kolmapäev, 27. oktoober 2010

teisipäev, 26. oktoober 2010

Sügisel on kalad eriti ilusad

Ma olen paigast ära. Ma solvusin. Mitte et ma poleks enne solvunud, aga ma solvusin lausa kaks korda. Ja mitte et ma poleks enne ka seda teinud, aga ma pole mitte kunagi selliste asjade peale solvunud. Ei iial. Ma solvun, kui keegi ütleb mulle midagi, mida ma ei ole. Aga mulle näidati ette mu vead ja ma solvusin? Mida kuradit mul viga on? Teiseks ma solvusin, kui mind ei kutsutud tegema asju mkida ma ei taha teha. Miks? No fucking clue!

Teoreetiliselt ei saa ma huumorist aru, aga vahest on ikka maru naljakas küll :-D

Filmides me näeme et on siuksed jobud ja kiusupunnid inimesed. Ilmselgelt pahatahtlikud. Päriselus näeme me neid kaa. Kuid mitte keegi ei näe teda tavaliselt peeglist, eks? Muidugi me kõik näeme enda väikesi deemonied, aga sisimas oleme me ju kõik enamjaolt head inimesed. Pullikaka! See, mu kallid sõbrad, on isekus. Seda on meis kõigis ja see hoiab meid elus. Kui meil seda poleks, näeksime me kõiki oma vigu ja mõistaksime end hukka nagu kõiki teisi. Ainult ära ülehinda ennast.

See blogi on üks vähestest alles jäänud sõpradest, kellega ma saan rääkida asjadest, mille üle ma olen kaua aega mõelnud. Ma ei mõtle kõike seda siin enamasti käigupealt välja. Blogi on mu sõber, kes ei tea veel mitte midagi. MA ei mõtle kunagi, et kes seda võiks küll lugeda. Mulle tuleb alatihti üllatusi, et keegi mainib midagi, mida ta luges seda minu blogist. Imelik on aga see, et vaid vähesed annavad endast ka siin märku. Kõik justkui vaikselt noogutavad. Kurat vaielge vastu! See blogisõber siin on maru hea kuulaja, aga veidi vaikse võitu. Või siis vaielge vastu minuga isiklikult. Ehk saan endale mõne sõbra juurde.

Kas masohism on paha?

Kallid neile kes neid vajavad :-)
Hops!

pühapäev, 24. oktoober 2010

Zulu spears

"I could never be a racist because I posess so many faces."

"So motherfuckers remember what the thought is."

 Ma ei tee mitte kottigi! Lihtsalt lebotan kodus. Magan söön ja vedelen. And I ain't even mad! Vahest äkki kulub ära. Puhkus või nii. Mõtlemisest ja tegutsemisest. Lihtsalt lasta lõdvaks veidi ja don't give a single fuck some day!

Naljakas veidi, kuidas iga generatsioon kuidagi arvab, et ta teab rohkem ja mõistab paremini kui teine. Eriti vanemaks saades. Eriti just minu generatsioon, või kuidas nüüd öeldagi. Preindigo teismelised? Mitte päris indigo, aga nagu püüdleks selle poole vms. Mina kaasaarvatud. Ma võitlen sellega nagu haigusega! Äkki ma ei peaks? Am I too smuggy about it? Põrgusse see! Mulle meeldib see lahing. Veidi nagu see natsi komandör Hellsingist. No spoilers! Neile, kes ootavad animed ja pole mangat lugenud. Teised ei peagi aru saama. Ilmselt te ei viitsigi vaeva näha sellega. Can't blame ya!

Ma vajan kalli!
Hops!

laupäev, 23. oktoober 2010

Mõtleme üle!

Leia oma stiil. Luulestiil, tanstustiil, kunstistiil, laulustiil või elustiil. Peaasi et oleksid stiilne. Enesekindlus on stiilne. Oeh kuidas ma tahaks olla stiilne. On ehk kusagil mõni stilist, kes suudaks teha inimesi stiilseks? Ma pole veel sellisest kuulnud. Enamik stiliste on ebastiilsed, aga nad aitavad paljusid stiilseid inimesi. Metal stiil on ülilahe, aga see ei käi väga minu isiksuse stiiliga kokku. Ma tahan olla stiilne ja siseneda ruumi enesekindlalt ja uhkusega. Olgem stiilsed!

Vahel mõtted ei saa aru kust nad tulevad. Nad lihtsalt on ja sa lausud neid. Hiljem mõeldes, et mida kuradit! Ja need ei lähe ära. Need on entusiastlikumad ja emotsionaalsemad kui mistahes sinu enda "päris mõtted". Näiteks minul ütleb üks kärisev mõnus inglise keelne hääl sees "What a delicious banana!"See hääl karjub ja see polegi justkui mina. Mõtted ei saa aru kes nad on. Mõtted on huvitavad.

Ma tunnen end viimasel ajal oraaklina. Kõik justkui läheb nagu ended näitavad. Halbu asju juhtus, kõik on siiski korras ja see oligi veider. Mu sees istuks justkui väike deemon. Äkki ma vaatan liiga palju Supernaturali?

Ma ootan suhtlust sellisel tasandil mida paljude jaosk pole olemas, või mida nad peavad ebanormaalseks. Räägime ju asjadest mis pole olulised. Asjad mis on olulised ja mis panevad aju valutama ei kipu väga suhtlusesse tulema. Me teeme kõik et aju ei valutaks.

46+2 peab tulema varsti, sest me ei püsi enam kaua siin kiviaegse geenikombinatsiooniga. Ükski utoopia ei täitu. Loodus ei jõua järgi. Mul pole isiklikult selle vastu midagi, aga paljudel on. Aga nad ei näe probleemi, vaid näevad probleemi tulemusi. Ma arvan vähemalt. Ma ilmselt eksin, nagu alati. Ma eksin alati sellistes suurtes otsustes. Olen veidi kurb, isegi minu vihkajad vist tunnevad mulle kaasa (haha irooniline kas pole) , aga elu on siiski ilus.

Olgem ausad!
Hops!

reede, 22. oktoober 2010

A Normal Man Running

Ebausk on huvitav. Kahju, et ma usuteaduskonda ei lähe. Muidu läheks, aga liiga palju kummalisi keeli mida õppida. Ma rohkem matemaatiline inimene. Või noh mata on nõme, aga see eest liigagi lihtne. Mis paneb inimesed ebauskuma? Enamik ebausu värke on ju halvad ended. Pooled neist tähendavad surma. Halbu asju leiab ikka pärast kokku koguda, sest neid juhtub niiguinii koguaeg ja siis ongi ebausklikel hea öelda, et näe, juhtuski ju paha. Head miskipärast märgatakse vähem ja see justkui ei torgi sind. Inimene on programmeeritud keskenduma probleemidele ja nende lahendamisele. Kui kõik on korras siis ei tasu selle kallal surkida äkki pärast pole enam korras. Ära paranda terveid asju või kuidas öeldaksegi. Aga kui palju te ka halbu endeid ja asju siit maailmast ei leia, ütlen mina ikka, et maailm on lihtsalt liiga ilus, et sellest aru saada.

It's a Jersey thing I guess. Sest ma ei saa aru.

Glass.

Astusin täna ühikast välja ja hetkega olid mu riidest papud lörtsi täis. Paljude meelest on lumi ja talv ja siuke asi ilus. Minu meelest on see külm, märg, igav ja kole. Eriti vastik on kui näiteks talvel ei saa väljas silmigi lahti teha, sest võid pimedaks jääda. Lumelaud on lahe! Aga ma ei oska sõita. Lumesõda on paha, aga see on koodile hea. Muud head nagu lumes ei olegi. See raskendab liiklust, katab kõik ilusa, tekitab ülikiiret hüpotermiat, lõhub kitsede jalad ära, seda ei saa isegi viski sisse panna, sest seal sees elavad igast elukad, see lajatab sulle näkku koguaeg, kui sajab siis ei näe midagi, see sulab kordades kauem kui ta maha tuleb, mulle ei meeldi väga paksult ringi käia. Tegelikult on üks hea asi veel. Öösiti valgustab ta kuupaistel päris hästi, aga kasu pole sellest ikka tolkugi, sest liiga külm on väljas et nautida. Nüüd ootan vastuväiteid!

Nüüd saan luuletada veidi. Aga osasid luuletusi ma ikka siia ei pane, sest need pole kõigile mõeldud. Mitte, et te ei saaks aru või pigem, et te saaks aru... vaid et lihtsalt need on luuletused mis on kingitud kindlatele inimestele. Osad ma kingin kõigile, aga mõni saab oma kingi kas varem kätte või täitsa omale. BTW Alko lubas mulle Valgamaalasesse kunagi täitsa oma luulenurka! Juhhei!

Ma tean et see helkiv päev saab millalgi väga veider ja pikantne olema. Otitakse vihjeid või seletusi ja kumbki ei saa neid ilmselt. Aga seda on siiski põnev jälgida ma arvan. pilgud uurivad, ootavad, väldivad, küsivad. Mõlemal poolel. Vastuseid ei tule pilkudest. Need tulevad millalgi hiljem, kui üldse. Pisike armas kaos :-)

Uskuge mind, Megan Fox ei ole ilus naine! Päriselt! Ma võin teile kirjeldada milline on minu meelest ilus naine kui te tahate!

Uakti teeb Glassiga head tööd.

Olgem stiilsed!
Hops!

kolmapäev, 20. oktoober 2010

without ME you are just AWESO!

Ainult surnud kalad lähevad vooluga kaasa.



The root of all evil will die if not watered.

Ka -mata vorm ei võrdu omadussõnaga. Mind häirivad sellised asjad. Kuigi ma ise rikun neid koguaeg.

Apologizing does not always mean that you are wrong and the other person is right. It just means that you value your relationship more than your ego. - Sanchita Rox.


Mul oli kohe siuke halb tunne. Üks halvemaid nädalaid mu elus. Aga nädal pole veel läbi. Eks ma suudan ka homses astronoomia töös failida.


Aga maailm on ikkagi imeilus. Ja sina oled kaa :-)


Hops!

esmaspäev, 18. oktoober 2010

Happy folk

Ma tean nüüd mis on mõte! Mõte on see kui mu vasak käsi liigutab selle rütmis. Mõte on siis kui surisb üle selja. Mõte on siis kui näen värve kinnisilmi. Mõte on siis kui kuulen sõnu oma peas. Mõte on see kui sõrm vajutab keeli ja heli tuleb kõrvadest sisse. Mõte on see kui tunnetdad kolmekordset deja vu'd. Ma sain sellest aru kui õpetasin lendamist. Kõik ei ole mõte! ei. Väga vähe on mõte, aga mina tean mis see on. Võibolla millalgi teate ka teie.

Naljakas, kuidas kolmekordne deja vu ei lõppe ära. Ma tean täpselt kõiki neid halbu asju mis juhtuvad homme ja juhtusid täna. Kolmekordne tähendab seda, et ma mäletan et ma mäletan. See on eriti vastik kui sa ei salli mälu ega unenägusid. Ma tean kõike seda halba, aga mitte ühte asja. Ainult mitte ühte. Ilmselt on ka see halb asi. Kõik muud märgid viitavad sellele. Andestust pole vist sobiv paluda. Nagu pole millegi nimel vabandada. Ilmselt mind ei saa aidata. Või tegelikult saaks, aga ilmselt seda lihtsalt ei juhtu.

Puhkus jälle ei saanud. Juba tavaline. Do I need my buzz again? Aga ma ju lubasin. Aga nüüd justkui järku pole sel enam tähtsust või midagi sellist magedat. I do not break my word! Not to you!

I fly cause I'm dead, I guess. I'm a ghost. You see me but i don't see you. 3 libras.

I watched the pieces fall. But they did fit! Päikesepaistelisi päevi ilmselt ei tule niipea. Kahju. Talv tuleb. Väga külm talv.

Aga teie olge kõik ikka nii nagu te olete, sest te meeldite mulle nii nagu te olete. Sinised, rohelised violetsed ja kollased. Eriti kollased.

Hops!

teisipäev, 12. oktoober 2010

Ja nad lendasid...

Meedia. Kuulsused, keda keegi ju ei tea huvitavad meid. Miks? Sest nad ei meeldi meile. Näiteks see Justin või kes iganes. Miks? Miks mind peaks huvitama tema hingeelu või, et tal läheb sitasti või, miks ma peaks tema üle nalja viskama, kui ta mulle ei meeldi? Ma ei puutu temaga iial kokku, sest mul pole vaja ja ma polegi häiritud. Ja polegi vastik. Justkui tallinna tänavail oleme pederastid. Ja naerame. Ma saan aru, et ma loen uudiseid Kirk Hammeti kohta vms, mitte mingite väikeste tüdrukute armastuse kohta. Need väikesed tüdrukud on selles vallas palju intelligentsemad, sest nemad ei tea ilmselt Hammetist midagi. Neil pole vajagi. Ja nad on siis vastikud? Jah kool vahetundidel täis nende kära, kuid vähemalt ei süsti nad end kasti. (ilmselt süstivad, aga see pole oluline, see on jälle üks mu magedatest metafooridest) Miks on sinu jaoks tähtsusetute massid vahest isegi olulisemad, kui see mis sulle tõesti loeb. Sest inimene tahab olla näiliselt hea, kuid vajab oma pahategusid, et säilitada veidi korda. Kõik taandub kaosele. F U Sigmund!

Vahel öeldakse teadmatusest targemaid asju, kui teadlikult iial oskaks öelda. Mulle öeldi: "Tuult tiibadesse!"

Tead kuidas kergendab ausus. Kuidas värskendab tunnistus. Isegi kui sa ilmselt tead, et sulle ei meeldi reaktsioon sellele, või tegelikult sulle endale, selle mõjul, või noh... igatahes, väljendada ma end ei oska. Ega siiski osanud. Aga hea oli. Esimest korda isegi mu käed ei värisenud, sest see tundus ainuõige. Unistused ju siiski jäävad, aga täituda neil enamasti ei õnnestu. Haha ja ma mõtlen ju jälle. Ma töötan, sest ma enam ei pea taluma kõigi nende pisikeste kaunite lämmatamist seal. Siin oli midagi mille nimel teha. Ja siiski veel on. Ma olen jälle vaba. Mind ei häiri enam paranoiad. Kerge on olla. Ma justkui isegi lendaks koos nendega. Ilmselt tühjusesse, aga see on ilus, hea... see ongi tõde. Haha mu pea ei valuta enam. Ma justkui ei karda enam. Mul pole paranoiasid. Ma olen jumal, kellel pole võimu, sest ma olen hea jumal. Kurjusel on võim ja headusel pole midagi, sest seda pole vajagi. Lennake auga ja hukkuge. Ma elan igavesti. I'm eternal. All this pain is an illusion!

Ma vist saan see öö magada ilma unenägudeta!

Ma olen värvipime. Ma vaikselt unustan sinise värvi. Ei tea kas see on sellest, et see läheb millegiga segamini, või see tõesti kaob, või lihtsalt olen isegi sinine ja pole nagu võrreldagi millegiga. PS! tahaks oma punast bumerangi rohu seest üles leida...


Imelik, aga jamfest siiski jäi...

Hops!

laupäev, 9. oktoober 2010

Jalutuskepp

Kuuldemängud on head. Eriti need mis on eriti sürrid. Kuidagi vabastav, et elu ongi siuke ju. Aga ongi ju. Tuleks nagu tööd teha, selle nimel, või midagi.

Ma pole uhke enda üle. Julgen isegi vist öelda, et põen alaväärsuse all vms. Ja see ei aita mind kui ma selle pärast veel rohkem põlastatud saan. Mulle on vaja tuge. Mingit karku on vaja, millele toetuda. Ma loodan, et ma leidsin selle. Eks me näe.

Ma olen alati korrutanud, et mõtlemine on kurjast!

Mul on luulud. Ilus sõna iseenesest ju. Luul. Nagu luule peaaegu. Jääkski need luulud mulle alles, aga ma hakkan loogiliselt mõtlema hiljem ju. Siis saan nagu aru, et see kõik oli luul. Paha paha. Paranoia!

Ma ootan üht päikesepaistelist päeva. Seda päeva on mulle vaja, et ajada ära mõned pilved. Mulle ei meeldi need pilved ja need ei tohiks täita tervet taevalaotust. Päike võidab! Peab võitma!

Kas mul on tõesti üksinda see au ja usaldus, või on see jälle väike luul?

Lootus!
Hops!

kolmapäev, 6. oktoober 2010

Ma hirmutan inimesi, eks

Nimisõna ilmaütlev kääne ei ole sama, mis omadussõna nimetav!!!

Urglik!

Unenäod on pähhid! Kuid mul on tunne, et see polnud isegi väga unenägu... Palun!

Ma julgen laulda! Ma ei kuula teid. Ma laulan, sest mõtted ei kuule endeid ise. Mõtted on kurdid. Need tulen välja öelda, et kõrvad kuuleks ja saaks mõelda uusi mõtteid.

Luule ei pidavat olema mu esta õpsi meelest luule. Vaid rütm ja lüürika on tema meelest luule. Haha, kuidas saab nii erinevalt aru saada samadest asjadest? Ma hakkasin isegi kartma seda kirjanditeemat mis ma valisin.

Ma tean nüüd. Mul on puudu see füüsis ja teadmine. Siis saaks see tunne täidetud. Siis oleks hea. Ehk ma isegi oleks inimene.

Ma ei salli selle postituse stiili. Nagu mingi twitteri säuts! Peaks proosat kirjutama veidi rohkem. Luulet kaa.

Külva nagu oled!

Hops!

esmaspäev, 4. oktoober 2010

Orror!

Ma vist isegi olen millagi öelnud, et ma ei vaja tähelepanu, et mind ei huvita teiste arvamus, et ma olengi nimelt veider et mind põlastataks. Alatedlikult, või isegi ka tedlikult olen ma siiski "attention whore". Ma olen paranoiline isegi. Veidi nagu J. Liiv oli. Mind on päris tihti võrreldud temaga. Me oleme üsna sarnased ma arvan. Kahjuks sündisin mina valel ajal. Või noh, sa pahandaks minuga jälle. Ma olen paranoiline jälle. Lõpeta Mihkel! Ei ma ei saa. Aga pälün?! Ma proovin. Raske. Paranoiad. Vaikus on häiriv isegi, kui ootad arengut. Lootus. Armastus. Usk. Esimest kahte mul on. Usk on pigem paranoiad. Appi. Ma kardan. Olge julged minu eest. Palun.

Ma pole mitte mingi FunnyJunkie! Ma olen vaevu isegi anon. Ma ei vajagi muud. Kuid nagu ma peaksin end milleksi ju. Imelik.

Valikuid ei tohi juurde tulla! Ma kardan.

AAghhh. Hirmus on.

See postitus ongi vist siuke... nagu orror muuvi


Ma olen armunud siiski.

Tahan koju, aga seal ma ei saa puhata ilmselgelt jällegi. Tahan kellegiga kahekesi olla. Jutustada oma tunnetest, oma hirmudest, oma rõõmudest ja olla vait. Nii oleks hea. Keegi hea.

Olgem nägelikud!

Hops!

laupäev, 2. oktoober 2010

Taskud

Vahel me ei tea mis on õige ja mis vale. Ja me teeme oma valiku. Ja me enamasti ei saagi kunagi teada, et me tegime vale valiku. Seega polegi olemas valesid valikuid. Ma ei räägi muidugi mingist inglise keele testist vms. Kuigi ka kombinatsioonid n'st 0'i kaupa on siiski 1. Ma pean seda meeles pidama. Pidage teiegi.

I'm 2-D. Ma olen introvert, kuid mitte kindlasti vaikne. Ma olen äpu ja veidi saamatu. Ma olen romantik. Ma armastan stiili. Ma olen veidike segane. Ma ei oska tantsida. Mulle meeldivad lapsed. I'm like 2-D.

Kujutad sa ette, et tühjendamatu pudel saab tühjaks just selle pärast, et teda enam ei vajata. Kujutad sa ette, kuidas puu enam ei kasva, sest vanaemal pole rohkem õunamoosi vaja. Kujutad sa ette, et jõgi enam ei voola, sest kalad ei viitsi enam vastu voolu rühkida. Kujutad sa ette, et aeg jääb seisma, sest mulle pole rohkemat vaja kui käesolevat hetke.

Oleme ikka veidrad edasi :-)
Hops!

reede, 1. oktoober 2010

I found my perfect spoon!

Buzz Buzz. Einstein on the beast! One two three four five six. Buzz Buzz.

Pilt läks hägusemaks ja maailm ongi kohe ilusam. Lihtne! (Harju loogiline)

Ma nägin päikest kui ehk keegi teine ei näinud. Aga mina nägin. Päiksekiir ründas mind! Päike on vahel lihtsalt pilvede taga peidus.

Kui midagi planeerida siis märkame kuidas plaani sisesed asjad untsu lähevad ja kõik on nii nõme. Aga kui me ei lpaani midagi, siis lähevad asjad ikka untsu, aga me lihtsalt ei märka neid ja leiame altrenatiive vms. Planeerimine on kurjast. Umbes nagu mälugi.

Kuidas mul nii palju saab seista vaid nii vähese taga kinni?

Ma julgen nüüd rohkem, ma ei karda enam valgust. Vihkan endiselt indigot (ma vihkan sõna "vihkama"). Kollane on väga ilus värv. Kuid vaikus on kaa ilus. Siiski kõige ilusam on sügis. See kurvameelne kirevalt kollane ja punane, kuid samas hall ja tume. Ja mida hallim seda ilusam ja üksildasem see on. Tuul isegi värvub halliks. Aga kollane on ikka ilus.

Lusikas!
Hopsti!