Onomatopoeetiline mets

Mu kõige lemmikumad pargid on surnuaiad. Seal on rahu ja vaikus. Või noh, nii palju kui seda linnas olla võib. See on minu jaoks kõige loomulikum paik linnas. Siin inimesed ei torma. Siia joodikud ei tule lällama. Aga tegelikult see ei olegi vist see põhjus, miks ma seal käin. Surnuaed on mitmekesine paik. Iga haud on kui teineteise koopia aga nõnda isemoodi. Nagu puud metsas on kõik ühte nägu aga ikka sa eal oma metsas ära ei eksi. Ja surnuaiad on tegelikult ka visuaalselt kõige ilusamad pargid minu meelest. Väga palju ilusaid ja huvitavaid taimi, võimsad puud, istekohti igas võimalikus suunas ja tiik milles elab pardipere ja mida ümbritsevad erinevad skulptuurid. Iga hauaplats on isemoodi. Mulle üldiselt meeldivad esteetiliselt sellised minimalistlikud platsid, kuid kõige põnevamad on juba aastaid hüljatud platsid, need milledele on sedelid juba külge pandud. Viimane aeg nende lugusid jutustada enne kui uued leinajad vanade kohad üle võtavad. Sest see on tegelikult mis surnuaias muutub. Laibad kes siia tuuakse ei tee enam midagi, vaid leinajad on need kes käivad ja riisuvad, rohivad ja kastavad, istuvad ja mõtlevad, küünlaid süütavad ning tagasi vaatavad. Surnuaed on elavate päralt, see on elavate kujundatud.

Kuigi pooled neist on igavesed nuhtlused, siiski ma igatsen putukaid. Eriti rohutirtse. Nende jagade sahin disorjenteerib igasugused helid ruumis. Huvitavad loomad on nad, liiguvad ka üsna ebaharilikult kaootiliselt. Ja õhtud pole enam samad kui kuulen tirtsude sahina asemel hoopis autode mühinat. Hea katsetus imitatsiooniks, kuid minu puhul täidab ka surnuaed rohkem põlismetsa funktsioone kui mühin asendab sahinat

Try to fit in! --- Usun et hakkan juba vaikselt mahtuma.

"Laena püssi Vanemuine, pill ei toida!" - EXP
Hjopsti!

هروج ليبيا

Meie ümber on helid mida me kuuleme. Vibratsioonid õhus. Lained selles hõredas vedelikus. Meie kõrv korjab need helid üles. Kõik helid alates infrahelist kuni ultrahelini. Mõni vaiksem teine valjem, kuid kõik need helid erinevatest allikatest jõuavad meie kõrva. Me kuuleme absoluutselt kõiki helisid mis meie ümber tekivad, kuid me kuulame neist väheseid. Teadliku kuulamist toimub vaid selekteeritud helidele. Meie ajus on mingisugune mürafilter. Pidevad helid kaovad ajapikku justkui kõrvust. Toas tiksuv kell muutub märkamatuks kui loed raamatut. Muusika kõlaritest jääb hea vestluse taha varju. Me otsustame, millele me oma tähelepanu suuname. Kas on olulisem järgida raamatus kirjutatu mõttepunkte või tausta, mis ei vaja su tähelepanu. Kuid mind huvitab, kuidas aju suudab seda filtrit teha. Kuidas aju aru saab, millisele osale kuuldud helidest peaks just keskenduma. Sest helid tulevad su kõrvu kõik korraga segapudrus. Ma usun et ajus on nö. tuttavate heliallikate register, kus hoitakse infot selle kohta, millise välimusega on inimkõne helisignatuur (koos selle emotsioonide ja tämbrite alamjaotustega), või mis häält teevad ohtlikud suured masinad ja mis häält puudel siristavad linnud. Tegemist pole absoluutsete koopiatega päris helidest vaid pigem kõigi nende helide üldisest iseloomust helispektris. Sedasi saame valida, millised helid ei vaja palju tähelepanu meie kõrgemast teadvusest. Kuid see ei tähenda, et kõik need helid, mis kõrgemasse teadvusesse ei jõua meid ei mõjutaks. Kõik helid läbivad ajus infotöötluse. Kõik helid püütakse kinni, kõiki helisid töödeldakse, kõigist neist jääb oma märk maha. Sama moodi nägemismeelega, haistmismeelega ja teiste meeltega.

Veel helidest rääkides avastasin ma, kuidas minu lapsepõlve tuba on aja jooksul oma helides arenenud. Mäletan, kuidas mesilased tegid mu seina sisse pesa ja otsustasid suviti öö otsa sumiseda. Mäletan kui nahkhiired katuse all talvitama pugesid. Mäletan kuidas põrandale asetatud vesipiip tekitas alumise korruse laest praktiliselt suure kõlari, mis mängib vesipiibumulinat minu vanematele (õppetund eluks ajaks). Mäletan igasuvist sääsepininaga võitlust, konnade krooksumist ja ritsikate sirtsumist. Mäletan ööbikulaulu. Mäletan mängitud muusikat. Mäletan mõtete hääli.

***
Tuulest toodud
lõhnad ja niiskus
sellest loodud
aeg, mis meil seiskus

Lehe kõdu
puhutud üles
sigaret rõdul
su pea mu süles

Eesti tugevaim kaitsevägi on Laulupidu ja Balti kett. Kui meie pinnale astuvad võõrad saapad, siis astume neile vastu justnimelt tsiviilisikutena. Rahumeelselt paludes neil lahkuda. Kätest kinni hoides sõdurite ette seista. Aga mis kõige olulisem - seda korraga tuhandetes erinevates meediavoogudes kajastades. Televisioon, facebook, twitter, youtube etc etc. Ma tahaks näha sõdurit, kes sellise rahva pihta tulistaks. Ja kui lähebki verevalamiseks, siis on koheselt maailmale selge, kes on agressoriks. Ma ei väida et me peaks oma kaitseväest loobuma, kindlasti mitte, aga ma usun et rahumeelne kaitseettevõtmine on meie puhul tunduvalt edukam kui metsades paugutamine.

Ajakirjanduses on ütlemine: "Some stories are too good to check." Kuidas meedia kasutab teisi meedia allikaid. Keegi kusagil avaldab artikli vägeva pealkirjaga ja vägeva sisuga. See püütakse kohe kiiremas korras teiste ajakirjanike poolt kinni ja siis veel järgmiste ajakirjanike poolt ja vahel kasvab selline viitamine ikka pikki radu. Iga viitamine veidi moonutatud versioon eelmisest. Kuid kas keegi üldse vaevus kontrollima, kas see šokeeriva pealkirjaga artikkel üldse tõele vastas? Enamikel juhtudel ei. Ajakirjanikud usaldavad teisi ajakirjanike liiga palju. Ajakirjanduses ei ole artiklite avaldamiseks vaja tõelist eksperthinnangut. toimetaja võib küll filtreerida täielike ilmselgeid idiootsusi välja kuid ta ei ole ju ometi igas valdkonnas ekspert. ajakirjandus, eriti tänapäeval, on välkkiire ja iga sekund loeb. Kellelgi pole aega kontrollida mida nad avaldavad, peaasi et avaldavad kiiresti ja et saaksid palju klikke ja lugemisi. Ja seda ei saa neile pahaks panna, sest sellest sõltub suur osa nende sissetulekust. Aga mõni ajakirjanduslik väljaanne on nõnda kohutav, et ei sisalda absoluutselt mittemingisugust sisukontrolli. "The man who reads nothing at all is better educated than the man who reads nothing but newspapers." - Thomas Jefferson.

Hjopsti!