Join me in my carousel

Bussijaamad on vallutanud nii öelda tulevased Noored Miljonärid. Gängide viisi lehepoisse/neiusid. Mitte et ma ei tahaks lehte osta, aga neilt ma küll ei osta ja eriti sellises asukohas. Nad on pealetükkivad ja tüütud. Olen märganud kolme sorti taktikat:

1. Käia pinda! Istuda su kõrvale ja küsida, miks ikka sa ei osta jne.
2. Lihtsalt kõndida tuima näoga ringi ja karjuda:"Õhtulehte! Postimeest!" kuni keegi märkab.
3. Loota oma armsale olemusele. Teha kurb nägu vms.

Kuid ma pole märganud, et keegi kunagi oleks hüüdnud mõnd lehepealkirja. Et keegi oleks äratanud huvi selles, mida ta müüb. Kas meil tõesti siis ei olegi lehtedest midagi lugeda? Miks neid siis üldse müüa? Või siis ei vääri pealkirjad hüüdmist, või need ei tõstata huvi? Lehetegijad süüdi? Või siis saab niiviisi ainult sõja ajal lehte müüa, mil tõesti uued uudised huvitavad rahvast. Aga kõige rohkem häirib mind Noorte Miljonäride asupaik. Miks bussijaam? Võib-olla tõesti seal on kõige suurem saak. Sest bussis pole ju teha midagi ja palju rahvast käib läbi. Aga ilmselgelt on bussijaam neist ülerahvastatud. Üks - kaks tegelinskit hõlmaksid kenasti selle piirkonna. Ja mitte sama lehetegija poolt vaid kokku. Niiguinii peale Postimehe ja Õhtulehe seal muud eriti ei müüdagi. Aga miks ma ei näe lehepoissi väljakul? Raekojaplatsil? Välikohvikute juures? Sealne rahvas tundub olevat palju ostualtim. Haritum kaa muidugi. Minu ettekujutluses kuulubki lehepoiss sellisele väljakule. Seal ta ei pea jooksma iga inimese nina alla ja pärima talt, kas ta tahaks lehte osta, vaid tema juurde tullakse ise. Jah ja hüüdke kui teie lehest ka midagi lugeda on. Ainult koomiksite pärast ei osta ma teill midagi.


Ma kohtusin isiklikult Jeesuse vennaga. Kus? Pirogovi platsil loomulikult. Aga see oli isegi huvitav. Mul on teooria sellest kuidas Jeesus Kristus ja Ingel Lucifer on sama isik. Rääkisin tale seda. Kes seda ei tea siis lühikokkuvõttena on see selline:"Jeesus saadeti taevast alla - Lucifer saadeti taevast alla. Lucifer tähendab sõnasõnalt "Valguse Tooja" ("The bringer of light"). Jeesus lunastas meie patud kannatusega. Kõigi patud! Neid patte on ikka sitaks. Ja kõige lihtsam paik kus neid patte saaks lunastada on Põrgu. Järeldus - Jeesus saadeti pärast ülestõusmist põrgusse meie patte lunastama. Sest põrgus on kõige lihtsam kannatada ja kristlikus kultuuris saab patte ainult kannatusega lunastada (puhastustuli, põrgu, mungad, enesepiinamine jne hiljem küll leebemaks läinud nagu 100 meieisa palver vms, et enam ei pekstud.) Nii seega nii Lucifer kui ka Jeesus on põrgus. On ette kuulutatud, et Jeesus tõuseb millalgi ja siis on nö "the judgement day" vms ja Jeesus valib välja õndsad ja viib nad taevasse. Aga ülejäänud jäävad maale ja kannatavad. On kuulutatud, et Lucifer tõuseb põrgust ja hävitab maa ja need inimesed, kes ei ole head ja keda pole viidud taevariiki. Nii nüüd on kaks võimalust kuidas selline asi saaks üheaegselt toimida. Esimene varjant: Jeesus ja Lucifer on Põrgus maru headeks semudeks saanud ja üritavad koostööd teha. Teine varjant: Jeesus ja lucifer on üks ja see sama isik, kes saadeti taevast, lunastama patte, läks põrgusse ja siis lunastas neid seal ja nüüd siis tõuseb ja viib asja lõpuni. Mõlemad nii Jeesus kui Lucifer olid Jumala poolt väga armastatud, kuid kummalegi ei antud täit väge inimese üle, keda jumal pidas siiski kõige paremaks (paremaks kui inglid) Ja on teada, et Lucifer ei pidanud inimesi Jumala armu vääriliseks. Aga ka Jeesus ei pidanud neid kõige ülimaks. Seega kokkuvõte. Lucifer kukub taevast ja on sunnitud elama maal inimeste keskel keda ta ei pidanud nii heaks kui jumal arvas. (ehk tema arvamus muutus nende 33 aastaga ja ta viimastel eluaastatel üritas inimesi paremaks muuta) Jumal käskis tal nende nimel surra ja põrgusse patte lunastama minna. Seal ta nüüd passib ja siis tõuseb. Kas siis vihasena või mõistvana seda veel mitte. Aga üsna suure tõenäosusega on nad sama isik. Ok see oli lühikokkuvõte sellest teooriast. Aga Pirgol rääkisin ma seda sama lugu ühele sealsele põlisasukale, kes väitis, et on Jeesuse vend ja otse jumalast, ning Jeesus on Eestis. Ja miks üldse Eestit Maarjamaaks kutsutakse. Ja alanud on kolmas aastatuhat (viide kolmas päev - Jeesus tõuseb hauast) Igatahes Tema Kõrgus Jeesuse Vend. Rääkis mulle nii mõndagi huvitavat, kuigi ma ei uskunud sõnagi tema suust ja ei usu enda juttugi, sest siiski ma olen religioonilt ateist. (Jah, kes veel ei teadnud siis ateism on kaa religioon - usk, et jumalaid ja üleloomulike jõude pole)


See vist on (inim)loomuses, et peab leidma omale kellegi hingesugulase või kaasa, kellega puudutada, rääkida, naerda, lihtsalt olla, energiaid vahetada. See on kujunenud välja mänguks. Vihjed, tagaajamised, võitlemised, mõistatused jne. Laburint, kas leiad seekord õige või ei. Nagu isased konnad tiigis. Kargavad igale ettejuhtuvale selga. Kui maha tõugatakse siis ilmselt oli isane. Kui veidigi huvi oli (isegi kui maha tõugatakse) siis vaja järgi proovida kas saab klammerduda, kas ei tõuku eemale. unustavad ära ja kargavad uuesti samale isasele selga. Mõni aga krooksub üksi roostikus ja ootab, et emane temani ise tuleks. Ei ma ei mõnita armastust ja paarikesi. Ma tahan seda isegi. Väga tahan, olen lausa kurb selle pärast. Aga see tundus lihtsalt hea võrdlusmoment olevat sellele. Me võime küll mõelda, et see pole oluline ja et me suudame sellest mängust, mõistatustest, vihjetest, tagaajamistest, võitlustest eemale hoida. Kuid mitte kauaks. Keegi ei suuda seda kauaks. Näitlemine on muidugi põhiline osa sellest mängust. Aga ma ei oska näidelda! Ma tahan hoopis lavastajaks saada!


Kui oled juba keegi teine, siis näeb endaks olemine võlts välja.
Hops!

Cold silence has a tendency to atrophy any sense of compassion

Vaatatuimad filmid on enamasti tühjad. See tähendab, et seal nagu on kõike. Romatika, äktsion, põnevus, müsteerium jne. Aga ei nii ei saa. Keskenduge ühele ja siis tuleb hea film. Aga siis on see probleem, et vaatajaid on maru vähe. Näiteks film nagu "God on trial" mida hiljuti vaatasin. on just selline film mida peale minu ja mõne üksiku teise mu sõprusringkonnast vist ei viitsiks lõpuni vaadata. Esiteks neil pole eriti teadmisi selles valdkonnas ja ilmselt pole ka huvi. Sest seal on kokku vist üle üldse (kaasaarvatud paar sekindit kestva võtteajaga) vaid 7 võtteplatsi. 99% filmi sündmustikust toimub väga väikeses kitsas ruumis, mis on pungil inimesi täis. Seal on võimatu läbi viia autodega tagaajamisi, helikopteriplahvatusi, privaatseid tundelisi tseene. Seal saab rääkida. Ja seda see film seisaldabki: teksti. Aga see on ülihea film! Mis siis, et seda ei vaadata sama palju kui Twilighti või mõnd muud totralt kalli raha eest vändatud sisutühja filmi, mis sisaldab kõike mida hing võib tahta. Iseasi, kas sa ikka kõike seda ülejäänut tahad, mida sa just otsima ei tulnud.

Palavus sööb mõtlemisvõime ära. Aga kujutlusvõime kasvab meeletult! Getting high on sun! Aga tahaks mõelda kaa vahelduseks.

Mis parata.
Hjopsti!

Sidruni pidu

Kellel on pikkade torudega võib tulla väärtuslikke (olen kuulnud et on väärtuslikud) looduspilte tulistama. Koprad on vallutanud jälle meie järve. Ei saa rahulikult öösel paadiga järvele minna. Nad hakkavad iga ohu märgi korral pladistama. Ja nad on üsna pimedad, et võid neid 10 sekindit vaadata kuidas nad otse sinu poole ujuvad ja alles paari kolme meetri kaugusel märkavad midagi kahtlast ja pritsivad su märjaks. Ja maru hajameelsed on nad kah. Unustavad ära, et miski elukas keset järve oli ja poole minuti pärast jälle julgelt uue oksaga platsis. Ei saa rahulikult luuletada. Aga midagi sai siiski vorbitud:


***
Läksin paadiga järvele
kala püüdma, ettekäändeks
kell näitas praegu
ja rukkirääk tiksus sekundeid
paat seisis ja järv seisis
mina istusin
varsti on jaaniöö
siis vist jälle sajab
praegu kuud ei ole
ja kalad löövad lutsu
ja novot,
jätsingi õnge maha


***
Istud märjal murul
kann külmetab
Sääsesõber OFF
heljub uduna su ümber
Telefonist valgust näitad
et näeks lugeda tähti taevas
ja lennuk lendab
aga millal mõni langeb
ei jaksa oodata
nüüd voodis põhku pole
kuhu pugeda saaks
Post-urban looduslaps



Öösel ujumine on ikka asendamatu. Ma imestan, kuidas ma terve talve üle elasin. Ja kuidas üldse inimesed elavad korterites ilma isegi maavanaemata. Käivad täis kustud anne kanalis ujumas. Neil pole muru kuhu varbaid sisse lükata. Mõni neist pole kunagi paljajalu murul käinud. Nad söövad Hesburgeri burksi ja ei kujuta ettegi, et keegi on kusagil kasvanatnud selle nisu, selle sea, selle salati, mida nad sisse kugistavad. Nad ei tea, mida tähendab see, et sa pead pool tundi sõitma, et poodi saada. Ja kui nad satuvad maale, siis nad imestavad, et siin on vaikus. Aga siin ju ei ole vaikus! Siin on ilge lärm. Konnad, linnud, sääsed, kalad, koprad, mesilased jne. Aga nad ei näe neid, ei kuule. Mul oli tuttav, kes tuli ekstaasis mulle rääkima, kuidas ta bussiga sõites kitse metsaservas nägi. Ja tema imestas kui mina vaatasin imestusega, et politseiauto meie külateel sõitis. Eks nad imestavad kuidas ma saan päevast päeva istuda ja mitte midagi teha, mitte kusagil käia. Pole pidu-pidu-pidu. Aga mul on rahu-rahu-rahu.

Kirjutage, joonistage mulle.
Hjops!