The hammer of justice is unisex!

Kallid nikotiinikud. Leiutati uus sõna! Tegemist on nimisõnaga.
Definitsioon: Välja hingatud tubaka või mõne muu kopse kahjustava medikamendi suits ning sellega kaasnev välja hingamine.
Sõna ise on "Kopsuähk". (siin ei ole tegemist typo'ga)
Kasutame seda sõna lauses: "Onu Peetri kopsuähk hajus toas laiali."
Selle sõna käänded:
Nimetav: kopsuähk
Omastav: kopsuähi
Osastav: kopsuähki
Sisseütlev: kopsuähki
Seesütlev: kopsuähis
Seestütlev: kopsuähist
Alaleütlev: kopsuähile
Alalütlev: kopsuähil
Alaltütlev: kopsuähilt
Saav: kopsuähiks
Rajav: kopsuähini
Olev: kopsuähina
Ilmaütlev: kopsuähita
Kaasaütlev: kopsuähiga
Sellest sõnast saab moodustada ka tegusõna: "kopsuähkima" või omadussõna: "kopsuähine"



Kui me loeme raamatut, kus on tegelased, kes räägivad ja mõtlevad, siis kõik tegelased ei ole ühesugused. Üks on paha, teine hea. Üks on vasakpoolne, teine parempoolne. Üks armastab, teine ei armasta. Kõik nad on erinevad. Ja nii peabki olema. Aga ma leian siin ühe suure vea, mis enamasti raamatutes esineb. Kuigi need tegelased on kõik erinevad, on neil ühesugune mõttekäik. Nende mõtted tekivad kõik ühte moodi. Päris elus see nii ei ole. Tekstid ja dialoogid arenevad meil erinevalt. Üldised mõttekäigud erinevalt. Raamatutes mitte. Raamatuid kirjutab üks kirjanik, kellel on vaid üks aju, mis käitub vaid ühte moodi. Kirjanik on küll andnud tegelastele erinevad iseloomujooned, käitumisnormid, eetika jne, aga ta ei saa kunagi anda neile erinevat mõtlemislaadi. Ta saab anda ainult ühe; enda mõtlemislaadi. Seega mul tekkis idee, et miks ei võiks teha raamatut, romaani, kus on palju tegelasi, aga iga tegelase tekstid ja käitumise kirjutab erinev kirjanik. Mängimisruumi on siin palju. Võib alustada eikusagilt ja vaadata kuhu erinevate kirjanike kujutlusvõime meid välja viib. Võib ka nii, et üks kirjanik määrab teemaarenduse ja sündmuste käigu ja isegi kõigi tegelaste tekstide alged, mida siis iga teine kirjanik teeb oma visiooni järgi ümber. Võib asja viia ka selleni, et iga tegelase jaoks ei ole kirjanik, kes on kogenud, vaid hoopis mingi suvaline tegelane näiteks chatroulette'st. Saab varieerida sellega, kui palju kaaskirjanikud omavahel suhtlevad ja oma visioonidest räägivad, kuhu see raamat võiks välja jõuda. Ma ei tea, äkki see on juba tehtud. Kui on, ja keegi teab sellest, siis andku mulle teada, ma tahaks seda teost lugeda. Aga kui ei ole, siis miks mitte teha selline teos. Mina oleks käpp. Selle kirjutamine võtaks ilmselt kaua aega ja tuleb organiseerida regulaarsed kirjutamise ajad, kus saab koos kas msn's või isegi kokku saades kirjutada. See oleks minu idee. Kas sellest saab ülihea romaan, kus igal tegelasel on oma mõttelaad ja raamatus on ettearvamatuid pöördeid etc. või sellest saab täielik jaburus (mis pole kaa paha tegelikult...) seda me veel ei tea. Aga mina plaanin selle asja igatahes ette võtta.

Miks ei ole kaubanduskeskustes pillipoode? See oleks kaubanduskeskuse üks käidavamaid poode kohe kindlasti! Kõigile meeldib muusika. Kõik on sellest huvitatud. Tahavad näppida kitarrikeeli, katsuda trummipulki, klimberdada lollakaid hääli tegevat süntesaatorit. Nad ei lähe selliste asjade tegemiseks spetsiaalselt kuskil keldris asuvasse pillipoodi. Kuigi nad tahaksid. kui pillipood oleks kaubanduskeskuses, siis odavate kitarride müük mitmekordistuks kohe kindlasti. Ma olen selles raudkindel! Kujutleme olukorda: Pere astub huvist pillipoodi. Väike laps on vaimustuses kitarridest ja trummidest ja kõigest, kuid ei julge eriti midagi puutuda. Isa on juba keskealine mees kuid nooruses mängis ikka lõkkeääres maleva seltskonnaga lugulaule. Vanade aegade mälestuseks tõmbab akustil paar akordi. Väike laps tahab kaa proovida. Isa lasebki ja poemüüja on kaa päri. Laps ei saa eriti millegiga hakkama, aga talle ikka väga meeldib. Laps käib isale peale, et ostaks õige kitarri. Isa mõtleb, et miks ka mitte. Las poiss läheb muusikakooli ja õpib veidi klassikalist kitarri ja kooli kõrvalt õpetaks talle ka veidi Led Zeppelini ja muud sellist vinget muusikat. Ehk siis tuleb poisile aru pähe ja ei kuula enam Justin Bieber't ja kasvatab munad endale. Lähevad kassa juurde ja ostavad ühe odavama otsa pilli. Võib-olla ka kallima kui neil raha jagub, või kui pereisa arvab end nii teadjat olevat, sest ta ju on ikka nooruses kõva kidramees olnud. See on vaid üks stsenaarium. Aga seda, et see perekond satuks kuskil rüütlitänava pillipoodi lihtsalt niisama, see on väga ebatõenäoline. Pered käivad ikka mööda kaubanduskeskusi. Väga veider, et neid, vähemalt Eestis, kuskil Lõunakeskuses või Taskus ei ole... Pillipoodidega annaks võrrelda loomapoode. Ma ei usu, et kõik need inimesed käivad Lõunakeskuses loomapoes, sest neil on kindel plaan see skunks seal ära osta, aga kuna nad seal juba on, siis võtavad koerale uue mänguasja ja võib-olla mõtlevad, et võiks ammu surnud hamstri asemel uue muretseda.

"Meil on ainult illusioon vastustest, mis väljendub meie naiivses rahulolus, et me teadsime, mis küsimusi me küsisime."- mingi suvaline tegelane internetist.
Hops!