The code!

Ma olen inimene. :-(     Nääääh! Ma ei tahaaa! Hakkan jonnima kohe. Aga ka see on inimlik kaebus. Kaoseteooria töötab. Imelik on see, et ma tänasin neid inimesi, kes mind alla tõid. Ma ise ju ei tahtnud seda ja ei taha ka praegu. Ma kardan, et ma pürgin jälle sinna tagasi. Deemn, aga kui kaoseteooria tõesti töötab? Siis olete teie õnnelikud ja mina... mina ehk teesklen või harjun.

Ma olen vägagi palju oma ajast elanud filmides, sarjades, raamatutes... Need on ohtlikud minu puhul. Ma õpin neist liiga palju. Ja ehk mitte alati just kõige õigemaid asju. Kogu mu ideoloogia on üles ehitatud fiktsioonil. Aga fiktsioon on üles ehitatud elulistel ideaalidel. Hmm paradoks. Kuid mitte päris. See paradoks on nihkes ja paindes. "Lükka ümbrist... vaata seda paindumas"


Käin öösiti väljas ja kirjutan taeva teemailisi asju. Ma ei tea kas need on luuletused või midagi. Kirjutan kõigest, mis on taevas. Ehk siis universumist ja ka meie oleme taevas. Kes leiab üles õiged esemed saab medali! Ja päris ausalt kohe! Kuldse medali saab!

***
Oo,
armastan ümaraid vorme
su kollakat pinda
ja tolmuseid torme

Oo,
naudin su põude
su vaheldust
mõõnu ja tõuse

Oo,
mu sõber ütles,
et sa oled mees
kui olin su rüpes.

Kas ma olen nüüd gay?


***
Keset peegeltuba
seisab hämmeldunud mees
keset peegeltuba
teda ootab ees
keset peegeltuba
hullumas on mees
keset peegeltuba
upub peegelduste sees
keset peegeltuba
paljundab end mees
keset peegeltuba
ujub mälestuste vees
keset peegeltuba
suremas on mees
keset peegeltuba
valusas magusas mees


***
Igal ööl
vaatan tähti
otsin kõigi nende seast
üles need
mida ikka tean

Igal ööl
vaatan tähti
ei kipu tüdinema neist
muutumatuist
valgussähvakuist

Igal ööl
vaatan tähti
nad ikka ilusad on
ei tüdineda
saa armastusest

***

öö on päevast valgem
kui valgustavad hääled
tundeid silmades
need helendama paneb
tirtsukoor ja rukkirääk
kõige kirkam tuluke
siiski surisev suru
lendab mulle laternaks





Olge veidrad!
Hops!

Quality time

Kas ma olen tõesti ainuke inimene, kes tõmbleb veidralt niivõrd-kuivõrd muusikataktis oma vasaku käelabaga, kui hetkeolule head muusikat kuulab? Liigutades sealjuures sõrmi ja veidi käsivart. Ma ei tahaks uskuda. Aga kui see tõesti nii on siis ma oleks õnnelik. Siis on mul veel üks veidrus juures. Kuid kui sina seda teed siis ära varja vaid ütle mulle ja oleme koos veidrad :-)

Elu anatoomia
 
Elu on väga karvane! Need karvad on üsnagi krussis ja pesemata ja ammugi veel kammimata. Elu on kohati kiilakas. Nagu vana mees, kel hakkavad pealaelt karvad kukkuma. Seal paistab selline rasvane läikiv kuid muhklik ja koledat värvi (isegi veidi kirju) nahk. Selle all on veidi kõva kihti, millest mitte midagi ei sisse ega välja ei pääse. Ja see kõva kiht on vägagi vajalik! Sest selle all on peidus tarkused. Tõde. Õigus ja armastus. Kuid ka valed, salatsemised ja lollus. Kuid kõvakihi põhjas on paar auku. Ühest neist kukuvad vahest kõvakihi sees olevad esemed välja. Enamasti täiesti valed esemed. Kuid teised augud juhivad meid elus edasi. Vahel võib juhtuda, et eriti pisike kübemeke ümara kõvakihi seest pääseb läbi tillukese augu (kõvasti väiksema kui see millest valed ajsad välja pääsevad)  ja kukub allapoole. Pidama jääb see alles kohas, mis tunneb end üksikuna ja vajab täitmist. Sinna ei pääse eriti palju midagi sest neid väikeseid kübemeid kukub sinna harva. Kuid kui väikesed kübemid seal piisavalt palju on (julguse ja pealehakkamise kübemed) siis nad organiseerivad suure auguga kõvakihis lepingu, et kõvakihist allapoole midagi ei kuku kuid väljaspool kõvakihti olevad esemed pääsevad alla. Vahest võib olla, et seda ei juhtu iial. Kui on nii siis minnakse otseteed kõige alumisse punkti või tahasi üles kõvakihti ja sinna jäädaksegi vahel suurest august plahvatades. Seal kohas allpool kõvakesta on üks käik mis avaneb siis kui see koht on täis. Sellest käigust viib edasi tee läbi füüsiliste vaevuste. Seal elavad sellised sõbrad nagu radikuliit ja migreen. Kõige ebatavalisem on seal tegelane nimega pohmell. Ta nimelt annab kõigile teistele energiat juurde ja on üks igavene ulakas tegelane. Mööda seda pikka ja käänulist rada minnes jõuad lõpuks uue avauseni. Sellest avausest paistab valgust (enamasti) ja vahel ka vett. Selle avause nimi on surm.


Lisasin blogile päikesetõusud ja loojad ja kuu omad kaa. See veidi kehva sest ei saa määrata põlist asupaika, aga ta tunneb ära eesti suuremad linnad. Vähemalt Tallinna ja Tartu tundis ära. Lihtsalt seal kus on edit kirjutage näiteks Tartu ja hopsti ongi kõik vajalik olemas.

Olge veidrad!
Hops!

Päeval sööme iiriseid

Ma tahaks teada, kui paljud teist saavad millalgi oma lastelastele rääkida, et nad on vene tankis alasti joonud veini ja teinud vesipiipu. Mina nüüd saan. Kui mul peaks lapselapsi tulema loomulikult.

Ma loodan, et ma tohin tsiteerida oma sõbra blogi: "Tänapäeval on leiutatud vabadus ning selle toetamiseks väikesed sinised tabletid." Tema kindlasti ei mõelnud sellega seda, mida mina, aga see polegi oluline. Tähtis on minu mõte. Ma eriti tänan teda selle eest, et ta need tabletid siniseks tegi.

Ma olen viimasel ajal kaotanud ära tahtmise teada, et ma olen elusorganism. Ma olen kuidagi pähevõtnud, et ma olen mõtete kogum. Lihtsalt hunnik telepaatiat ja mõtteid. Telepaatia abil kombineerin ja loon uusi mõtteid. Siis salvestan need, ja kasutan taas telepaatiat, et leida mõni teine mõtetekogum, need vastu võtaks. Vahel lähevad mõtted segamini, näiteks kui kehaliselt oled tarbinud alkoholi, siis ületab telepaatia mõtted ja siis ei saa mõtted üksteisest enam aru, ja paiskavad endeid välja telepaatialiinepidi ja siis enam ei vali need mõtted kas keegi tahab neid vastu võta või ei. See on minu suur viga, mida ma peab parandama. Blend in.

Deamn! Kokkusattumused. Waka-Waka!

Glass

Ma otsin võimalust olla mitte inimene. See ei kipu teistele väga meeldivat. Vist.

Ma armastan surusid ja ma armastan nahkhiiri, aga miks üks teist sööb? See on paha. Ma tahan nende elu näha. Kuid tegelikult... Kui nüüd mõelda, siis see on palju huvitavam. Jaa! Võidelge mu armsad. The joy of battles and the horrors of war. See on see, mis minu peas hetkel on.

Täna on täiskuu.

Kas ma olen arg või ma olen lihtsalt liiga lasik, et pingutada. Palun pingutage minu eest, et ma ei peaks enam kartma.

Hops!

Jah, loomulikult.

Ma olen nõrk. Ma ei suutnud täna öelda "That's a human complaint". Get my shit together! Tuleb sättida kõrged eesmärgid, muidu ma ei saavuta midagi. Minu eesmärk on olla üliinimene. Midagi paremat, kui see, mis arvatakse et on vääramatu. Ma tahan olla võimatu. Ma tahan püüelda sinna poole. Isegi kui ma ei jõua sinnani, olen ma teinud midagi selle jaoks. Tuleb kinni hoida põhimõttest "That's a human complaint!" ja kõik läheb nii nagu vaja.

Chill in chaos! The most stylish thing to do. Just chill with the chaos.

Äkki lähen püüan täna kala. Siuke tunne on küll. Kalad on maru ülbeks läinud vees juba. Tulevad näksima mind kui ma ujun. ehk nad tunnevad, et ma olen üks neist. Tegelikult ma arvan, et kalad kaa siiski naudivad ööd ja öist taevast ja seda õhustikku, või noh veestikku. Mitte, et nad on ainult aktiivsemad, sest veepealseid ohte on vähem, vaid nad tunduvad ka üleüldiselt kuidagi seda nautivat. Ehk ma olen lihtsalt veider, et arvan kaladel olevat selline hingeelu. Kaladel pidavat olema kehv mälu. Seda ma tean, sest ka mina olen kalade tähtkujust. Kalad pidavat olema kõige instinktiivsemad loomad üldse. Seda mina ei ole. Vähemalt üritan mitte olla. Ma olen vahel mõelnud, et mis tunne ja emotsioon võib olla kalal kui ta kuuvalgel ööl hüppab veest täielikult välja. Mis tunded ja mõtted teda valdavad sel hetkel lennates läbi õhu. Kui nemad ei tunnegi ehk midagi, siis iga kord kui ma näen kala seda tegemas, siis mina küll tunnen. Tunnen adneraliini, tunnen vabadust, tunnen naudingut.

Olgu Twilight rikkus paljude vaeste inimeste arusaama vampiiridest ja libahuntidest etc. Aga ma mõtlesin, et ehk see piirdubki sellega ja see vajub mööda kuidagi, aga ei. Nüüd rikume ära vampiirid ka nende jaoks kes pole Twilighti nii sisse haaratud. Film nimega "Vampires suck". Esiteks juba pealkiri. WTF! Vampires don't suck, they DRAIN! Ok see on nalja tegemine ja õnneks vägagi selle saaga peal põhinev, kuid siiski. Tõsiselt soovitan teile Dracula raamatuid, Hellsingi seeriat, Nosferatu, Van Helsing etc. Oleks ma teadnud seda õnnetut autorit enne tema plaani kirjutada esimene raamat, oleks ma tal soovitanud neid samu asju. Mul pole Twilighti vastu midagi, aga mul on vägagi midagi sellevastu mida ta on arusaamadega meie peas teinud.

Vesi on võrratu aine. Isegi veel võrratum kui õhk. Me enamasti ei mõtle õhust kui mingist eseme taoliset, kuid mulle meeldib mii mõelda. Mulle meeldib nii mõelda ka vee kohta. Vesi on parem kui õhk, sest vee emotsioonid on tugevamad, vee energia on tugevam ja vee mõtted jõuavad kiiremini kohale. Maailm on õlivärvidega tehtud maal. Maailm on mõte mis muutub. Maailm on hetk sinu peas. Maailm on helilaine. Ja ainult helilaine, mitte midagi muud. Maailm on kollane. Maailm on kivist. Maailm on Kaos. Maailm on ilus.

Hops!

Danger! Pokémon live in tall grass!

***
Vihm
miks oled nii vastik
märg
jahedaks teed mu
külm
rasked piisad peksavad
valus
miks sinus tantsin
ilus

***
Lehvituseks tõstan käed
ja kui sind varsti jälle näen
on jälle päiksepaisteline päev.

***
Mu mõtetest
jäävad sinikad mu põlvedele
Mu unistused
muutuvad haavadeks kätel
Mu mõistus
annab käsu teha lollusi

***
Tere hommik!
Jää veel mõneks minutiks
kallis voodi
oo-jaa-ja-
la-la-laa-laiskus

Tere päev!
Kus oled lõunapaus
sind ootan
oo-jaa-ja-
la-la-laa-laiskus

Tere õhtu!
Raisku läinud järjekordne päev
homme kätte võtan
oo-jaa-ja-
la-la-laa-laiskus!

***
K u u   k u u lab,
K u u letu!
K u u sepuud   k u u ris
K u u luvad   K u u le.
K u u m!
K u u la!
K u u   k u u lub
sinule!

***
Mida mõelda?
Mida teha?
Kuhu minna?
Kas õue tohib?

***
Unusta sigaret
ja lase tuhal kukkuda.
Sellest pole viga, sest
ma ei lase sul hukkuda.

Unusta pimedus
ja tee silmad valla.
Ilmselge on imestus,
et me ei kukkunudki alla.



Sedasi mööduvad minu õhtupoolikud, sel ajal kui teie umbes uinute. Noh enamik inimesi vähemalt. Ja mulle see sobib. Saab näiteks alasti mööda aasa joosta, ilma et ma kedagi häiriks.

Inimestele üldjuhul meeldivad rõõmsad asjad. Naerame ja oleme rahul. Always look on the bright side of life. Isegi kui sa oled risti löödud, võid sa siiski vahvalt naeratada. Ja vahel ongi just laul, mis teeb inimese taas rahulikuks ja õnnelikuks. Armastame väikseid asju ja me olemegi õnnelikud, sest suuri asju tuleb ju nii harva, mida armastada. Aga vahest ikka tuleb :-)

Teate kui mõnus on luhtsalt jalutada? Lihtsalt jalutada. Üle pika aja tegin seda, alati nagu on olnud põhjus kuhugi kõndimiseks. Aga nüüd nagu ei olnud põhjust vaid lihtsalt lähed tipa-tapa ja ehk isegi vilistad ja kuulad linde ja vaatad puudelatvu. Mul on komme vaadata kõndides maha. Kuidagi uudne on üle pika aja lasta silmadel ringi käia.

mul on kodus üksi igav. Tööd pole, raha pole ja ka midagi teha pole. Üksinda on veidi mage juba kamina ees veini juua ja vasipiipu teha ja vinüüle kuulata. Kasssid on kah magedad kaaslased. Nad võtavad mu istekoha ära sel ajal kui ma teed käin endale tegemas. Siis ma pean lauapeal istuma, et saaksin mugavalt kirjutada.

Olge veidrad!
Hops!

Te ei kujuta ette ka, mis kõik on söödav!

Ma puhusin täna väikevennaga seebimulle. Ma isegi otsisin netsist trikke ja nippe kuidas suuri mulle saab. Aga teile ma ei ütle, sest siis te puhute ju suuremad mullid kui mina. Mulle meeldivad mullid, aga kassid kardavad neid. Eriti meeldib mulle mullide sisse suitsu puhuda ja siis vaadata kuidas mullid katki lähevad :-) Siis joon kõrvale lonksu veini ja puhun veel mõned mullid.

Mulle ei meeldi sõna "töö". See teeb kõik lõbusad asjad vastikuks kuidagi. Puutöö, käsitöö, öötöö, tööõpetus. Palju parem oleks lihtsalt puu, käsi, öö ja õpetus. Siis ma kaevuksin neisse palju meelsamalt.

Ilm on üle käte läinud. Kuumus küttis veed kuumaks ja siis ta kadus ära. Nüüd on veed kuumad aga kuumust ju ei ole. Ja kui ma öösel ujuma lähen siis ma oleks justkui supi sisse sattunud. Kõik aurab ja puha. Aga mõnus on.

Tna nägin vist freakimat asja mida kunagi näinud olen "Salad Fingers". Veel freakim on see, et olevat olemas selline inimene, kes on täpselt sellise olekuga ja tema ümber ongi selline miljöö. Mulle tuleb sellega meelde miskipärast mu unenägu konnast. Üldse see unenägu ja sellega kaasnenud miljöö ei jäta mind rahule.

Inimesed on huvitavad ja vahvad.

Hops!

Mõttepõud

44+2 - inimene. Pragune indigo. Teooria: indigoetapp on arengu qlimax. Siis. 46+2 - inimene. Ehk siis parem mälu, parem õppimisvõime, väiksem füüsis, kiire mõtlemisvõime. Nö. paremad inimesed. Fuck that! Pigem oleksin aborigeen kuskil hõimus, kes on siiani 42+2. Fuck zeitgeisti lahendus! Ma tahan kaost! Kus mu kaos on? Miks te kõik ära rikute? Ärge arenege! Ma ei viitsi ise kaost korraldama hakata. Ma loodan, et see üleminek on piisavalt raske inimkonnale, et see tekitab ise kaose niikauaks kui mind siin veel on. Elu kisub liiga vabaks ja lihtsaks. Ma pole rahul.

Ma tahan veini. Ma tegin toas terve riiuli vabaks kuhu ma saan koguda erinevaid vahvaid veine ja muid huvitavaid jooke mida külalistele pakkuda, või mida ise mõnel mõnusal õhtul tarbida. Ei ma pole alkohoolik, et ma üksinda paar bokaali joon. Ma arvan... Kuigi jah kahekesi on parem. Üldse on kahekesi kellegiga hea olla. Iga inimesega tuleb ju erinevalt suhelda. Ma ei suuda üle kahe isiksuse korraga sisse mängida. Ma lähen paanikasse ja siis ma olen jobu. Ehk olete juba tähendanud seda. Tegelikult ma ei väida, et ma ka kahekesi olles jobu ei oleks, see on mul veres juba, aga siis ma olen rohkem.

Ma veidike juba põen oma metamorfoosi pärast. See on toppama jäänud ja mul on olnud aega mõelda selle üle. Ehk minust ei koorugi ilus suru vaid tavaline päevakoer? Ma vihkan päevakoeri! Nad on nõelte otsas kuidagi eriti koledad veel. Aga surud, surud on ilusad. Elegantsed ja armsad. Ma abielluks isegi suru tüüpi inimesega. Kahjuks on neid vähe. Aga seda huvitavam on avastada mõnda kohast kust sa teda kõige vähem ootad leida.

Öösel ujuda on hea. Eriti sellise ilmaga. Päeval ma väga välja ei kipu. Istun keldris :-) Lõpuks tuli äikest ja nüüd varsti saan ehk taas õues rahulikult käia.

Mu psühh on väga imelik inimene. Ta pole heas suhtes imelik. Mul tekib siuke tunne nagu ma oleks tast üle kuidagi ja ma suudan ta arvama panna mida iganes. Silmad on tal siiski kuidagi kinni. Ma vahetan ta välja.

Ma pole suutnud väga luuletada. Kurat ma pole üldse suutnud väga mõelda, ime oleks loota kah mõtteid kirja veel panna. Mõttepõud. Tänase vihmaga justkui veidi neid ju sadas.

Kapsas

Herned hakkavad valmima. Varsti on raudselt Kadri siin ja kõik herned on taas ära nositud. Raudselt. Ma ei tea kedagi teist, kes nii palju herneid armastaks. Me läheme tihti salaja öösel kahekesi seltskonnast eemale ja ma näitan talle kätte kus herned kasvavad. siis me läheme nosime neid kuskil kaugel nii et keegi ei näe, sest siis tuleb ju teistel kaa isu. Vahel isegi on naljakas kui teised on arvanud, et me midagi muud läheme kahekesi tegema :-D

Homne päevtuleb ilus. Kuigi paljud ilusad inimesed jätavad tulemata. väga loodan, et mõned siiski jõuavad kohale. Palun jõudke. Ma olen koledatest inimestest väsinud. Aga jah Tegelikult on kõik inimesed ilusad ja head. Tuletage seda ikka mulle meelde vahest. Liiga vähe olete tuletanud. ...Liiga vähe.

PS!
100's postitus!

Kuud! (et mitte öelda "päikest")
Hops!

Koraan, konn ja mälu...

Unenägu: Ma olin kodus ja mu tuppa oli linnud teinud pesa. Pesas oli 7 poega kellest kaks olid surma saanud ja nad mädanesid selles pesas. Emalind kes oli pingviin ei saanud neile värsket kala tuua sest aken oli olnud kinni sel ajal kui ma ära olin. Mu koduloom suur kookosevaras (hästi suur krabi) oli sinna pessa pugenud ja sõi krevette. Mu teine krabi (väiksemat sorti merekrabi) üritas elu eest põgeneda mu skorpioni eest, kes tahtis temaga suguühtesse astuda. Mu isa kutsus mind kaasa küla koosolekule. Koosolek oli väga imelik sest kõik olid purjus ja seal oli palju väikseid lapsi. Siis läks asi imelikuks, sest kaugest taevast justkui lähenes suur kotkas. Kõik teised arvasidki, et see on kotkas kuid mina nägin ja mõistsin kohe, et ta ei ole kotkas vaid fööniks. Ta oli tohutult ilus ja punast värvi. Ta laskus täpselt minu ette ja pani oma küüniste vahelt maha konna kelle seljas oli tigu ja kelle seljas veel omakorda väike konnapoeg. Peale seda lendas fööniks taevasse ja lendas õhku. Kogu mu ümber olev rahvas arvas et tehakse ilutulestikku ja olid pöördes. Mina olin paanikas. Ma tahtsin teistele selgeks teha, et see fööniks ei tulnud siia ilma asjata. Nad ei mõistnud mind sest nende arust oli olnud lihtsalt kotkas kes mööda lendas ja mingit konna polegi. Sest teised ei näinud seda konna mille fööniks mu ette tõi. Lõpuks vajus konn istukile ja tõstis esimesed käpad ülesse justkui nii nagu moslemid palveravad. Ma üritasen elu eest kõigile näidata, et see konn on moslem ja ta loeb mulle peast ette koraani sest seda ta ka tegi. Siis konn justkui hakkas ära aurama ja ta lõpuks kadus. Ma olin täiseti kindle,et ma nägin hallukaid. Kuid siiski oli see nii ehtne ja ka teised nägid lindu. Ma arvasin, et ma olen hull ja ma palusin isalt, et me läheks koju. Isa viis mu koju ja mu peas kumisesid ainult koraani sõnad ja silme ette tulid surnud linnupojad minu toas olevas pesas. Koju jõudes tõmbus taevas mustaks, maa hakkas värisema ja veed hakkasid allikatest purskama ja ma olin ainuke rahulik inimene kogu maailmas. kõik loomad, eriti kassid ja koerad hakkasid minu ümber kogunema. lõpuks olin ma keset märatsevat looduskatasrtoofi keset kasside ja koerte välja ja vaatasin üles taeva poole. Mu isa tuli paanitsedes minu juurde ja küsis paaniliselt, et mis ometi toimub. Sel hetkel tundsin ma oma pealael kuumust ja juskui keegi teine oleks rääkinud läbi minu:"Jumal! [pikk paus] Ma olen õndsaks saanud! [pikk paus] Jumal!" Ja sel hetkel ma ärkasin.

Ma lihtsalt pidin selle ülesse kirjutama. Tavaliselt isegi kõige emotsioonikamad unenäod ja sisukamad ei püsi mul karvavõrdki meeles või kui siis ainult väiksed lõigud. Kuid see uni on mul peas ilma ühegi väiksemagi lõigu kaotuseta. See on silme ees kui terviklik film. Imelikul kombel kui ma sellele tagasi mõtlen siis isegi ma suudan üsna täpselt tunnetada mida ma oma unes füüsiliselt tundsin.

Kohutav ilm on. Ma ei suuda palavas peaaegu üldse olla. Ainult ujukski järves. See on ainuke jahutus ja päästevest sellisel päeval. Meil läks isegi kaevu pump katki niiet head värsket vett kaa ei saanud. just saatsin oma külalised ära. Sellisel päeval reisida on kohutav ilmselt. Mu õde tuli täna koju. Tuletage mulle meelde, et inimesed on toredad.

Olge tublid ja ärge kandke retuuse, sest need on koledad.
Hops!

Never knows best

Üle pika aja kirjutasin lühijutu. Kirjutasin luulet kaa natuke.

***
Head mõtted tulevad
ja kaovad
jättes mälestuse endast,
et nad olid olemas
ängistades meid
tulevad nad siis
kui sul pole
pastakat.

***
"Hea
elab su sees
ja tea,
mees,
head tehes
üle kandub
ja teises mehes
raas randub."
- Hea jäävuse seadus.

***
Keerlev, langev
taas tõusev.
Hoides kinni
puudest
jahaks justkui
lahkuda
ja igaveseks
jääda.

***
Never knows best
when I stop
when I need a rest
and when is the last drop.

Never knows best
when to give up
when to leave the nest
when to say, what's up!


Ma jälgin maailma justkui filmi. Ma mängin justkui mängu. Ma ei võta iial midagi tõsiselt. Ja kui võtangi siis juhtus kogemata, anna andeks, ma enam ei tee. Ma ei mõtle, et ma olen selle filmi tsenarist, kuigi tegelikuses ma ju olen. Ma ei mõtle, et minust sõltub selle mängu saatus vaid ma mõtlen, et kui ebaõnnestun on alati olemas savegames. Ehk peaksin ma unustama selle. Ehk peaksin juba ette analüüsima hakkama, mitte ainult tagantjärele targutama? Naaah. Ei viitsi.

Hops!

Naer

"...Noh ja see on enamjaolt kõik. Siin ma nüüd olen!" ütles Walter oma pika jutu lõpuks ja ta pea vajus taas jõuetult tugitoolile.
Valitses vaikus.
Viimaks märkas Max, et Walteri haavadest hakkas taas verd immitsema. "Emma, too uued sidemed," palus Max. Emma läks jooksusammul kõrvaltuppa. Max kummardus Walteri kohale ja tõstis ta vasakut kätt, et sellelt punaseks värvunud sidemeid eemaldada. Walteri grimassidest oli näha, et see tekitab talle piinavat valu. "Kannata ära! Peale seda kõike on see siiski ilmselt tühiasi," ütles Max. Walter muigas justkui oleks Max teinud halba nalja. Neil kahel tekkis silmside ja Max justkui oleks Walteri silmadest välja lugenud tundeid, mis teda valdasid. Max justkui tundis ise, kuidas ta paljakäsi teist inimest tapab.
Ta võpatas.
Max surus kõvasti silmalaud kinni justkui ennetades näha sureva mehe nägu enda käte vahel. Kuid seda tuli tal siiski teha, sest Walter oli suremas, kuigi Max polnud teda tapmas vaid vastupidi, aitamas. Ta teadis, et Walteril pole kaua jäänud, kuid ei suutnud seda veel täielikult uskuda. Miski temas isegi oleks tahtnud Walteri surma. Walter oli siiski mõrtsukas. Tapja. Koletis! Kuid Walter oli Maxi parim sõber. Ja ka need tapatööd polnud ju ainult Walteri haige mõistuse emotsioonidel ajendatud. Walteril oli kindel siht ja isegi õilis eesmärk. Kuid see tee, mille ta valis siiski ei olnud Maxile üldsegi meelepärane.
"Ma tean, mida sa mõtled," ütles Walter nõrga häälega "sa oleks tahtnud,et ma oleks juba oma retke alguses hukkunud, eks. Siis sa ei peaks mind siin praegu sellisena nägema. Kuulama kõike seda, mida su "nii öelda" alati mõistlikult käituv kaaslane on teinud. Kuid siiski, Max, ma ei tunne sulle kaasa. Ma arvan, et on parem kui sa saad teada, mida ma tegin otse minult, kui kellegilt kolmandalt, kel pole reaalsuset õrna aimugi!"
Walter oli tabanud naelapea pihta, kuid Max ütles:"Mis sa ajad? Ma pole iial tahnud su surma, ei siis ega ka praegu. Lama nüüd rahulikult ja me ravime su terveks."
Walter purskus naerma, kuid see lõppes kiirelt ägeda köhahooga. Ta kurgust paiskus verist röga. "Minuga on kõik," ütles ta käriseval häälel.
Max teadis seda.
Lõpuks tuli Emma uute puhaste sidemetega. Max sidus Walteri käe ja kõhu uuesti kinni. Kogu selle aja vaatas Emma Walterile otse silma, pilguga, justkui oleks ta kohe hammastega talle kõrri kargamas. Emma ilmselgelt vihkas nüüd Walterit. Ta oleks tahtnud surevat meest veel kuidagi karistada. Emma sülitas Walterile otse silma ja astus raskel vihasel sammul taas uksest välja.
"Ha-Ha-AAH-HAAA! Ja see on kõik?!" karjus maniakaalselt Walter. Kusagilt oli ta järsku ammutanud suured jõuvarud. Ta tõusis tugitoolilt ja jätkas naermist enneolematu mõnuga. Ta nägi välja justkui koomiksist välja hüpanud pahategija, kes on ekstaasis oma kurjadest plaanidest.
Ilmselt seda ta ka oli.
Walter oli eufoorias. Tundus justkui ta oleks selle maja tahtnud lõhki rebida. "Jaa! Kõik on täiuslik! Just põlastust. Põlastust oli mulle vaja sõbralt, keda olen pidanud siin maailmas kõige mõistvamaks," ütles Walter naeru vahele. Max seisis justkui hirmunud väike laps keset tuba. Ta tundis, et nüüd tuli Walter tema järgi. Sest ka tema pidi ju tegelikult Walteri silmis surema. Max vaatas kuidas Walter käed taeva poole sirutas ja tõi esile senikuulmatu maniakaalse naeru. Järsku pöördus Walter näoga Maxi poole pilguga, mis ilmselt oli tal olnud peas iga kord kui oli kellegi tapnud. "Kardad?!" küsis Walter Maxilt. Maxil jäid sõnad kurku kinni. Ta üritas küll vastata, et ei, kuid suutis vaid kogeleda arusaamatuid sõnu, sest ta polnud kartnud nii palju ajast, mil ta oli väike poiss ja sattus üksikul kõrvalteel vastamisi suure rotveileriga.
Walteri nägu muutus morniks. Lausa kurvaks. Kogu rõõm temast oli kadunud. Ta vajus taas tugitoolile. "Vähemalt olem ma oma surma väärt. Need põlatud hinged, keda ma teise ilma saatsin, polnud sinna oodatud. Nad ei väärinud surma, kuid ma pakkusin neile seda siiski, sest nad ei väärinud elu. Mina olen oma surma ära teeninud. Heh, surm on sedasi isegi kaunim kui ma ootasin. Kordki elus tunnen ma, et olen teinud midagi õigesti, isegi kui see on minu viimane tunne üldse siin maailmas. Ma suutsin säilitada oma au, aga ma ebaõnnestusin teiste silmis. Mind ei mäletata, kui auväärt meest. Kuid mis on au?"
Walter oleks justkui jäänud ootama Maxi vastust sellele küsimusele. Max istus teisele tugitöölile, mis asus sellele, kus Walter istus, peaaegu vastakuti. Närvide rahustamiseks süütas ta sigareti.
"Ma loodan, et kuradid seal, kuhu sina lähed, on su vastu helded. Ma loodan, et lilled, mis su haual kasvama hakkavad näitavad seda, kui väärikas mees sa tegelikult olid. Inimesed on kergemeelsed olevused ja kipuvad unustama õilsaid eesmärke koletute tegude varju. Pärast su pikka jutustust sellest, mida sa tegid, olin ma küll ehmunud, kuid nüüd ma mõistan sind enam kui kunagi varem. Ma imetlen su julgust jääda endaks ja tegutseda. Ma loodan, et ühel päeval suudan minagi ära teenida nii ilusa surma, kui sina endale lubada saad."
Max tõmbas sigareti lõpuni ja kustutas selle tuhatoosi. Ta tõusis tugitoolist ja patsutas Walterit õlale. Sel hetkel ta mõistis, et Walter oli surnud. Max ei saanud teada, kas Walter neid viimaseid sõnu temalt kuulis või ei. See jäi teda piinama. Max võttis laualt laudlina ja asetas selle Walteri jahtuvale kehale.

Hurr Durr? Herp Derp!

Ma hullult tahaks oma mõtetega nõus olla! Kuradi raske on miskipärast. Kuulsin täna, et au ja uhkus ei vii kuhugi ja need on takistavad tegurid ja need tuleb endast välja juurida. Tõsi ta on, aga kas ma tahan sellisena kuhugi jõuda? Pigem ei jõuagi ma kuhugi ja kannatan, aga vähemalt ma tunnen, et ma olen häitunud väärikalt ja ausalt vähemalt enda suhtes. Ma tahan pidevalt alla anda. Kord ühele poolele kord teisele. Kuid ei! Alla andmine on see mist tapab inimesi. Nii on öelnud üks mu iidolitest. Ja nii see ka on. Ma olen inimene, aga ma üritan juurutada endast inimlikke kaebusi. Mulle on öeldud, et ära võta tõsiselt neid inimesi, kes üritavad olla üliinimesed.Mina võtaks neid, vastupidi, just vägagi tõsiselt. Nad on minu meelest õigel teel. Ma ei mõtle, et mungad kusagil mägismaal, kes iial ei saa tunda inimlikke võlusid oleksid vähimalgi määral üliinimese poole kaldumas. Ei! Vastupidi. Inimlikke kaebusi tuleb küll juurutada, kuid asemele tuleb võtta uued, mitte jätta keha ja vaim tühjaks. Olgem üliinimesed!

Vahel tunnen, et ainus, mida ma tahan olla on Shinigami. Lust vere ja surma järgi. Maniakaalne balansis olev kaos. Kogu kaos on kenasti kontrolli all. Ja ma tunneks end täiuslikuna nii kehas, vaimus kui hinges. Ma vajan ravi...

Ma tukastasin täna päeval veidi ja mapolnud veel päris magama jäänud kuid juba unelesin unenägusid ja järsku kivi mis mu käes oli plahvatas ja tükid lendasid mulle kaela. Ma ärkasin ehmatusest üles ja tundsin kohutavat torkavat valu kaelas. Mitte midagi füüsilist poleks saanud seda teha. See kõik oli mu mõttejõuga. Ma olin hetkeks täiesti paanikas... Mida kõike ma unedega läbi elanud tegelikult ei ole, aga seda , mida ma tahan, nimelt Lucid und, lihtsalt ei tule.

Blogi tundub olevat selline koht kuhu kurta oma muresid või mis? Jääb mulje blogisid lugedes, et need inimesed on suurema oma ajast õnnetud ja kaelani probleemides. Asi on selles, et tohutult raske on kirjeldada häid emotsioone, häid kogemusi jne. Need isegi tunduvad nii enesest mõistetavad, et me ei pane neid tähelegi. Keskendume mõtlemises siiski probleemidele ja nende lahendamisele. Ja õige kaa, sest ära paranda terveid asju. Tegelikult enamik inimesi, blogivad, või siis kajavad, nagu eestikeeles öeldakse, on õnnelikud ja vahvad, aga nad lihtsalt on saamatud vahest oma õnne väljendamisel. Luules samamoodi. Vähemalt minul. Kohutavalt keeruline on kirjutada üliõnnelikku luuletust. Sellised emotsioonid on justkui kõige vängemad ussisõnad, mida vaid kõige osavamad metsarahvad oskavad päranduse kaudu põlvest põlve, läbi raske õppetöö ja harjutamise.

PS! Annan kukerpallitamise lühikursust. Esimesed kolm tundi tasuta!

Hops!

We will meet again some sunny day!

Homme on päev mille ma miskipärast iga aasta ära kipun unustama. Mul on üldse selliste asjadega raskusi. Numbrid ei jää mulle iialgi meelde. Mul on ülilihtne telefoninumber aga see ei püsi meeles lihtsalt. Kuigi matemaatika on ülilihtne, ei suuda ma peast arvutada ja black jacki mängimine minuga vajab kannatust. Nädalapäevade, kuupäevade ja kellaaegadega arvestamine on minu jaoks keeruline ülesanne. Samas on mul vist üldiselt hea faktimälu. Mulle jäävad hästi meelde täpsed sõnastused mingist olukorrast. Mulle meeldivad üldised huvitavad faktid. Alati pole need küll faktid... Õnneks olen ma võimeline väga palju unustama. Ma olen väga õnnelik selle üle. Ma ei mäleta oma põhikoolist (elu jubedamad 9 aastat) eriti õnneks midagi. Aga samas mäletan suhteliselt palju kooli eelselt ajast. Mulle meeldib selekteerida. Praht välja ja sisukus sisse.

"Ära mine närvi, sest närv ei ole Sharm El Sheikh kuhu minna." - Jarek Kasar

Kõik seisab paigal, meie liigume. Aga mul on hetkel tunne, et kõik liigub aga mina olen paigal. Mulle oleks vaja rattaid või midagi. Kütet ja võimalusi. Eesmärki ja motivatsiooni. Okei motivatsiooni mul on. Aga nagu võimalusi kipub vähe olema. Aga ka see on minu süü, sest võimalusi tuleb ise tekitada. Aga kuidas ma neid tekitan kui mul pole võimalust liikuda. Hmm. Lükake mind veerema ja ehk ma hakkan põrkama ja kukun teile lagipähe. "Andestust!" ütlen ma ja põrkun taas taevasse, et tuua taevast pilveke, millele saaksid oma valusa peakese toetada. Ja pilve taga oli päikene, mis soojaks teeb nüüd kõigi südamed ja elu ongi ju ilus.

Nostalgia on imelik emotsioon. See on kuidagi mõnus, aga samas ängistav. Vahel tundub et ajaga on asjad paremaks läinud. Vagel vastupidi. See viimane varjant on eriti vastik, sest sa tead, et sul on sellest head mälestused ja sa ei suuda leppida sellega, et need enam nii head ei ole. Kõik seisab paigal, meie liigume.

Ma mõtlesin, et ma võtan bändi blogi kaa käsile. See on surnud kuidagi. Säutsuma ma ei hakka, sest seda ma ei oska ja ei tahagi osata. Olgu see elutempo kui kiire tahes. Kui sa ei suuda korralikku teksti lugeda pole sulle tegelikult seda infot üldse vajagi. Aga jah selle blogi aadress millega ma tegelema hakkan on Remaining Bullet  Hetkel pole seal midagi, aga hakkab olema. Peale igat bändiproovi, esinemist vms hakkan ma sinna sissekandeid tegema. Ja vahepeale suskan kaa mõned.

Aga teie kõik poisid ja tudrukud, neiud ja noormehed, naised ja mehed, mutid ja ätid! Tehke üks kukerpall!

Hops!