Ja nad lendasid...

Meedia. Kuulsused, keda keegi ju ei tea huvitavad meid. Miks? Sest nad ei meeldi meile. Näiteks see Justin või kes iganes. Miks? Miks mind peaks huvitama tema hingeelu või, et tal läheb sitasti või, miks ma peaks tema üle nalja viskama, kui ta mulle ei meeldi? Ma ei puutu temaga iial kokku, sest mul pole vaja ja ma polegi häiritud. Ja polegi vastik. Justkui tallinna tänavail oleme pederastid. Ja naerame. Ma saan aru, et ma loen uudiseid Kirk Hammeti kohta vms, mitte mingite väikeste tüdrukute armastuse kohta. Need väikesed tüdrukud on selles vallas palju intelligentsemad, sest nemad ei tea ilmselt Hammetist midagi. Neil pole vajagi. Ja nad on siis vastikud? Jah kool vahetundidel täis nende kära, kuid vähemalt ei süsti nad end kasti. (ilmselt süstivad, aga see pole oluline, see on jälle üks mu magedatest metafooridest) Miks on sinu jaoks tähtsusetute massid vahest isegi olulisemad, kui see mis sulle tõesti loeb. Sest inimene tahab olla näiliselt hea, kuid vajab oma pahategusid, et säilitada veidi korda. Kõik taandub kaosele. F U Sigmund!

Vahel öeldakse teadmatusest targemaid asju, kui teadlikult iial oskaks öelda. Mulle öeldi: "Tuult tiibadesse!"

Tead kuidas kergendab ausus. Kuidas värskendab tunnistus. Isegi kui sa ilmselt tead, et sulle ei meeldi reaktsioon sellele, või tegelikult sulle endale, selle mõjul, või noh... igatahes, väljendada ma end ei oska. Ega siiski osanud. Aga hea oli. Esimest korda isegi mu käed ei värisenud, sest see tundus ainuõige. Unistused ju siiski jäävad, aga täituda neil enamasti ei õnnestu. Haha ja ma mõtlen ju jälle. Ma töötan, sest ma enam ei pea taluma kõigi nende pisikeste kaunite lämmatamist seal. Siin oli midagi mille nimel teha. Ja siiski veel on. Ma olen jälle vaba. Mind ei häiri enam paranoiad. Kerge on olla. Ma justkui isegi lendaks koos nendega. Ilmselt tühjusesse, aga see on ilus, hea... see ongi tõde. Haha mu pea ei valuta enam. Ma justkui ei karda enam. Mul pole paranoiasid. Ma olen jumal, kellel pole võimu, sest ma olen hea jumal. Kurjusel on võim ja headusel pole midagi, sest seda pole vajagi. Lennake auga ja hukkuge. Ma elan igavesti. I'm eternal. All this pain is an illusion!

Ma vist saan see öö magada ilma unenägudeta!

Ma olen värvipime. Ma vaikselt unustan sinise värvi. Ei tea kas see on sellest, et see läheb millegiga segamini, või see tõesti kaob, või lihtsalt olen isegi sinine ja pole nagu võrreldagi millegiga. PS! tahaks oma punast bumerangi rohu seest üles leida...


Imelik, aga jamfest siiski jäi...

Hops!