esmaspäev, 26. detsember 2011

A fly-away Jean

Vahel harva, meedib mulle mõelda tuleviku ulme peale. Tehnoloogia areng, teleportatsioon, ussiaugud, antigravitatsioon jne. Muide sari "Fringe" on sellele palju hoogu juurde andnud. Aga jätame universumid praegu nagu nad on ja keskendume sellele mis meil on ja mis sellest saab. Internet. Ma nüüd üritan veidi tuleviku ennustada oleviku põhjal. Tänapäeva lapsed paljud ei tea mida tähendab dial-modem ja miks vanaema ei saanud oma sõbrannadega rääkida samal ajal kui isa meili saatis. Nende jaoks on internet enesest mõistetav asi. See on, oli ja jääb. See sisaldab nende jaoks kõike infot mida hing võiks ihaldada. Ja see on muutumas kiirelt iga päevaga. Video SinuTorus, mis eile oli veel huvitav ja uudne, on ülehomme vana ja igav repost. Viiruslikud Meemid korjavad enda põlvedesse kiiresti nooli. Internetiindigo on midagi, millest pääsu pole. kui sa pole Lõustaraamatus, pole sind olemas. Muide, kas olete tähele pannud, kuidas meie, Internetiindigo, Internetist räägime? Käisin eile õhtu Hveisspuukis ... Panin oma video Jõutuubi ... Tutvusime Orksis ... Surfasin Tšättrulettis ja nägin ainult vimmas jöldesid. Me räägime lehekülgedest kui reaalsetest kohtadest. Justkui ei oleks vahet kas käime lõustakas staatust uuendamas või baaris naisi lantimas. Deviantart on kunstigalerii asendaja. Funnyjunk on meie komöödiaõhtu. LastFM meie kontsert. 1Channel meie kino. Ja nõnda edasi. (Kui keegi oskab mulle nimetada saidi mis asendaks jalutuskäiku pargis või metsateel, siis oleksin ülimalt tänulik) Meile tekibki reaalne illusioon, et need on kohad kus me käime, kohad, kus me näeme inimesi, kohad mis on reaalselt olemas. Mulle kül tekib ja noortele indigolastele kaa kindlasti. Ja ma usun, et nii saabki tulevikus olema. Virtuaalne reaalsus muutub aina reaalsemaks. Kuid ka vastupidi, reaalsus muutub aina virtuaalsemaks. Kuna niiguini kogu meie reaalsus, kõik helid, pildid, tunded on tekitatud meie aju poolt. Kõik see on illusioon, hologramm, tekitatud närvirakkude ja energia koostööna. Ja kuna me suudame tekitada lihtsalt oma reaalsustunneli siin "päris" maailmas, siis miks mitte ka "virtuaalses" maailmas. Unenägudes loome me endale une keha. Unekeha, tunneb valu, puudutusi, kuuma, külma.. kõike mida päris keha tunneb. Aga ometi see eksisteerib kuidagi väljaspool seda reaalsust, seda ei saa siia ärkvelolekusse üle tuua ja samas ei saa ka ärkveloleku keha viia unemaailma. Aga unemaailmas pole keha niivõrd piiritletud. On unesid kui sa lendad, kui sa jooksed lõputult kiiresti, või kui sa ei suuda üldse joosta, sa suudad hingata vee all jne jne. Tehnoloogia arenguga pole väga keeruline minu arvates tekitada selline unekeha arvutis modelleeritud kolmemõõtmelisse maailma. Kus me saame jagada unenägusid, tekitada unenägusid just selliseid nagu me tahame. Võimalusi on lõputult. Ja miks piirduda ainult kolme mõõtmega. Kuna inimajul on ise keeruline konstrueerida uusi mõõtmeid, kuid arvuti abiga usun ma et see saab olema kõvasti lihtsam. Ja nagu ma juba varem mainisin on see juba alanud. Meis endis tekib illusioon paikadest internetis. Varsti meie illusioonid on reaalsus ja Matrix on käigus. (kuigi tegelikult me oleme praegu kaa Matrix's, aga see on teine jutt)



Kuidas ise mõelda. Paljudel meist on juba välja kujunenud tehnika, kuidas seda teha, aga seal on tohutult palju inimesi, kes seda ei oska. Seega kui sul juba on oma tehnika ja see töötab siis las ta olla sedasi. If it aint broke, don't fix it, eh? Aga algajatele pakun välja ühe meetodi, mida ma ammu enam ei kasuta, aga mis mind on vahepeal rajale aidanud.
  1. Kuula ära jutt nagu see oleks püha tõde! See aitab sul jutule keskenduda ja üldse inimestele meeldib kui sa neid kuulad.
  2. Nüüd võta see jutt oma peas ja otsusta, et see on täielik jama. Mittemiski selles pole tõde. See aitab sul leida jutus keskenduda detailidele, mis alguses tundusid ehk ebaolulised või enesest mõistetavad.
  3. Hakka argumenteerima mõlemat poolt. See aitab sul tekitada ideid, miks see võiks olla tõde või vale. Lisaks aitab see kaasa loovusele, kiirele mõtlemisele ja argumenteerimisele ka vestluses, mitte ainult oma peas.
  4. Otsusta millised argumendid sinu meelest vett peavad, millised mitte. Pane asjad paika oma varasematel tõekspidamistel, mis ei kõigu eriti palju. (Ma ütlen "eriti palju" sest iial ei või teada, mil üks alustaladest mädanema hakkab ja sa pead pool oma maailmapilti uuesti püsti ajama.)
  5. Ära võta enda lõpliku otsust kui puhast tõde. Kui sa kahtled autoriteetides, siis kahtle ka endas. See egutab tähelepanu, seoste loomist ja nende kontrollimist ja loodetavasti ka hilisemat ise mõtlemist. 
Ma kordan veelkord, et see ei pruugi kõigi puhul üldse töötada ja kui sul on süsteem ise mõtlemiseks mis juba toimib, siis las see olla. (kui muidugi leiad arendavat infi siit siis kasuta, aga vaata et süteem koost ei laguneks, meil pole vaja rohkem lambaid) Ahjaa, ja ärge unustage ka, et te ei jaksa kogu aeg ise mõelda. Mõtlemine on raske ja energiat nõudev protsess. Kuid siiski ise mõtlemine aitab infoga delikaatsemalt ümber käia. Soovitan soojalt. Don't overdose, or you'll end up like me . . .

Nothing is true, everything is permitted.
Hops!

laupäev, 24. detsember 2011

Never High-Five a Rabbi

Unenäod on minu meelest ühed kõige vahvamad asjad üldse, aga te teate seda juba niigi, et ma sedasi arvan. Kuid ma olen avastanud, et unenäod ja asjad nende sees, ei oledgi nii suvalised kui ailguses ehk tunduda võib. Asjad ei käid sedasi, et on (une)nägu siis on (päris)nägu ja siis on mingi hoopis uus nägu, mis ei käi teistega koos. (Une)Näod käivad enam-vähem lineaarselt, loogiliselt ja reeglite päraselt nagu (päris)näodki. (Padja)Nägudes on mõned kindlad maailmad, mida me ei külasta vaid korra. Me käime seal, teeme nad valmis, siis ärkame vaatame (lambi)nägusid, haigutame ja läheme sinna tagasi. Täiendama, uued piirkonnad, uued inimesed, uued sündmused, aga eelmised on seal alles ja me mäletame neid, isegi kui me neid väljaspool (padja)nägusid ei suuda meenutada, aga me teame, et me oleme neid juba näinud ja et see maailm on see sama maailm. Ja siis me ringutame ja keegi ei suuda lugeda meie (pokkeri)nägusid. Lõpuks polegi vaja üritada teha mingeid nägusid, sest see teeb sind lihtsalt näotuks.

Oh death my worthy adversary

Kui me piisavalt kaua kuss oleme, siis meid ümbritsevatel inimestel lõppevad otsa kasutud sõnad, millega vaikust täita. Ja siis mõni neist uudishimulikematest istub potsti sinu kõrvale ja kuulab kah, kui vali on vaikus. Igatsen "potsatajaid" . . .



Veidral kombel õpin hetkel vajalikke asju, mida loodan, et mul kunagi vaja teada ei ole. Koolis tundus kuidagi vastupidi, et nagu võiks vaja minna, aga kus, ei tea.

Ärme vaevle nende inimeste muredega, keda enam siin ei ole, ärme kasvatame neid lapsi, keda veel siin ei ole. Vaata enda ümber ja õpi armastama inimesi, kes on kohal.
Hops!

reede, 9. detsember 2011

Aching chest and blurry sight

Ma ei tea miks, aga vahel mulle meeldib kui mul on külmavärinad. Ei mitte need kui kuulad head muusikat ja judiseb üle kere, vaid päris külmast tingitud. Siis kükitan nurgas ja lõdisen üksinda. Tekitab kuidagi elusa tunde. Olen jälle kirgas/lucid (eesti keel on vaene ikka).

Tahaks õhku joonistada. Paber tundub igav. Värviks õhu kirjuks. Ruumiline maal. Liikuv maal. Hingatav maal. Nagu udu, millesse hommikul paljajalu jalajälgi jätad. Oleks tõesti vaja leiutada aerosool värvid. Sest need purgikesed, mis ehituspoes müügil, ei püsi kuigi kaua aerosoolina õhus. Oi mul oleks nii ilus olla, kui vaid saaks õhku maalida. Ja kui see kord kõik kastena maha sajab siis paljajalu kirjusid jalajälgi endast maha jätta.

Avastasin kausist kausitäie kirsikive. Hästi säilinud.








































Mul on elav kujutlusvõime. Kahjuks ma ei tea ta täpset kus ta praegast elab. Raibe kolib liiga tihti.


***
Kiire lähenemine
on aeglaseim kõigist teistest kiirustest
oled kuulnud lugu teost,
kes pani pambusesse
mina kaa ei ole
kuhu ma selle looga jõudsin
ei kuhugi
tigu kaa ei jõudnud
Silmaklappidega hobune
ei see tagurpidi jookse
tema jaoks võib seal olla
kasvõi kuri muhvin
kannuseid, kannuseid !
Kuid kiirus peatab peata kanu.
Ükskõik kuhu sa ka ei läheks
seal sa nüüd siis oled.




Jõuluvana on jumal (U.S.A traditsioonide järgi). Terve aasta ta vaatab mida sa teed. Ta teab kõike. Kõiki su pahategusid ja heategusid. Kuid ta ei sekku. Ta ainult vaatab ja annab sulle teada, et ta vaatab. Ähvardab sind küllusest ilma jäämisega ja annab sulle hoopis pimeda ja süsimusta söest tuleviku. Sa pöördud tema poole oma soovidega, iial teadmata, kas ta need täidab. Tal on palju tegelinskeid, kes ta heaks töötavad. Nende seas on hierarhia. Ta loendab päevi, mil sinu aeg häid ja halbu tegusid teha kord otsa saab. Ja mil see aeg lõpuks kord kätte jõuab, kõige pimedamal ja külmemal ajal siis ta langetab lõpuks otsuse. Viimne kohtupäev. Enamasti ta halastab kõik su pahateod, sest ta ju armastab meid kõiki. Sa ei näe teda kunagi, aga me eeldame et ta on vana halli habemega mees kes hõljub pilvede kohal, väga meie sarnane. Mõni üksik väidab, et on temaga vahetult kontakti saanud. Tema jaoks pole aeg ja ruum nagu aeg meile, sest ta ju jõuab igale poole, jõuab kuulata iga soovi, teab iga detaili. Lapsemeelsed, vaatavad alati tema poole üles - ootuses, lootuses. Mida rohkem kogemusi meil temaga on, seda rohkem hakkame me temas kahtlema. Lõpuks möödub aeg ja märkamatult avastame, et me ise olemegi muutunud temaks. Avastame, et me oleme alati olnud osa temast. Ja me säilitame endis kõik selle, mis meile temast nii kallis on ja jagame seda teistegagi.

Kollane kuusepuu ei pruugi olla kolletanud.
Hops!