Raske uskuda, aga
sõnavabadus on taaskord ohus. Kuidas me küll siia jõudsime, kus inimesi saab
seaduslikult karistada oma arvamuse välja ütlemise või veidi räpase nalja eest?
See võitlus sõnavabaduse eest peaks juba ammu lahendatud olema. Kuid miks see on
tagasi? Mul on mõned teooriad... Üheks suuremaks põhjuseks arvan ma olevat
seda, et praegune populatsioon ja eriti just noorem generatsioon on vati sees
üles kasvanud. Meil pole olnud sõdasid ega revolutsioone, me pole tundnud
näljahäda ega katku. See on meis tekitanud illusiooni, et maailm ongi üks ilus
ja imeline koht. See illusioon tekitab meis arvamuse, et maailm võlgneb meile
hea ja mugava elu. Me eeldame, et maailma alustaladeks on võrdsus ja õiglane
kohtlemine, kuid tegelikuses on asjad täpselt vastupidi. Meie ülesandeks on aga
maailma naturaalsest kaosest sõltumata punnitada võrdsuse ja õigluse poole. Siin
on suur vahe. Maailmas on ka märgata, et need ühiskonnad, mis on kogenud
maailma naturaalset kaost ei võitle enam sõnavabaduse vastu. Kuid riigid nagu
USA ja Ühendkuningriigid on suutnud end aastakümnetega matta nii sügavale
mugavustsooni et nad ei näe oma vatihunniku seest enam välja ja iga natukenegi
kõvemat sõna, mida kuuldakse läbi vatitroppide, mis sügavale kõrva topidud,
kardetakse kui keeristormi, mis võib ühe puhanguga kogu vati nende ümbert merre
puhuda jättes nad kogu maailma ees alasti ja haavatuks. Teiseks suuremaks
põhjuseks pean ma seda, et sõnavabaduse lapsepõlves tehti mõned erandid mis on
nüüd lumepallina liiga suureks veerenud. Ameerikas ajaloolistel põhjustel anti
ühele ühiskonna grupile ainuõigus mõnede sõnade üle. Ainult mustanahalised
võisid kasutada nüüdsest sõna, mida eelnevalt kasutati nende alavääristamiseks.
Ja kogu ühiskond ütles selle peale „Fair enough“. Kuid see sõna ei kaotanud oma
võimu, kui eelnevalt oli see relv mustanahaliste vastu, siis nüüd kasutavad
nemad seda relvana kõigi teiste vastu. Minu arvates on ebaõiglane anda ühele
ühiskonna grupile sõnaõigused mida teistele ei anta. Ja muidugi tahtsid ka
teised ühiskonna grupid endale sellist võimast relva. Homoseksuaalid ja transseksuaalid,
vaimse ja füüsilise puudega isikud, hiinlased ja pärismaalased jne jne. Kõigile
gruppidele jagati oma relvad. Küll ei tohi üht nimetada sedasi ja teinekord
teistpidi ilma, et satuksid koheselt ühiskonna silmis kurjategijaks. Ma
mõistan, et kultuuriliselt võivad need sõnad tekitada palju pahandust, kuid
need peaksid endiselt olema kaitstud sõnavabaduse all. Sõnavabadus ei tähenda,
et sellele, mida keegi suust välja paiskab ei oleks tagajärgi, kõigil on õigus
ühiskonnas nendele sõnadele reageerida vastavalt. Kuid valitsusel ei tohiks
olla õigust karistada inimesi nende sõnade põhjal. Teha „tavalise kuriteo“ ja „viha
kuriteo“ vahel vahet ainult selle alusel, mis kindlaid sõnu keegi kasutas, on
minu meelest arusaamatu. Ja nüüd on see sõnadega võidurelvastumine läinud
niivõrd kaugele, et inimesi ei hinnatagi enam nende tegude järgi vaid sõnade
järgi. Kõik on tagurpidi. Ja kui küsida mõnelt sõnasõdurilt miks ta
sõnavabaduse vastu võitleb väidetakse vastuseks, et nad toetavad sõnavabadust,
aga... Just nimelt see „aga“ on väga muret tekitav.
„My brother once
told me that nothing someone says before the word "but" really counts“
– Benjen Stark.
Hops!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar