Mida rohkem ma näen surma, seda rohkem ma tahaksin olla budist. Sest ma kardan surma. Me kõik kardame surma ja kes väidab, et ta ei karda on valetaja. Aga miks just budist? Sest budistid võtavad selle hirmu ja üritavad seda muuta armastuseks, rahuks ja hoolivuseks. Ma ei tea kuidas see neil välja tuleb, kui üldse tuleb, sest ma pole budist ja ilmselt minust ka ei saa kunagi budisti. Aga see mida ma mõtlen surma nägemise all, on kõik muidugi minu enda sisene. Ma ei suuda eriti palju surma näha kui ma vaatan teisi. Ma näen surma kui ma vaatan iseennast. Kui ma näen elu enda sees näen ma ka selle lõppu. Kui vaadata elu kui viite surma staadiumit, siis enamik inimesi on esimesel tasemel. Kui üles kerkib surma/elu teema siis kõik korraks mõtlevad, et jah ka mina suren millalgi, kuid enamasti jääb see mõte sinna sekundi piiresse. Edasi käituvad nad kui nad elaks igavesti ja unustavad surma kontseptsiooni, teadmata, et sedasi unustavad ka elu. Ma tean et enamik teist üritab vastu vaielda ja väidab, et ta teab et ta millalgi sureb ja 'YOLO' vms totrat on nende elustiil. Teile ütlen ma, palun olge vait ja astuge julge samm edasi teise staadiumisse ja saage mu peale vihaseks, sest ma ju ei mõista teie elu. Kuidas küll mina tean mida YOLO peaks tähendama. Ainult üks võimalus tähendab ju, et pidutse senikaua kuni sul võimalus on. Igatahes sa sured, ja süüdi on McDonlad's, sest burger oli liiga rasvane ja süda on nüüd pekki täis, süüdi on valitsus, sest nad ei tegele meditsiini parandamisega ja süüdi olen mina, sest ma ajan sind närvi ja närvis oleks lühendab eluiga - sedasi ütles uuring. Aga ma ütlen nüüd päris ausalt, mina olengi süüdi, sest mina tõin su teise staadiumisse. Sa sured ja su aeg pole enam kaugel. Ja mida sa nüüd teed? Loobud burgeritest? Sa ju tead, et ainult sina saad. Lubad minna ravimikeemiat õppima, et parandada elujärge? Lepid minuga ära, sest mõistad et mina ei pääse sinu närvidele ligi. Kas pole mitte ilus see kolmas staadium, mille valuutat pole olemas. Ja just selle pärast ongi neljas staadium nõnda kurb. Sest sa mõistad kui hädine ja väike sa oled. Mõistad, et sa sööd niiguinii burgereid, sa niiguinii ei viitsi õppida. Ja keegi ei ole sulle abiks. Keegi ei hooli ja miks peaksid ka sina endast hoolima. Miks üldse edasi minna. Võiks ju kohe end ära tappa. Kuid miks me seda ei tee? Ja nüüd tuleb suur finaal. Viies etapp. Valiku etapp. Sest kui ma senikaua rääkisin, kuidas kõik need on surma sümptomid jõuame arusaamiseni, et need on ka elu omad, senikaua kuni on olemas aeg, kuni on olemas võimalus öelda 'ei' kahvatule on ka elu, mis võimaldab meil tõsta väärtust meie valuutal, mida me just tühjast õhust tekitasime. Me võime mängida jumalaid ja luua oma sõnast midagi. Ja nüüd lähevad teed mitmeks haruks lahku ja ma ei oska kõiki neid kirjeldada, sest ma pole mööda kõiki neid käinud, aga ma võin veidi rääkida neist, mida ma olen käinud. Minu teed mu ees on rohtu kasvanud, sest saatus siin ei mängi. Minu teed mu taga on maha jätnud mõned jäljed ja neid on näha. Vanad rajad, kus käisin, on tolmused ja kabjajäljed on üle käinud kõigist minu väikestest sammudest ja keegi ei suuda eristada enam minu varba vajutatud lohkusid, sest neid pole enam. Ja minu rajad on valitud sedasi, et mul oleks veel aega elada oma sõnade kohaselt. Et tasuda vähem võlga, murtud sõna eest. Ja tunda, et kõik see rännak oli seda väärt... Ma loodan, et vähemalt keegi mõistab neid metafoore mida ma siin olen kasutanud, sest kahjuks ma ei oska sellest asjast muud moodi rääkida. Nagu kuulus laul ütleb - "Elutu, et teada elu definitsiooni". Kuid mida ma teile praegu räägin, on see, et palun üritage surra vahetevahel. Ma mõtlen muidugi enda sees, mitte et lähete poodi ja ostate mõnd teravat kaubamärki. Lihtsalt elage, aga arvestage, et surm tuleb sellega kaasa. Ja kui te ei taha näha surma, siis arvestage, et te ei näe ka elu. Aga teadke, budistid näevad elu ja nad kardavad ja nad on masenduses ja vihased ja mida kõike halba veel, aga nad on palju õnnelikumad kui mina või sina enamiku ajast. Nad elavad. Ja tegelikult pole mina palju elu näinud. Vaid ehk ühe käe sõrmedel jõuan üles lugeda väikesed hetked, mil ma olin elus. Ehk peaksin olema vait, sest ma ei saa aru, mida tähendab 'YOLO'.
Ehk mõni isegi luges eelmist lõiku mõttega ja üritas aru saada, mida ma üritan väljendada sõnadega. Ja ehk mõni arvab, et see tõendab minu usku hinge olemasolusse, surmajärgsesse ellu või mõnda teise supernaturaalsesse elementi, siis teadke, et ei ma ei usu, kuigi ma väga tahaksin, sest ma kardan. See kõik on olnud vaid juhend, kuidas ma saavutan midagi mittemillestki ja, kuidas ma tunnen, et mind siiski pole olemas kui ma väga tahaks olemas olla. Veidi ehk nagu see muinsajutt kuningapojast kes tahtis olla surematu. Ma loodan, et te kõik teate seda, sest ma ei jaksa seda ümber jutustama hakata.
Kõige hämmastavam elu juures on minu arvates see, et hunnik elektrone, prootone ja neutrone suudab kokku koguneda sellisel viisil, et see hunnik on võimeline iseennast eraldama teistest samasugustest. Ja vähe sellest, see osakeste kuhi on juhuslikult otsa koperdanud energiaallikale, mis annab sellele võime end muuta ilma, et see koost variseks ning uusi samasuguseid toota. Möödub paarmiljardit aastat ja selle algse elementaarosakeste hunniku väärastunud lapselaps on nii ülbeks kasvanud, et kasutab isegi elektrivoogu kirjeldamaks kui teistsugune ja imepärane ta on. Muidugi seda ta ka on, kuid ta kahjuks unustab, et ka kõik muu seda on. ennast kiitmast elu ei väsi. Jah just see hetk, mil elusorganismil tekkis eneseteadvus või uhkus või kuidas iganes te soovite seda kutsuda, see hetk on minu arvates kõige imepärasem ja veidram ning ma olen üllatunud, et evolutsioon on loomuliku selekteerimise teel lubanud sellel omadusel jätkuda. Hmm ilmselt selle pärast, et pole midagi muud selle eemaldamiseks kui see sama eneseteadvus. Ja nõnda, daamid ja härrad, sündis esimene tapmine. (tapjateks ei nimeta ma eluvorme, kellel ei ole eneseteadvust) Kuigi kõige esimesel tapjal polnud veel ehk silmigi, oli ta juba pime ja nägi illusioone. Ja tema kaugetel järeltulijatel arenes välja veel suurem pimedus ja tekkis esimene mõrv. Ma arvan, et see oli veidi peale seda, kui eristusid teineteisest mees ja nais pool, aga kes seda enam täpselt teab. Ja nüüd kauges kauges tulevikus on kuhi elektrone ja muud ilusat juhtumisi nõnda pime, et mul on tunne, et me hakkame taas nägijateks. Tasapisi, kuid järjekindlalt. Ma vähemalt loodan. Lootus valgustab mu pimedaid silmi.
Palju sõnu jälle. Loodan, et keegi neid ka loeb.
Hops!
