Nägin und, aga silmad olid lahti.

„Uhhuu!“  kostus jälle puu otsast.
„Miks sa seda teed?“ küsis Kadri.
„Uh ... uu?“
„Jah, seda sama. Miks sa seda teed?“
„Igatsen“
„Mida ometi?“
„Öökulle loomulikult, miks muidu huigta.“
„Aga siin metsas pole kunagi öökulle nähtud.“
„Sellepärast ma neid igatsengi, et pole nähtud. Kui ma neid näeks, ei oleks vaja ka igatseda.“
„Ja sa arvad, et nad tulevad, kui sedasi huikad?“
„U-huh!“
„Aga kui ei tule?“
Puu otsas valitses vaikus. Kadri tegi tiiru ümber vahtra, libistades sõrmeotstega üle krobelise puutüve. Ta vaatas mehe silmi puu otsas, kuid need ei vaadanud teda, vaid läände, kuhu sügispäike hakkas juba kukkuma. „Tule sealt ometi juba alla, pimedaks läheb,“ ütles Kadri.
„Ei, ei saa. Pole veel kuulda olnud teisi huikeid. Ja ega pimedas olegi rohkem lootust.“
„Aga kui mina sulle huikaks?“
„Huu?! Sa ju ei oskagi.“
„Uhuu!“ 
„Ei see pole see. Huikamine pole lihtsalt niisama.“
Kadri heitis sellili maha ja vaatas üles, kuidas puu otsast üksikuid värvilisi vahtralehti pudenes. „Aga mis siis on ’see’?“
„Uhuu-uu-u...“ Kõlas vaibuv häälitsus okstel kükitava ülikonnas mehe suust. „Tead, ma polegi kunagi öökulli näinud, kui pildi pealt.“
„Aga kuidas sa siis tead neid igatseda, kui sa pole nendega kokkugi puutunud?“
„Ei pea igatsema ainult asju mida oled kaotanud. Võib igatseda ka maailmarahu, mõistmist ja öökulle. Ei pea midagi kaotama, et teada kui palju sul seda vaja oleks.“
„Et öökullid on siis nagu metafoor, et nad on nagu maailmarahu ja sinu huikamine väljendab selle igatsust?“
„Ei, mina igatsen öökulle, mitte metafoore.“
„Huvitav, mida Toomas sulle ütleks, kui ta teada saaks, mida sa praegu teed.“
„Aga mis Toomasest? Toomas on ärimees ja tema igatseb raha. Tema huiked ei kõla nagu minu omad praegu. Sa tead küll kuidas ärimehe huikamine käib. Ma ise kaa ju... Alles üleeile veel me olime koos ja igatsesime rikkust. Noh ja eile ...  eile ...“
„Mis siis oli eile?“
„Uhhuu!“ kõlas tugev hääl läbi metsa ja kajas kusagilt kaugelt tagasi, justkui kellegi teise oma, aga see oli vaid igatsuse hääl.
„Räägi ometi!“
„Ma loobusin ja andsin kõik Toomasele ära.“
„Mida?!“ krjus Kadri ja kargas koheselt püsti, „Hulluks läksid või? Ah mis ma küsin, ma ju näen isegi, öökullid ja puud on sulle pähe löönud. Tule kohe alla, me läheme räägime Tomiga asjad selgeks. Ei ole sa midagi loobunud!“
„Uhhuu!“
Kadri vajus istukile ja vandus omaette, visates öökullimehele teravaid pilke.
„Kadri, kas sina tead, kust raha tuleb?“
„Mine põrgusse oma jutuga tead!“
„Just, raha tulebki põrgust ja seda ei olegi tegelikult üldse olemas.“
„Kuidas ei ole olemas?! Ise ütlesid, et andsid ära, kuidas sa siis andsid midagi ära kui seda olemas pole?“
„Sedasi andsingi. Toomas usub, et on ja temale sellest piisab, et seda igatseda. Aga ärimehe igatsus ei lõppe iial. Alati on tal vähe. Kõik rahatähed on tal nähtud, katsutud, nuusutatud ja kulutatud, kuid ikkagi tahab ta veel. Aga veel mida? Paberitükikesi, numbreid arvutis, plastikkaarte. Mida ta selle eest saab? Asju, mida tal ei ole vaja ja neid asju teevad inimesed, kes ei taha neid teha. Ja ikka on kõik õnnetud. Aga ütle mulle, kas Tom saab endale öökulli lubada?“
„Loomapoes kindlasti müüakse.“
„Ei, see pole öökull, see on karvasjalgkakk, või kodukakk või mõni muu liiginimetus. Ja ka see vaene lind on olematu igatsuse ohver. Raha võttis talt ära vabaduse, öö lummuse, teadmise, mida igatseda. Nüüd on tal vaid puur ja sügavkülmutatud hiirelaibad. Ja ta on õnnetu, sest ta teab, et ta igatseb midagi, aga mida, sellest pole tal aimugi. Ainuke, mida ta oodata oskab, ja seega igatsusega segi ajab, on need sügavkülmutatud närilised.“
Puu all ja puu otsas valitses vaikus. Päike oli juba peaaegu loojunud. Jahe tuuleiil puhus vanalt vahtralt lehti, mis lendasid langeva valguse poole. Mees puu otsas värises külmast, kuid ta vist ei pannud seda ise tähelegi. Tema silmad olid fikseeritud langevale päikesele, mis paistis vaid poolenisti puude vahelt ja pisar libises mööda tema põske alla lõuani.
„Uhhuuu!“ kostus kõva huige ja mees puu otsas tõusis ehmatusega segatud õnne tundes püsti ja kukkus oksalt alla maha.
„Uhuu, mu kallis!“ ütles Kadri ja jooksis kiiresti mehe juurde ja kummardus üle tema.
„See olid sina? Sa õppisid huikama.“
„Lähme koju.“
Kadri aitas mehe üles ja nad keerasid loojuvale päiksele selja ning kõndisid koos vaheldumisi huigates mööda metsarada edasi kuhugi, mida nad nimetasid koduks.