You're not a fish Tony !

Mida rohkem ma üritan elu üle kontrolli haarata, seda rohkem ma avastan, kui suvaline ja juhuslik kõik on kuid samas kindel ja korras... Kõik sujub hästi kuni keegi teine arvab, et enesekontroll on võimatu. Muideks see ongi võimatu, kui keegi seda sulle meelde tuletab. Aga kui sa ei mäleta, ei usu, ei tea - siis on kõik võimalik. Mulle ei meeldi kuidas inimesed räägivad "raja valimisest". Mis raja sina valid? Kuhu sa jõuda tahad? Mida sa selleks teed? Et cetera bullshit. Mõni ütleb, et ta ei vali rada, vaid tallab ise uue raja sisse. Mina ei taha rada. Ei tallatud, tallamata, asfalteeritud ega rööbatud. Ma tahan metsa, karjamaad, jõge, järve, merd, õhku, koopaid, kosmost, mägesid, vihma, kõrbe, tundrat jne. Ma ei taha kuhugi jõuda. Ma ei taha rada sisse käia. Mul pole vaja teha plaane. Pole vaja analüüsida "vigu" oma teel. Kuidas ma saaksingi seda teha, kui ma ei tea, kas ma olen eksinud.

Õnneseen - väga vahva sõna. Paneb mõtlema, kust kohast sellised sõnad tulevad. Me ei mõtlegi nende üle, kui vahvad nad tehelikult on, sest nad on nii tavalised. Jah tavalised asjad on kah vahvad. Võib-olla selle pärast nad muutusidki tavalisteks, et nad on vahvad. Nagu inimesed või liblikad või lumememmed. Mille kuradi pärast me teeme lumememmesid? . . . sest nad on vahvad!

Mulle meeldivad üllatused! Väga meeldivad. Aga mulle ei meeldi oodata üllatust. Kui ma saan kuidagi teada, et midagi tuleb, midagi üllatust, siis ma olen õnnelik, sest mulle meeldivad üllatused ja ma olen närvis, sest ma tean, et see tuleb. Aga kui see kohale jõuab siis on vahva küll. Oodata midagi ootamatut on lihtsalt veider.


Embame !?

Ma ise joonistasin kaa õnneseene !

We're not human.
Hops!

If anything could mean nothing at all while signifying everything at once

Teate, kuidas kunstnikud oma kätt lahti joonistavad, enne kui mingi suure loovustüki kallale asuvad? Või kuidas muusikud sõrmed lahti mängivad. Mitte ainult, et sõrmed soojad oleksid ja liiguksid, vaid et ka sõrmed liiguksid vabalt. Nad läbivad mingisuguseid "rituaale" (jutumärgid, sest need ei ole iga kord samasugused, vaid sõltuvad meeleolust). See, et kunstniku vaimusilmas midagi liigub ei tähenda, et ta käed oleksid valmis seda joonistama. Aga eriti huvitavaks läheb asi siis, kui pilt jõuab pintslini enne, kui see jõuab kunstniku käeni. Käsi korjab inspiratsiooni peaaegu iseseisvalt. Info ei jookse ainult mööda aju, vaid ka südames, varvastes, õhus ja armastuses. Muusikud jämmivad grupis ja keegi ei tea täpselt, mida teine muusik järgmiseks teeb, aga kogu asi on ühtlane ja mõnus. Kõik on ühel lainel. Ja siis me tantsime. Me ei tea mida me teeme, see pole pinges võistlustants, see on vaba info kogumine ja selle väljendamine. Ma olen üritanud ette kujutada, kuidas igiammu koopamees üritas kivikirvest tahuda ja avastas, et rütm on hea, et heli paneb mõtte teisiti tööle. Et heli järgi ei pea ainult tööd tegema, vaid heli tekitab mõnu. Heli paneb keha liikuma teisiti, kui kunagi varem ja see on tants. ja ma mõistan, miks see oli niivõrd püha, niivõrd sügav tegevus, mitte et paned aiPoodi käima ja tegeled raamatu lugemisega. Muusika olngi raamat, sest see on keel, millega kaasneb tantsu keel. Ja koopamaalid. Need polnud vaid lood, polnud vaid looduse jäljendus. See oli ilus. Ja mina tahaks teada, kus on kunstis surmahirm või sugutung! Kõik on elus! Kunst on elus. Kõik asjad on ju siiski tehtud ühest ja samast asjast. Kõik asjad!

Mulle meeldib, kuidas, G. Carlin ütles NASA tegelaste kohta "nasholes". Ma imestan, kui kinnise mõttemaailmaga võivad olla inimesed, kes uurivad kosmost. Kosmost! Teadlased, nö. targad mehed. Nad olid üllatunud valguskiiruse ületamises. Veider, kas pole. Aga mõelge ometi, kõik avastused, mis on tehtud ja on tänapäeval enesest mõistetavad on kunagi tehtud meeste ja naiste poolt, kes kahtlesid eelmistes tõekspidamistes. Me arvasime et maakera on lapik - me eksisime. Me arvasime, et päike tiirleb ümber maa - me eksisime. Me arvasime, et rasked asjad kukuvad kiiremini kui kerged - me eksisime. Skeptisismi üks põhiideid on see, et mitteskeptik eeldab, et õun kukub maha, sest ta pole kunagi registreerinud juhtu, mil see seda ei teeks. Ta seab paika reegli ja on selles surmkindel. Skeptik aga teab, et alati on võimalus, et õun langeb kuhugi mujale. Ta teab, et see tõenäosus on imeväike, kuid ta ei välista seda kunagi, sest see tõenäosus siiski on olemas. Pole ime, et nasholes ei avasta midagi millesse nad ei usu.

Everything is made of something.

"It’s time for a new philosophy, folks. One based on, yes, the principles of Jesus which were love your brother as yourself because, you know what?, he *is* yourself. Literally." Seda ideed edasi arendades arvan mina, et loogika vajab tõsist ümberkorraldamist. Lihtsa loogikaga ei ole enam kuigi palju peale hakata. Aeg on areneda vaimselt. Meile pole vaja kasvatada uusi pöidlaid, me saame füüsiliselt endaga täiesti hakkama. Keegi ütles, et Jumal muutus inimeseks, et inimene saaks muutuda jumalaks. Meie mõistus on tohutult suur ja me ei kasuta seda. Isegi nasholes ütlevad seda. Me kasutame väikest protsenti ajust ja aju on vaid väike protsent meie närvisüsteemist ja see on vaid pisike protsent meie kehast, mis on vaid killuke suurest süsteemist. Aga meid ei huvita see. Ei-ei, meid huvitab raha, töö, ameerikamaadlus ja alkohol, et mitte mäletada. Vanasti pöörduti oma probleemidega Targa juurde. Õpiti inimestelt, kes mõtlesid. Nüüd pöördud oma probleemidega unustuse poole, autoriteedid on pätid ja kaabakad ja kõva mees on see, kes käige vähema vaevaga kõige rohkem sellist kraami kokku ajab, millega tal midagi peale pole hakata. Ja siis me unistame, et ükskord olen mina selline, samal ajal tootes seda saasta, mida ma hiljem ihaldaksin ära visata. Aga ei, ärge arvake, et ma tahan ajas tagasi minna, et mulle ei meeldi see maailm mis meil praegu on. Ma armastan seda. Meil on lennumasinad, allveelaevad, internet, kõik muud vahvad vidinad. Need on head. Inimesed on head. Jah, te olete. Ma lihtsalt tahan meelde tuletada, et kuigi me ei saa seisma jääda ja me ei tahagi, ei tasu ka unustada, et me pole lihtsalt tarbijad. Me ikka veel ei tea kes me oleme, aga see ei tähenda, et maailm kah ei tea. Minu sõnum on positiivne. Ma ei taha tekitada masendust, sest mina pole masendunud. Ma tahan liikuda ja areneda. Tahan eleda enne surma.

Kallid teile !
Hops!

Nägin und, aga silmad olid lahti.

„Uhhuu!“  kostus jälle puu otsast.
„Miks sa seda teed?“ küsis Kadri.
„Uh ... uu?“
„Jah, seda sama. Miks sa seda teed?“
„Igatsen“
„Mida ometi?“
„Öökulle loomulikult, miks muidu huigta.“
„Aga siin metsas pole kunagi öökulle nähtud.“
„Sellepärast ma neid igatsengi, et pole nähtud. Kui ma neid näeks, ei oleks vaja ka igatseda.“
„Ja sa arvad, et nad tulevad, kui sedasi huikad?“
„U-huh!“
„Aga kui ei tule?“
Puu otsas valitses vaikus. Kadri tegi tiiru ümber vahtra, libistades sõrmeotstega üle krobelise puutüve. Ta vaatas mehe silmi puu otsas, kuid need ei vaadanud teda, vaid läände, kuhu sügispäike hakkas juba kukkuma. „Tule sealt ometi juba alla, pimedaks läheb,“ ütles Kadri.
„Ei, ei saa. Pole veel kuulda olnud teisi huikeid. Ja ega pimedas olegi rohkem lootust.“
„Aga kui mina sulle huikaks?“
„Huu?! Sa ju ei oskagi.“
„Uhuu!“ 
„Ei see pole see. Huikamine pole lihtsalt niisama.“
Kadri heitis sellili maha ja vaatas üles, kuidas puu otsast üksikuid värvilisi vahtralehti pudenes. „Aga mis siis on ’see’?“
„Uhuu-uu-u...“ Kõlas vaibuv häälitsus okstel kükitava ülikonnas mehe suust. „Tead, ma polegi kunagi öökulli näinud, kui pildi pealt.“
„Aga kuidas sa siis tead neid igatseda, kui sa pole nendega kokkugi puutunud?“
„Ei pea igatsema ainult asju mida oled kaotanud. Võib igatseda ka maailmarahu, mõistmist ja öökulle. Ei pea midagi kaotama, et teada kui palju sul seda vaja oleks.“
„Et öökullid on siis nagu metafoor, et nad on nagu maailmarahu ja sinu huikamine väljendab selle igatsust?“
„Ei, mina igatsen öökulle, mitte metafoore.“
„Huvitav, mida Toomas sulle ütleks, kui ta teada saaks, mida sa praegu teed.“
„Aga mis Toomasest? Toomas on ärimees ja tema igatseb raha. Tema huiked ei kõla nagu minu omad praegu. Sa tead küll kuidas ärimehe huikamine käib. Ma ise kaa ju... Alles üleeile veel me olime koos ja igatsesime rikkust. Noh ja eile ...  eile ...“
„Mis siis oli eile?“
„Uhhuu!“ kõlas tugev hääl läbi metsa ja kajas kusagilt kaugelt tagasi, justkui kellegi teise oma, aga see oli vaid igatsuse hääl.
„Räägi ometi!“
„Ma loobusin ja andsin kõik Toomasele ära.“
„Mida?!“ krjus Kadri ja kargas koheselt püsti, „Hulluks läksid või? Ah mis ma küsin, ma ju näen isegi, öökullid ja puud on sulle pähe löönud. Tule kohe alla, me läheme räägime Tomiga asjad selgeks. Ei ole sa midagi loobunud!“
„Uhhuu!“
Kadri vajus istukile ja vandus omaette, visates öökullimehele teravaid pilke.
„Kadri, kas sina tead, kust raha tuleb?“
„Mine põrgusse oma jutuga tead!“
„Just, raha tulebki põrgust ja seda ei olegi tegelikult üldse olemas.“
„Kuidas ei ole olemas?! Ise ütlesid, et andsid ära, kuidas sa siis andsid midagi ära kui seda olemas pole?“
„Sedasi andsingi. Toomas usub, et on ja temale sellest piisab, et seda igatseda. Aga ärimehe igatsus ei lõppe iial. Alati on tal vähe. Kõik rahatähed on tal nähtud, katsutud, nuusutatud ja kulutatud, kuid ikkagi tahab ta veel. Aga veel mida? Paberitükikesi, numbreid arvutis, plastikkaarte. Mida ta selle eest saab? Asju, mida tal ei ole vaja ja neid asju teevad inimesed, kes ei taha neid teha. Ja ikka on kõik õnnetud. Aga ütle mulle, kas Tom saab endale öökulli lubada?“
„Loomapoes kindlasti müüakse.“
„Ei, see pole öökull, see on karvasjalgkakk, või kodukakk või mõni muu liiginimetus. Ja ka see vaene lind on olematu igatsuse ohver. Raha võttis talt ära vabaduse, öö lummuse, teadmise, mida igatseda. Nüüd on tal vaid puur ja sügavkülmutatud hiirelaibad. Ja ta on õnnetu, sest ta teab, et ta igatseb midagi, aga mida, sellest pole tal aimugi. Ainuke, mida ta oodata oskab, ja seega igatsusega segi ajab, on need sügavkülmutatud närilised.“
Puu all ja puu otsas valitses vaikus. Päike oli juba peaaegu loojunud. Jahe tuuleiil puhus vanalt vahtralt lehti, mis lendasid langeva valguse poole. Mees puu otsas värises külmast, kuid ta vist ei pannud seda ise tähelegi. Tema silmad olid fikseeritud langevale päikesele, mis paistis vaid poolenisti puude vahelt ja pisar libises mööda tema põske alla lõuani.
„Uhhuuu!“ kostus kõva huige ja mees puu otsas tõusis ehmatusega segatud õnne tundes püsti ja kukkus oksalt alla maha.
„Uhuu, mu kallis!“ ütles Kadri ja jooksis kiiresti mehe juurde ja kummardus üle tema.
„See olid sina? Sa õppisid huikama.“
„Lähme koju.“
Kadri aitas mehe üles ja nad keerasid loojuvale päiksele selja ning kõndisid koos vaheldumisi huigates mööda metsarada edasi kuhugi, mida nad nimetasid koduks.

Sõnad on 75% juhtudest üle hinnatud ja siin on neid palju.

"Battle-cries." Just a pair of words, saying so many others.

Mul pole nime. Veider, kuidas ma seda alles ehk aasta tagasi mõtlema hakkasin, et mul tõesti pole nime. Ma ei mõista, kuidas tänapäeva ühiskonnas tuleb inimesele panna nimi tema esimestel elupäevadel ja see jääb talle enamasti elu lõpuni. tihti on see nimi juba varem valmis mõeldud, isegi enne kui uus inimene on meie valgust näinud. Nimi peaks olema siiski midagi isilkikku, kas teie ei arva. Midagi, mis on sinu. Midagi mis tähendab midagi. Mida kuradit tähendab Mihkel? Jah, ma võin wiki lahti lüüa ja lugeda, et see tuleneb ehk sõnast Miikael, mis on enam-vähem mingite variatsioonidega - justkui Jumal. Aga mida kuradit see tähendab? Olen, mina kui tavaline 19 aastane nolk, kui Jumal? Kas keegi iial on minust sedasi mõelnud? Ei! See nimi ei tähenda midagi. See on varastatud nimi. See pole minu vaid Miikaeli oma. Lähedased ehk on hüüdnimed. Mõni neist tõesti tähendab midagi, iseloomustab inimest, on talle omane ja lähedane. Aga ka hüüdnimed peaksid muutuma, see ei saa tekkida kolmandas klassis ja jääda sulle raugaeani välja. Mulle tohutult meeldib osade põhjaameerika indiaanihõimude nimesüsteem. Nimi tuleb teha endale, see tuleb ära teenida. Meil on väljend "Endale nime tegema" aga siiski oleme me kõik nimetud.


Me ei tea mis on hea ja halb. Vili oli vaid illusioon. Piibel väidab, et esimesed inimesed sõid hea ja kurja (teistes tõlgendustes: teadmistepuu, võimupuu vms) tundmise puu vilja ja mõistsid nende kahe vahet. Sealt võib ka välja lugeda, et ka kõik nende järglased ja seega ka kogu inimkond teab, mis on hea ja mis on halb. . . . Well?! . . . Do we? Kes on julge ja tõstab käe, et tema teab vahet heal ja kurjal. Mitte keegi? Selge. Ühe mu teooria kohaselt saaks seda seletada sellega, et esimesed inimesed sõid vilja/õuna/rosinaid (pole täpsustatud mis viljaga on tegu) ja jaotasid teadmised omavahel ja nende teadmised kandusid edasi nende lastele jne jne lõpuks jagunedes niivõrd väikesteks kildudeks, et igaüks meist teab vaid osa sellest, mis on hea ja mis mitte. Teise teooria kohaselt tekitas vilja söömine eedenis augu aegruumi dimensioonidesse ja nad kogevad kogu meile tuntud ajalugu ja universumit, selleks, et õppida, mis vahe on heal ja kurjal. Vili oli Aadamale ja Evale esimene tõeline valik. Neile oli öeldud, et vilja ei tohi süüa ja see on Jumala käsust üle astumine ehk enamiku eetika vaadete kohaselt halb ja seega tehes halba õpivad nad mis see on. Kuid asi ei ole nii lihtne, kuna valik mida esimesed inimesed teevad on pime, sest neil pole teadmisi heast ja kurjast, seega ei oska nad aimatagi, et jumala käsust üle astumine võib olla paha. Kuid ka see pole veel kogu keerukuse juures kõik, sest peale inimeste ja jumala oli kohal ka Madu. Nii öelda ahvatleja/tark loom. Mao teema on kogu selle asja juures kõige keerulisem, sest madu sümboliseerib niivõrd palju erinevaid sümboleid selles loos. Ta sümboliseerib lõpmatust, tarkust, uudishimu, keelt, seosust, enesehävitust samas ka ensesearendust ja palju muudki. Ja ärge unustage, ka madu sai karistada. Ja kui siia veel lisada minu teooria selle kohta, et aega kui sellist pole olemas ja ruumi kui sellist pole kaa olemas, kuid samas on ja sellele veel lisaks lootuse teooria, määramatuse/määratuse teooria ja muud pisematsorti augutäite teooriad, mida ma olen välja mõelnud, siis võib tunduda, et asi isegi klapib. (Kuid ei, ma ei ole kiristlane ja ei ole plaanis ka hakata kristlaseks [sest ma ei tee plaane], see kõik lihtsalt on minu jaoks huvitav mõtlemine. Need on need mõtted millega ma tegelen, siis kui ma ei suhtle sõnadega)


Veider, kuidas asjad, milles ei ole süsteemi, asjad milles pole kordumist, moodustavad kordumise ja süsteemi ja samas koosmevad kordumistest ja süsteemidest. Lihtne näide - φ. Kõik inimesed kes on koolis käinud veidi, teavad mis see on, kuid vähesed ehk neist teavad kui palju korrapära ja ilu meie ümber on tänu sellele korrapäratule numbrile, mida annab arvutada väga lihtsalt üles kirjutatava avaldise järgi. Või siis veidi teistsugune arv, mida kaa iga vähekegi haritud inimene teab, on π. Veidi rohkem koolis käinud inimesed teavad ka kuidas seda korrapäraste algoritmidega arvutada. Aga see pole praegu oluline. Midagi ideeliselt niivõrd lihtsat, moodustab näivalt lihtsaid kujundeid, lihtsaid, korrapäraseid süsteeme, mis lähemal uurimisel osutuvad tohutult keerulisteks, olles samas on ise lõpmatu,  korrapäratu. Seosed tekitavad seoste puudumist ja vastupidi. Mateeria tekitab antimateeriat, valgus tekitab varje ja miks mitte ka vastupidi. Suur pauk tekkis eimillestki tekitades midagi ja jäädes samas eimillekski. Korrapära on ja seda ei ole. Põhiline reegel - miski pole tõsi, kõik on lubatud. Või siis nagu Dr. Leary sõnastas seda: "Think for yourself, question authority"

Kas keegi veel on viimasel ajal hakanud kindlaid sümboli- (eriti numbri-) kombinatsioone nägema ruumiliselt?

Pole mõtet tähistada, kui te ei tunne, et teil oleks midagi tähistada. Minul oli. Head uut :-)
Hops!