Millega siduda?

Mul on soov vaadata mõnd 'first-person perspective' filmi. Neid on üsna vähe miski pärast. Ehk vaatajale tundub see liga veider pugeda kellegi teise silmadesse selle asemel, et hõljuda kui teleporteeruv kummitus sündmuste vahel. Minu meelest on kena vaheldus lugeda peategelase emotsioone justkui need oleksid sinu enda väljendatud. Käte liigutused, pilgu heitmised, ohked mida keegi teine ei kuule ja mõtted, mida kellelegi ei öelda. Pole küll veel vaadand ühtki sellist filmi, aga potentsiaali tundub jaguvat sellisel stiilil.

“As our circle of knowledge expands, so does the circumference of darkness surrounding it.” ― Albert Einstein

Käes on august ja see tähendab et on ideaalne aeg tähejõllitamiseks. On hämmastavalt hüpnotiseeriv pikutada murul ja puurida enda pilk sügavale minevikku, mille kaugust ei suuda sa hoomata, ürita kuidas sa soovid. Isegi pisikeste vahemaade ja aegadega on meil raskusi. Sa arvad teadvat kui palju on 5 kilomeetrit, aga teine asi on hakata astuma ja kõndida maha sellest iga millimeeter ja vaadata, mis on selle metsaraja kõrval kasvamas. Tunda kuidas jalad väsivad mäe otsa rühkides. Ning lõpuks kohale jõudes tunda, kuidas sa vajad puhkust sellest tunni ajalisest rännust läbi maailmaavaruse. Mõnda aega on need mõned kilomeetrid palju rohkemat kui vaid number punkti A ja B vahel. Aga homme on kõik jälle samasse kasti pandud - need 5 kilomeetrit, tund aega nende läbimiseks ja Groombridge 1618 nii umbes 15,848 valgusaasta kaugusel, üks lähedamaid tähti meile.

Unistan, et ehk kord saan ma iseendaks.
Hops!