esmaspäev, 30. mai 2011

Mjäu!

Kasutan oma nina viimasel ajal jälle. Ma ei tea kas keegi teine teab kuidas minu järve vesi lõhnab kui ta mu nahalt saunas kuumusega aurustub. Kas keegi teab mis tunne on nuusutada värskelt niidetud murupuru oma pahkluudelt. Mina tean mis tunne on minna läppunud õhuga toast oma tuppa kuhu oled enne pannud viiruki suitsema. Tekitab kohe emotsiooni. Värske hommiku lõhn on vist kõige parem üldse. Siis kui udu veel ujutab. selle lõhnaga automaatsel kuulad kaa teistmoodi. Vaatad teist moodi. Lõhn nagu annab märku kõige esimesena, mida teha.

Mida rohkem ma reisin, seda rohkem avastan, kus ma veel pole käinud. Mida rohkem ma tean seda rohkem avastan kui vähe ma tean. Küll inimesed on ikka õnnelikud, kes on lollid. Istuvad ja arvavad, et teavad millegist midagi. Veab neil. Ja päris tõsiselt ma kadestan selles suhtes lolle inimesi.

Muide müün oma Kristiina maha :-( Maru kurb on. Aga mis parata. Tahaksin, et ta satuks headesse kättesse, seega kuulutan enne isiklikes ringkondades. Ehk siis kui keegi veel aru ei saanud siis müüa on 4-keelne basskitarr Cort Action Bass.
  • CONSTRUCTION: Bolt-on
  • BODY: Agathis
  • NECK: Maple Modern "C" Shape
  • BINDING: N/A
  • FRETBOARD: Rosewood, 15 3/4" Radius (400mm)
  • FRETS: 24/Large (2.7mm)
  • SCALE: 34"
  • INLAY: White Dot
  • TUNERS: Die cast
  • BRIDGE: EB5(4)
  • PICKUPS: Powersound PSEB4-4/F & PSEB1-4/R
  • ELECTRONICS: 2 volume, 1 tone
  • HARDWARE: Chrome
  • STRINGS:  (105-045)
  • SPECIAL: Round Edge on Body
Eks ta ole mul päevi kah näinud ja veidi kriime on tekkinud ja üks potenupp on kaotsi läinud ning asendatud mingi plastik jullaga, aga selle võin ise korda ajada ja uue läikiva nupu sinna muretseda. Keskmise nupu juures on ka väike kleepsutuuning, aga see pole mingi suvaline DC vms lollakas junn vaid stiilne asi. Sobib väga punase kerega. Peal hetkel Infinity keeled (musta kattega, veidi küll kulunud aga käravad küll). Helipead on mul veidi custom tuuningut saanud, et nende helipuhtust parandada. Sobib väga kenasti nii Jazzi kui ka Metali mängimiseks. Ta on mul tubli olnud. Kurb on teda ära anda, aga mis parata. Mina pakun 125 € . Kes pakub rohkem saab omale. Kes pilte vms tahab küsib kommentaarides.


Olge jälitatavad oma sileduse pärast.
Hjopsti!

    pühapäev, 22. mai 2011

    All flesh is grass. And all the cunningness thereof as the flower of the field. The grass withereth, the flower fadeth, but the honour abideth forever.

    Vahvaid filme ikka tehakse. Raske neid üles leida ainult. Räägivad küll, et vinge värk, aga vaatad siis isegi ei viitsi õlgu kehitada. Kui jälgida kriitikute arvustusi, siis tuleb meelde jätta, kes mida arvas. Võid leida kriitiku, kelle heaks kiidetud filmidest, näidenditest vms 90% meeldivad sulle kaa. Aga võib ka vastupidi olla. Seega, kui siuke kriitik, kelle arvamusega sinu oma üldse kokku ei lähe, teeb mingi asja täiega maha, siis pead sa seda kindlasti vaatama minema, sest see on hea. Muidugi mina kriitikat ei loe ja pole niipea plaaniski lugema hakata. Hoiab mind liiga ühel rajal kuidagi. Emotsioon nagu kulutatakse enne ära kui etendust nähtud on. Pärast kaa ei viitsi lugeda, sest siis ma juba tean mida ma sellest arvan ja mõtlen ning mul pole vaja ajaleheveeruga vaidlema hakata.


    ***
    Mõnd asja enda ümber
    lähedalt ei näe.
    Öösel, siis kui
    koeradki enam ei ulu
    valvab kuu
    pilvede und.
    Valged põsed paneb murule
    väike pilvetüdruk.
    Ta ei norska,
    aga udus käies kuuled,
    kuidas ta pöörab end.



    Olen ma olemas? Ei mul vist ei ole jälle eksistentsi probleemid. Aga nagu olen ma kellegi jaoks olemas? On must tolku? Kas keegi ootab minult midagi? Midagi muud? Midagi, mida ma ei oska pakkuda? Või mind ei ole olemas? Kurat küsige minult!

    Näpu otsaga, korraks?
    Hops!

    teisipäev, 17. mai 2011

    pühapäev, 15. mai 2011

    Pulgakomm

    Ma kohtan maru tihti inimesi, kes jonnivad, virisevad, kiruvad jne. They've got 99 problems but a bitch in the mirror ain't one.Küll neil on paha poissõber, või siis vanemad on pahad, või siis keegi sõber lõi noa selga. Tunded noh. Palju tundeid. Katkiseid tundeid, parandatud tundeid. Mida iganes. Aga vähemalt need ütlevad, et sa oled elus. Ei ole tore hommikul ärgata, lasta terve päeva tuima näoga ringi, õhtul magama minna lootuses, et ehk näed und kus on midagigi elusat. Kui ma saaks päeva teie katkiste, vigaste, krussis tunnetega. Ühe päeva! Siis ma oleks nõus kõik need tühjad teile vastu andma. Tahaks elada.

    Ma ei mõista paljusid asju riietumistavade kohta. Näiteks, kuhu on kadunud lehvikud? Neiud, miks te ei kasuta lehvikuid? Minu meelest niivõrd geniaalsed, graatsilised, kaunid ja ka praktilised asjakesed. Igal pool leiavad kasutust. Palava ilmaga loomulikult näiteks. Aga ka muidugi siis kui keegi tahab jälle pilti teha siis paljud leidavad oma nägusid nagu nad oleksid mingid narkomaanid politsei saates. Selle asemel et sedasi tobedalt pildile jääda, kartes et muidu jääb veel tobedam ja totram nägu siis võiks ju katta pool nägu lehvikuga. Palju kenam pilt tuleb ja keegi ei arva, et sa oled laksu all ja ei taha oma verd täis valgunud silmi näidata. Muidugi kui häbelikkusest võitu saadakse siis tuleb veel kenam pilt. Sellised väikesed aksessuaarid on kaduma läinud. Mõnedest on kahju. Näiteks lehvikud.

    Aegade algusest saadik on olnud pätte, vargaid, kaabakaid, mõrvareid, röövleid, kurikaelu ja pahalasi. Kõik nad on pidanud elama inimeste seas, kes seda ei olnud. Nad varjasid end. Nad ei olnud avalikult austatud. Nad üritasid kanda tavalisi riideid. Gangsterid leidsid endale lihtsa tööotsa millega varjata nende põhitegevust. Nad kandsid kaabusid ja ülikondi nagu kõik teised. Tänapäeval vaatan ringi ja iga teine nolk, kes vastu tuleb näeb välja nagu ta oleks kuskilt slummist, nagu ta oleks narkar või varas kohe poodi röövima minema. Kapuutsiga tumedad kahtlased kujud käed küünarnukkideni taskus, nokkmüts kapuutsi all. Pead norus ja kahtlase olekuga. Nagu ei üritakski varjata, et ta on pätt. Aga asi on selles, et ta ei olegi ju. Ta läheb tüdruksõbrale külla. Tänaval käivad ringi inimesed tatoodega nagu "Fuck da police" või "Bloods 4 ever". Kaelas on hiiglaslikud ketid kanepilehtede, relvade ja muude sarnaste asjade kujutistega nende otsas rippumas. Aga neil ei ole ju relvi, narkot, seksorje vms. Nad on tavalised inimesed. Iga teine tüüp tänavalt nagu tahaks olla pätt ja kaabakas. See on nüüd "In" see on "Lahe". Mis kuradi ajast on lahe, kui sul maja tühjaks varastatakse, õde orjaks müüakse ja sulle mingit narkot joogi sisse pannakse, et sa sellest sõltuvusse jääks? Inimesed mõelge kaa palun. Ghetto ei ole lahe.

    Ahjaa, välimusest ja olekust veel. Kallid pensionärid ja keskea ületanud inimesed, palun ärge kandke "noortepärasid" rõivaid. Need ei ole noortepärased kui need on teie seljas. Need ei ole stiilsed kui te ei tea mis stiilis need päritki on. Need ei ole lihtsalt väärikad. Kui mina näen vanemat inimest, siis ma loodan, et ta on niipalju noortest targem, et suudab säilitada mingisugusegi väärikuse oma olekus. Wisdom grows in time. Vähemalt nii räägitakse.

    Nii kerge on rääkida asjadest mis häirivad. Hmm. Ma loodan et te andestate minu negatiivsuse selles kajamis ja mõistate, et ülejäänud ajast ma naeratan :-)
    Hjops!

    kolmapäev, 11. mai 2011

    I seriously can't stand it when a sentence doesn't end the way you think it octopus.

    Härrad, preilid telekas, miks te ostate lollakaid ladinaameerika seepe, kui teil on võimalus osta midagi väärtuslikku. Ok, see on veel mõistetav, sest need on odavad. Aga miks osta lollakaid komöödia sarju, miks teha kalli raha eest sittade näitlejatega, sita tsenaariumiga, sita lavastajaga sitte eesti krimisarju või seepe. Mul on teile, härrad, preilid telekas, soovitus. Anime'd! Mitte mingig Yu-Gi-Oh vms laste multikad, vaid tõsised täiskasvanutele mõeldud kunstiteosed. "Hellsing", "Deathnote" jne. Geniaalse sisuga lood viimistletud puhta perfektsuseni. Vigadeta lood. Huvitavad lood. Huvitavad persoonid. Huvitav kunst. Suuremad võimalused. Miks mitte seda kasutada. Publikut Eestis ju on. Siin on tuhandeid fänne. Paljud vanema generatsiooni inimesed isegi ei tea, et animatsioon võib olla hea. Et joonisfilmid pole ainult lastele. Publikut oleks palju. Miks seda raisata. Võiks olla näiteks reede õhtu kanal2's kus näidatakse algul üks sarja osa ja siis üks film. Näiteks. Üldse sellised teemaõhtud on kadunud televisioonist. Et teada mis peale uudeste veel telerist oodata on, peab kava alati nina all olema. Sellepärast ma vist ei vaatagi TV'd.

    Ok vingumismeeter sai täis.



    Mul on tunne juba, et unenäod kipuvad olulisemaks ja lahedamaks osaks saama kui mu ärkvel elu. Hmm. Kas see on halb märk. Või siis lihtsalt märk sellest, et ma peaks midagi huvitavamat tegema kui istuma ja ... hmm. Ma ei teagi mida ma teen päevast päeva. Lihtsalt olen nagu kuidagi. Vähem mäletamist väärt mälestusi kui unenägudes. Unistama peaks ka ärkvel olles. See vist on lahendus? Või siis tõesti tegutsema. Ja palju! Aidake! Ma ei oska.

    Veider.
    Hops!

    teisipäev, 3. mai 2011

    Pics, or it didn't happen! ...Seriously?

    Sulle pole vaja ühtki mürgist õuna, ega mürgiõunapuud, ega lepingut Poola õunaaedadega. Pole vaja peegleid peita. Vaja on leida lihtsalt inimene, kes oleks valmis kõik need õunad ära sööma, kahtlemata, et need võivad olla mürgitatud... või Poolast. Vaja leida inimene, kes parandaks ära need peeglid, mis on maha kukkunud. Leida inimene, kelle õunu sina sööksid, kahtlemata, et need võivad olla mürgitatud. Vaja leida inimene, kes suudaks täita need õõnsused hinges. Leida see kadunud pusletükk. Et elada muinasjutuliselt ei pea olema printsess. Ei pea suudlema konni. Lihtsalt peab uskuma, et liblikad ei ole meie vaenlased.

    Mul on palju hetki, mida ma ei kahetse. Palju hetki mida ma naudin. Hetki sinuga, temaga, endaga... paljudega. Hetki, mida keegi peale minu ei mäleta, sest neid pole kellegil teisel olnud. Unenäod. Unistused. Need on mälestused. Ilusad mälestused. Huvitavad hetked. Miks mitte neid arvestada, kui elatud eluna? Need on täiesti samaväärsed, või isegi võimsamad, kui ärkvel olevad hetked. See, et keegi neid minuga koos meenutada ei saa, ei tähenda, et neid poleks olnud, või need oleksid väärtusetud. Neid on hea meenutada. Ma pean dream journalit. Et kõik mu hetked jääksid alles. Mälu on võimas vahend. Mälu tuletab meile meelde, et me oleme elus. Hetked mida me ei mäleta, neid pole ju olnud. Mida vähem me mäletame, seda vähem me oleme elanud. Elu on niigi üürike ja suure osa me sellest magame. Meile on antud võimalus ka magades elada. Elada hetki, mis kunagi muidu ei oleks võimalikud. Miks see kõik kõrvale visata. Unenäod lähevad meelest kui neid ei salvestata hetkeks, kuhugi mujale. Dream journal! Minu elu raamat. Suhkur.

    Muide, kui kellegil tõesti on huvi kommenteerida minu vanemaid postitusi, siis teha seda julgelt, ma leian kõik kerge vaevaga üles. Nii et mitte karta. Lihtsalt mainin.

    ***
    Kunst? Või armastus?
    Tõlgendamise küsimus.
    Kunstnik, ta astus,
    tal oli püsivust.
    Oli see siis kunst?
    Kuidas võtta?
    Kui juba mõte tõttab
    ehk siis oli,      kunst?
    Kriitika eitab
    kuid, ei saa peita,
    et kõik on subjektiivne.
    Kurb kunstnik piinleb:
    "See oli ju vaid armastus!"
    ... Tõlgendamise küsimus.



    Kuidas sa jaksad? Päris tõsiselt kohe, kuidas?
    Hops!