The road to rome is not the high road, so i take you along to a place called... Africa!

Everybody says they have been the reincarnation of Cleopatra or Alexander The Great. I always want to tell them they were probably some dumb fuck like everybody else.

Miks meil on vaja nii palju tegusid? Miks meile kaklused? Meil on ju sõnad. Meil on välja kujunenud väga keerukas, kuid üsna üheselt mõistetav ja toimiv süsteem, kus saab edastada mõtteid. Maru keeruline on edastada oma argumenti rusikaga. See võib küll aidata kaasa vastase loobumisele oma argumendist, või siis juhtida tema tähelepanu mujale. Aga ma siiski ei leia, et see oleks mõistliks ja otstarbekas vahend oma vaadete selgekstegemiseks. Rusikaga haarame pigem lusika ja sööme koos suppi. Aga täis suuga palun mitte palju sõnu kasutada, see on meil nii kokku lepitud, et see on ebaviisakas.

Meil ei ole õrna aimugi, mis on elu mõte. Või üldse mis see elu on. Kuidas see elu on. Kõik need küsimused on täiesti vastamata. Mis põhjusel hakkas väike üherakuline arenema? Miks ta hakkas teisi sööma? Miks tal oli vaja areneda? Miks tal oli vaja üldse tekkida? Või siis kui teile meeldib selline lähenemine, siis miks Jumal meid lõi? Miks jumal arvas, et see hea oli? Miks jumal lõi inimese teadmata head ja kurja, aga andis talle ülesande, mille täitmine nõudis teadmist heast ja kurjast? Need küsimused on olnud siin juba ammu, aga me ei mõtle neile enam. Meid nagu ei huvitakski. Me lihtsalt oleme. Me oleme muutunud suureks programmiks. Suur sipelgakoloonia. Me käime tänaval ringi ja see ei nõua meilt mingit inimlikke omadusi. See on vaid sissekirjutatud kood. Kõnni sinna! Osta see! Sulas või kaardiga? Ei mingeid inimlikke omadusi. Ei mingit mõtlemist. Ei mingit arengut selles suhtes. See kõik on selleks, et meid saaks palju ja et me saaks olla võimalikult laisad. Kas poleks mitte parem, et meid saaks ehk vähem, aga me oleksime targemad, paremad, huvitavamad, arenenumad ja naudiksime ehk seda kõike rohkem. Leiaksime sellele näitemängule mõtte. Elu on lõbustuspark. It's just a ride! Asi võiks muutuda kvantiteedilt kvaliteedile. Kas see polegi mitte evolutsiooni idee tegelikult? Algul oli küll, et jah kui on palju siis suurem võimalus ellu jääda. Praegu on juba asi muutunud vastupidiseks. Meid on nii palju, et mida tihedamalt me koos oleme seda suurem võimalus on meil ära surra. Karja ühtsus pole enam selline nagu see oli kuskil Aafrika vihmametsas. Liiga suur kari variseb kokku. Kvaliteet, kvaliteet, kvaliteet. Inimlikud hetked. Sa ei ole sipelgas linnas. Sa oled mõttemasin! Sul on vabadus mõelda mida iganes. Siis tee seda. Ei ole vaja end suruda sellesse programmi. Selles programmis on tekkinud juba niipalju erroreid. Sõjad, vaen jne.Välju repeat käsklusest ja alusta oma programmilõik. Jah ilmselt see kas suundub lõõpuks tagasi sinna kust ta alguse sai, või siis jookseb omadega kokku täielikult. Aga suured mõtted (ja ka väikesed mõtted) ei saa tekkida kui neid ei tekitata. Kasutagem potensiaali! Miks me oleme nii kaugele üldse arenenud, et mõelda selle üle, et miks me elame? See ei ole enam ainult surmahirm ja sugutung. Siin juba on midagi muud. Ja oli juba ammu. Juba siis kui tekkis küsimus, mis algas sõnaga "miks". Küsime rohkem ja siis saame ka vastuseid. Ja kui isegi ei saa, siis muudab nende vastuste otsimine meie elu huvitavamaks. Kindlasti! Aga ei pea ainult küsima. Võib teha midagi muud. Peaasi, et me ei muutuks täielikult sipelgakolooniaks. Ma ei taha olla sipelgas. Eks ma siis olen see veidrik, kes esitab küsimusi ja kes jälle ummikusse jookseb. Aga ma võin kinnitada, et minu elu on kordades huvitavam, kui sinu, kes sa ütled McDonaldis oma sisse kulunud lause: "Palun üks kõrs kaa, aitäh."

Ega ma pole veel suuteline mõtlema korralikult pärast viimast kokkujooksmist. Andke andeks.

Pole olemas üleval või all. See kõik on siin kokkuleppeline. Lepime kokku, et me ei lepi enam sellistes asjades kokku, eks?
Hops!