'Networking' is not a swear word

Raske uskuda, aga sõnavabadus on taaskord ohus. Kuidas me küll siia jõudsime, kus inimesi saab seaduslikult karistada oma arvamuse välja ütlemise või veidi räpase nalja eest? See võitlus sõnavabaduse eest peaks juba ammu lahendatud olema. Kuid miks see on tagasi? Mul on mõned teooriad... Üheks suuremaks põhjuseks arvan ma olevat seda, et praegune populatsioon ja eriti just noorem generatsioon on vati sees üles kasvanud. Meil pole olnud sõdasid ega revolutsioone, me pole tundnud näljahäda ega katku. See on meis tekitanud illusiooni, et maailm ongi üks ilus ja imeline koht. See illusioon tekitab meis arvamuse, et maailm võlgneb meile hea ja mugava elu. Me eeldame, et maailma alustaladeks on võrdsus ja õiglane kohtlemine, kuid tegelikuses on asjad täpselt vastupidi. Meie ülesandeks on aga maailma naturaalsest kaosest sõltumata punnitada võrdsuse ja õigluse poole. Siin on suur vahe. Maailmas on ka märgata, et need ühiskonnad, mis on kogenud maailma naturaalset kaost ei võitle enam sõnavabaduse vastu. Kuid riigid nagu USA ja Ühendkuningriigid on suutnud end aastakümnetega matta nii sügavale mugavustsooni et nad ei näe oma vatihunniku seest enam välja ja iga natukenegi kõvemat sõna, mida kuuldakse läbi vatitroppide, mis sügavale kõrva topidud, kardetakse kui keeristormi, mis võib ühe puhanguga kogu vati nende ümbert merre puhuda jättes nad kogu maailma ees alasti ja haavatuks. Teiseks suuremaks põhjuseks pean ma seda, et sõnavabaduse lapsepõlves tehti mõned erandid mis on nüüd lumepallina liiga suureks veerenud. Ameerikas ajaloolistel põhjustel anti ühele ühiskonna grupile ainuõigus mõnede sõnade üle. Ainult mustanahalised võisid kasutada nüüdsest sõna, mida eelnevalt kasutati nende alavääristamiseks. Ja kogu ühiskond ütles selle peale „Fair enough“. Kuid see sõna ei kaotanud oma võimu, kui eelnevalt oli see relv mustanahaliste vastu, siis nüüd kasutavad nemad seda relvana kõigi teiste vastu. Minu arvates on ebaõiglane anda ühele ühiskonna grupile sõnaõigused mida teistele ei anta. Ja muidugi tahtsid ka teised ühiskonna grupid endale sellist võimast relva. Homoseksuaalid ja transseksuaalid, vaimse ja füüsilise puudega isikud, hiinlased ja pärismaalased jne jne. Kõigile gruppidele jagati oma relvad. Küll ei tohi üht nimetada sedasi ja teinekord teistpidi ilma, et satuksid koheselt ühiskonna silmis kurjategijaks. Ma mõistan, et kultuuriliselt võivad need sõnad tekitada palju pahandust, kuid need peaksid endiselt olema kaitstud sõnavabaduse all. Sõnavabadus ei tähenda, et sellele, mida keegi suust välja paiskab ei oleks tagajärgi, kõigil on õigus ühiskonnas nendele sõnadele reageerida vastavalt. Kuid valitsusel ei tohiks olla õigust karistada inimesi nende sõnade põhjal. Teha „tavalise kuriteo“ ja „viha kuriteo“ vahel vahet ainult selle alusel, mis kindlaid sõnu keegi kasutas, on minu meelest arusaamatu. Ja nüüd on see sõnadega võidurelvastumine läinud niivõrd kaugele, et inimesi ei hinnatagi enam nende tegude järgi vaid sõnade järgi. Kõik on tagurpidi. Ja kui küsida mõnelt sõnasõdurilt miks ta sõnavabaduse vastu võitleb väidetakse vastuseks, et nad toetavad sõnavabadust, aga... Just nimelt see „aga“ on väga muret tekitav.

„My brother once told me that nothing someone says before the word "but" really counts“ – Benjen Stark.

Hops!

Lead hook ballet

Miks küll Spotify on niivõrd halb ennustamaks, mis muusika mulle meeldib. Iga nädal moodustab ta mulle pika playlisti ja enamasti pole seal ühtki lugu mis vääriks lisamist minu isikliku playlisti. Kuid miks ometi? Ma olen algoritmile andnud ju sadu näidiseid millelt õppida minu muusikamaitset. Ja kaasaegsed masinõppe vahendid on üsna edukad kõige muu ennustamisel. Ma arvan, et probleem on endiselt selles, et inimesed peamiselt klassifitseerivad muusikat žanridesse. Ma isiklikult loobusin žanride kasutamisest aastaid tagasi, sest ma teadsin et need ei tööta minu puhul. Ma ei saanud enam öelda, et mulle meeldib metal muusika, sest maailmas on liiga palju sitta metalit ja ma ei taha end kõige sellega seostada. Lisaks on tuhandeid alažanre, mis teeb kõige selle liigitamise mõttetult keeruliseks ja keegi täpselt enam ei tea, mille järgi nad neid liigitavadki. Ja ka rohkem alaklasse ei tee ennustust paremaks, kuna igas alaklassis on proportsionaalselt sama palju sitta muusikat kui ülemklassis. Kuid mis on siis need kriteeriumid, mis teevad muusika minu jaoks nauditavaks. Ma arvan, et muusika koosneb neljast elemendist: Rütm, tämber, meloodia ja dünaamika. Rütmist on üsna lihtne aru saada valsi takt ja neli neljandikku või liikuv vaba jazz rütmivaheldus. Järsk ja pausidega hakitud hüplemine või voolav sujuv liuglemine. Lisaks paneks ma selle elemendi sisse ka ppm ehk siis kiiruse. Tämber pole ainult lauljale kuuluv omadus. Kõigil instrumentidel on tämber. Ma klassifitseerin ka inimhäält lihtsa instrumendina. Sama lugu mängituna viiulil või klaveril ei ole minu jaoks võrdväärsed. Meloodia on lihtsalt toonide järjestus korrapäraselt seatuna. Helistik on oluline ja muusik peab teadma mis on selles helistikus võimalik ja mis mitte. Suurim viga mida ma muusikas kohtan on see kui muusik üritab mõnd harmoonilist minoori mängida justkui see oleks C-duur. Muusik mängib küll kõiki noote selles helistikus, kuid tal pole taju sellest, kuidas see helistik tahab loomulikult käituda. Dünaamikat kirjeldaksin ma kui kõikide instrumentide panust antud muusikapalasse. Kui vali on iga instrument ja kas see on läbivalt kogu muusikapala või ainult strateegilistes kohtades. Dünaamika pole ehk kõige õigem sõna seda kirjeldama, kuna paljud võtavad seda sõna instinktiivselt kui rütmi ja meloodia vahelduvust, kuid siin kasutan ma seda veidi teises tähenduses. Aga ma ei osanud hetkel paremat sõna välja mõelda. Ma arvan, et muusikamaitseid saaks palju täpsemalt kirjeldada kasutades neid nelja tegurit.

Kuningate ja aadlike aeg on läbi. Kõik kodanikud on seaduse ees võrdsed. Vähemalt seda ütlevad meile aadlikud. Aadli süsteem pole kuhugi kadunud, see lihtsalt peidab end veidi teistes kohtades. Kuigi poliitikas ei päri keegi omale positsioone enam oma suguvõsa järgi, on endiselt siiski suguvõsad just need, kes teevad poliitikat. Bush, Kennedy, Clinton, Romney jne. (CPG Grey tegi selle kohta hea video https://www.youtube.com/watch?v=ig_qpNfXHIU soovitan ka teisi selle seeria videosid) Ja mitte ainult valitsus pole aadlike perekondi täis, peamine perekondade lahing käib firmades. Ja asutused pole ka piiratud valitsemise perioodidega nagu demokraatlikud valitsused. Firmad on peamiselt diktatuurid. Ja isegi kui firma direktoril ei õnnestu firmat oma sugulastele pärandada, siis firma iseenesest käitub poliitilisel ja ärimaastikul kui aadliku perekond. Firmal on oma loss ja kindlus (tehas ja peakontor), oma valdused ja maavarad (infrastruktuur ja materjalid), talupojad ja sõdurid (kliendid ja töötajad). Ja kuigi aadlikupere (firma) pole kuningakoja (valitsuse) liige, peavad mõlemad siiski pidevalt suhtlema ja kokkuleppele saama. See on illusioon, et võim on rahva käes, sest rahval pole võimu firmade üle. Enamik isegi ei tea, et firmad on need kes tegelikult seadusi teevad ja poliitikute valimiskampaaniaid toetavad. Tänapäeva aadlikefirmad on väga spetsiifilised. Kelle käes on nafta või raud või prügivedu. Ja kui aus olla, siis ma arvan, et see aadli süsteem on väga hea süsteem.

Long overdue!
Hops!