Gordioni sõlm

Igaühele on midagi püha, midagi mida ta ei taha näha rüvetatult. Hoida midagi ainuomasena, pärispõliselt ja ehedalt. Vanasti olid pühad hiied ja allikad, mäed ja järved, metsad ja mered. Siis tulid pühad altarid ja raamatud, templid ja ideed, sõjad ja maailmavaated. Seejärel püha tegu ja mõte, õigus ja eluviis, tõde ja olemine. Igasuguseid asju peetakse pühana ja sellest tulenevalt on ka igasuguseid pühaduse rüvetusi. Kuid alati rüvetatakse! Sellest ei ole pääsu, sest maailm lihtsalt on selline. Maailmal endal ei ole pühaduse kontseptsiooni. Sest igaüks peab natuke erinevaid asju pühaks. mind aga häirib pühaduse puhul see, kui suur hulk inimesi peab midagi pimesi pühaks ilma ise mõtlemata, miks nad seda teevad. Väga palju mõtlematut pühadust algab väga noores eas. Me kuulame autoriteete ja peame nende õpetusi tõeks. Alles hiljem oma elus avastame me, et meie autoriteedid ei tea tõde, kogu tõde ja ainult tõde ja kõrget autoriteeti kui sellist polegi inimeste seas tegelikult olemas. Alles suureks kasvades avastame, et me kõik oleme lollid ja pühadused põlvnevad inimeselt inimesele sõltumata kui rumalatel alustel need ka loodud poleks. Hiljuti on mind häirinud kultuuri ja pärimuse pühadus. Mulle meeldib ajalugu ja ma tahan teada, mis moodi inimesed ja muud olendid elasid enne mind. Ma tahan õppida nende kordaminekutest ja ebaõnnestumistest. Ma usun, et neist peaks säilima jälg, nii-öelda ajamasin minevikku, et muuta tulevikku. Kuid ma ei salli seda kui minevikku sunnitakse sisse olevikku. Ma ei mõista miks inimesed kardavad kui maailm muutub. Maailm lihtsalt on selline, see muutub kogu aeg. Ei mõista, miks me kardame eesti kultuuri hukku. Miks on vaja hoida väevägisi elus surevaid murdeid ja tilgutite alla toppida unustatud regilaule. Laske neil väärikalt minna. Kuid igas templis on pühakud ja templitaga on radikaalid. Ja pärimuskultuuri terroristid ründavad inimesi hirmutates neid Eesti maa, rahva ja rukkilille hävinguga. Pärimuskloostris istuvad lasteaialapsed ja õpivad Wõro keeli lugõma ja kirjotama. Lisaks pärimustele on puutumatud ka meie kunstnikud, kirjanikud, muusikud ja muud kultuuripühakud. Kõik teavad, et Tammsaare on eesti parim kirjanik ammu enne seda kui nad Tammsaare raamatut käeski on hoidnud. Kunsti võib küll kritiseerida, kuid pühak jääb pühakuks. Padukultuurnne kodanik on kohustatud hoidma 5 kultuuri sammast:

1. Tunnistama, et Anton Hansen Tammsaare, olgu õnnistatud tema nimi, on Eesti parim kirjanik ja Juhan Liiv on tema prohvet.
2. Lugema päevas 5 luuletust. Ühe hommikul tualetis käies, ühe keskpäevast kabanossi mugides, ühe  õhtul enne Aktuaalset kaamerat, ühe õhtul pärast kultuuriuudiseid ja ühe öösel öökapil olevast luulekogust.
3. Käima kultuuriüritusel millest osa tulu läheb heategevusliku fondi ning kandma vastavalt populaarsele teavituskuule värvilist linti
4. Pidama talvist paastu, kus tohib vaadata vaid "Üksinda kodus" iga-aastaseid kordusi. Lubatud on käia Pimedate ööde filmifestivalil. 
5. Iga kultuurlane peab vähemalt korra elus käima laulu- ja tantsupeol ja ta peab kandma Eesti rahvariideid.

Kuid ma olen ketser ja patune pühaduse rüvetaja. Ja millalgi on aeg, mil kõik inimesed Maa peal on unustanud pühad regiriimid ja Vanemuise teatri maja lammutatakse maha ja kellegi surivoodil öeldakse viimased eesti keelsed sõnad ja nende tähendusest ei saa kuulajad aru. Kõik muutub ja vahetub, miski pole igavene. Isegi hiied ja allikad, mäed ja järved, metsad ja mered ei ole igavesed.

Do you live under a Dwayne Johnson?!
Hjops!

The 7 Stages of Grief

On välja arenenud uut liiki tugitoolisport - 'Let's plays'. Inimesed istuvad arvutite taga ja vaatavad kuidas teised inimesed sammuti arvuti taga mänge mängivad. Nagu jalgpallimängu kantakse otse telerist üle kannab enda Minecrafti mängu üle Twitch'i ka tuntud punt osavaid ehitajaid ja tuhanded kogunevad jõllitama. Dota turniiridel on taga päris suured rahad ja suured saalid on inimesi täis kes seda virtuaalmöllu kõik koos pealt vaatavad, lisaks muidugi veel kümned kui mitte sajad tuhanded üle maailma. Ja siis nad kisendavad arvutiekraani peale, kui nende lemmik mängija midagi sellist teeb, mis raskelt kätte maksab. Vahel tuleb ette, et vaadatakse neid mänge mida vaataja ise ei mängigi. Tihti pole isegi aega enam mängida kuna see aeg on kulunud kellegi striimi vaatamiseks. Istutakse toolil et vaadata läbi veebikaamerast tulnud pildi, kuidas keegi teine toolil istub. Kas ma peaks end nüüd nimetama 'topelttoolisportlaseks'?

Inimene on väga paindlik loom, kuigi me tahame uskuda, et me seda ei ole. Sa võid üks hetk uskuda, et maailm on võrdselt kõigi jaoks ja järgmine hetk põletada leegiheitjaga inimesi, kes seda ei usu. Me tahame uskuda, et meis on hea ja kõigutamatu moraalne kompass, mis hoiab meid alati õigel rajal, kuid kui olukord nõuab, me painutame oma tõeks pidamisi. Me teeme näo nagu me oleksime eksinud teadmatusest. Me valetame iseendile. Olgu see siis enesekasu või vaenlasekahju eesmärgil. Me kõik oleme kuulnud kuldreeglit, et tee teistele nii nagu sa tahaksid et sinule tehtaks, ja noogutanud ja nõustunud ning ehk isegi valjult maailmale kuulutanud, et see on just sinu püha tõeks pidamine. Kuid nagu budistlikus dharmas on öeldud, et ära hinda inimest tema sõnade järgi vaid tema tegude järgi. Dharma tundmine ei tee õilsaks, dharma järgi elamine teeb seda. Olen kohanud mitmeid suure sõna loopijaid, kes vastavas olukorras oma enda sõnu ei mäleta. Inimese mõistus on paindlik, ta usub parajasti seda, mis talle kõige enam kasu toob.

***
pilt ja smail,

Kõik on live

like on Tinder©

tere Aleksander

teeme 1 date

homme teine eit

tweet'v rahvamurd

häshh-tääg #absurd

***
Ämblikuga vaatan tõtt
kümne silma alune vestlus
ei taandu väike lülijalgne
oma võrgult ta ei põgene
see on ta elu, kodu, toidulaud

Kuid mul on vaja puhtaid seinu
steriilseid, ilma eluta
insektsiidseid, fungitsiidseid,
antibakteriaalseid,
et olla kaugel päris elust

Ja on veennud mind
need neli silmapaari
ta elab siin ja maksab üüri
sööb ära koid ja pühib tolmu
enam see tuba ei näi kui kirst

Deez nuts
Hjops!

Oxymoron

Surm, igaüks mõtleb sellest isemoodi. Mõni arvab, et surm on alles algus, et igavikune elu ootab teda paradiisis ja pahasid inimesi ootab ees igavene elu põrgus. Mõni arvab, et surres liigub hing edasi järgmisesse kehasse ja sünnib seal uuesti. Teised arvavad et pärast surma pole midagi - inimene lihtsalt lakkab eksisteerimast. Mõni usub et elu on vaid kellegi unenägu ja surres ärkab ta üles. Kummaline et surm ümbritseb meid kõikjal ja koguaeg kuid me teame sellest nõnda vähe. Inimene hoiab end üldiselt eemal surmast. Surm on halb kogemus. Surm on valus. Instinkt on valu vältida. Mõne taktika on valu taluda end nimme piinata, sedasi üritades end valu vastu karastada. Mõni üritab valu varjata naudingutega, rikkuste ja mugavustega. Mõni üritab valu mõista, sellest aru saada ja sellest uudishimust saadud teadmistega valu ravida. Mõni otsib, et keegi või miski valu ära võtaks. Ma ise kipun olema ka siin surma ja valu ja vaeva juures uuriva iseloomuga. Nagu uuris Siddhartha Gautama valu ja kannatusi, sedasi üritan minagi mõelda. Olla mõtteteadlane. Mitte kaotada pead ja pöörata pilku eemale valust ja vaevast vaid seda jälgides mõista. Tajuda neid emotsioone ja kuulata mis neil sulle öelda on. Leida tee valu allikani ja leida moodus, kuidas seda ravida. Ma ei väida et tahaksin loobuda ja vabaneda valust täielikult, ma arvan et natuke valu on vajalik juba selle pärast, et mõista ja hinnata õnne ja naudinguid. Ja ma ei arva et selline vabanemine ka tõeselt võimalik on. Ma näen maailma kui kaost ja see kaos meeldib mulle. Ma olen selles kasvanud ja mulle meeldib selle põnevus. Ma arvan et meil kui isiksusel on vaid üks elu siin ilmas ja iga päev on kõige väärtuslikum kingitus, mis meil kunagi võimalik saada on. Usun et inimene ei kao samas kuhugi kui ta sureb. Me sureme iga päev natuke. Meie vananenud rakud kukuvad meie nahalt, molekulid vahetuvad välja. Osa taaskäideldakse osa vahetatakse välja. Meie keha on kihisev, bakteritest vohav rakuorganellide orgia. Ja mõne aasta pärast pole praegusestest kehadest suurt midagi ainuomast säilinud. Me areneme ja muutume ja mõtleme kui hoopis teistsugused inimesed. Ja kui me sureme siis orgia laguneb vaikselt laiali nagu kõik head asjad peab ka see kord lõppema. molekulid taaskasutatakse teiste olendite eludeks nii nagu see ka praegusel hetkel sinu sees käib. Sinu hommikusöögiks söödud taimeloodetest purustatud pulbrist valmistatud päts nimega "sai" kasutatakse ümber sinu elutegevuseks. Elu toitub elust. Ained käivad ringi. Kuid peale surma need ained ei saa enam kokku samasugust inimest meenutavaks olendiks. Molekulidel pole mälu sellest millistest elusorganismidest nad läbi on käinud. Kuid surm pole maailma lõpp, see on lihtsalt sinu mõttetegevuse lõpp, kuna aju näib olevat selle pelgupaik ja see hävineb täielikult peale kõlblikusaja lõppu. Pole kuulnud pilveteenusest nimega Hing© mis salvestaks kõik selle ajutegevuse kuskile kosmilisele kõvakettale.

 

You are the only one that can hold your head up high.
Hops!

Mõttemört

Mida suurem on linn, seda väiksem ta on. Kõik need majad, kõik need kinnistud, kõik on taradega piiratud, videovalve, et keegi ei kondaks. Lihtne võõrastele keelatud sildi eiramine toob kaasa probleeme seadusandlusega. On vaid tänav, park, ostukeskus ja korter. Need on piirkonnad, kus inimesel on illusioon vabadusest. Kui satud kuskile kõrvalisse kohta kondama, et oma loomuliku uudishimu rahuldada, siis tuleb turvamees, sinine silm ja süüdistus röövi kavatsustest. Inimene armastab oma privaatsust. Aga privaatsus vaja ruumi ja ruumi on linnas vähe. Kõik maalapid on rangelt kellegi omad ei kehti igaüheõigust. See ahistab mind, vaest looduslast. Mulle meeldib uitama minna, ehk veidi äragi eksida. Vaadata kuidas kogu maapind on kaetud eluga! Kuid linn on surnud. Linn on kaetud tsemendi, asfalti, kivide ja tänavatolmuga. Ainult lamedad pinnad ja kuu aega surnud siga kaheaasta vanuse nisupätsi vahel. Isegi õhk on surma täis, hoonete seinad tahmavad halliks ja tavalised söögiseened on siin mürgised. Kuid inimesed ei näi muretsevat oma ruumi puuduse üle. Inimene on tekitanud täiesti uued ruumid, kus ka mina näiteks hetkel olen. Internet on üüratu ja siin saab laiutada, siin saab julgelt ringi luusida. Ekraan on rohkem päris aken maailma kui meie klaasist aknad tänavale. Millal keegi tõesti viimati istus oma akna veerel ja huviga vaatas, mis väljas toimus? Ja sedasi elamegi, kus meil pole vaja rohkem territooriumi kui köök - peldik - ekraan.

Loodus on imeliselt kaunis! Maailmas pole olemas sellist harmooniat nagu me oleme seda endale ette kujutanud. Kuid ärge arvake, et ma nüüd taas hakkan maailma üle virisema, otse vastupidi! Ma armastan seda kaost.  See, et tegelik loodus on täis hooramist, surma, valu, haigusi ja elu peale võitlemist ei tee see seda mitte mingit moodi vähem ilusaks või nauditavaks. Loodus on see, mis ta on ja selle teadmisega tuleb leppida. Kõik me sureme kord, sina ja mina. Kõik me vaevleme ja kõik me naudime. Ja sedasi ma vaatan loodust´seda häirimata. Lihtsalt vaatan ja jälgin oma mõtteid mõeldes. Mõtlen sääskedest, kes mind hammustavad ja mulle vaeva tekitavad, kuid selle vere abil endale lapsi muretsevad. Mõtlen sellest kuidas harmoonia pole vaid ilus ja nauditav vaid koosneb tuhandetest erinevatest lülidest ja veidratest kordumatutest kombinatsioonidest. Harmooniline kaos. Just detailides on peidus suured asjad.

Me elame läänelikus kõrgklassis ja paljud meist teavad vaid niipalju, et nende toit osteti Maximast või Selverist, kuid tegelikule päritolule pööravad vähesed tähelepanu. Mõned küll eelistavad kodumaist toitu ja üritavad tarbida mahetoodangut, kuid valdav enamus ostab ilusa pakendi ja soodsate hindade järgi. Väga suur osa meie toidulauast pärineb välisriikidest ja peamiselt arengumaadest. Vaevalt need töölised kakaoubade farmis on kunagi saanud maitsta magusat piimašokolaadi, mida me siin oma ülekaalulistele lastele iga hommik toidame. Indias tegutsev riisi farmer annab oma parimal tasemel teravilja ära. See töödeldakse tehastes, transporditakse tuhandete kilomeetrite kaugusele, pakendatakse, turustatakse, valmistatakse kallis restoranis ja visatakse prügikasti, kuna rikas ärimees arvas, et tema risoto oli veidi üle küpsenud. Sedasi toimib praegune toiduaine tööstus, kus vaesel farmeril võetakse tema enda kasvatatud toit laualt ära, et toita rikkaid kuskil kauge maa taga, sest sedasi on tulusam ja raha on ainus millega arvestatakse. Ma ei usu, et me pääseme sellisest turumajanduslikust kasumi jahtimisest ja veel pikaks ajaks jäävad arengumaade inimesed kannatama näljasurma.

 
Religioonid on põnevad! Need on teooriad maailmast. Need on juhendid kuidas siin käituda. Need on ennustused mis juhtub. Need on õpetlikud. Nende järgijad näitavad inimmõistuse üht veidramat osa. Tihti kui räägitakse usust siin läänemaailmas siis on see üks mõnest Aabrahamlikutest religioonidest. Harva idamaine erandina ajalooline või hõimupärane. Kuid kui jutt läheb jumalale, siis justkui eeldatakse midagi kristliku jumala sarnast. (Mida tänapäeval tegelikult enam ei eksisteeri ühtsena ja on üldse imetlusväärne, kuidas selline range raamat on suutnud tekitada nõnda leebe ja laialivalguva usulahknevuse. Kuid see jutt on mõneks teiseks korraks.) Kuid alati peaks küsima enda vestluskaaslaselt jumala definitsiooni. Sest mul on mitu korda juhtunud kus üks räägib aiast ja teine aia august. Jumal on nii arusaamatu mõiste meile, kuna igaüks meist on kogunud erinevat informatsiooni maailma ja eeldatava jumala kohta. Näiteks ei usu ma kindlasti kohe jumalasse kes on iseseisev isiksus, kes rikub füüsikaseadusi suurel määral, et tõestada oma olemasolu ja süstida temasse usku ning kes on võimeline iga indiviidiga iseseisvalt ja arusaadavalt suhtlema. Kuid võiksin aktsepteerida näiteks jumala kirjeldust kui kogu olemust. Jumal on kogu maailm, universum ja kui neid eksisteerib siis ka multiversum. Meie kõik oleme jumala osad. Sina oled jumal ja mina olen jumal. Jumal muutub ja jumal pole millestki eraldi seisev. Jumala, kui tervikuga, ei saa suhelda. Jumal ei pruugi olla tajuv olend. Kuid meie, kui tajuvad olendid, oleme osa jumalast ja uurime justkui iseennast. Ehk siis lühidalt - pole vaja end maailma küljest eraldiseisvaks mõelda, oleme osa sellest. Eelajalooliselt peeti jumalateks loodusjõude, millest inimestel jõud üle ei käinud. Kõik oli jumalaid täis. Kui millestki aru ei saadud ja ei osatud seletada anti sellele kohe maagilisi väärtusi. Päike on jumal kes ujub üle taevamere iga hommik. Ja elus olenditel on hinged, mis eristavad surnut elusast. Kuid tihti polnud need vaid lihtsad seletused maailmadest. Jumalale kleebitakse külge isiksus ja see isiksus on meist mingil moel huvitatud. Seega järgnevad jumala soovid ja käsud. Jumala antud seadused. Kuidas usutegelased täpselt teavad mis need erinevad käsud, keelud ja juhised on on üldjuhul seletatud sellega et jumal lihtsalt otsustas et ta ühele jorsile ütleb, aga teistele mitte. See üks jorss peab siis teistele edasi jagama. Kuid on ka veidi teisi lähenemisi, kus inimene ei ole vaid jumalate hüpiknukk või nende armulaual. Budism näiteks keskendub iseenese isesemusse. Jumalad ei ole olulised. Mõnd jumalat mainitakse tihti pühakirjades, kuid pigem kui sümbolit oma enese sisesele võitlusele või püüdlusele selle jumala suhtes. (siinkohal tähele panna, et on käsitletud erinevaid jumalaid, kelledest mõned valdavad häid omadusi teised halbu) Budism ei hooli oma alustaladelt jumalate kui selliste kummardamisest. Budism lähtub taassünnist kui probleemist, millest tuleb vabaneda. Ja selle pühakirjad on vaid teejuht, kuidas seda väidetavalt teha saab läbi iseenese kontrolli. Religioonid on põnevad!

Tuttav alustas investeerimisblogi. Passiivne sissetuleks ja kuidas rahapuud kasvatada. Kurjuse tipp minu meelest. Ma isegi ei taha rääkida sellest praegu, tunnen lausa tülgastust selle teema vastu.

Tajud on auklikud.
Hjops!

Artwork - Earthwork

Eelarvamused on üks jõhker jõud. Me otsustame millistesse sahtlitesse, riiulitele, pappkastidesse või prügihunnikutesse me inimesi paigutame juba enne kui me oleme kuulnud sõnagi nende suust. Esmamulje lahterdamise tulemusena satuvad kõik meie teele sattunud olendid kohta kuhu nad ilmselt ei kuulu. Kuid me ei saa seda vältida. Inimene on süsteemselt mõtlev olend. Kõikide asjade vahel on seosed. Väidetakse, et inimese tarkust ei ole mõtekas mõõta selle järgi kui palju Pi komakohti ta peast teab või kui palju raamatuid ta on lugenud või kui kõrge ta haridusaste on vaid selle järgi kui palju seoseid ta nende erinevate faktide vahel suudab luua. Pi komakohtade lugeja võib intelligentseks teha see süsteem mille abil ta neid numbreid meelde jätab. Järelduste tegemine, erinevate vaatlusandmete kokku üheks süsteemiks viimine teeb meid arukaks. Kuid kõigel on omad piirid. Me ei suuda tekitada iga inimese jaoks eraldi süsteemi, meil on vaja grupeerida ja muuta nende tõlgendamine lihtsamaks, kuid selle tulemusena kahjuks ka labasemaks. Me ju ei saa iseendastki aru, kuidas siis loota, et me mõistaks terviklikult ja objektiivselt teisi, eriti võõraid. Kui keegi on juba su süsteemis pappkasti või prügihunnikusse visatud, siis on seda sealt ümber tõsta üsna keeruline. Meie mõistus ei taha oma käsi ära määrida ja solberdada 'ohtlike jäätmete hunnikus' et seal valesti käideldud 'õunasüda' 'kompostihunnikusse' ümber tõsta. Kindlasti ei juhtu seda, et prügilahtrist keegi järsku näiteks kõige ülemisse lauasahtlisse tõstetakse. See võib juhtuda küll ajapikku, kuid kerge hais jääb alati külge. Eriti raske on siis, kui inimese haisu on juba kaugelt enne seda tunda kui sa oled temaga kohtunud. Keegi on sulle maininud, et ta haiseb või sa tead et ta hängib tihti prügivedajatega. Kuid miks me ei vaevu rohkem süvenema? Miks muuta oma süsteem keerukamaks? Sest see on raske ja praegune süsteem toimib küllaltki hästi ja inimesed üldjuhul satuvad enam-vähem õigetesse lahtritesse.

***
Ütle mulle, mis on maailm
ütle, kunas on igavik
ütle minu elu lugu
ütle selle mõte siin
ütle, kes on hea ja halb
ütle, mida teha

kuid vali vaikus
vaid kostub siis
vastus tõene ja ehe
mõtteis kuulatan
kui pikk ja tasane
on voolav Linnutee

nõtke fraktaal on muutuv maailm
praegu ongi igavik
kõik mis väike on osalt suur
kõik sõltub detailidest
mustast valgeni
kõik värvid mängivad
kokku maailm ikka hall
tasapisi, rahulikult
värvime hetki kirjuks
ja pintslid paneme
õhtuks likku
une jõkke ... ütle veel ...

***
Tere hommmmmm ... oh kuri
tere tatt ja kange turi
sellest saab mu surivoodi
koormatäie haigust toodi
pisikud ja mikroobid
kuulake mu viimsed noodid
köhh-höhh; a-aptsihh
põdrasamblatee öäk-ihh
peavalu - olen valu pealik
haigusleht...

Linnas elades igatsen ma kõige enam vaikust. Kõikjal miski teeb heli. Mulle meeldib vaikust kuulata. Kuigi ka maal pole vaikus kunagi täielik. Ma usun, et ka linnas oleks palju vaikusest kuulata, kuid see on mattunud automüra alla, kuskil keegi kuulab valjult muusikat, koerad aias hauguvad... isegi öösel. Vaikuses on õrnad hääled. Sinu südame tuksed, hingeõhk ninakarvu väristamas, riidesahin kui natukenegi liigutad, kauge kauge tuuleiil, neelatamine on vali kui sõda, midagi väikest elab siin ja mõtted sosistavad. Kõik see on mattund valju linna'vaikuse' alla. Igatsen ka pimedust. Tähti pole näha. Seetõttu jäid ka virmalised nägemata. Öö on maha maetud. Linnaöö on illusioon. Mõni ehk ei teagi milline öö välja näeb. Mulle meeldis maal jälgida kuidas öö tuleb. Kuidas öö üht uinutab ja teist äratab. Kuidas pimedus valgustab tähti. Igatsen ka üksindust. Tunda hirmu puude ees. Teada, et keegi ei kuule kui sa karjud. Inimesed vähemalt mitte. Kui ilus on vaikne pime üksindus!

***
Kõik maailm on ühenduses
aineringe - sünd ja surm
ahmin sisse molekule
aatomeid, neid samu,
mis läbind (elus)olendeid
aastaid miljardeid.
Puhtfüüsiliselt pole mind
enam olemas, kui seda,
kes hetk tagasi
need sõnad sulle edastas
on vaid hetk ja see on praegu
mil tunnen maad ja ilma ühendat'
kui soojad, kerged ebemed
me mõtted-tunded ühenduses
mööda ilma levivad
ühes rütmis loodus hingab
maailm - võimas organism!

Oli tutvuv meeldida!
Hops!

Lady lumps

 
#gamergate on kaotanud sõja. Mul on kurb olla kaotaval poolel, endiselt ideedele truu, kuid pole midagi parata. Alatud taktikad on meid kukutanud. Meie lahing oli korruptsiooni vastu ja meid alistati suurema korruptsiooni ja sõnavabaduse piiramisega. Meile sai saatuslikuks meie anonüümsus ja sihikindlus. Videomängude ajakirjanikud kasutasid oma positsioone levimeedia mõjutamiseks. Nad suutsid luua laiahaardelise propagandamasina, et peita #gamergate tõeline sõnum. Isegi Wikipedia artikkel on sügavalt kallutatud ja ei ole mitte kunagi muutmisele avatud olnud ja on veel päris pikka aega kaitse all. Meie tõeline sõnum on mattunud naistevihkamissüüdistuste alla. SJW ja radikaalsed feministid hüppasid kohe pardale ja sõdisid meie vastu, kuulmata mis meil öelda on. Ei mingit arutelu, ei mingit debatti, ei mingit tulemust. Korruptsioon jätkub ja sellest rääkimine on keelatud. Isegi M00t ja paljud 4chan'i sanitarid asusid meie sõnavabadust piirama. Olgem ausad, see on koht, kus õitseb rassism, antisemitism, pedofiilia, zoofiilia, nekrofiilia, natsionaalsotsialism ja kõiksugu muud aga miskipärast ei tohi ajakirjanduse korruptsioonist rääkida. (4chan on kodusõjas ja igasugu asju on seal juhtunud ja juhtumas, kuid see läheb teemast juba kaugele) Kuid tuleb tunnistada kaotust ja oodata uut soodsat aega ning võidelda targemalt. Kuna lahingud toimuvad relvadeta ja inimeste tähele panu saab vaid piiratud ajaks millelegi juhtida, on asjatu kisendada kurtidele kõrvadele. (Ei tea kas peaksin endal PTSD diagnoosima, kuna olen ju sõjas kaotanud... )

Ma olen tükk aega õhku alahinnanud. Õhk ei ole mingisugune olematu mõtteline konstrukt. Sellel on väge ja võimu, atmosfäär on üüratu, tormid rebivad puid juurtega välja ja õhumassid soojendavad meie päikesepaistelisi ilmasid. Atmosfäär on ookean. Selle laotusesse settib vee auru ning mõne aja pärast mullitab see maapinnale tagasi täpselt samamoodi nagu järve põhjast mullitavad vihmale gaasikerad vastu. Selles ujub erinevaid õhuuimedega olendeid. Miljonid putukaliigid toituvad atmosfääri setetest ja selle põhjataimestikust. Neid jahivad kiired ja voolujoonelised röövtoidulised linnud, kes oma suure tiivaulatuse abil suudavad voolata hõlpsasti läbi loksuvate õhukihtide. Inimene kuulub selle ookeani põhjaloomastiku hulka, me roomame mööda põhjasetteid nagu meritähed.

***
Tule ujume
mööda puudest
õhk on hõre vedelik

Hoia käest nüüd mul
kinni hellalt
linnuparve trügime

Kikivarvukil -
kuuseladvad
talla alust kõditab

Tule ujume
pilvedesse
kaunis meri - atmosfäär

Spiraale mööda
üles poole
mängeldes me tiirleme

Tuule laintes
pilve vahus
mäetipu rannikule

Silmade sisse
uputad mind
hingepeegel avaneb

Saab öö ja tähed
hommik tuleb
vaataks kasvõi igavik.

Happy waifu = happy laifu !
Hjopsti!