All flesh is grass. And all the cunningness thereof as the flower of the field. The grass withereth, the flower fadeth, but the honour abideth forever.

Vahvaid filme ikka tehakse. Raske neid üles leida ainult. Räägivad küll, et vinge värk, aga vaatad siis isegi ei viitsi õlgu kehitada. Kui jälgida kriitikute arvustusi, siis tuleb meelde jätta, kes mida arvas. Võid leida kriitiku, kelle heaks kiidetud filmidest, näidenditest vms 90% meeldivad sulle kaa. Aga võib ka vastupidi olla. Seega, kui siuke kriitik, kelle arvamusega sinu oma üldse kokku ei lähe, teeb mingi asja täiega maha, siis pead sa seda kindlasti vaatama minema, sest see on hea. Muidugi mina kriitikat ei loe ja pole niipea plaaniski lugema hakata. Hoiab mind liiga ühel rajal kuidagi. Emotsioon nagu kulutatakse enne ära kui etendust nähtud on. Pärast kaa ei viitsi lugeda, sest siis ma juba tean mida ma sellest arvan ja mõtlen ning mul pole vaja ajaleheveeruga vaidlema hakata.


***
Mõnd asja enda ümber
lähedalt ei näe.
Öösel, siis kui
koeradki enam ei ulu
valvab kuu
pilvede und.
Valged põsed paneb murule
väike pilvetüdruk.
Ta ei norska,
aga udus käies kuuled,
kuidas ta pöörab end.



Olen ma olemas? Ei mul vist ei ole jälle eksistentsi probleemid. Aga nagu olen ma kellegi jaoks olemas? On must tolku? Kas keegi ootab minult midagi? Midagi muud? Midagi, mida ma ei oska pakkuda? Või mind ei ole olemas? Kurat küsige minult!

Näpu otsaga, korraks?
Hops!