Päeval sööme iiriseid

Ma tahaks teada, kui paljud teist saavad millalgi oma lastelastele rääkida, et nad on vene tankis alasti joonud veini ja teinud vesipiipu. Mina nüüd saan. Kui mul peaks lapselapsi tulema loomulikult.

Ma loodan, et ma tohin tsiteerida oma sõbra blogi: "Tänapäeval on leiutatud vabadus ning selle toetamiseks väikesed sinised tabletid." Tema kindlasti ei mõelnud sellega seda, mida mina, aga see polegi oluline. Tähtis on minu mõte. Ma eriti tänan teda selle eest, et ta need tabletid siniseks tegi.

Ma olen viimasel ajal kaotanud ära tahtmise teada, et ma olen elusorganism. Ma olen kuidagi pähevõtnud, et ma olen mõtete kogum. Lihtsalt hunnik telepaatiat ja mõtteid. Telepaatia abil kombineerin ja loon uusi mõtteid. Siis salvestan need, ja kasutan taas telepaatiat, et leida mõni teine mõtetekogum, need vastu võtaks. Vahel lähevad mõtted segamini, näiteks kui kehaliselt oled tarbinud alkoholi, siis ületab telepaatia mõtted ja siis ei saa mõtted üksteisest enam aru, ja paiskavad endeid välja telepaatialiinepidi ja siis enam ei vali need mõtted kas keegi tahab neid vastu võta või ei. See on minu suur viga, mida ma peab parandama. Blend in.

Deamn! Kokkusattumused. Waka-Waka!

Glass

Ma otsin võimalust olla mitte inimene. See ei kipu teistele väga meeldivat. Vist.

Ma armastan surusid ja ma armastan nahkhiiri, aga miks üks teist sööb? See on paha. Ma tahan nende elu näha. Kuid tegelikult... Kui nüüd mõelda, siis see on palju huvitavam. Jaa! Võidelge mu armsad. The joy of battles and the horrors of war. See on see, mis minu peas hetkel on.

Täna on täiskuu.

Kas ma olen arg või ma olen lihtsalt liiga lasik, et pingutada. Palun pingutage minu eest, et ma ei peaks enam kartma.

Hops!