Ma olen paigast ära. Ma solvusin. Mitte et ma poleks enne solvunud, aga ma solvusin lausa kaks korda. Ja mitte et ma poleks enne ka seda teinud, aga ma pole mitte kunagi selliste asjade peale solvunud. Ei iial. Ma solvun, kui keegi ütleb mulle midagi, mida ma ei ole. Aga mulle näidati ette mu vead ja ma solvusin? Mida kuradit mul viga on? Teiseks ma solvusin, kui mind ei kutsutud tegema asju mkida ma ei taha teha. Miks? No fucking clue!
Teoreetiliselt ei saa ma huumorist aru, aga vahest on ikka maru naljakas küll :-D
Filmides me näeme et on siuksed jobud ja kiusupunnid inimesed. Ilmselgelt pahatahtlikud. Päriselus näeme me neid kaa. Kuid mitte keegi ei näe teda tavaliselt peeglist, eks? Muidugi me kõik näeme enda väikesi deemonied, aga sisimas oleme me ju kõik enamjaolt head inimesed. Pullikaka! See, mu kallid sõbrad, on isekus. Seda on meis kõigis ja see hoiab meid elus. Kui meil seda poleks, näeksime me kõiki oma vigu ja mõistaksime end hukka nagu kõiki teisi. Ainult ära ülehinda ennast.
See blogi on üks vähestest alles jäänud sõpradest, kellega ma saan rääkida asjadest, mille üle ma olen kaua aega mõelnud. Ma ei mõtle kõike seda siin enamasti käigupealt välja. Blogi on mu sõber, kes ei tea veel mitte midagi. MA ei mõtle kunagi, et kes seda võiks küll lugeda. Mulle tuleb alatihti üllatusi, et keegi mainib midagi, mida ta luges seda minu blogist. Imelik on aga see, et vaid vähesed annavad endast ka siin märku. Kõik justkui vaikselt noogutavad. Kurat vaielge vastu! See blogisõber siin on maru hea kuulaja, aga veidi vaikse võitu. Või siis vaielge vastu minuga isiklikult. Ehk saan endale mõne sõbra juurde.
Kas masohism on paha?
Kallid neile kes neid vajavad :-)
Hops!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar