Mõttemört

Mida suurem on linn, seda väiksem ta on. Kõik need majad, kõik need kinnistud, kõik on taradega piiratud, videovalve, et keegi ei kondaks. Lihtne võõrastele keelatud sildi eiramine toob kaasa probleeme seadusandlusega. On vaid tänav, park, ostukeskus ja korter. Need on piirkonnad, kus inimesel on illusioon vabadusest. Kui satud kuskile kõrvalisse kohta kondama, et oma loomuliku uudishimu rahuldada, siis tuleb turvamees, sinine silm ja süüdistus röövi kavatsustest. Inimene armastab oma privaatsust. Aga privaatsus vaja ruumi ja ruumi on linnas vähe. Kõik maalapid on rangelt kellegi omad ei kehti igaüheõigust. See ahistab mind, vaest looduslast. Mulle meeldib uitama minna, ehk veidi äragi eksida. Vaadata kuidas kogu maapind on kaetud eluga! Kuid linn on surnud. Linn on kaetud tsemendi, asfalti, kivide ja tänavatolmuga. Ainult lamedad pinnad ja kuu aega surnud siga kaheaasta vanuse nisupätsi vahel. Isegi õhk on surma täis, hoonete seinad tahmavad halliks ja tavalised söögiseened on siin mürgised. Kuid inimesed ei näi muretsevat oma ruumi puuduse üle. Inimene on tekitanud täiesti uued ruumid, kus ka mina näiteks hetkel olen. Internet on üüratu ja siin saab laiutada, siin saab julgelt ringi luusida. Ekraan on rohkem päris aken maailma kui meie klaasist aknad tänavale. Millal keegi tõesti viimati istus oma akna veerel ja huviga vaatas, mis väljas toimus? Ja sedasi elamegi, kus meil pole vaja rohkem territooriumi kui köök - peldik - ekraan.

Loodus on imeliselt kaunis! Maailmas pole olemas sellist harmooniat nagu me oleme seda endale ette kujutanud. Kuid ärge arvake, et ma nüüd taas hakkan maailma üle virisema, otse vastupidi! Ma armastan seda kaost.  See, et tegelik loodus on täis hooramist, surma, valu, haigusi ja elu peale võitlemist ei tee see seda mitte mingit moodi vähem ilusaks või nauditavaks. Loodus on see, mis ta on ja selle teadmisega tuleb leppida. Kõik me sureme kord, sina ja mina. Kõik me vaevleme ja kõik me naudime. Ja sedasi ma vaatan loodust´seda häirimata. Lihtsalt vaatan ja jälgin oma mõtteid mõeldes. Mõtlen sääskedest, kes mind hammustavad ja mulle vaeva tekitavad, kuid selle vere abil endale lapsi muretsevad. Mõtlen sellest kuidas harmoonia pole vaid ilus ja nauditav vaid koosneb tuhandetest erinevatest lülidest ja veidratest kordumatutest kombinatsioonidest. Harmooniline kaos. Just detailides on peidus suured asjad.

Me elame läänelikus kõrgklassis ja paljud meist teavad vaid niipalju, et nende toit osteti Maximast või Selverist, kuid tegelikule päritolule pööravad vähesed tähelepanu. Mõned küll eelistavad kodumaist toitu ja üritavad tarbida mahetoodangut, kuid valdav enamus ostab ilusa pakendi ja soodsate hindade järgi. Väga suur osa meie toidulauast pärineb välisriikidest ja peamiselt arengumaadest. Vaevalt need töölised kakaoubade farmis on kunagi saanud maitsta magusat piimašokolaadi, mida me siin oma ülekaalulistele lastele iga hommik toidame. Indias tegutsev riisi farmer annab oma parimal tasemel teravilja ära. See töödeldakse tehastes, transporditakse tuhandete kilomeetrite kaugusele, pakendatakse, turustatakse, valmistatakse kallis restoranis ja visatakse prügikasti, kuna rikas ärimees arvas, et tema risoto oli veidi üle küpsenud. Sedasi toimib praegune toiduaine tööstus, kus vaesel farmeril võetakse tema enda kasvatatud toit laualt ära, et toita rikkaid kuskil kauge maa taga, sest sedasi on tulusam ja raha on ainus millega arvestatakse. Ma ei usu, et me pääseme sellisest turumajanduslikust kasumi jahtimisest ja veel pikaks ajaks jäävad arengumaade inimesed kannatama näljasurma.

 
Religioonid on põnevad! Need on teooriad maailmast. Need on juhendid kuidas siin käituda. Need on ennustused mis juhtub. Need on õpetlikud. Nende järgijad näitavad inimmõistuse üht veidramat osa. Tihti kui räägitakse usust siin läänemaailmas siis on see üks mõnest Aabrahamlikutest religioonidest. Harva idamaine erandina ajalooline või hõimupärane. Kuid kui jutt läheb jumalale, siis justkui eeldatakse midagi kristliku jumala sarnast. (Mida tänapäeval tegelikult enam ei eksisteeri ühtsena ja on üldse imetlusväärne, kuidas selline range raamat on suutnud tekitada nõnda leebe ja laialivalguva usulahknevuse. Kuid see jutt on mõneks teiseks korraks.) Kuid alati peaks küsima enda vestluskaaslaselt jumala definitsiooni. Sest mul on mitu korda juhtunud kus üks räägib aiast ja teine aia august. Jumal on nii arusaamatu mõiste meile, kuna igaüks meist on kogunud erinevat informatsiooni maailma ja eeldatava jumala kohta. Näiteks ei usu ma kindlasti kohe jumalasse kes on iseseisev isiksus, kes rikub füüsikaseadusi suurel määral, et tõestada oma olemasolu ja süstida temasse usku ning kes on võimeline iga indiviidiga iseseisvalt ja arusaadavalt suhtlema. Kuid võiksin aktsepteerida näiteks jumala kirjeldust kui kogu olemust. Jumal on kogu maailm, universum ja kui neid eksisteerib siis ka multiversum. Meie kõik oleme jumala osad. Sina oled jumal ja mina olen jumal. Jumal muutub ja jumal pole millestki eraldi seisev. Jumala, kui tervikuga, ei saa suhelda. Jumal ei pruugi olla tajuv olend. Kuid meie, kui tajuvad olendid, oleme osa jumalast ja uurime justkui iseennast. Ehk siis lühidalt - pole vaja end maailma küljest eraldiseisvaks mõelda, oleme osa sellest. Eelajalooliselt peeti jumalateks loodusjõude, millest inimestel jõud üle ei käinud. Kõik oli jumalaid täis. Kui millestki aru ei saadud ja ei osatud seletada anti sellele kohe maagilisi väärtusi. Päike on jumal kes ujub üle taevamere iga hommik. Ja elus olenditel on hinged, mis eristavad surnut elusast. Kuid tihti polnud need vaid lihtsad seletused maailmadest. Jumalale kleebitakse külge isiksus ja see isiksus on meist mingil moel huvitatud. Seega järgnevad jumala soovid ja käsud. Jumala antud seadused. Kuidas usutegelased täpselt teavad mis need erinevad käsud, keelud ja juhised on on üldjuhul seletatud sellega et jumal lihtsalt otsustas et ta ühele jorsile ütleb, aga teistele mitte. See üks jorss peab siis teistele edasi jagama. Kuid on ka veidi teisi lähenemisi, kus inimene ei ole vaid jumalate hüpiknukk või nende armulaual. Budism näiteks keskendub iseenese isesemusse. Jumalad ei ole olulised. Mõnd jumalat mainitakse tihti pühakirjades, kuid pigem kui sümbolit oma enese sisesele võitlusele või püüdlusele selle jumala suhtes. (siinkohal tähele panna, et on käsitletud erinevaid jumalaid, kelledest mõned valdavad häid omadusi teised halbu) Budism ei hooli oma alustaladelt jumalate kui selliste kummardamisest. Budism lähtub taassünnist kui probleemist, millest tuleb vabaneda. Ja selle pühakirjad on vaid teejuht, kuidas seda väidetavalt teha saab läbi iseenese kontrolli. Religioonid on põnevad!

Tuttav alustas investeerimisblogi. Passiivne sissetuleks ja kuidas rahapuud kasvatada. Kurjuse tipp minu meelest. Ma isegi ei taha rääkida sellest praegu, tunnen lausa tülgastust selle teema vastu.

Tajud on auklikud.
Hjops!