Hey, are you a dreamer?

Me elame veidralt. Iga kord kui me ostame loteriipileti jookseb meie peast läbi ideid, mida selle miljoniga peale hakata. Isegi kasvõi korraks, aga see on paratamatu. Me seame end valmis raha saabumiseks. Aga raha ei tule. Ja siis me tunneme veidi pettumust ja ostame järgmise pileti, arvates et meie võimalus võita on suurenenud, kuid tegelikkuses ei ole. Sama moodi teeme me ka teiste asjadega. Me planeerime oma peas ette juba lapsi ja lapselapsi, kuid me pole veel tüdrukut kohtingulegi kutsunud. Me paigutame oma hinge jumariiki, teadmata, kas meil üldse on hing... Iga võidujooks on meie peas võidetud müstilise kiiruse ja edumaaga, kuid reaalsuses jagame eelviimast kohta. Iga õhtu magama minnes mõtleme, kui palju homse päeva jooksul saab ära tehtud, et täpselt neid samu asju järgneval õhtul järgmisesse päeva lükata. Kuid veidral kombel tunned sa end uhkelt, kui sa sedasi õhtul näiteks mõtled, justkui kõik need vajalikud tööd ja tegemised oleks juba tehtud. Puhkusele reisides planeerime me kõiksuguseid tegevusi ja pakime terve elamise kaasa, et neid isegi mitte kohale jõudes kotist lahti pakkidagi. Aga ärge saage valesti aru, ma ei ütle, et see paha oleks. Lihtsalt veider, mis minu sõnavaras võrdub tihti sõnaga - vahva.

Ma avastasin endas ühe suure vea, mida ma tahaks ravida, aga ma ei oska kuidagi. Ma märkasin, et ma lasen inimestel ära kaduda. Ma unustan inimesi. Kui ma pole mõnda inimest näinud juba pikemat aega, siis ta pole enam minu jaoks eriti oluline. Ja mul ei teki igatsust. Ma ei igatse oma vanu koolikaaslasi. Ma ei igatse oma surnud lemmikloomi. Ma tunnen puudust vaid inimestest, kes pidevalt mu peas tiirlevad. Inimesed, kes on minu jaoks huvitavad. Ma igatsen vaid mõnd üksikut inimest. See kõlab raske ja julmana, kuid sedasi on. Ma ei otsi kunagi vanade tuttavatega kontakti. Ja tihti on sedasi, kui nemad minuga kontakti võtavad, siis ma ei tunne end hästi. Ma justkui loodaks, et nad oleks mu rahule jätnud. Ja kuna ma ei tekita endale uusi tuttavaid, kaovad inimesed mu ümbert järkjärgult. Mu messenger on täis inimesi, kellega ma ei räägi. Facebook nimetab mulle omajagu "sõpru", kellele mul tekib justkui kohustus kord aastas seinale mõned sõnad kirjutada, mida ma ei pea oluliseks neile öelda. Aga mul on alles veel inimesi. Kuid mul ei kulu nende üles lugemiseks kõiki sõrmi. Ja enamuse ajast olen ma üksi. Üksi omas mullis. Kükitan siin ja olen kasutu ja justkui ootan, et ma ei peaks enam üht sõrme üleval hoidma, mil ma inimesi loen. Ma tean mida mulle ilmselt öeldakse selle peale, sest ma pole loll, aga pole nõnda lihtne leida motivatsiooni, kui oled harjunud üksildusega.

Käisin eile öösel surnuaial ja täna päeval ka, ilmselt lähen homme ka. Mu uus lemmik asi linnade juures vist.

"Everybody says they have been the reincarnation of Cleopatra or Alexander The Great. I always want to tell them they were probably some dumb fuck like everybody else."
Hops!

Iga hommikune clinomania

Tegelikult ma väga tahaks vaielda teiega, inimesed. Mulle meeldib kuulda inimeste arvamusi teemadel, mis mind huvitavad. Üldjuhul mind ei huvita inimeste arvamus teistest inimestest, pidudest, suhetest ja muust sellisest. Mul on tunne, et see kõik lihtsalt ei puutu minusse. Ja kahjuks pole need arvamused enamasti ka argumenteeritud. Lihtsalt maitse asi. Kuid need on need teemad, millest ma alatasa kuulen. Ma olen sunnitud neis vestlustes osalema, kuigi vastu tahtmist. Mida ma tegelikult tahaks, oleksid vaidlused. Vaidlusel, kui sõnal on miskipärast halb kõla juures. Väitlus kõlab ehk paremini, kuid see on liiga ametlik. Minu meelest on kajami süsteem ideaalne vaidluste pidamiseks, sest esiteks - siin saab asja võtta rahulikult ja sa ei saa teise inimese peale karjuda. Teiseks - keeruline on inimest valesti tsiteerida, sest kõik on salvestatud. Kolmandaks - siin saab iga argumendi juures aega varuda mõtlemiseks ja uurimustööks. Neljandaks - häbelikud võivad olla anonüümsed. Plusse on veel, aga ma ilmselt tegin poindi juba selgeks. Nagu Sokrates ütles, et filosoofiat saab arendada väikestes gruppides tõstatades küsimusi, õppides teineteiselt, koos arenedes. Praegu tundub sedasi, et mina siin paiskan oma ideid, mis kindlasti paljud on jaburad ja lausa idiootsed, kuid inimesed võtaksid selle siin vastu justkui vaikselt noogutades, ise sisimas pahased olles mu peale, et mis lollust ma siia ajan. Ma ei usu, et te kõigega nõus olete ja ma ka ei usu, et neist teemadest, mida ma käsitlen, teid ükski ei huvita. Ma julgustan teid nüüd sõna võtma siin. Tekitame väikese foorumi. Ahjaa ja kui te kardate, et te ei tea teemast piisavalt palju, et sõna võtta, siis teadke, et mina tean ilmselt veel vähem, kuid ma siiski pajatan pikad tekstid oma arvamust. Iga loogiliselt mõtlev inimene peaks suutma tekitada endale ka väga väheste teadmistega asjast esmaarvamus, ärge kartke seda välja öelda. Ahjaa, see ka kindlasti, et ärge arvake, et vanu postitusi ei või taas üles tõsta. Avaldage arvamust igal pool kus soovite. Kõik uued kommentaarid ju satuvad kommentaaride esilehele ja ei jää kajami kajadesse ekslema. Seega palun öelge midagi, muidu ma hakkan kahtlema kas ma ikka olen olemas.

Karma. Eestlastele ja läänemaailmale üldiselt üsna võõras sõna. (isegi firefox tõmbas sellele lainelise joone alla, kuigi mul on eesti keele spell check peal) Tundub, et enamik inimesi ei usu sellesse. Vähemalt ateistlikus maailmas. Kristlikus maailmas ei kasutata küll seda sõna, aga see on seal olemas. Kristlased kardavad karmat. Nad kardavad karmavõlga ja selle tagajärgi ja hirmutavad sellega ka teisi. Kuid Indias ollakse tänulik karma eest, olgu see siis hea või halb. Karma ei ole põrgu, millega üleannetuid lapsi hirmutada. Karma käib inimesega kogu aeg kaasas. See hoiab inimest teadvusel. See aitab naeratusega läbida isegi väga raskeid aegu. Mina usun, et karma on ja saadab mind. Nagu matrixi filmis öeldi, et karma on sõna - nagu armastus. Mina igatahes olen tänulik oma karma eest.

Surud lendavad jälle. Kuid sisse ma neid ei lase, nende enda huvides.

Varastage ideid!
Hops!

Neljas põhivärv

Täna ei kirjutaks ma ühtki sellist kaja, nagu ma varem olen kirjutanud. Ma usun, et minu kajam tõestab väga selgelt, et ma pole täna see kes ma olin eile. Sest tuleb välja, et ma olen mõni päev päris mölakas, teine päev jällegi tundeline äpu. Muide, kas teatsite, et sõna 'äpu' tuli eesti keelde tänu lastesaate tegelasele nimega Äpu. Kas see pole mitte hämmastav tegelikult. Sest isegi Jumalate nimed pole läinud inimeste kirjeldamisel käiku. Me kõik teame, mida inimene mõtleb kui ta ütleb: "Sa oled kui Aphrodite." Kuid veider oleks öelda - sa oled Aphrodite. Kuigi iga jumalust kujutati kui väga kindla valdkonna esindajat on nad siiski jäänud eraldiseisvateks olenditeks, kellega end saab vaid võrrelda. Äpu on olend kes elab meie sees. Ta käib hingest hinge ja mõnd inimest armastab ta kohe väga. Aga jaa, tegelikult ma rääkisin ju sellest, et eilne mina võib olla sinu naabri kassi ülehomne sõber. Kuid iga päev, ma valin midagi mis oleks siin ka homme. Minu väikesed reliikviad. Nende järgi te tunnete mu ära.

Ma muidugi täpselt ei tea, aga mul on kahtlane tunne, et indigolapsed, kel on lõustakas tuhat sõpra on kõige üksildasemad inimesed maailmas. Isegi üksildasemad kui mina ja mu putukas mu aknaklaaside vahel.

Jah, igatahes senikaua kui maailmas valitseb demokraatia, mina valima ei lähe.

Please don't militarise the cogito virus.

Ma õpetan su lendama ! Ma pean...
Hops !

Paranoid trust.

Igas paradoksis, mis on kunagi lahendatud, on leitud viga. Võtame näiteks Zeno paradoksid. Väga tuntud näiteks Archilleuse ja kilkonna paradoks. Või Zeno noole paradoks. Algul esitatuna tunduvad need tõesti lahendamatutena ja me oleme hämmingus, sest me ju teame et kiiremini liikuv Archilleus möödub kilpkonnast. Need paradoksid on tänapäeval põhikooli lastele lahendamiseks ja inimesed siiski usuvad et liikumine on olemas. Kuid Zeno ei uskunud. Ta lõpuks lähetaski oma maailmavaate oma mõistatustest mis ta esitas. Ta ei teadnud, et need on vigased. Ta ei teinud järeldusi maailma jälgides vaid matemaatilistest lähenemistest, mis tõlgendavad maailma valesti. Zeno üritas oma elu ja maailma tema ümber ümber seada loogilisse korda, kus tema esitatud paradoksid oleksid tõesed. Ma ei usu, et tal see täielikult õnnestus, kuid ta kindlasti üritas seda teha. Tänapäeval tegeletakse muidugi palju keerulisemate paradoksidega, eriti just kvantfüüsikas. Kuid ma olen märganud, väga suur enamus füüsikutest on väikesed Zenod. Nad pole leidnud lahendust paradoksile ja lihtsalt aktsepteerivad seda ja ehitavad oma vaateid paradoksaalsele vaatele. Kuigi jah paradoks ei ilmnenud võib-olla sama moodi nadu Zenol, kes kasutas õiget matemaatilist lähenemist valele asjale. Mina lähenen kvantparadoksidele kui naturaalparadoksidele, mis hoiavad universumi sedasi nagu ta on, sest kogu eeldus, et me elame universumis mis eksisteerib on paradoks. Mitte millestki tekkis midagi. Me oleme kõik üks ja mitte midagi. Me oleme kõik tähetolm ja valgus ja vibratsioon, mis tekkis eimillestki. Ma ei tea paradoksi lahendust, või viga, mida on tehtud. Kuid ma usun, et see on lahendatav. Kõik oleneb mis külje alt asja vaadata. Lõputud trepid on vaid ühe kindla nurga alt vaadatuna lõputud. Minu vaadete kohaselt on kõik asjad paradoksaalsed, senikaua, kuni sa ei vali. Teadvus ja vaba valik kaotab ära paradoksid ja hävitab ka elektroni lainelised omadused, mis meie jaoks hoopis tekitab paradoksi, kas pole mitte vahva. Oeh, kuidas mulle selline mõtlemine meeldib. Solve the paradox and/or the dream will end ! Ma ei teagi kas siin kasutada või'd või ja'd. Esimene tunnetus ütles 'või' hilisem loogika 'ja'.

Hea on sita iseloomuga.

Tegelikult ma ei tea eriti midagi kvant teooriatest ja gravitatsiooni teooriatest, kuid pinnapealselt olen kursis. Ja ma leiutasin oma enda gravitatsiooni teooria 'from scratch' või nii... Teiega ma seda ei jaga, sest ühti minu eeldust selle loogika edasiseks rajamiseks pole laborites testitud ja ilmselt neid ei saagi veel reaalselt tänapäeva tehnoloogiaga testida. kuid siiski ma lihtsalt mainin selle ära et mul on teooria, lihtsalt selle pärast, et fuck you! Mulle lihtsalt meeldib mõelda asjadest millest ma midagi ei tea.

Teate et mõni täiskasvanud inimene pole kuulnudki, mis asi on munatops. Aga samas, ega keegi ju otseselt selliseid asju ju ka lastele ei õpeta . . .

Veider kuidas ma ei tee plaane oma elu jaoks, kuid ma teen vahel plaane mida ma unes tahaks näha.
Hops!

Ma mäletan seda unenägu mis on elu

Täiskasvanud mehed on sunnitud lapsi kartma. Kui mees jalutab üksi pargis, istub pingile ja tema juurde jalutab uudishimulik väike tüdruk, siis mida see mees peaks tegema? Kas kommi tohib pakkuda? See ju kõige suurem stereotüüp. Isegi tere ei tohiks tüdrukutirtsule öelda, sest kui emme seda üle pargi näeb siis ta jätab vaese mehe näo igaveseks meelde ja mitte heatahtlike inimeste nägude kataloogi. Isegi kaugelt naeratada enam pole meestel võimalik. Igasugune kontakt võõraste lastega kaob. Seega mehed, kui te näete pargis väikest last enda poole tulemas, siis jookske. Vahet pole kui palju teile lapsed meeldivad nende lapselikkuse, armsuse, lõbususe, lihtsuse ja uudishimu poolest, te peate neid kartma. Sest ükski emme ei usu, et maailmas on ükski mees, kes ei oleks pedofiil.

Ma polnud tükk aega kindel, mis kuradima leiutis on linnamaastur. Ma olin kindel, et see on vaid ärikate showoff. Kuid ei, tuleb välja, et linna teed, kuigi suurelt osalt asfalteeritud ja siledad, on täis sedavõrd suuri auke, et ma kardan et varsti jääb ka linnamaasturist väheseks ja varsti asenduvad need offroad liiklusvahenditega. Sest linnamaastur on ilmselt mõeldud paar kolm teeauku päevas kenasti üle elama. kuid see arv ei ole enam nii väike meie linnades.

"Religious people say - well science is just full of theories... well religion is just full of stories. They are not even theories. It's one level below. It's just what somebody said." - Eddie Izzard

Inimesed ei usu enam ammu kõikvõimsasse jumalasse, isegi, kui nad väidavad, et usuvad. Käikvõimas jumal on vana testamendi jumal. Ta sekkus maiste tegevuste käiku, kui tal sellega mingi asi ajada oli. Ta saatis ingleid või ilmus ise, kas siis põõsana või mõnel muul moel. Tänapäeval, isegi väga religioosses seltskonnas olles, ei võetaks kedagi tõsiselt kui ta väidaks, et põõsas läks põlema ja jumal rääkis põõsa seest temaga. Sellised inimesed saadetakse, kas vaimuhaiglasse uuringutele, või võõrutusravile. U.S.A kohtus on käinud läbi palju mõrvareid, kes on väitnud, et jumal käskis neil näiteks oma lapse ära tappa. Ja muide, tihti on kogu vandekohtu liikmed kõik kristlased, kaasaarvatud kohtunikud, süüdistajad ja kaitsjad. Kõik on vandunud käsi piiblil. Aga mitte üheski istungis pole arutlemise alla tulnud küsimust, aga äkki tõesti jumal võttiski temaga ühendust ja käskis tappa oma lapse. Ei, enamasti kaalutakse sellistel istungitel kahte valikut - mõista süüalune süüdi ja teda karistada, või langetada süüdistused, sest süüalune on hallutsinatsioonidega. Mitte kedagi pole õigeks mõistetud, arvestades asitõendeid, et tegu oli jumala tahte ja sooviga. Kuidas siis saab selliste kristlaste väidet kõikvõimsast jumalast tõsiselt võtta, kui nad ise just eitasid Abrahmi.

Muide, andke mulle märku kommentaaridesse, kui ma ehk liiga palju räägin religioonist. Kedagi peale minu, ei tundu see eriti huvitavat.

Scientia potentia est? Ei! Ma pole kohe üldse nõus selle väitega. Selles on suur loogikaviga. Ja veel suurem eetikaviga (niivõrd kuivõrd eetikas saab vigu teha ja kuidas eetikat mõista jne, aga ma olen üsna  kindel, et enamik leiavad endas selle eetika, mis leiab nende sõnade käsitluses suure probleemi). Esitan kõigepealt, selles lauses peituva loogikavea, sest sealt tuleneb see, miks mulle see lause eetiliselt ei meeldi. Lihtsuse mõttes, sest inimesed ei vald enamasti ladina keelt ja ka mina mitte, tõlgin selle eesti keelde - 'teadmised on võim' (inglise keeles 'knowledge is power') . Palun tähele panna, et see pole enam levinud eestikeelne väljend 'teadmistes peitub vägi'. Need on kaks väga erinevat asja. See lause peidab endas vägagi tuntud loogikaviga. Esitan selle kohase suvalise näite - Kõik koerad surevad millalgi. Minu vanaisa on surnud. Järelikult minu vanaisa oli koer. Kõik te mõistate, et see on vigane väide tekitatud kahe tõese väite valel kokkusobitamisel. Sama jabur on ka siis ju see loogika - Võimukatel inimestel on palju teadmisi. Inimesed tahavad teadmisi. Järelikult teadmised on võim. See eeldab, kuna inimesed tahavad teadmisi tahavad nad ka võimu. Ja ilma võimuta ei saa sa ju ometi teadmisi hoida ja koguda. Jabur ju. Tegelikkuses suur osa inimesi, kellel tõesti on teadmisi ja soovivad neid juurde, eelistavad võimust loobuda, isegi kui seda neile hõbekandikul pakutakse. Seega on minu meelest väga ebaeetiline väita, et teadmised on võim. Mõelge, mida te väidate. See, et keegi selle kunagi ammu on ilusti ladinakeeles välja öelnud, ei tee seda kohe tõeks ja targasti läbimõeldud tsitaadiks.

Preili arhitekt, ma sooviks väga näha teie unenäodisaini.
Hops!

Deus ex machina

Minu meelest on see kõigisse religioonidesse juba sisse kirjutatud. Ürita seda eitada palju tahad. Olgu jumalal/jumalatel võimu kui tahes palju eksisteerib alati aeg mil neil pole olukorra üle mingit võimu. Isegi minu isiklik religioon näeb seda ette. Tegelikult on see üks mu uskumiste alustala. Imesid pole, sest kui nad oleks, poleks nad imed. Ei hakka pikalt lahti seletama jällegi. Võib-olla on Deus ex machina minu 216 numbrit, aga senikaua kui see on, olen ma õnnelik ja universum pole koost lagunenud.

“A casual stroll through the lunatic asylum shows that faith does not prove anything.” - Nietzsche


***

Läbi närbunud heina
paistab aasta esimene rohelus
ja igihaljas kahvatub.

Ning ma hingan.
Ärkamise õhku täis mu kopsud
mind kikivarvukile tõstavad.

Nüüd järsku tardunud,
sest hüpnotiseerinud mind tiivad
tulikollased - pehmelt hõljuvad.

Vajun kõhuli nüüd
niiske pinna peale laiali,
silmad päikest täis.

Ta seal rohukõrrel
paar korda tiibu sirutab
päikese poole.

Ja ei ole rohkem
maailma mu ümber
kui see liblikas.

Siis lendu tõuseb
ja mina tema järel
paar tiiru puude vahel.

Vaikselt hiilib läbi õhu,
mu võlur, nüüd igihalja varju,
kuid teiselt poolt ei ilmu.

Tiir tiiru järel
ei suuda leida enam teda,
seda maailma kollast.

Vajun mättale - päiksest soe,
maast märg, ja vaatan sinist taevamerd
kolm pilve aerutavad.

Siis silme eest mu võlur
koos sõbraga - ta sama päikse värvi,
spiraalis möödalend.

Koos nad üle välja.
Mina istun mättal järele vaadates,
silmad päikest täis.




See kõik juhtus täna päriselt, aga peale selle veel mõni asi, mille jaoks lihtsalt pole veel sõnu olemas. Vähemalt mina ei tea neid sõnu. Ja ei teagi, kas on sõnu vaja. See küll vääriks sõnu, aga ei tea kas neid on vaja.

Ärge alandage unenägusid reaalsuse tasemele.

Üritasin endale maski teha. Just sellist, mis oleks minu. Päris minu mask. Tuleb välja, et ma pean keevitamist harjutama kõvasti...

Vaadake päikest!
Hops!

The pointy end

Ma kordan veelkord. Inimese kõige kehvem leiutis on raha. Seda pole olemas ja seda pole vaja asendada. Raha mõeldi välja, et saada endale asju, mida sul pole vaja. Või siis vastupidi saada lahti asjadest mida sul pole vaja. Me tahame asju, mida meil pole vaja. Tahame uut arvutimängu või kuldse embleemiga T-särki. Ja me pole kunagi rahul. Alati on kas programmeerijad mingi putuka sisse jätnud või kuldne embleem on hoopis odav Hiina koopia. Ja siis me viriseme ja nõuame rohkem. Rohkem raha, rohkem mugavusi, et me tunneksime end väärtuslikumana kui me tegelikult oleme. Mulle ei meeldi raha kohe üldse mitte. Aga kas te olete juhuslikult märganud, et kõigis ühiskondades, kus raha ei ole keskne faktor, või kus raha üldse pole olemas, on inimesed palju õnnelikumad. Nad naeratavad. Neis ühiskondades on väga vähe kuritegevust. Inimesed pühendavad enda aja millelegi muule, kui eneseuhkuse upitamisele, raha lantimisele, teiste tagant varastamisele, sest olgem ausad, kui pole raha, siis ei saa ka raha varastada. Sest rahal pole nime. Rahal pole nägu. Raha pole olemas. See on illusioon, mis hoiab meie pilgud kinni kusagil mujal kui elamisel ja sellest võrgust pääseda enam nii lihtsalt ei saa. Aga need ühiskonnad, kus raha pole olemas. Kaup kauba vastu, käepigistus käepigistuse vastu. Vanad indiaanlased olid sellised inimesed, budistid on sellised inimesed. Veel on lootust. Väike tõestus minu poindi toetuseks.

 

Mul on siuke tunne, et ma olen oldfag. Meemid on suures osas ära rikutud. Uued saidid nagu 9fag või mida iganes on täis lapsi (rohkem polegi vaja öelda. Nad ei ole N00bid, newfag'd või kes teab mis asjad. Nad on lapsed, kes ei tohiks veel teadagi neid sõnu, mida nad nii julgesti pruugivad.) Mingi sõda käib bronyde ja haterite vahel. Nagu eelmise nädala South Park hästi illustreeris, siis meemid muutuvad vanaks ja magedaks üleöö. Swag on löönud troonilt stiili. Kõik on anonüümsed. Paljud ei tea isegi kes on Moot. Ma tean, et ma kõlan nagu oldfag, sest ma olengi oldfag. And I don't want to live on this internet any more!

 

Miks ma alati otsustan ette võtta retke rahulikku paika, just sel ajal, mil seal pole rahulik? Ja ma tean, et see seda pole, aga just siis ma tahaks et seal oleks rahulik ja seega mul jääb minemata. Tegelikult ma planeerin selliseid asju pikalt ette, aga motivatsioon seda reaalselt teha jõuab minuni kõige ebasobivamal ajal, mis ei sobi minu kavatsustega üldse kokku.

Pudelitäis päikest !
Hops!

Vapruse värinad

Sattusin kuulama jälle ÖöÜlikooli. Soovitan võtta selle tunnikese aega ja kuulata see tekst läbi. Kuigi ma pole päris iga asjaga nõus (aga kellega ma, või teie, oleks), on siiski väga, väga suur enamus sellest tekstist minu maailmapildiga suuresti kooskõlas. Kes viitsib kaasa mõelda, see ei kahetse, garanteerin!



Nüüd sõltumatult sellest loengust:

If there is any time, when dragons roam the earth again, it must be this time almost upon us.

Mulle tohutult meeldib oma väikeste kätega midagi kokku nikerdada. Midagi mis töötab. Midagi mille disaini/idee/teostuse olen ma oma väikeses peakeses välja mõelnud. Ebaõnnestumine aina motiveerib mind õnnestuma. Tegelikult ideid on rohkemgi, kui viitsimist on nende ideede teostuse alustamisega. Sest peale esimest näpuliigutust pole enam probleemi mingi kaadervärk kokku panna. Raske on lihtsalt see esimene liigutus teha.

Kui teil vedeleb kodus huvitava ja vahva kujuga pudel, kuid ei oska sellega midagi peale hakata, kuid samas ei raatsi ka ehk ära visata, siis tooge minu kätte ja ma vähemalt üritan sellele uue elu anda. Ei saa küll garanteerida, et see mul õnnestub, sest klaas on salapärase loomuga materjal, kuid lootus on, et tagastan teile selle pudeli palju huvitavama ja kasulikumana. Tulemus - mina olen õnnelik, et sain huvitavat ja praktilist prahikunsti teha ja teie olete õnnelik, et teie prahist sai praktiline kunst teie riiulil või laual.

Kolm... kaks... üks... ja valmis saigi meil kapinuppude painutamise tehas.

Tähistaevast ei pea ainult augustiööl jälgima. Marss õue !

Mässin mälestusi ümber oma jäsemete. Pähe nad ju ei jää püsima nii kergesti. Aju vabadus.
Hops!