Depressioon on päris mentaalne probleem ja seda tuleb tõsiselt võtta... Aga seda on viimasel ajal väga palju üle diagnoositud. Seda kas siis arstide poolt või paljud idioodid diagnoosivad end ise igasuguste vaimuhäiretega, mis juhuslikult just Tumblr'i keskonnas populaarne on. Depressioon on just eriti populaarne endale külge pookida, sest miskipärast on äge oma semudele ja eelkõige võõrastele internetis kuulutada, et sa oled valmis end oksa tõmbama ja et miski siin maailmas pole enam hea. Ja võib-olla need pseudovaimuhaiged tunnevadki reaalselt neid tundeid kuid see ei tähenda et neil oleks reaalne depressioon. See et sa end pidevalt sitasti tunned ei ole depressioon, see on loomulik reaktsioon sinu halbadele valikutele elus. Depressioon on see kui sa teed õigeid valikuid ja su elu on ümbritsetud positiivsusest ja sa oled edukas, aga sa ikka tunned pidevat masendust, mida miski ei suuda maha raputada. Aga kui su elu on reaalselt ümbritsetud sitast siis miks sa imestad kui sa end sitasti tunned selle keskel? Kui sa teed sittasid valikuid elus, ei tee trenni, ei saa päikest, ei maga korralikult, sööd igast paska ja jood alkot pidevalt siis sitt enesetunne on naturaalne reaktsioon sellele. Aga ka arstid diagnoosivad seda liialt üle, sest esmalt mõni arst arvab, et on lihtsam anda ravimeid kui hakata analüüsima inimese elu ja teiseks põhjuseks, eriti Ameerikas, on ravimite suur äri. Meedias on depressioon romantiseeritud ja on popp ja äge olla mentaalselt haige või mõnd muud moodi sotsiaalselt rõhutud vähemus *Honk Honk*. Me tahame lihtsalt olla õnnelikud, kuid me ei taha õnne nimel vaeva näha. Suurim ühis joon, mida ma olen märganud inimestes, kes on end ise "depressiivseks" diagnoosinud (mitte arsti poolt) on see et nende eesmärk on olla õnnelik. See on otsetee ebaõnnestumise suunas. Õnnelik olemine on kõrvalnähtus, see pole midagi mida saab taga ajada. Õnn ja rahulolu ja eneseväärikus tuleb asjadest, millel on väärtust ka mujal peale ainult emotsiooni. Amfetamiin teeb õnnelikuks kuid see pole su elu parandav lahendus. Raske töö tulemused teevad õnnelikuks ja lisavad väärtust nii sinu elule kui potentsiaalselt ka teiste eludele. Et saada stabiilne rahulolu oma elu üle tuleb vaeva näha. Diivanil vedelemine ei too tulemusi. Ja kui tihti me diivanil vedeledes mõtleme sellest et me peaks olema kasulikud mingit moodi. Või enne magama jäämist voodis käivad peast läbi mõtted mida homme kõik ära saavutame, kuid kui homme on käes siis me ei tee tegelikult kottigi ja me ei saagi nautida nende tegude vilju mida me ei tee. Lepime kokku, et me ei aja taga 'õnne', sest see ei vii kuhugi.
REEEEEE! I'm out!
Hops!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar