Igaühele on midagi püha, midagi mida ta ei taha näha rüvetatult. Hoida midagi ainuomasena, pärispõliselt ja ehedalt. Vanasti olid pühad hiied ja allikad, mäed ja järved, metsad ja mered. Siis tulid pühad altarid ja raamatud, templid ja ideed, sõjad ja maailmavaated. Seejärel püha tegu ja mõte, õigus ja eluviis, tõde ja olemine. Igasuguseid asju peetakse pühana ja sellest tulenevalt on ka igasuguseid pühaduse rüvetusi. Kuid alati rüvetatakse! Sellest ei ole pääsu, sest maailm lihtsalt on selline. Maailmal endal ei ole pühaduse kontseptsiooni. Sest igaüks peab natuke erinevaid asju pühaks. mind aga häirib pühaduse puhul see, kui suur hulk inimesi peab midagi pimesi pühaks ilma ise mõtlemata, miks nad seda teevad. Väga palju mõtlematut pühadust algab väga noores eas. Me kuulame autoriteete ja peame nende õpetusi tõeks. Alles hiljem oma elus avastame me, et meie autoriteedid ei tea tõde, kogu tõde ja ainult tõde ja kõrget autoriteeti kui sellist polegi inimeste seas tegelikult olemas. Alles suureks kasvades avastame, et me kõik oleme lollid ja pühadused põlvnevad inimeselt inimesele sõltumata kui rumalatel alustel need ka loodud poleks. Hiljuti on mind häirinud kultuuri ja pärimuse pühadus. Mulle meeldib ajalugu ja ma tahan teada, mis moodi inimesed ja muud olendid elasid enne mind. Ma tahan õppida nende kordaminekutest ja ebaõnnestumistest. Ma usun, et neist peaks säilima jälg, nii-öelda ajamasin minevikku, et muuta tulevikku. Kuid ma ei salli seda kui minevikku sunnitakse sisse olevikku. Ma ei mõista miks inimesed kardavad kui maailm muutub. Maailm lihtsalt on selline, see muutub kogu aeg. Ei mõista, miks me kardame eesti kultuuri hukku. Miks on vaja hoida väevägisi elus surevaid murdeid ja tilgutite alla toppida unustatud regilaule. Laske neil väärikalt minna. Kuid igas templis on pühakud ja templitaga on radikaalid. Ja pärimuskultuuri terroristid ründavad inimesi hirmutates neid Eesti maa, rahva ja rukkilille hävinguga. Pärimuskloostris istuvad lasteaialapsed ja õpivad Wõro keeli lugõma ja kirjotama. Lisaks pärimustele on puutumatud ka meie kunstnikud, kirjanikud, muusikud ja muud kultuuripühakud. Kõik teavad, et Tammsaare on eesti parim kirjanik ammu enne seda kui nad Tammsaare raamatut käeski on hoidnud. Kunsti võib küll kritiseerida, kuid pühak jääb pühakuks. Padukultuurnne kodanik on kohustatud hoidma 5 kultuuri sammast:
- Tunnistama, et Anton Hansen Tammsaare, olgu õnnistatud tema nimi, on Eesti parim kirjanik ja Juhan Liiv on tema prohvet.
- Lugema päevas 5 luuletust. Ühe hommikul tualetis käies, ühe keskpäevast kabanossi mugides, ühe õhtul enne Aktuaalset kaamerat, ühe õhtul pärast kultuuriuudiseid ja ühe öösel öökapil olevast luulekogust.
- Käima kultuuriüritusel millest osa tulu läheb heategevusliku fondi ning kandma vastavalt populaarsele teavituskuule värvilist linti
- Pidama talvist paastu, kus tohib vaadata vaid "Üksinda kodus" iga-aastaseid kordusi. Lubatud on käia Pimedate ööde filmifestivalil.
- Iga kultuurlane peab vähemalt korra elus käima laulu- ja tantsupeol ja ta peab kandma Eesti rahvariideid.
Kuid ma olen ketser ja patune pühaduse rüvetaja. Ja millalgi on aeg, mil kõik inimesed Maa peal on unustanud pühad regiriimid ja Vanemuise teatri maja lammutatakse maha ja kellegi surivoodil öeldakse viimased eesti keelsed sõnad ja nende tähendusest ei saa kuulajad aru. Kõik muutub ja vahetub, miski pole igavene. Isegi hiied ja allikad, mäed ja järved, metsad ja mered ei ole igavesed.
Do you live under a Dwayne Johnson?!
Hjops!
