Teate, kuidas kunstnikud oma kätt lahti joonistavad, enne kui mingi suure loovustüki kallale asuvad? Või kuidas muusikud sõrmed lahti mängivad. Mitte ainult, et sõrmed soojad oleksid ja liiguksid, vaid et ka sõrmed liiguksid vabalt. Nad läbivad mingisuguseid "rituaale" (jutumärgid, sest need ei ole iga kord samasugused, vaid sõltuvad meeleolust). See, et kunstniku vaimusilmas midagi liigub ei tähenda, et ta käed oleksid valmis seda joonistama. Aga eriti huvitavaks läheb asi siis, kui pilt jõuab pintslini enne, kui see jõuab kunstniku käeni. Käsi korjab inspiratsiooni peaaegu iseseisvalt. Info ei jookse ainult mööda aju, vaid ka südames, varvastes, õhus ja armastuses. Muusikud jämmivad grupis ja keegi ei tea täpselt, mida teine muusik järgmiseks teeb, aga kogu asi on ühtlane ja mõnus. Kõik on ühel lainel. Ja siis me tantsime. Me ei tea mida me teeme, see pole pinges võistlustants, see on vaba info kogumine ja selle väljendamine. Ma olen üritanud ette kujutada, kuidas igiammu koopamees üritas kivikirvest tahuda ja avastas, et rütm on hea, et heli paneb mõtte teisiti tööle. Et heli järgi ei pea ainult tööd tegema, vaid heli tekitab mõnu. Heli paneb keha liikuma teisiti, kui kunagi varem ja see on tants. ja ma mõistan, miks see oli niivõrd püha, niivõrd sügav tegevus, mitte et paned aiPoodi käima ja tegeled raamatu lugemisega. Muusika olngi raamat, sest see on keel, millega kaasneb tantsu keel. Ja koopamaalid. Need polnud vaid lood, polnud vaid looduse jäljendus. See oli ilus. Ja mina tahaks teada, kus on kunstis surmahirm või sugutung! Kõik on elus! Kunst on elus. Kõik asjad on ju siiski tehtud ühest ja samast asjast. Kõik asjad!
Mulle meeldib, kuidas, G. Carlin ütles NASA tegelaste kohta "nasholes". Ma imestan, kui kinnise mõttemaailmaga võivad olla inimesed, kes uurivad kosmost. Kosmost! Teadlased, nö. targad mehed. Nad olid üllatunud valguskiiruse ületamises. Veider, kas pole. Aga mõelge ometi, kõik avastused, mis on tehtud ja on tänapäeval enesest mõistetavad on kunagi tehtud meeste ja naiste poolt, kes kahtlesid eelmistes tõekspidamistes. Me arvasime et maakera on lapik - me eksisime. Me arvasime, et päike tiirleb ümber maa - me eksisime. Me arvasime, et rasked asjad kukuvad kiiremini kui kerged - me eksisime. Skeptisismi üks põhiideid on see, et mitteskeptik eeldab, et õun kukub maha, sest ta pole kunagi registreerinud juhtu, mil see seda ei teeks. Ta seab paika reegli ja on selles surmkindel. Skeptik aga teab, et alati on võimalus, et õun langeb kuhugi mujale. Ta teab, et see tõenäosus on imeväike, kuid ta ei välista seda kunagi, sest see tõenäosus siiski on olemas. Pole ime, et nasholes ei avasta midagi millesse nad ei usu.
Everything is made of something.
"It’s time for a new philosophy, folks. One based on, yes, the principles of Jesus which were love your brother as yourself because, you know what?, he *is* yourself. Literally." Seda ideed edasi arendades arvan mina, et loogika vajab tõsist ümberkorraldamist. Lihtsa loogikaga ei ole enam kuigi palju peale hakata. Aeg on areneda vaimselt. Meile pole vaja kasvatada uusi pöidlaid, me saame füüsiliselt endaga täiesti hakkama. Keegi ütles, et Jumal muutus inimeseks, et inimene saaks muutuda jumalaks. Meie mõistus on tohutult suur ja me ei kasuta seda. Isegi nasholes ütlevad seda. Me kasutame väikest protsenti ajust ja aju on vaid väike protsent meie närvisüsteemist ja see on vaid pisike protsent meie kehast, mis on vaid killuke suurest süsteemist. Aga meid ei huvita see. Ei-ei, meid huvitab raha, töö, ameerikamaadlus ja alkohol, et mitte mäletada. Vanasti pöörduti oma probleemidega Targa juurde. Õpiti inimestelt, kes mõtlesid. Nüüd pöördud oma probleemidega unustuse poole, autoriteedid on pätid ja kaabakad ja kõva mees on see, kes käige vähema vaevaga kõige rohkem sellist kraami kokku ajab, millega tal midagi peale pole hakata. Ja siis me unistame, et ükskord olen mina selline, samal ajal tootes seda saasta, mida ma hiljem ihaldaksin ära visata. Aga ei, ärge arvake, et ma tahan ajas tagasi minna, et mulle ei meeldi see maailm mis meil praegu on. Ma armastan seda. Meil on lennumasinad, allveelaevad, internet, kõik muud vahvad vidinad. Need on head. Inimesed on head. Jah, te olete. Ma lihtsalt tahan meelde tuletada, et kuigi me ei saa seisma jääda ja me ei tahagi, ei tasu ka unustada, et me pole lihtsalt tarbijad. Me ikka veel ei tea kes me oleme, aga see ei tähenda, et maailm kah ei tea. Minu sõnum on positiivne. Ma ei taha tekitada masendust, sest mina pole masendunud. Ma tahan liikuda ja areneda. Tahan eleda enne surma.
Kallid teile !
Hops!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar