I just thought !

Meie ümber on filmid, arvutimängud, koomiksid, mänguasjad... mida iganes. Enamus neist vägivaldsed. Alates Super Mario Bros'ga. See sadistlik torumees sööb maagilisi seeni ja tapab kilpkonni, et mingi eit kupeldaja käest kätte saada. On keeruline leida kaasaegset arvutimängu, kus ei tapetaks kedagi, või vähemalt ei löödaks. Ei mul ei ole selle vastu midagi. Ausalt. Aga miks ma sellest räägin, on see, et niipalju kui mina mäletan siis vägivald on üsnagi kriminaalne asi. See on karistatav ja see pole üldse sotsiaalselt aktsepteeritud. Arvutimängud mis on räigelt verised ja kus loeb sinu "killcount" on legaalsed väikestele inimestele, kel pole veel kindlates kohtades karvkatet. Aga samas, kui kusagil välgub väike tiss, või seinale on joonistatud peenis, on see kohe keelatud. Ma ei mõista loogikat. Mis ajast on seks, tegevus, mida pea igaüks meist mingis eluetapis harrastab, niivõrd tabu, aga paljaste kätega pea otsast rebimine ei ole? Asi peaks veidi teist pidi olema. Seks on see, mis meid siia tõi üldse, aga me kardame seda miskipärast. Miks? Ma ei mõista. Miskipärast on kuritegevus niivõrd populaarseks saanud, et on lahe olla gangsta. Me kanname T-särke kirjaga "Fuck da police", sest see on lahe. Kuhu jäi "Make love not war". Ma igatsen seda.

Ma olen väga kehva käekirjanik.

Ükski hull ei usu et ta hull on. Ta on küll sellest teadlik, et teised teda hulluks peavad, aga tema jaoks on kõik normaalne. Ma ei usu, et ma hull olen. Aga ju ma siis olen.

Maru nõme on tudeng olla. Vähemalt praegu.
Hops!

Grandma death

They don't find a point to it, they try to find a fun to it... and they fail, every time!

Mul on tunne, et minust saab selle maailma antikristus või midagi sarnast. Mingisugune kaose jõud.

"And I find it kind of funny, I find it kind of sad
The dreams in which I'm dying are the best I've ever had"
Täiesti tõsi minu puhul. Kuid mitte nii masendavalt, nagu võiks arvata. Seal on rohkem kui lihtsalt surm. Seal alati on. Seal on midagi, mille olemust ma ei tea.

Üsna tihti aetakse segamini kurjust ja apaatiat. Apaatia on see, kui sul ei teki mingeid emotsioone, empaatia vastand. Sa ei reageeri, sest sul ei teki häirivaid faktoreid. Kurjus on aga empaatiline. Selleks et teha kurja peab olema empaatiat, muidu kurja tegija ei saakski mõista et ta teeb kurja. Minu kurjuse definitsioon on sellnine: Kurjus - Inimese omadus, kus isik tunneb empaatiat, aga käitub vabatahtlikult selle tunde vastu. Apaatiline inimene teeb lihtsalt nagu heaks arvab ilma mingisuguse emotsioonita teise vastu. Kuri inimene mõitsab (vähemalt arvab mõistvat) teise inimese tundeid ja käitub nendele täpselt vastupidiselt.

Oeh, ma igatsen Bill Hicks'i... Tal oleks täna nii palju öelda.
Hops!

The hammer of justice is unisex!

Kallid nikotiinikud. Leiutati uus sõna! Tegemist on nimisõnaga.
Definitsioon: Välja hingatud tubaka või mõne muu kopse kahjustava medikamendi suits ning sellega kaasnev välja hingamine.
Sõna ise on "Kopsuähk". (siin ei ole tegemist typo'ga)
Kasutame seda sõna lauses: "Onu Peetri kopsuähk hajus toas laiali."
Selle sõna käänded:
Nimetav: kopsuähk
Omastav: kopsuähi
Osastav: kopsuähki
Sisseütlev: kopsuähki
Seesütlev: kopsuähis
Seestütlev: kopsuähist
Alaleütlev: kopsuähile
Alalütlev: kopsuähil
Alaltütlev: kopsuähilt
Saav: kopsuähiks
Rajav: kopsuähini
Olev: kopsuähina
Ilmaütlev: kopsuähita
Kaasaütlev: kopsuähiga
Sellest sõnast saab moodustada ka tegusõna: "kopsuähkima" või omadussõna: "kopsuähine"



Kui me loeme raamatut, kus on tegelased, kes räägivad ja mõtlevad, siis kõik tegelased ei ole ühesugused. Üks on paha, teine hea. Üks on vasakpoolne, teine parempoolne. Üks armastab, teine ei armasta. Kõik nad on erinevad. Ja nii peabki olema. Aga ma leian siin ühe suure vea, mis enamasti raamatutes esineb. Kuigi need tegelased on kõik erinevad, on neil ühesugune mõttekäik. Nende mõtted tekivad kõik ühte moodi. Päris elus see nii ei ole. Tekstid ja dialoogid arenevad meil erinevalt. Üldised mõttekäigud erinevalt. Raamatutes mitte. Raamatuid kirjutab üks kirjanik, kellel on vaid üks aju, mis käitub vaid ühte moodi. Kirjanik on küll andnud tegelastele erinevad iseloomujooned, käitumisnormid, eetika jne, aga ta ei saa kunagi anda neile erinevat mõtlemislaadi. Ta saab anda ainult ühe; enda mõtlemislaadi. Seega mul tekkis idee, et miks ei võiks teha raamatut, romaani, kus on palju tegelasi, aga iga tegelase tekstid ja käitumise kirjutab erinev kirjanik. Mängimisruumi on siin palju. Võib alustada eikusagilt ja vaadata kuhu erinevate kirjanike kujutlusvõime meid välja viib. Võib ka nii, et üks kirjanik määrab teemaarenduse ja sündmuste käigu ja isegi kõigi tegelaste tekstide alged, mida siis iga teine kirjanik teeb oma visiooni järgi ümber. Võib asja viia ka selleni, et iga tegelase jaoks ei ole kirjanik, kes on kogenud, vaid hoopis mingi suvaline tegelane näiteks chatroulette'st. Saab varieerida sellega, kui palju kaaskirjanikud omavahel suhtlevad ja oma visioonidest räägivad, kuhu see raamat võiks välja jõuda. Ma ei tea, äkki see on juba tehtud. Kui on, ja keegi teab sellest, siis andku mulle teada, ma tahaks seda teost lugeda. Aga kui ei ole, siis miks mitte teha selline teos. Mina oleks käpp. Selle kirjutamine võtaks ilmselt kaua aega ja tuleb organiseerida regulaarsed kirjutamise ajad, kus saab koos kas msn's või isegi kokku saades kirjutada. See oleks minu idee. Kas sellest saab ülihea romaan, kus igal tegelasel on oma mõttelaad ja raamatus on ettearvamatuid pöördeid etc. või sellest saab täielik jaburus (mis pole kaa paha tegelikult...) seda me veel ei tea. Aga mina plaanin selle asja igatahes ette võtta.

Miks ei ole kaubanduskeskustes pillipoode? See oleks kaubanduskeskuse üks käidavamaid poode kohe kindlasti! Kõigile meeldib muusika. Kõik on sellest huvitatud. Tahavad näppida kitarrikeeli, katsuda trummipulki, klimberdada lollakaid hääli tegevat süntesaatorit. Nad ei lähe selliste asjade tegemiseks spetsiaalselt kuskil keldris asuvasse pillipoodi. Kuigi nad tahaksid. kui pillipood oleks kaubanduskeskuses, siis odavate kitarride müük mitmekordistuks kohe kindlasti. Ma olen selles raudkindel! Kujutleme olukorda: Pere astub huvist pillipoodi. Väike laps on vaimustuses kitarridest ja trummidest ja kõigest, kuid ei julge eriti midagi puutuda. Isa on juba keskealine mees kuid nooruses mängis ikka lõkkeääres maleva seltskonnaga lugulaule. Vanade aegade mälestuseks tõmbab akustil paar akordi. Väike laps tahab kaa proovida. Isa lasebki ja poemüüja on kaa päri. Laps ei saa eriti millegiga hakkama, aga talle ikka väga meeldib. Laps käib isale peale, et ostaks õige kitarri. Isa mõtleb, et miks ka mitte. Las poiss läheb muusikakooli ja õpib veidi klassikalist kitarri ja kooli kõrvalt õpetaks talle ka veidi Led Zeppelini ja muud sellist vinget muusikat. Ehk siis tuleb poisile aru pähe ja ei kuula enam Justin Bieber't ja kasvatab munad endale. Lähevad kassa juurde ja ostavad ühe odavama otsa pilli. Võib-olla ka kallima kui neil raha jagub, või kui pereisa arvab end nii teadjat olevat, sest ta ju on ikka nooruses kõva kidramees olnud. See on vaid üks stsenaarium. Aga seda, et see perekond satuks kuskil rüütlitänava pillipoodi lihtsalt niisama, see on väga ebatõenäoline. Pered käivad ikka mööda kaubanduskeskusi. Väga veider, et neid, vähemalt Eestis, kuskil Lõunakeskuses või Taskus ei ole... Pillipoodidega annaks võrrelda loomapoode. Ma ei usu, et kõik need inimesed käivad Lõunakeskuses loomapoes, sest neil on kindel plaan see skunks seal ära osta, aga kuna nad seal juba on, siis võtavad koerale uue mänguasja ja võib-olla mõtlevad, et võiks ammu surnud hamstri asemel uue muretseda.

"Meil on ainult illusioon vastustest, mis väljendub meie naiivses rahulolus, et me teadsime, mis küsimusi me küsisime."- mingi suvaline tegelane internetist.
Hops!

HUM!

Pange kaja kinni ja vaadake ja kuulake!


Tänud Ana'le. Ma vaatan tihti kuidas sa magad :-)
Hops!

Whats going on with this thread?

Muusika. See on lihtsalt üks helide kogum, mis on enamasti korduvaterütmide ja sagedustega. Aga see meeldib meile. See lummab meid. Miks? Need on lihtsalt helid. Ja need tekitavad meis niivõrd võimsaid emotsioone. Ja muide erinevaid helikõrgusi mida inimene suudab eristada polegi just eriti palju. Väga palju loeb ka tämber. Mis maagia see on? Me ei saa sellest söönuks, me ei saa sellega sugu jätkata, see ei aita meil elus püsida. Aga see paneb meie kehi selle rütmis liikuma. We are the puppets of music !

***
Mul on sõrmus
valet pidi sõrmes
ja sokid
vales jalas
närin toitu
vale suu poolega
ja miskit polekski nagu viga
aga mina pole nagu mina


***
Kui unistan maailmast,
kus on hinged
neid varem pole olnud.
Kes siis jugleb väita,
et neid pole,
et kujutlus pole tõeline?
Aga äkki mina olengi
Jumal, sest
ma just unistasin sellest.


***
SUURED tähed
väikesed mõtted


***
Tervist!
Tahaks seekord uut infot
samale loole uut introt
ka see oleks hea.
Tead,
meie vead on siin reas
igapäevaselt.
Sama lõust oma jõust annab nõu,
pakub teed ja küpsiseid,
üpris häid kusjuures.
Kuid see pole see,
miks ma siia tulen.
Peas tiirleb üks unelm,
et millal märkab,
tärkab, programm unest ärkab
ja näitab näpuga
kuigi ema õpetas, et ei tohi.
Küsib mult, kuis läheb,
mis mõttes.
Sedasi võttes
peakski nii olema!
Aga me ei tee nii,
sest viisakusest söödud küpsised
polegi nii hääd
ja fuajeeinimeste pääd
oleks vaid kord,
see üks ainus kord,
vaja kokku viia.
Siia samasse kasvõi
ning avada, avastada
ja tekikski eluteater lavaga
teater, kus me ei näitle,
ei käitle dokumente,
vaid ideid ja inimesi
Meid,
suurepäraseid inimesi!



Mis on naljakas? Mingi asi võib olla naljakas. Mingi heli võib olla naljakas. Mingi pilt võib olla naljakas. Mingi mõte võib olla naljakas. Aga kas lõhn võib olla naljakas? Nuusutad ja see lõhn ise on naljakas (mitte naerugaas, siis naerad millegi muu üle kui selle lõhna üle). Kas maitse võib olla naljakas? Hmm... Paneb mõtlema. Milliste elunditega me suudame nalja tajuda. Mõni puudutus võib olla naljakas. Vahel ma ei mõista huumorit ja siis ma mõtlen selliste asjade peale, et miks ja mis see huumor üldse on... Jälle üks mõttetu asi looduses, nagu muusikagi...

Abandon thread!

Me ei saa millestki aru, sellepärast meil ongi nii vahva!
Hops!

We are not stick figures!

Lisasin sellele kajamile veidi kaja. Midagi sellist, mida ma iga päev kuulan. Ehk sealt tulebki minu mõtete inspiratsioon. Nüüd teil kaa kergem minuga ühele joonele saada...

Mul oli huvitav kogemus, kuidas ma hetk tagasi unistasin unistamisest ja siis mu unistuses keegi ütles mulle, vist inglise keeles kui ma ei eksi, you're dreaming right now. Mul võttis päris mitu hetke aega, et sellest aru saada, et tal oli õigus.

"God was a lonely kid who never quite fit in. He grew up never able to understand others, or feel understood. But he had a yearning so great to connect something beyond himself, that one day, when he was sitting alone in the woods on a tree stump, wondering if he'd ever find love, he imagined a whole universe of lonely souls just like him. All wondering if they will be ever understood. All wondering if they would ever be loved for who they truly were. And for that moment, and that moment alone, as he imagined all time and space as we know it, God did not feel alone. And that was good." - Brad T. Gottfred

Seni kuni me ei vali on kõik võimalik. Ma ei usu saatusesse. Kuigi "dream is destiny" on siiski üks mu lemmikuid lauseid. Kui sa arvad, et valikute tegemine on raske, siis sa eksid. Valimiseks on vaja vaid münti visata, sest sa ei tea iial mida see valik sulle ette toob. Sa ei saa öelda, et oh nüüd ma tegin õige valiku, või siis vale. Kõik valikud on õiged. Kuidas see saakski vale olla? Elu pole kontrolltöö, kus teed linnukese valesse kasti ja hiljem siis lähed ja parandad ja teed õigesse. Elus valid ühe kastikese ja teine kaob ära. Järeltöid ei tehta. Valimine ei ole raske. Raske oleks siis, kui sa teaksid täpselt kõike mida see või siis teine valik endaga kaasa toob. Siis sa ei suudaks enam otsustada. Ja jääkski valimata. Ja senikaua ongi kõik võimalik kuni sa ei vali. Aga neile, kes siiski usuvad saatusesse, siis neil on eriti lihtne valida. Nad juba arvavad niiguinii teadvat mis nende saatus olema peab ja sellest lähtuvalt teevad ka valikuid. Vähemalt nad on kindlasti mõelnud selle üle, milline nende saatus võiks olla. Niiet me leiame selle portaali kolmemõõtmelisse maailma. Mis siis, et kõik väidavad, et seda pole olemas, meie saatus on see leida ja sellest lähtuvalt teeme valiku seda otsima minna.

Me näeme veel :-)
Hops!

The road to rome is not the high road, so i take you along to a place called... Africa!

Everybody says they have been the reincarnation of Cleopatra or Alexander The Great. I always want to tell them they were probably some dumb fuck like everybody else.

Miks meil on vaja nii palju tegusid? Miks meile kaklused? Meil on ju sõnad. Meil on välja kujunenud väga keerukas, kuid üsna üheselt mõistetav ja toimiv süsteem, kus saab edastada mõtteid. Maru keeruline on edastada oma argumenti rusikaga. See võib küll aidata kaasa vastase loobumisele oma argumendist, või siis juhtida tema tähelepanu mujale. Aga ma siiski ei leia, et see oleks mõistliks ja otstarbekas vahend oma vaadete selgekstegemiseks. Rusikaga haarame pigem lusika ja sööme koos suppi. Aga täis suuga palun mitte palju sõnu kasutada, see on meil nii kokku lepitud, et see on ebaviisakas.

Meil ei ole õrna aimugi, mis on elu mõte. Või üldse mis see elu on. Kuidas see elu on. Kõik need küsimused on täiesti vastamata. Mis põhjusel hakkas väike üherakuline arenema? Miks ta hakkas teisi sööma? Miks tal oli vaja areneda? Miks tal oli vaja üldse tekkida? Või siis kui teile meeldib selline lähenemine, siis miks Jumal meid lõi? Miks jumal arvas, et see hea oli? Miks jumal lõi inimese teadmata head ja kurja, aga andis talle ülesande, mille täitmine nõudis teadmist heast ja kurjast? Need küsimused on olnud siin juba ammu, aga me ei mõtle neile enam. Meid nagu ei huvitakski. Me lihtsalt oleme. Me oleme muutunud suureks programmiks. Suur sipelgakoloonia. Me käime tänaval ringi ja see ei nõua meilt mingit inimlikke omadusi. See on vaid sissekirjutatud kood. Kõnni sinna! Osta see! Sulas või kaardiga? Ei mingeid inimlikke omadusi. Ei mingit mõtlemist. Ei mingit arengut selles suhtes. See kõik on selleks, et meid saaks palju ja et me saaks olla võimalikult laisad. Kas poleks mitte parem, et meid saaks ehk vähem, aga me oleksime targemad, paremad, huvitavamad, arenenumad ja naudiksime ehk seda kõike rohkem. Leiaksime sellele näitemängule mõtte. Elu on lõbustuspark. It's just a ride! Asi võiks muutuda kvantiteedilt kvaliteedile. Kas see polegi mitte evolutsiooni idee tegelikult? Algul oli küll, et jah kui on palju siis suurem võimalus ellu jääda. Praegu on juba asi muutunud vastupidiseks. Meid on nii palju, et mida tihedamalt me koos oleme seda suurem võimalus on meil ära surra. Karja ühtsus pole enam selline nagu see oli kuskil Aafrika vihmametsas. Liiga suur kari variseb kokku. Kvaliteet, kvaliteet, kvaliteet. Inimlikud hetked. Sa ei ole sipelgas linnas. Sa oled mõttemasin! Sul on vabadus mõelda mida iganes. Siis tee seda. Ei ole vaja end suruda sellesse programmi. Selles programmis on tekkinud juba niipalju erroreid. Sõjad, vaen jne.Välju repeat käsklusest ja alusta oma programmilõik. Jah ilmselt see kas suundub lõõpuks tagasi sinna kust ta alguse sai, või siis jookseb omadega kokku täielikult. Aga suured mõtted (ja ka väikesed mõtted) ei saa tekkida kui neid ei tekitata. Kasutagem potensiaali! Miks me oleme nii kaugele üldse arenenud, et mõelda selle üle, et miks me elame? See ei ole enam ainult surmahirm ja sugutung. Siin juba on midagi muud. Ja oli juba ammu. Juba siis kui tekkis küsimus, mis algas sõnaga "miks". Küsime rohkem ja siis saame ka vastuseid. Ja kui isegi ei saa, siis muudab nende vastuste otsimine meie elu huvitavamaks. Kindlasti! Aga ei pea ainult küsima. Võib teha midagi muud. Peaasi, et me ei muutuks täielikult sipelgakolooniaks. Ma ei taha olla sipelgas. Eks ma siis olen see veidrik, kes esitab küsimusi ja kes jälle ummikusse jookseb. Aga ma võin kinnitada, et minu elu on kordades huvitavam, kui sinu, kes sa ütled McDonaldis oma sisse kulunud lause: "Palun üks kõrs kaa, aitäh."

Ega ma pole veel suuteline mõtlema korralikult pärast viimast kokkujooksmist. Andke andeks.

Pole olemas üleval või all. See kõik on siin kokkuleppeline. Lepime kokku, et me ei lepi enam sellistes asjades kokku, eks?
Hops!

Vaadake inimesi !

Kell on jälle pool ükskõik ja mina unistan. Maru hea on ikka unistada. aga mõelda ma ei tohi. Siis läheb käest ära, jalast ära, seljast ära, peast ära ja südamelt ära. Katus sõidab kaa ära. Eriti jama on veel siis, kui nagu ei viitsi selles suhtes ka midagi ette võtta. Ülemõtlemine on nii kuradi ahvatlev. Ohtlik! Jaa jaaa, eks ma tean. Ma aind natukene. Kohtume Seevaldis.

See pole minu luuletus. Selle on kirjutanud härra Ajudoonor

positiivne

ei ole olnd paremaid, halvemaid aegu
või kui on, siis mulle ei meenu need praegu
ikka ja alati üks sama sitt
elu kui üksluine igavik

ei ole olnd paremaid, halvemaid aegu,
või kui halvemaid on, siis ilmselt just praegu
no nii sitt ei ole ju olnudki varem
oli varem kõik kole, kuid siiski veits parem



Ma pean ühe pildi joonistama.

Ärge saage varakult lapsi palun. Te ei kujuta ise kaa ette kui lollid me, noored, kõik oleme. Mõtle aasta aega tagasi. Mõtle kui lolle mõtteid sa ikka mõtlesid. Mõtle kaks tagasi. Mõtle kolm. Täis idioot olid eks? Mina küll olin. Kuigi, eks nüüd vaikselt hakkab välja kujunema milliseks idioodiks ma saan. Aa üks soovitus veel teile. Kui te olete millalgi mingis foorumis või kusagil postitanud midagi ikka aastaid tagasi, siis minge ja vaadake korra üle ja vaadake kas tunnete ennast seal ära. Vahel võib vägagi hirmsaid asju sealt välja ilmuda, et endal hakkab lausa häbi.

Lihtsalt olge kes te olete ja ärge toppige enda tõekspidamisi teiste pähe, siis on kõik korras. Just chill !
Hops !