Sidruni pidu

Kellel on pikkade torudega võib tulla väärtuslikke (olen kuulnud et on väärtuslikud) looduspilte tulistama. Koprad on vallutanud jälle meie järve. Ei saa rahulikult öösel paadiga järvele minna. Nad hakkavad iga ohu märgi korral pladistama. Ja nad on üsna pimedad, et võid neid 10 sekindit vaadata kuidas nad otse sinu poole ujuvad ja alles paari kolme meetri kaugusel märkavad midagi kahtlast ja pritsivad su märjaks. Ja maru hajameelsed on nad kah. Unustavad ära, et miski elukas keset järve oli ja poole minuti pärast jälle julgelt uue oksaga platsis. Ei saa rahulikult luuletada. Aga midagi sai siiski vorbitud:


***
Läksin paadiga järvele
kala püüdma, ettekäändeks
kell näitas praegu
ja rukkirääk tiksus sekundeid
paat seisis ja järv seisis
mina istusin
varsti on jaaniöö
siis vist jälle sajab
praegu kuud ei ole
ja kalad löövad lutsu
ja novot,
jätsingi õnge maha


***
Istud märjal murul
kann külmetab
Sääsesõber OFF
heljub uduna su ümber
Telefonist valgust näitad
et näeks lugeda tähti taevas
ja lennuk lendab
aga millal mõni langeb
ei jaksa oodata
nüüd voodis põhku pole
kuhu pugeda saaks
Post-urban looduslaps



Öösel ujumine on ikka asendamatu. Ma imestan, kuidas ma terve talve üle elasin. Ja kuidas üldse inimesed elavad korterites ilma isegi maavanaemata. Käivad täis kustud anne kanalis ujumas. Neil pole muru kuhu varbaid sisse lükata. Mõni neist pole kunagi paljajalu murul käinud. Nad söövad Hesburgeri burksi ja ei kujuta ettegi, et keegi on kusagil kasvanatnud selle nisu, selle sea, selle salati, mida nad sisse kugistavad. Nad ei tea, mida tähendab see, et sa pead pool tundi sõitma, et poodi saada. Ja kui nad satuvad maale, siis nad imestavad, et siin on vaikus. Aga siin ju ei ole vaikus! Siin on ilge lärm. Konnad, linnud, sääsed, kalad, koprad, mesilased jne. Aga nad ei näe neid, ei kuule. Mul oli tuttav, kes tuli ekstaasis mulle rääkima, kuidas ta bussiga sõites kitse metsaservas nägi. Ja tema imestas kui mina vaatasin imestusega, et politseiauto meie külateel sõitis. Eks nad imestavad kuidas ma saan päevast päeva istuda ja mitte midagi teha, mitte kusagil käia. Pole pidu-pidu-pidu. Aga mul on rahu-rahu-rahu.

Kirjutage, joonistage mulle.
Hjops!