Istume liiva sisse?!

Ma tahan kirjutada ja lavastada näidendi. Ma tahan, et see etenduks kunstilistele inimestele. Ma tahan teha näidendi ühest seigast oma igapäevaelus. Ma tahan teha näidentit sellest, kuidas ma kuulan muusikat. Kuidas ma kord laulan südamest ja mõttega kaasa kuid teine kord irooniliselt, mõtet mitte üldsegi tabavalt nimelt nii viisist kui rütmist mööda jäljendades kakavat chewbaccat või panga tellerit. Ma tahan teha näidentit, kus näitleja kord kuulab klappidega kord kõlarist, kord lihtsalt ümiseb. Vahel mõtleb oma mõtteid lihtsalt muusika taustal. Kord lavastab ta endale muusikas peituvat sisu. Ja siis ta tantsib. Ma tahan et keegi näitleks mulle seda. Kuigi tegelikult tahan ma rohkem et keegi mulle sellist sorti näidendi teeks ja laseks mul end suurel laval lolliks teha. Ma tahan näidelda, aga ma ei julge ja ei oska.

Metamorfoos on täies hoos. Hüüame kõik koos: "Maasikamoos!"

Ma oleks pidanud oma Deathblues'i sõnadega rohkem vaeva nägema. Need tulid labased. Aga muidu läheb bändiga hästi. Olin paar päeva ära proovis. Sain palju asju selgemaks ja mängisin kuni mu nimetissõrm krampi tõmbas. Valus oli. Aga ma ei lõpetanud mängimist, sest mul oli vaja lood selgeks saada. Tulge kõik kolmandal Tartu rokikasse meid vaatama.

***

Kõikuvad kiidusõnad
liigutavad mind
ja ma ootan,
et sa neid veel lausuks.

Kuid lõikuvad vaikused
kiigutavad sõnad
sama tuulde
metsa heidude pelgupaika.




Ma käisin paar päeva tagasi Tartus. See oli tore reis kui välja arvata see, et mu kaaslasel polnud nii tore... Aga see selleks. Ma käisin raamatupoes ja avastasin enda jaoks luuletaja nimega Tommyboy. Ma kirjutasin oma märkmikusse sellise lause:"Tommyboy - mina veidi teistsuguse inimesena ja hoopis erineva keskonnaga." Ma ehmusin täiesti ära kui lõin ta luulekogu lahti ja lugesin esimesed read mille mina olin kirjutanud täpselt sama sõnastusega (vb mitte täpselt sama aga väga sarnasega) vist siia samasse kajamisse. Ta nimelt kirjutas ööst. Et öös näeb rohkem ja öösel tahaks mõelda päeval magada jne. Ja ma lugesin pea terve tema luulekogu läbi kui avastasin, et pean bussi peale kiirustama. Tommyboy on veidi jõhkrama väljenduslaadiga kui mina ja ta luule on minu tavamõtted. Minu luule on kaa minu tava mõtted kuid ma väljendan seda teisiti. Tma väljendab luulet kui minu tavalist mõttekäiku mitte kui minu luulet. Nojah ma ei oska seletada, aga ehk saite aru. Ma olin nii õnnelik, et leidsin sellise huvitaja luuletaja eestist. Kahju, et mul raha polnud, et seda luulekogu osta, aga ma luban endale, et ma teen seda.

Aga ma olen täna väsinud ja mu örkveloleku aja graafik on täiesti segi pööratud. Ma vajan und
Hops!

Kadedus enne kõike

Teadvus...........PLAKS!... deamn... the gravity... Oh well, lets forget about that. There is no gravity. Gravitatsioon on vaid seadus ja seadused on rikkumiseks. Ok, tegelikult ma tahaks vähemalt seda seadust järgida, aga ma kipun unustama. Kui jälle meelde tuleb siis ma naudin. Ülejäänud aeg mul pole gravitatsiooni, keha, vaimu, tajusid. Ei ma ei lenda vabalt kui lind! Ma oleks kui üldises kinnises tsoonis suletuna transsi.

Unistame koos millegist? Mida Sina tahad? Kellena Sa näed end tulevikus, või mida Sa praegu tahad? Ära vaiki, ära mõtle, ära häbene vaid ütle! Ütle oma soov ja kuku, ütle ja ma loon, teen selle teoks. Ma olen siin, et aidata, et tuua päeva mis vajaka. Unistame koos näiteks maasikatest, või tahad pigem näha und vaarikatest? Jah und, sest  u n i s t a m e  . Kas sul pole uni, ma valvan sind kuni näed, et päev mööda läeb. Tuleb öö, möödunud töö, aga me ikka, me ikka ikka veel unistame, sest see teeb meid targemaks ja maailm läheb järjest selgemaks, sest me näeme nüüd endei sisse ja nüüd näemegi mis see, mis see maailm on, mis see elu on. Ilus on! Seda ma sulle ütlen, olgugi need kütked ja las nad olla, maailm on ilus. Ja kui sa seda ei näe oled sa vähe unistanud.

PLAKS!

Mind kummitavad mingid fraasid. Fraasid mida on öelnud kurjad inimesed, aga heast tahtest. Isiklik headus loomulikult. Ei midagi enamat, aga ega ka midagi vähemat. Aga teie näete selles ahnust, viha...kurjust. Mina teisalt leian et see on vaid palve, et neid märgataks kui selliseid inimesi kes nad on. Ja kas see on siis halb? Ahne? Kuri? Ehk see on hoopis palve kaastundele?

PLAKS!

Kuulan *kurja* muusikat, sest see rahustab mind, siis ma ei mõtle vaikusele, sisule, ega muule. Mõni kujutab ette, et näiteks Mozartit kuulates inimene suleb silmad ja viibutab sujuvalt lõdva randmega elegantseid liigutusi läbi õhu. Mina teen seda kuulates Annotations Of An Autopsy muusikat.

Tähed on ilusad isegi siis, kui nad on pilvede taga.

Hops!

Mul on päris oma öö

Võtsin lõpuks kätte ja tegin selle loo valmis mis mul peas tolgendas juba pikemat aega. Ma ei tea kuidas seda nüüd liigitadagi missugune lugu see on. algul tundus ta selline bluus siis death-blues ja nüüd näiteks üks ütles et groovy vampire metal vms. Igastahes originaalne. Ma loodan vähemalt. soolo üle olen uhke. (ausaltöeldes ma ei mängi seda soolot ise päris puhtalt ära, aga see pole enam minu mure ;) hehe ). Mul on kuidagi tunne, et ma jätan midagi väga tähtsat tegemata ja ma nagu teaks kaa mis see on aga ei vaevu tegema seda. Ma ei tea mis see on, selles on kõige suurem probleem. Äkki see ainult tundub nii? ah kurat seda teab.

Päike paistab päeval väljas, aga ma tõmbasin paksu vatiteki omale akna ette (kardinaid pole). Öösel võtan ära sest on kuu... Miks öeldakse "the dark side of the moon" või siis "kuu pime pool" kui tegelikult on see ju sama valge kui see pool mida me näeme. Ja miks öeldakse et kardetakse pimedust (mõned üksikud tõesti kardavad) kui tegelikult kardavad nad seda et nad ei näe. Minu meelest näeb pimedas palju rohkem. Öösel väljas käies nöed sa ka kõrvadega. Paljugi näed vahest ka kujutlusvõimega. tahaks jälle neid suveöid kus saab paljalalu udul kõndida...

Naudime väikeseid asju. (ma ei mäleta mitmes reegel see oli) Ma olen täna nii mõndagi väikest asja nautinud. Tahaks et iga päev nii oleks. Siis ei pea mõtlema. Mõtlemine on ikka veel kurjast ja jääb veel kauaks kauaks.

Hops!

Zumbiiiiiiiiiiiiiz!

Nii kahju, et ma nii vähe mäletan ajast mil ma olin näiteks viie aastane. Eks ma pea seda nüüd ette kujutama. Maailm on ju nii segane. Ma pean kõik urkad läbi uurima, et teada saada mis seal ometi on. Ega ma ometi saa küsida kellegilt, et mismoodi need marjad maitsevad. Nii ma ei saagi ju teada, sest ega maitse sõnadega ei tule. Tuleb ikka ise proovida. Ja kui ongi mõrud siis sülitan välja. Ma ei peagi midagi targemat tegema. Ema käsib mul alati hoiduda ulakustest. Ma teengi seda, aga vahest ikka juhtub, aga ärge kellelegi öelge, sest see oli kogemata. Ta ei saa kunagi teada. Oih ja kui saabki, siis ta vaid korraks pahandab. Ta ei tee mulle kunagi haiget. Suured on nii targad. Tahaks kaa suur olla. Saaks minusugustele väikestele poisikestele öelda, et mida sa ka tead, ole parem kuss ja kasva suuremaks. Suured teevad palju asju millest ma aru ei saa. Aga ma tahan kaa proovida... nad ei luba. Eks ma salaja ikka käin vanema venna toas uurimas mis tal sahtlis on. Ma tean et ta ei luba, aga keegi ei saa teada. Ma aind korraks. Mulle ei meeldi kui ema ütleb, et ma pean magama minema. Ma tahan öösel õues käia. Ma pole kunagi käinud. Üksinda vähemalt. Aga tegelikult ma ei taha kaa väga. hirmus on ju... Aga huvitav. Palju huvitavam kui päeval. Ma ika aknast vahest vaatan õue, kui pime on. Ei tea kuidas moos kommi sisse saab? See on mingi imelik moos kaa, mitte üldse selline nagu meil purgis on. Tahaks vahepeal teiste poistega kaa mängida, aga nad on kaugel. Ma ei tea eriti kedagi. Eks ma vahest mõnega olen mänginud kaa. Mulle ikka tegelikult meeldib omaette rohkem. Siis ma saan teha mis ma ise tahan. Teiste mängud on nõmedad. Nad mängivad autodega ja sõda ja politseinike ja muud sellist. Mulle meeldib rahulikumalt mängida. Ma tegin omale ühe hästi laheda peiduka metsa sisse. Siis ma panen sinna aarde või midagi. aga mul pole aaret. Mul pole mitte midagi väärtuslikku sinna panna. raha natuke on aga mul läheb seda praegu kaa vaja. Tahaks rikas olla, siis ma ostaks hästi palju kommi ja varanduse kaa mida peita, et teised üles ei leiaks. Tahaks džunglisse minna. Seal on sellised liaanid millega saab kiikuda. täitsa ise metsas kasvavad. Mul on kaa selline ainult, et nöörist. Ja ainult üks. Seal on neid mitu tükki järjest ja siis saab ühelt teisele edasi kiikuda. Ja ahvid on kaa. See mulle ei meeldiks. Ahvid on lollakad ja nad lärmavad. Ma ükskord sõin sipelga ära. Ta pidi vist hapult maitsema, aga ma ei tundnud üldse maitset. Äkki peab neid rohkem sööma?

Palun ärge võtke eelnevat kui viieaastase teksti, sest ma pole kahjuks viie aastane.

Kaastunne on imeline asi. see ravib! Ma tunnen seda! Kaastunne näitab usaldust ja kiindumust. Kaastunne näitab, et sa oled veidikenegi juba vaeva näinud ja näeksid veelgi. See on ohtlik. Aga kasulik. Ja ka kahjulik. Joodke palun, et ma saan varsti võitu. Jah täna räägin mina. Ma juba vaikselt suudan endeid eristada. Vist?

Ma ei saanud psühhiaatrit veel kätte. Ma üritan veel. Miks peaks olema psühhiaatri registreerumis telefonil automaatvastaja mis ei ütle midagi vaid piiksub ja lõpetab ise kõne? See peaks ravima? Minu meelest tekitab see paanikat. Ma ei tahagi selle arsti juurde minna, helistan mõnele teisele.

Ma olen imestunud, et inimesed siiani otsivad minuga kontakti. Ekh on lootust, et ma polegi veel nii kuri olnud kui ma arvan end olevat?  Jaa vigasid olen ma palju teinud, aga kas just kurjust näidanud? Loodame et ei. Inimesed on ilusad ja head. Ma kadestan neid, kes on laisad. Ma kadestan neid kes on virgad ja koguaeg tegevuses. Ma kadestan neid kes joovad ja laaberdavad. Ma kadestan neid, kes on usklikud. Ma kadestan neid kes on armunud. Ma kadestan teid, sest te olete. Mina üritan olla ja mitte olla korraga. Teate on raske olla pruun jääkaru! Või ikka pigem nagu jääkaru ikka valge, aga keset džunglit. Või mida iganes. Ma kirjutasin mingi luuletuse sellest kunagi. siia vist ei pannud(?).

ii < Kas need tunduvad kellegi jaoks veel lähedalt vaadatuna zombiede moodi olevat?

Huvitav on avastada kui sa oled GP's juba tund aega vaeva näinud et nihutada kogu kupatust veerand löögi võrra kuhugi poole (kindlasti saab ka lihtsamalt kui lihtsalt käsitsi lükata ja tõmmata, kes teab andke teada mulle), et kõik su vaev on tühja jooksnud kuna sa ei kontollinud takti esimest osa ja veeradn läägi asemel pidid nihutama kaheksandik läägi võrra. Vahva kas pole?

Hops!

Hävita mind palun!

Oh alkohol on jube asi. See paneb mind rääkima asjadest, millest ma ei tohiks. Aga samas seda ma ju tahangi?! Ma ei tea enam. Mulle öeldi, et ma tegin vea, aga ma ei tunne väga, et ma oleks viga teinud. Kuigi siiski, ehk liiga vara. Või-olla tõesti viga.Aga inimesed olid segaduses, mures, paanikas vist isegi. See oli hea :). Ma ütlesin kordki elus mis ma mõtlesin avalikult välja ja nüüd inimesed vaatavad mind teist moodi. See on hea. Ei nad ei vaata mind hea pilguga, kui nad seda teeks oleks mu esitus läbi kukkunud. Ma taotlen viha, vaenu, sallimatust, vaimset ebastabiilsust, kurbust, kahjurõõmu ja kaastunnet. Jah ka kaastunnet. See ehk esmapilgul ei tundu siia loetellu sobivat, aga ta on seal vägagi oluline.

Vaatasin täna jälle ühte oma iidolit. Miskipärast pooled mu iidoleist on fiktsionaalsed ja ega ma ei imesta kaa. Selliste iidolite eraelu ei avaldata, nende psüühika jääb teadmata, neid jälestatakse ja jälgitakse vaid nende tegusid kui selliseid. Aga motiivid, stiilipuhtus, psüükika?! See mind huvitab. Ma tahan olla koletis.

Muideks ma ajapikku juba vist hakkan aru saama endast. Noh niivõrd-kuivõrd. Ma arvan, et ma tean mida mulle veel peale kaose vaja on. Mulle on vaja inimest, kest peataks mu kaose. Ma ilmselt tahan alluda. Ma olen palju väitnud, etma ei taha alluda ja ma pole seda ka teinud, ma olen mässanud. Kuid ma tahan veidi teistsugust allumist, et asjad oleks niiöelda tasakaalus.

Mul oli vahepeal sünnipäev. Ma imestan kuidas inimesed suudavad niipalju pugeda, nii palju panna ka mind sellisesse olukorda, et ma olen sellele sunnitud positiivselt vastama, et mitte hävineda.Ma olen siiamaani imestunud ja veidike ka pettunud, et nii paljud inimesed ikka veel üritavad pugeda. Mis on nende motiiv? Kas minuga on tõesti hea suhelda? Ma ei väidaks nii. Ehk teie mu kallid lugejad väidate teistmoodi? Suhelge, ehk siis ma tean mis mul viga on.

Muide ma söön juustu.

Ja nüüd siis üleskutse kõigile mu blogi lugejatele. Kes aga vähegi vaevub võiks selle postituse alla kirjutada vastukaja minu palvele: "Palun hävita mind!"  Ootan vastuseid väga, sest siis saan ma aru, et kas mu jutt siin on üleüldse mõistetav teie jaoks kuidakigi, või on see lihtsalt filosoofiline jama mida te vahest juhtute lugema. Muideks Ambre kunagi luges tunnis lause: "Kuulaja ei saa aru mida räägitakse, rääkija ei saa aru mida räägib, see ongi filosoofia."

Hops!

Hoping to fade and disappear into the white...

Korraldamine on jube! Eriti kui sa ise korraldad. Raha kulub. Raha tuleb kuskilt saada. Palju suhtlemist, palju koristamist, ehitamist ja jälle koristamist ja lammutamist. Ja kuupäevad ei pruugi olla kõige geniaalsemad kui asju väga läbi ei mõtle. Aga see selleks, ma elan üle. Kõik läheb hästi. Aga kui keegi teine korraldab siis on kõik peaaegu hästi, välja arvatud totaalne läbi mõtlemine kuupäeva suhtes. Kes paneb kooli õhtuse ürituse sellisele päevale mil kõik on juba koolist läinud. Keegi ei ole ometigi suure reede nädalavahetusel ühikas. See on fail. Ja muidugi ka band battle on just keset seda nädalavahetust kus kõik nõokas on oma kaugetes kodudes ja ei vaevu selle pärast vaatama tulema... Kahju.

Tänane päev oli vaimselt vägagi õnnestunud. Aga ehk selle pärast, et mul on muud tegemist olnud? Ma siiski lähen psühholoogi juurde.

Appi! ma avastasin  just, et minu poole tulevad korraga minu neli mina! Mida ma teen? Ma ei saa ometigi kõik need korraga olla? Või saan?  Huvitav saab olema. Kõik läheb segamini.

Mulle on inimesed üksikisikutena hakand huvi pakkuma. Just head omadused, mitte kui varem. See on hea. Ma vist tervenen.

Tahaks kirjutada, luuletada. Nüüd mul on aega. Ehk  kirjutan mõne proosa teose siia blogisse? See oleks huvitav. See eepos ei lähe arvesse, see on saast ja naljategemine ja ma ei salli seda eepost eriti. Vähe tööd sellega. See on lihtsalt ühe nõokate gruppi inside joke. Aga tahaks tõsiselt midagi proosast kirjutada. Ma pole nii kaua kirjutanud. Kuna mu arvuti on katki juba pool aastat ja seal ma enamasti kirjutasin ja kõik nad on seal ka pooleli. Ehk nüüd kirjutan läpakas. Loodame et viitsin.

Kurat, ma tunnen, et ma jään rumalamaks, ma nagu kaotaks mingi osa endast. Ehk see on lihtsalt sellest, et ma saan targemaks ja mu endised tõekspidamised ei mõista praeguseid. Elu on aerng. Aga tunne on, et ma hallistun enda jaoks. Keegi ei tohiks enda jaoks hall olla. Ükski hall ei arva, et ta on hall. Aga mina arvan.

Aga olgu, ma lähen nüüd.
Hops!

Kohustusi ei ole olemas!

Viirused on asjad, mis lähevad mingi organismi sisse, kasutavad kõik selle ressursid ja siis valivad järgmise ja käituvad sama moodi. Inimene on viirus. Enamus inimesi on viirused. Mitte kõik. Kõige hullem viirus mida ma tean ja võrdsustan HIV-ga on demokraatia. Demokraatia on selline viirus mis valib välja oma ohvri, ja hakkab seal levima ja paljunema (ohvriks maailm) algul haigusnähud ei näita end välja. Mida kauem viirus tegutseb seda vähem suuda immuunsüsteem talle vastu panna. Viirus aina areneb ja leiab uusi meetodeid kuidas endeid aina paljundada ja säilitada. Mõne aja pärast ilmnevad esimesed sümptomid. Kuid ega viirus sellest ei hooli. Viirus on viirus, tal pole mõtlemisvõimet. Tegelikult on. Ta mõtleb, et kui see otsa saab mida ma siis tarvitan. Mõtleb millist organismi allutada endale järgmisena, või kuidas praegust võimalikult kaua kasutada, et ei peaks oma polpulatsiooni kasvu vähendama. Ta ei mõtle sellele, et ta on hävitanud immuunsüsteemi ja organism peagi variseb kokku. Apokalüps! Olukord, kus organism on suremas viiruse tekitatud kahjudesse. Sellega kaasnevalt hävib ka viirus. Kuid elu sellega ei lõppe. Lõppeb ainult viiruse jaoks. Viirus kas peab mutanteeruma, et edasi eksisteerida või surema. Teised organismid jätkavad. Algab bakterite võidukäik. Ma ei väida, et demokraatia on nüüd kõige paham viirus ja näiteks diktatuur on hea ja armas. Ei diktatuur on lihtsalt marutõbi, ta töötab kiiremini kui HIV millest AIDS'ni arenemiseks kulub palju aega.

Kohustusi pole olemas! Ei ole! Sa pole kohustatud mitte kui millekski! Sul on õigused, ja valikud kas sa kasutad oma õiguste privileege. Sa pole kohustatud elama, hingama, toituma, õppima, alluma, mida iganes tegema. Vaid sul on selleks see õigus. Iseasi kas sa seda õigust kasutad. Sul on ka õigus tappa, varastada, valetada, vigastada jne. Kuid arvesta, et kõigil teistel on õigus sellele reageerida. Neil on õigus uskuda, et nad alluvad reeglitele, mida tegelikult pole olemas, vaid nad lihtsalt valivad õiguse seda uskuda, et on. Reeglid teevad lihtsalt lihtsamaks selle, et kuidas me ette ennustame teiste valikuid meie valikutele. Mina isiklikult näitan välja, et kui minu jaoks fataalset vastu otsust ei tule siis ma otsustan mitte "reeglitele" alluda. Juhid ütlevad mis on meie õigused ja võidavad meid oma poolele, et kehtestada meile kohustused, et viirus paljuneks. Kohustused Hoiavad idioote viirust hävitamast. Aga meil on idioote vaja! Meil on vaja olla nõrgad, meil on vaja surra, et elada.

Ma ootan apokalüpsi. Ma ootan, et enamik inimkonda häviks. Mitte kõik. vaid enamik. Mind ei häiri see kui ma ise selle käigus suren. Muidugi ma olen õnnelik kui ma jääks selles ellu. Ma oleks lausa ülimalt õnnelik, aga ma oleks ka maru õnnelik kõigi nende teiste üle kes jäid ellu, et nad saavad loobuda viiuse elust ja muutuda arenenud organismiks. Tugevam jääb ellu nõrgem sureb! Nii see peaks olema. Praegu viirus hoiab elu oma väärarengud, et ainult paljuneks, hoiab elus nõrgad ja paneb nad uskuma, et nad on väärt elama veel väärtuslikkumat elu kui need kes on tugevad. Ja nad sigivad ja toodavad veel nõrku ja väeteid, keda tugevad hoiavad elus, sest nad on valinud allumise, kuna kardavad nõrkade vastureakstiooni, sest nõrku on palju ja ühtsuses kahjuks peitub jõud.

Ma lähen varsti psühholoogi juurde, ärge muretsege :)
Hops!

Ma olen polaarkaru

Luule väljendab palju rohkem kui tava tekstis suudad väljendada, aga keegi iial ei mõista seda nii nagu sa mõelnud oled. Ärge tehke kellegi jaoks selgitavaid laule, kui need ei ole just labased armastuslaulud. See ei lõppe hästi. Sügavmõttelisus on kurjast. Mõtlemine üldse on kurjast, nagu ma juba korduvalt öelnud olen. Ehk ma olen siis piisavalt kurjast et nautida mõtlemist, nautida mõttekontrolli kadumist.

Emotsioonid on huvitavad asjad, eriti kui need puuduvad. Kõik arvavad, et ma olen kuri, aga ma olen lihtsalt ultimaatses mõtteseisundis. See on hea. Nad ei mõista ja mind ei huvitagi see, et nad mõistaks. Nad on inimesed teiste sihtidega. Ma räägin ühikast loomulikult. Siin on paar erandit küll, kuid nendega suhtlemist ma väldin kuna see ei paku mulle naudingut. Ma suhtlen nendega siis, kui ma tahan kellegi targema arvamust kuulda, või tahan kedagi targemat kiusata. Kuigi tegelikult ma ei suhtle hallidega kaa praegu (nüüdsest nimetan neid nii). Või siiski. Jaa see on isegi parem. Jälgi!

Huvitav on vaadata, kuidas keegi värviline (mitte hall) teeb sulle vihjeid. Ma kardan neid järgida. Väga kardan. Ma kardan, et ma olen liiga rumal, et neist aru saada. Aga need on kindlasti vihjed, seda ma tean. Ma lihtsalt ei pruugi neid õigesti mõista. Ma kardan, aga see pakub mulle põnevust. Ma naudin seda. Ma olen väga õnnelik viimasel ajal tegelikult, kuigi on paar hetkelist õnnetuse puhangut ja praegusehetkeline emotsiooni puudus. Jah ma olen psühhopaat, arvestage sellega.

Taas raiskan oma aega luuletamisele. Ma peaksin tegema oma tööd, mis on hetkel õppimine, kuid mu maailmapilt on sellele ju täielikult vastu. Meil ei tohiks olla tööd. Aga ma häviksin siin niiviisi. Ma pean kannatama seda maailma veel natuke aega. Kuid kardan, et siis on hilja mässama hakata. Varem ma jällegi ei tohi. Jääb elu elamata. See elu, mida hallid kõik ihkavad. Tahan proovida, et kas lihtsuses tõesti peitub nii palju võlu.

Mässake enestes ja ärge näidake seda välja nagu mina teen, sest teistele ei meeldi enestega mässajad. Veel vähem muidumässajad. Seletaks veel aga ma ei mõista seda veel isegi täpselt. See on vaid mõte. Üks kuri kuri mõte.
Hops!