kuid tal pole taju sellest, kuidas see helistik tahab loomulikult käituda. Dünaamikat kirjeldaksin ma kui kõikide instrumentide panust antud muusikapalasse. Kui vali on iga instrument ja kas see on läbivalt kogu muusikapala või ainult strateegilistes kohtades. Dünaamika pole ehk kõige õigem sõna seda kirjeldama, kuna paljud võtavad seda sõna instinktiivselt kui rütmi ja meloodia vahelduvust, kuid siin kasutan ma seda veidi teises tähenduses. Aga ma ei osanud hetkel paremat sõna välja mõelda. Ma arvan, et muusikamaitseid saaks palju täpsemalt kirjeldada kasutades neid nelja tegurit.

Kuningate ja aadlike aeg on läbi. Kõik kodanikud on seaduse ees võrdsed. Vähemalt seda ütlevad meile aadlikud. Aadli süsteem pole kuhugi kadunud, see lihtsalt peidab end veidi teistes kohtades. Kuigi poliitikas ei päri keegi omale positsioone enam oma suguvõsa järgi, on endiselt siiski suguvõsad just need, kes teevad poliitikat. Bush, Kennedy, Clinton, Romney jne. (CPG Grey tegi selle kohta hea video https://www.youtube.com/watch?v=ig_qpNfXHIU soovitan ka teisi selle seeria videosid) Ja mitte ainult valitsus pole aadlike perekondi täis, peamine perekondade lahing käib firmades. Ja asutused pole ka piiratud valitsemise perioodidega nagu demokraatlikud valitsused. Firmad on peamiselt diktatuurid. Ja isegi kui firma direktoril ei õnnestu firmat oma sugulastele pärandada, siis firma iseenesest käitub poliitilisel ja ärimaastikul kui aadliku perekond. Firmal on oma loss ja kindlus (tehas ja peakontor), oma valdused ja maavarad (infrastruktuur ja materjalid), talupojad ja sõdurid (kliendid ja töötajad). Ja kuigi aadlikupere (firma) pole kuningakoja (valitsuse) liige, peavad mõlemad siiski pidevalt suhtlema ja kokkuleppele saama. See on illusioon, et võim on rahva käes, sest rahval pole võimu firmade üle. Enamik isegi ei tea, et firmad on need kes tegelikult seadusi teevad ja poliitikute valimiskampaaniaid toetavad. Tänapäeva aadlikefirmad on väga spetsiifilised. Kelle käes on nafta või raud või prügivedu. Ja kui aus olla, siis ma arvan, et see aadli süsteem on väga hea süsteem.

Long overdue!
Hops!

*Khm* *Khm* ...Your bias is showing

Ära jäta oma tegevusi poolikuks. Alati viimistle välimus. Käi üle nurgad. Kontrolli oma vead. Katseta struktuuri. Ole kannatlik. Ole rahulik. Korista enda järelt. Puhka ja naudi. Ma olen end tükk aega valeti kasvatanud selles osas. Ma olen tormanud kohe puhkama ja nautima, enne kui ma olen tähelepanu pööranud kõigile neile detailidele. Ma olen olnud tormakas. Kiire aga lühiajaline. Ma vajan lõpetatud ja viimistletud tulemusi! Sest siis olen valmis koheselt alustama uute tulemuste hankimisega kui selleks motivatsioon tekib. Ma pean leidma rutiini. Ma vajan rutiini! Nii paljud inimesed väidavad, et nad vihkavad rutiini. Kuid ma ei usu, et nad seda tegelikult vihkavad. Ma arvan, et nad ajavad selle segamini millegi muuga. Rutiin on tööriist tüütute, kuid vajalike, ülesannete täitmiseks. Mida need inimesed vihkavad on just need tüütud ülesanded, mitte see rutiin. Rutiin on ärgata iga hommik üles, pesta hambad, juua kohvi, kontrollida oma emailid ja sotsiaalmeediad. Rutiin on vaadata iga õhtu oma lemmik telesarja. Kuid seda kõike teeme me vabatahtlikult ja ilma suurema vastumeelsuseta (kui varakult hommikul voodist välja loivamine ehk välja arvata). Keegi ei kurda sellise rutiini üle. Oma kaootilisuses olen ma kaotanud rutiini. Mulle on rutiin tulnud tihti väljast poolt. Keegi on mulle ette määranud elurütmid. Mingid kellaajad, teatud ülesanded jne. Aga ma pole päris õppinud neid veel iseendale efektiivselt looma. See on raske ülesanne äkitselt hakata ise oma tüütuid ülesandeid rutiini jagama, eriti kui keegi ei pahanda ka sinuga väga kui sa ei ole teinud.

* Jättes eelmisest lõigust järgmise lõigu kirjutamise vahele mitu kuud ja jättes selle avaldamata*

If you make something idiot proof, the world invents a better idiot.

Ma pole kunagi väga uudiste ja ajalehtede armastaja olnud. Eriti kuna kaks erinevat allikat räägivad samast sündmusest üksteisele vastandlikult. Mõlemad ei saa ju ometi õiged olla. Raske on usaldada väljaandeid, milledel on teada olev ja dokumenteeritud kallutatud maailmavaade. Veel enam kui see kallutatus pole nii ilmselge. Me kõik oleme kallutatud maailmavaatega, kuid ma ei jaksa kõiki osapooli ära kuulata ja siis analüüsida mis tegelikult tõele kõige lähemal on. Mul pole selleks jõudu ega aega. Aga ma olen märganud, et minu tutvusringkonnast on mõned läinud kohe päris ajakirjanikus ja just need inimesed kellel poleks oma annete ja oskuste poolest vähimatki asja isegi mitte Tähekese ajakirja lähedalegi. Inimesed, kes on just kõige kallutatuma ja äärmuslikuma maailmavaatega ja sotsiaalsete oskustega, mis on samal tasemel mädanenud tomatite võimega olla efektiivsed ehitustellised. Ja teadke siis, et nemad kirjutavad teile arvamuslugusid ja dokumenteerivad ajalugu. Just see ajaloo üles kirjutamine on minu arvates kõige suurem probleem. Sest kui tänapäeva ajakirjandus näeb internetis joonistatud konna ja teeb sellest järeldused, et see on uue natsistliku liikumise sümbol, mis ähvardab meie ühiskonda, siis kuidas saab ükskõik mida muud nad oma ridadesse kirjutavad tõsiselt võtta... See on lihtsalt ignorantsus faktide ja konteksti suhtes. Rääkimata veel otsestest valedest ja välja mõeldud või väänatud statistikast. Tänapäeva meediavool internetis on niivõrd suur et selles ujudes ei jää muud üle kui peavooluga kaasa minna. Ja kui üritadagi kedagi korrale kutsuda, siis seda kas ignoreeritakse või kui see jõuab lõpuks piisava massini on aeg tekitanud juba nii palju uusi „uudiseid“ et kõik on juba selle mure unustanud ja keskenduvad millelegi muule. Millal mäletad sa, et sinu lemmik ajaleht oleks tunnistanud avalikult ja kõigile nähtavalt oma avaldatud valesid? Ja vahel ongi valed ajakirjale paremad, kuna need farmivad klikke ja klikk = €. Ja kes siis kirjutab meie lastelastele ajalooraamatuid? Kas meie järeltulijad õpivadki kaheksandas klassis, et Pepe the Frog ühendas jõud Donald Trumpi ja Putingiga pidades külma sõda Hiinaga, mis viis meid peaaegu kolmandasse maailmasõtta. Sest kui tulevased ajaloolased vaatavad algmaterjale (tänapäeva artikleid) siis pole keeruline sellist järeldust teha. Mis paneb omakorda mõtlema mind sellele, kes on kirjutanud minu ajalooõpikud. Kui tänapäeva infomaailmas saab vaid ühe guugli otsinguga selgeks, et Pepe’l pole mingit pistmist natsidega, siis 19. ja 20. sajandi üleminekul polnud vaesel ajakirjanikul seda võimalust. Ma arvan, et enne infoajastut oli ajakirjandus veel rumalam kui praegu. Propaganda seisis ilma korrigeerimiseta ja kõik usaldasid trükipressi. Ja ajakirjanikud olid täpselt samasugused nagu praegu, kallutatud ja äärmuslikud mädanenud tomatid. Ja me kõik sõime seda ajaloo ketšupit koolis kahe suu poolega.

I'm back bitches!
Hjopsti!