The 7 Stages of Grief

On välja arenenud uut liiki tugitoolisport - 'Let's plays'. Inimesed istuvad arvutite taga ja vaatavad kuidas teised inimesed sammuti arvuti taga mänge mängivad. Nagu jalgpallimängu kantakse otse telerist üle kannab enda Minecrafti mängu üle Twitch'i ka tuntud punt osavaid ehitajaid ja tuhanded kogunevad jõllitama. Dota turniiridel on taga päris suured rahad ja suured saalid on inimesi täis kes seda virtuaalmöllu kõik koos pealt vaatavad, lisaks muidugi veel kümned kui mitte sajad tuhanded üle maailma. Ja siis nad kisendavad arvutiekraani peale, kui nende lemmik mängija midagi sellist teeb, mis raskelt kätte maksab. Vahel tuleb ette, et vaadatakse neid mänge mida vaataja ise ei mängigi. Tihti pole isegi aega enam mängida kuna see aeg on kulunud kellegi striimi vaatamiseks. Istutakse toolil et vaadata läbi veebikaamerast tulnud pildi, kuidas keegi teine toolil istub. Kas ma peaks end nüüd nimetama 'topelttoolisportlaseks'?

Inimene on väga paindlik loom, kuigi me tahame uskuda, et me seda ei ole. Sa võid üks hetk uskuda, et maailm on võrdselt kõigi jaoks ja järgmine hetk põletada leegiheitjaga inimesi, kes seda ei usu. Me tahame uskuda, et meis on hea ja kõigutamatu moraalne kompass, mis hoiab meid alati õigel rajal, kuid kui olukord nõuab, me painutame oma tõeks pidamisi. Me teeme näo nagu me oleksime eksinud teadmatusest. Me valetame iseendile. Olgu see siis enesekasu või vaenlasekahju eesmärgil. Me kõik oleme kuulnud kuldreeglit, et tee teistele nii nagu sa tahaksid et sinule tehtaks, ja noogutanud ja nõustunud ning ehk isegi valjult maailmale kuulutanud, et see on just sinu püha tõeks pidamine. Kuid nagu budistlikus dharmas on öeldud, et ära hinda inimest tema sõnade järgi vaid tema tegude järgi. Dharma tundmine ei tee õilsaks, dharma järgi elamine teeb seda. Olen kohanud mitmeid suure sõna loopijaid, kes vastavas olukorras oma enda sõnu ei mäleta. Inimese mõistus on paindlik, ta usub parajasti seda, mis talle kõige enam kasu toob.

***
pilt ja smail,

Kõik on live

like on Tinder©

tere Aleksander

teeme 1 date

homme teine eit

tweet'v rahvamurd

häshh-tääg #absurd

***
Ämblikuga vaatan tõtt
kümne silma alune vestlus
ei taandu väike lülijalgne
oma võrgult ta ei põgene
see on ta elu, kodu, toidulaud

Kuid mul on vaja puhtaid seinu
steriilseid, ilma eluta
insektsiidseid, fungitsiidseid,
antibakteriaalseid,
et olla kaugel päris elust

Ja on veennud mind
need neli silmapaari
ta elab siin ja maksab üüri
sööb ära koid ja pühib tolmu
enam see tuba ei näi kui kirst

Deez nuts
Hjops!

Oxymoron

Surm, igaüks mõtleb sellest isemoodi. Mõni arvab, et surm on alles algus, et igavikune elu ootab teda paradiisis ja pahasid inimesi ootab ees igavene elu põrgus. Mõni arvab, et surres liigub hing edasi järgmisesse kehasse ja sünnib seal uuesti. Teised arvavad et pärast surma pole midagi - inimene lihtsalt lakkab eksisteerimast. Mõni usub et elu on vaid kellegi unenägu ja surres ärkab ta üles. Kummaline et surm ümbritseb meid kõikjal ja koguaeg kuid me teame sellest nõnda vähe. Inimene hoiab end üldiselt eemal surmast. Surm on halb kogemus. Surm on valus. Instinkt on valu vältida. Mõne taktika on valu taluda end nimme piinata, sedasi üritades end valu vastu karastada. Mõni üritab valu varjata naudingutega, rikkuste ja mugavustega. Mõni üritab valu mõista, sellest aru saada ja sellest uudishimust saadud teadmistega valu ravida. Mõni otsib, et keegi või miski valu ära võtaks. Ma ise kipun olema ka siin surma ja valu ja vaeva juures uuriva iseloomuga. Nagu uuris Siddhartha Gautama valu ja kannatusi, sedasi üritan minagi mõelda. Olla mõtteteadlane. Mitte kaotada pead ja pöörata pilku eemale valust ja vaevast vaid seda jälgides mõista. Tajuda neid emotsioone ja kuulata mis neil sulle öelda on. Leida tee valu allikani ja leida moodus, kuidas seda ravida. Ma ei väida et tahaksin loobuda ja vabaneda valust täielikult, ma arvan et natuke valu on vajalik juba selle pärast, et mõista ja hinnata õnne ja naudinguid. Ja ma ei arva et selline vabanemine ka tõeselt võimalik on. Ma näen maailma kui kaost ja see kaos meeldib mulle. Ma olen selles kasvanud ja mulle meeldib selle põnevus. Ma arvan et meil kui isiksusel on vaid üks elu siin ilmas ja iga päev on kõige väärtuslikum kingitus, mis meil kunagi võimalik saada on. Usun et inimene ei kao samas kuhugi kui ta sureb. Me sureme iga päev natuke. Meie vananenud rakud kukuvad meie nahalt, molekulid vahetuvad välja. Osa taaskäideldakse osa vahetatakse välja. Meie keha on kihisev, bakteritest vohav rakuorganellide orgia. Ja mõne aasta pärast pole praegusestest kehadest suurt midagi ainuomast säilinud. Me areneme ja muutume ja mõtleme kui hoopis teistsugused inimesed. Ja kui me sureme siis orgia laguneb vaikselt laiali nagu kõik head asjad peab ka see kord lõppema. molekulid taaskasutatakse teiste olendite eludeks nii nagu see ka praegusel hetkel sinu sees käib. Sinu hommikusöögiks söödud taimeloodetest purustatud pulbrist valmistatud päts nimega "sai" kasutatakse ümber sinu elutegevuseks. Elu toitub elust. Ained käivad ringi. Kuid peale surma need ained ei saa enam kokku samasugust inimest meenutavaks olendiks. Molekulidel pole mälu sellest millistest elusorganismidest nad läbi on käinud. Kuid surm pole maailma lõpp, see on lihtsalt sinu mõttetegevuse lõpp, kuna aju näib olevat selle pelgupaik ja see hävineb täielikult peale kõlblikusaja lõppu. Pole kuulnud pilveteenusest nimega Hing© mis salvestaks kõik selle ajutegevuse kuskile kosmilisele kõvakettale.

 

You are the only one that can hold your head up high.
Hops!