Meid on õpetatud
mitte vihkama. Lapsepõlvest saadik on üritatud välja juurida meist seda
emotsiooni, kuid tulutult. Viha on ja jääb, sest see on nagu võilill, mida
välja juurides ei suuda me ealeski sellest täielikult vabaneda. Ja pidevalt
viha juurikatega kakeldes oleme hakanud vihkama viha iseennast. Kuid vihkamine
iseenesest ei ole ju probleem. Vihkamine on alati millestki põhjustatud. Kuid
me kipume seda unustama. Iga pisemgi viha, mida me märkame, me üritame seda
pimesi välja kitkuda. Ja nagu öeldakse, millegi vihkamine tekitab ainult rohkem
vihkamist. Ma arvan, et ka viha iseenda vihkamine tekitab seda aina juurde.
Avalikus arutelus kipub olema nulltolerants vihakõne vastu. Niipea kui keegi
väljendab oma vastumeelsust millegi või kellegi suhtes lajatatakse kohe
vaigistava templiga. Viha emotsioon pole lubatud (vähemalt selline mis läheb
narratiivi vastu). Kuid ma arvan et viha ei tasu vihata ja kindlasti ei tohi
seda vaigistada. Vihale tuleb otsa vaadata ja seda mõista. Tuleb aru saada, miks
inimesed vihkavad, mis on olnud ajendid. Pimesi viha maha surumine ei kaota
seda kuhugi. Nüüd on see viha lihtsalt nähtamatu ja ette ennustamatu. Viha maha
surumine teeb viha ainult tugevamaks. Viha meie maailmas on tõesti probleem,
aga seda probleemi ei saa lahendada suhtumisega – viha on paha, ära vihka või
mine minema. Naiivsus ei ole lahendus.
Ma mäletan kui põhikoolis
tuli politseinik meie klassi narkootikumidest rääkima. Rääkis hirmulugusid ja
narko pahuküljest. Selline tüüpiline drugs are bad m’kay jutt. Ja me olime
piisavalt noored tol ajal ja ma mäletan, et paljud vandusid tõsimeeli siis, et
nad ei proovi kunagi narkootikume. Kuid ma olen üsna kindel et pikemas
perspektiivis oli sellest politseiniku esitlusest rohkem kahju kui kasu. Kuigi
tol hetkel näis õpetajatele ja politseile ju kampaania mõjuvat. Lapsed tõesti
kuulasid sõnumit ja tõsimeeli hoidsid meelemürkidest eemale. Kuid teismeeas
ei anna väga vältida kokkupuudet nende ainetega. Keegi ikka suitsetab kusagil.
Ja noor inimene vaatab, et midagi nagu traagilist ei juhtugi sellest. Inimesed
ei muutu vägivaldseks ega suitsiidseks, ei hakka kohe alkopoode röövima ega
pööra maniakaalselt hulluks ja ei määri oma ekskremente seintele. See tekitab
nooruki silmis kohe selge pildi, et politsei valetas neile. Eriti just
teismeline on valmis just oma mässumeelsuses kohe eeldama, et kõik mida mendid
ütlesid on vale. Ja sedasi on koheselt kogu usaldus ja austus korrahoidjate
suhtes kadunud. Kuigi politseinik ju ei valetanud oma esitluses. Kõik mida ta
rääkis oli tõene. Kuid ta jättis ka väga palju rääkimata. Mitte sõnagi ei
mainitud narko positiivsest küljest. Ja on naiivne eeldada et neil pole positiivseid
külgi. Mitte miski pole must ja valge siin ilmas. Narko on ohtlik, kuid see
pole otsetee üledoosi suremisse või oma aanuse kokaiini kondoomidega täis toppimisele. Samuti pole
tikutoos otsetee majapõlengus hukkumisele ega metsatulekahjule. Mul on kuri
kahtlus et meie politseinikute ennetustöö koolides on tekitanud rohkem
narkomaane kui miski muu meie ühiskonnas. Ja lisaks tarvitajatesse kriminaalne
suhtumine on vähendanud korravalvurite autoriteeti ja sõltlaste võimalusi
reaalsele abile. Ma arvan et narkosõltuvusse tuleks suhtuda kui haigusesse, mida
annab ravida. Ja lastele tuleks rääkida nendest asjadest ausalt jättes mitte
midagi rääkimata.
Hops!
