kolmapäev, 11. mai 2011

I seriously can't stand it when a sentence doesn't end the way you think it octopus.

Härrad, preilid telekas, miks te ostate lollakaid ladinaameerika seepe, kui teil on võimalus osta midagi väärtuslikku. Ok, see on veel mõistetav, sest need on odavad. Aga miks osta lollakaid komöödia sarju, miks teha kalli raha eest sittade näitlejatega, sita tsenaariumiga, sita lavastajaga sitte eesti krimisarju või seepe. Mul on teile, härrad, preilid telekas, soovitus. Anime'd! Mitte mingig Yu-Gi-Oh vms laste multikad, vaid tõsised täiskasvanutele mõeldud kunstiteosed. "Hellsing", "Deathnote" jne. Geniaalse sisuga lood viimistletud puhta perfektsuseni. Vigadeta lood. Huvitavad lood. Huvitavad persoonid. Huvitav kunst. Suuremad võimalused. Miks mitte seda kasutada. Publikut Eestis ju on. Siin on tuhandeid fänne. Paljud vanema generatsiooni inimesed isegi ei tea, et animatsioon võib olla hea. Et joonisfilmid pole ainult lastele. Publikut oleks palju. Miks seda raisata. Võiks olla näiteks reede õhtu kanal2's kus näidatakse algul üks sarja osa ja siis üks film. Näiteks. Üldse sellised teemaõhtud on kadunud televisioonist. Et teada mis peale uudeste veel telerist oodata on, peab kava alati nina all olema. Sellepärast ma vist ei vaatagi TV'd.

Ok vingumismeeter sai täis.



Mul on tunne juba, et unenäod kipuvad olulisemaks ja lahedamaks osaks saama kui mu ärkvel elu. Hmm. Kas see on halb märk. Või siis lihtsalt märk sellest, et ma peaks midagi huvitavamat tegema kui istuma ja ... hmm. Ma ei teagi mida ma teen päevast päeva. Lihtsalt olen nagu kuidagi. Vähem mäletamist väärt mälestusi kui unenägudes. Unistama peaks ka ärkvel olles. See vist on lahendus? Või siis tõesti tegutsema. Ja palju! Aidake! Ma ei oska.

Veider.
Hops!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar