Hey, are you a dreamer?

Me elame veidralt. Iga kord kui me ostame loteriipileti jookseb meie peast läbi ideid, mida selle miljoniga peale hakata. Isegi kasvõi korraks, aga see on paratamatu. Me seame end valmis raha saabumiseks. Aga raha ei tule. Ja siis me tunneme veidi pettumust ja ostame järgmise pileti, arvates et meie võimalus võita on suurenenud, kuid tegelikkuses ei ole. Sama moodi teeme me ka teiste asjadega. Me planeerime oma peas ette juba lapsi ja lapselapsi, kuid me pole veel tüdrukut kohtingulegi kutsunud. Me paigutame oma hinge jumariiki, teadmata, kas meil üldse on hing... Iga võidujooks on meie peas võidetud müstilise kiiruse ja edumaaga, kuid reaalsuses jagame eelviimast kohta. Iga õhtu magama minnes mõtleme, kui palju homse päeva jooksul saab ära tehtud, et täpselt neid samu asju järgneval õhtul järgmisesse päeva lükata. Kuid veidral kombel tunned sa end uhkelt, kui sa sedasi õhtul näiteks mõtled, justkui kõik need vajalikud tööd ja tegemised oleks juba tehtud. Puhkusele reisides planeerime me kõiksuguseid tegevusi ja pakime terve elamise kaasa, et neid isegi mitte kohale jõudes kotist lahti pakkidagi. Aga ärge saage valesti aru, ma ei ütle, et see paha oleks. Lihtsalt veider, mis minu sõnavaras võrdub tihti sõnaga - vahva.

Ma avastasin endas ühe suure vea, mida ma tahaks ravida, aga ma ei oska kuidagi. Ma märkasin, et ma lasen inimestel ära kaduda. Ma unustan inimesi. Kui ma pole mõnda inimest näinud juba pikemat aega, siis ta pole enam minu jaoks eriti oluline. Ja mul ei teki igatsust. Ma ei igatse oma vanu koolikaaslasi. Ma ei igatse oma surnud lemmikloomi. Ma tunnen puudust vaid inimestest, kes pidevalt mu peas tiirlevad. Inimesed, kes on minu jaoks huvitavad. Ma igatsen vaid mõnd üksikut inimest. See kõlab raske ja julmana, kuid sedasi on. Ma ei otsi kunagi vanade tuttavatega kontakti. Ja tihti on sedasi, kui nemad minuga kontakti võtavad, siis ma ei tunne end hästi. Ma justkui loodaks, et nad oleks mu rahule jätnud. Ja kuna ma ei tekita endale uusi tuttavaid, kaovad inimesed mu ümbert järkjärgult. Mu messenger on täis inimesi, kellega ma ei räägi. Facebook nimetab mulle omajagu "sõpru", kellele mul tekib justkui kohustus kord aastas seinale mõned sõnad kirjutada, mida ma ei pea oluliseks neile öelda. Aga mul on alles veel inimesi. Kuid mul ei kulu nende üles lugemiseks kõiki sõrmi. Ja enamuse ajast olen ma üksi. Üksi omas mullis. Kükitan siin ja olen kasutu ja justkui ootan, et ma ei peaks enam üht sõrme üleval hoidma, mil ma inimesi loen. Ma tean mida mulle ilmselt öeldakse selle peale, sest ma pole loll, aga pole nõnda lihtne leida motivatsiooni, kui oled harjunud üksildusega.

Käisin eile öösel surnuaial ja täna päeval ka, ilmselt lähen homme ka. Mu uus lemmik asi linnade juures vist.

"Everybody says they have been the reincarnation of Cleopatra or Alexander The Great. I always want to tell them they were probably some dumb fuck like everybody else."
Hops!