Ka ühtsed massid lähevad kord tülli.

Ma alatasa ikka mõtlen mis mu elust puudu on. Oi kui palju asju suudab üks noormees mõelda. Eile mõtlesin, et mis mul ülearu on. Tuli välja, et need samad asjad, mis puudu, on kohati ka ülearu. Võimatu? Ei. Lihtsalt mis nurga alt vaadata. Mina elan küll kindlasti võimsama kujundi sees kui tetraeeder või kuup. Ülearu on kah hea sõna. Üle aru. Arukus. Palju väikest märkamatut.

Paranoilisus ei ole minu sõnavaras ainult halbade asjade suhtes. Võib ka head moodi paranoiline olla. Egoparanoika! Paranoika Perestroika! Ega ma ei kurda, kuigi häirib veidi. Ega mind muidu ei filmitakski. Tsirkust ja leiba, kuigi te aru sellest ei saa.

Elama peab. Olete kuulnud sellist lauset mõnes raskes situatsioonis ehk? Ei pea! Sa tahad! Isegi kui sul tundub olevat kannatamatult raske. Sa ei taha alla anda. "Areneda, areneda, areneda!" ütles Kaha pärast seda kui "kukitas, kukitas, kukitas!" mukitas Lenins. Elama peab. Kuidagi peab ju ikka hakkama saama. Mitte midagi ei pea! Kohustusi pole olemas. Sa oled vaba. Kas sa sellest oled ikka teadlik? Sa oled ka vaba kedagi orjastama. Ja tema on vaba üritamaks orjusest põgeneda. Ja kommunistid on vabad, et vägivallaga saavutada võrdsus.

Ma julgen öelda, et mind absoluutselt ei huvita. Ma ei karda olla otsekohene ükskõiksuses. Ma ei hooli rahvusest, mul on ükskõik surevatsest inimestest, mul on ükskõik õitsevatest inimestest, mind ei huvita seened sinu kännul, mul on ükskõik mida sa hommikus sõid. Ja ausalt. Ja ma olengi õnnelik. Pole vaja vaevata pead asjadega, mida sa muuta ei saa ja millega sul pistmist pole. Mina ei tee nägu nagu mind huvitaks see mida sa räägid mulle audi mootoritest. Ma tõestiütlen sulle, et, mees, mind tõesti ei koti. Solvu siis kui tahad, ka see enamasti ei koti. Need kes kotivad need ei täägi mulle audi mootoritest enam. Ja kui räägivadki siis neid ei koti, et mind ei koti. Kotimees. Jah see võib olla ka jõulumees. Või siis deemon, kes ajab imikuid kotti, et neist valmistada sülti. Mina hindan otsekohesust, julgust ja ausust. Võiksin ka end arendada. Eks ma teengi seda. Pohhuism on hea!

Hipster generation, let's survive. OK? Yeah!

Hops!

Üks mõte.

Elu on nagu endise NSV liidu riigi mängufilm. Või siis mõni Afganistaani kohalike igapäeva elu näitav dokfilm. Nagu kaamera käib sinuga kaasas ka vanniskäigu ajal. Filmitakse vaikuses istumist. Kõike. Kõik vaatavad ja üritavad leida selles sügavat mõtet. Ja seal ongi. Elu on puhas ja muretu isegi siis kui muresid on lademeis. Ei see pole, et me saame hakkama, kuidagi viisi. See on - me saame hakkama, sest muud moodi me ei tahagi. Või siis oled ka filmis, kus on vaid üks kaamera kuid igal inimesel on oma vaba mikrofon. Kõik lärm, see on kunst. Oled ehk matemaatikatunnis vaadanud seina ja kujutanud ette, et sinu selja taga on nähtamatu võttegrupp ja igaühelaual on nähtamatu mikrofon ja sina oled helimees ja klapid peas. Siis kuuled iga lehepööramist sama selgelt kui õpetaja seletust siinusteoreemist. Kuuled kuidas neiud kihistavad naeru. Jah ja vaimusilmas juba näed filmi kus kõik see on kaootiliselt korrapärane. See on ju praegugi, aga sinu enda valikuliselt. Siis on sinu valik kõigi valik. Hakkad kahtlemagi, et kumb siis ilusam on?  Ja siis avab keegi akna külma talveõue ja seinale ilmuvad varjud veeaurust. Neil pole häält ega mikrofoni. Aga sa kuuled selle kohinat. Niagra falls! Tormituuled, kerge vihmasabin, tuuleiil, vaikus, sosin, vaimude ulg. Keegi ei panegi tähele, et meid filmitakse. Kõik jääb lindile. Siis torkab keegi näpuga sind ribide vahele. Jätke helimees rahule! See polegi esimene mõte, sest eelkõige olen ju siiski näitleja. Ma olen väike neegripoiss kellel kärbes ronib mööda silmamuna ringi. Ja mõni vahetund toetad end akna kõrval seinale ja mõtled, miks kuradi pärast pole sa varem seda kohta seinast märganud. Ei tahagi lahkuda. Tsenaarium näeks ette sigaretti, aga ma ei suitseta. Režissöör on jobu niiguinii. Ehk siis kujutan vaid, et olengi kollastes aluspükstes. Vaatan välja kuidas uisuväljal lapsed nii graatsiliselt ninuli käivad. Palju õnne sulle seekord, ma nüüd tahan näidelda. Ja ma naerangi kui hokilitter lendab pisikesele poisile kannikatesse. See polnud ju naljakas vaid ilus. Ma tahaksin taas dokfilmi. Õnneks jagub rolle mulle igal pool. Veidi veider öelda - dokfilmi roll. Dokfilm kui kommentaarideta elu. Intervjuusid ma ei taha. Need filmid matame maha. Jah ja tõesti, rollid kus vaikid tunduvad ju vaatajale tõesti targana. Mölast ei saa keegi aru, vaikusest aga kõik. Vaikuses ei tea, aga arvad ja leiad oi kui tark. Aga tead mis? Need mida sa arvad ei olnud ju tema mõtted, need olid sinu omad. Haa, ja ütle nüüd, et su ego on null ja sa oled rumal. Hea on olla filmitav kui vaatad filmi. Sellepärast mulle meeldibki elu.

Huumor, hah!

"Repugnant is a creature who would squander the ability to lift an eye to heaven, conscious of his fleeting time here." Vot see on üks keeruline asi. Ma nüüd ei suudagi otsustada, kas sellega nõustuda või mitte. See on mind juba pikemat aega närinud varvastest. Öelge teie mulle palun oma arvamus.

Jah hommik ongi õhtust targem. Muidugi juhul kui õhtul asjad üles kirjutada, sest hommikul on alzheimer.

Huvitavaid fakte pole huvitav teada, neid on huvitav rääkida neile, kes neid ei tea. Need on huvitavad ainult siis kui sa neid veel ei tea või siis edasi räägid. Muidu on huvitavad ikka ebakindlad asjad, mitte faktid. Filosoofia, luule, arutelu, analüüsidest järeldamine. Asjad mis pole kohe plätsti, et saiast saab sitt kui selle ära sööd. Muidugi vahel on meenutamine kaa huvitav, aga siis nagu oleksid alguspunktis ju tagasi.

Närv tundub viimasel ajal vägagi soodsa kuurortina kuhu minna. Just oleks tahtnud välja tõmmata tulirelva kellegi nospli poole ja öelda: "Say again!?"

Kõik ei olegi veel kadunud ja osa asju on ammu üles leitud. Mäletan lapsepõlvest telelavastust kus oli selline koht nagu kadunud asjade maa. Seal elas vist mingisugune rott kui ma ei eksi. Ta nimi ilmselt ei olnud Mammon, aga mina kutsun teda nüüd nii. Mammon oli ahne, kuri ja täitmatu. Ka Mammon pole minu vend, nagu pole teised minu õed vennad. Patt ei salli pattu ja heategu ei salli heategu, sest puud ei ole puud ja majad ei ole majad. Kui ma laps olin, siis ma kartsin Mammonit. Nüüd ma jälestan teda. Isegi kaasa ei tunne.

Kui kedagi huvitab minu luule, siis küsigu minu käest, tegin väikese arhiivi.

 Hops!

Peanuts parents

Ilusad kalad. Kõik on muud asjad on võimalikud, kui tahta võimatut. Ma olen jälle nii rosetta stoned! Väga väga! Must remember to write it down. You better listen jne. Ma nii ootan midagi suurt, midagi mis oleks midagi. Kedagi? Tahaks kuhugi. Oleks siis millalgi. Kas mul olekski kuhugi pöörduda palvega? On mul pakkuda midagi?
Paranoika perestroika.

***
Laut
ja Punik kahvatu
tuhmvalged silmad,
udarad.
Siis lüpsis musta piima
öö ja süte läbisegi.
Vaikus
kõlas ja siis vaibus kähku.
Surm sõidab lehma turjal.
Piimaga
toidab elu imikuid,
et mustad silmad neid valitseks.



Jah ja nüüd ongi see aeg käes, kus on vaja teeselda isegi seda. Ma tõesti kasvan selliseks või?

Nooruses pidigi mässama ja vanana leppima. Kui vastupidi on, siis pidi midagi väga metsas olema. Ma justkui tahaks mässata, aga ma tahan nii väga leppida, sest kõik toimib praegu. Jah kõik liigub täpselt sinna kuhu mina tahan. Sina mässa sest ma tean, et sina ei taha. Sina oled see normaalne noor.

Siin on midagi! Ma tean! Nätaki ja karu lendab maa sisse. Ja need pole randoomsed väljendid ja ütlused. Siin on midagi! Peab olema!

Kas keegigi usub mind? Ükskõik kes! Usu! Ma ei konverteeri sind. Ei. Ise peab uskuma.

Tõlkige mulle palun!
Hops.

Jüri Üdi klubi.

Varbad. Tohutult palju varbaid. Ja ma kõditaks neid kõiki ükshaaval.

Look at your feet
This funny world Full of insane small creatures
And listen to this buzzing chord
Who keenly spreads such strange murmurs
The sound's buzzing, swarming Sliding beetles, snails, and ladybirds
On swarming grubs On sliding ants
Open your eyes before you die
Sit on the grass
Observe and paint
The toad, the wasp, the dragonfly
The sound's buzzing, swarming Sliding beetles, snails, and ladybirds
 

Nii palju öelda oleks vaja! Luuletaks? Ütleks? Karjuks? Laulaks? Tantsiks? Ma tahan ju kõike. Mille nimel? Nagu polegi ju. Isekus vist. Mille nimel? Kelle nimele? Kohe alla anda! Hah! Selles see point ongi, et ei olegi millegi nimel. Jah ja ära seepärast alla anna. Sest siis kõik istuksidki oma sitahunniku otsas ja pigistaks junni. Kedagi tegelikult ei huvitagi, et see polegi millegi nimel. Kõik on lõbu. Kõik on valu. Aga mille nimel? Lõbu nimel sa ei küsi mikskipärast, et mille nimel. Valu, aga küll. Ja need pöidlad ehk polegi põhjusega ja mida meil siis oligi valida? Nuiad, noad, atuod, tankid, nöör. Sest me mõistame, et see polegi millegi nimel. Jah võimalik, et annaksimegi alla pigem, kui olekski põhjus.

Tule ütle mulle kaa. Mõtted vajavad materjali. Tunded vajavad mõtteid. Jah ja ka vastupidi.

Tantsin end jälle pooleks. Niit saab otsa ja nõel kulub nüriks.

Hops!

Mälun oma mälu

Mul on nii palju minu sees. Mul pole kuhugi seda panna. Prügiauto ei tulnud täna. ei tulnud. Ja ei tulnud ka ehitusmehi ja lammutajaid ja klotsilaadungit. Ei tulnud isegi tükikest nahka kuhu mähkida oma varandus. Ei tulnud. Aga mina ootasin. Ootasin terve päeva. Ja eelmised päevad kaa. Ja üleeelmised. Nüüd homsed ja ülehomsed. Ootan ja torgin tokiga sitta, kuigi ema ei lubanud.

Pätid olete! Pätsasite mult endalt 4 eurot ja 60 senti! Ma ju pakkusin seda teile! Pätid! Mul endalgi raha vähe. Aga ega midagi maha pole visatud. Ostsin ühe mõrvatud puu endale. Tark puu. Ja teie pätid ei saa selle puu tarkusi teada. Kui ma raamatu poe riiulist midagi väljapoole sikutan, et te seda märkaks, siis tähendab, et ostke ära muidu ostan ise! Jätke meelde. Mul raha vähe.

Kui mõni kindel isiksus tahaks minu luulekogusse ka pühendust või eessõna kirjutada, siis ma ütleks: "Sa pole minu jaoks mingisugune autoriteet. Anna pliiats siia, aitäh. Ja mine kaka püksi nüüd."

Uus idee. Detailid.
Teine idee. Kohe aga kaua ja hiljem.

Ma ei vääri imetlust ega austust. Saage sellest vähemalt aru. Ma olen ju see tegelane filmis, kes on üdini paha. Lihtsalt ilma motiivita paharet. Või siis nagu Scooby Doo pahad, kes ei teegi paha, vaid veedavad aega lihtsalt veidrates kostüümides inimesi hirmutades. Või siis olen ma suur näljane koll, kellele tuleks lihtsalt pontsik ette visata, mitte teda kuulipildujatest tulistama kukkuda. Või olen ma mõni supervõimetega pahalane, kes ähvardab maailma uputada kui ta omale kommivabrikut ei saa. Ma ei ole mingi Hannibal Lecter. Ma olen tavalina natsi sõdur, kellel on kuri ilme silmis ja tahaks kõike paha teha mida aga saaks, kuid kes on saamatu ja ei saa iial ühelegi heale USA kangelasele pihta. Ma olen Pokemoni pahalane, kes ajab aastaid mingit pängerjat taga tema karvaste mänguloomade pärast. Ma olen proffessor chaos. Ma olen suvaline zombie, keda ei pea isegi kaks korda tulistama. Tõesta vastupidist. I dare ya. I double dare ya!

Jah mul on ükskõik, et sinule on see üks kõik.
Hops

Teine läks meelest. (meeleelundid)

Kõik on katki! Pean telefoniga postitust kirjutama nüüd. Aga mis sest. Parandada on kaa lahe.

Eila õdagu ei saanud mina und, sest ma pidasin plaani, kuidas oma tulevast poega kasvatada. Kõik detailid. Meie reede õhtused kahekesi olemised ja kõik see mida ma talle ja kuidas räägin. Erinevad plaanid kuidas ma peaksin käituma tema erinevate huvidega, kuidas suhtuda tema muusikasse, stiili jne. Õpetaksin talle eetikat ja ma usun, et erinevalt teistest plaanidest seda teha minu oma toimib. Ma avastasin selle mõtlemise käigus, et ilmselt on see siis minu järel kasvatus kus ma saan lõplikult täiskasvanuks. Mu laps oleks justkui liisk mida ma kulutan ja vormin oma suunamist järgi samas teritades ja poleerides end. Kas on vara veel mõelda oma olematust pojast läbi terve tema lapsepõlve?

Kaks asja vajavad kirjutamist.

Tuligi lühike. Telefon võtab aega.

Hops!

But I do and I don't want to care any more

Inimesi on palju. Ära sega jalaga! Tegelikult ei ole midagi, ega kedagi nii palju, et neile meeldiks et neid jalaga segataks. Segama. Hea sõna, kas pole. Segi ajama, putru segama, tegijat segama, segakoor. Ja üleeile tuli jälle spontaanselt. Nagu naksti asendus. Aga ära sega jalaga! Kätega, kulbiga, pudrunuiaga! Aga palun, lase hea maitsta. Jah aga kui mitte segada, siis mõtlen ma, rahule jätta! Ei ole vaja moosiriiuleid aastanumbrite järgi, ei ole vaja kurgipurke eristada lumememmedest. Köögis on kõik kasutud! Ära sega jalaga! Lase olla. Mõni kaalikas ei pääse ju iial himaalajasse.

Vahest võiks ju vahel ka hirmus olla. Sest, see tunne on hea kuidas ära tunda nõrgad inimesed. Kurat! Ära ole pahane. Ei sina pole kurat, sina oled pahane. Põhjusega. Ja mis õige ongi empaatia? Kas mõistmine ja selle valu ja õnne tundmine on empaatia? Kas see kui ma tunnen ja mõistan, aga mind lihsalt siiski ei koti, kas see on? Aga kui mind kotib aga ma ei saagi aru mis, kas see on empaatia? Telepaatiat peab enda peal enne harjutama. Vaata kas saad enda mõtted kinni püütud? Jah ja siis tunded. Proovi ennustada mis siis saaks, kui sa noaga endale kintsu virutaks. Kas sa tajud seda. See empaatia, mida nagu ei eksisteeri ja telepaatia, mille sa ise tekistasid. Nii siis viruta kellelegi teisele kintsu ja vaata, kas sa nüüd tunned telepaatiat, empaatiat, hoolivust, ükskõiksust, valu, ilu, m-i-d-a-g-i-g-i!

Ma sain vist täna aru, et mina ei olegi luuletaja. Pole kirjutanud luuletusi vähemalt. Jah. Ma arvan. Sest nüüd ma leidsin täiendust. Uue klotsi milla panen lauaks selle esimese korruse banketisaali. Mina kirjutan tõde. Veidi tõde, sest nii jäävad meelde valed asjad. Tõde, et mäletada. Luule on see, mida ma sulle hommikul ütlesin.

Mõte. Jälle, eksole. Kas tüütab. Mind ei. Muutuv mõte on see mida sa loed, kirjutad ütled, kuuled, näed. See pole kunagi sama. See aina muutub. Resoneerib, kaob, hääbub, võimendub, kombineerub, rekonstrueerub, väärastub, taastub, väljub, magab, hallitab ja õitseb. Aga mõte, see, mis oleks kui kuuldud helina. Ei see pole muusika, pole sõnad, pole lugu. See on heli. Kindel sageduste rida kindel kompositsioon. See ei muutu! Ja kui siiski, siis kohe märkad, muud ehk isegi ei. Või siis pilt. See pole maal, see pole foto, pole silmaga iial nähtud. Aga see on mälus. See on mõte ja seda ei saa maalida. Saab aga siis on ta jälle muutuv kellegi teise jaoks ja see maal pole see mõte. Jah kõik on nii. Vahel ma tahan öelda sulle oma mõtteid, aga kähku kahjuks avastan, et see on ju võimatu. Kuidas sa ütled helivõnkeid nii kindlaid mida ükski pill, ega tantsuking ei hüüa.

Sa ei tea kunagi, kas sinu piimapaki sees on surnud kass või elus kass.
Hops!

Don't worry, be perfect

Teades hirmutava asja asupaika, ei ole see enam hirmus. Teades, kust ta tuli, ei ole ta enam hirmus. Muidugi kui ta on sinust nõrgem, siis karda edasi. Tugevamaid ei tohi karta. Ja pole mõtet kaa. Me oleme sellest juba rääkinud.

 Selle lume all käib siuke tants ja trall, et vähe pole. Rukkiräägud peavad pidu! Ja loogiliselt on tõestatud, et loogikat pole olemas. Muttide metroo ja PIIKSPIIKS! Ja kõik on hea.

 Tere! Mind tegelikult ei ole olemas. Mina eksisteerin vaid võngetena ja elektrina arvutis. Tindina paberil. Mateeriana maal. Tegudena sinu ümber. Jah. Kõik need on siiski ainult vänked. Mõtted. Info. Mõtted. Mõtle! Muidu oled ilma mõteteta = mõttetu.

Liiga palju on räpplugusid selliseid, kus räägitakse, et teised räpparid on mõttetud ja neil pole lugudel mõtet taga ja nad on ripoff ja mina olen see õige jne. No ma ei näe, et sa oleks kui sa aina laimad! Kuigi jah vahest isegi leiab pärleid üles. Aga selliseid lugusid ei ole enam vaja. Tähh!

Vahest meil polekski vaja sinuga enam rääkida? Sa elad ju. Ja mina mitte...

Kukerpallikursused ikka veel saadaval. Kahekordne teenindus ;-)
Hops!

Leheküljed ei loe, sina loed!

Ostan juustukasti! Kandilist. Hea oleks kui ei mädaneks ega roostetaks. Vaja mahutada sisse oma isiklik juust. Või väike legomaja... Aga jah, kui keegi aru ei saanud, siis räägin ma nii, et ega Sinul ei vedele just kodus üht vana arvutikasti, mida keegi ammuilma pole puutunud.? Oleksin suurima hea meelega nõus selle ära tassima. Aga, et sa ammulisui vahtima ei jääks, käed laiali, pistaksin ma sulle näppu (kui suu liiga pärani siis ka suhu) mõned eurud.

New releases! Dååth - Daath. Härra produtsent, palun ärge minu silma alla sattuge, sest mul on kindel soov teid mõrvata. Jah ma arvan, et see sitanikerdis on produtsendi süü, sest Dååthil oleks kõvasti rohkem potentsiaali. Olgu võib-olla mitte lauljal. Aga siiski kõik pole hukas. 1 rosin siiski saia sees on - Terminal Now. Aga ega see sai pole kaa sitast tehtud. Olen lihtsalt harjunud Dååthi saiadest rohkem rosinaid leidma kui saia ennast.

Mõtted ei saagi otsa. Ei saa! Vahel tundub nagu pole enam. Aga on. Neid on nii palju. Mõtted. Muusikas, ajalehes, telekas, lumes, sinu suus, murus, pilvedes, lambis, raamatus, luules, sõrmedes kui mängid kitarri, silmades, õhus, tantsus. Neid ei ole üldse raske üles leida. Peab lihtsalt teadvustama, et nad on olemas ja siis sa märkadki neid. Neid samu mõtteid mida sa alati mõelnud oled, aga pole iial märganud. Teadvustame endale kaost meie ümber ja me olemegi rõõmsad. Ja siis on kaos meie sees. Ma me oleme nagu väikesed lapsed jälle. Meil on legod. Värvilised. Osad on ratastega. Suuremad ja väiksemad. Kõik ei sobi omavahel. Me ehitame kodu. Kaasas on küll õpetus kuidas ehitada, aga kas teie tõesti millagi väiksena vaatasite õpetust? Seda ma arvasin. Tuhinaga, rõõmuga, lustiga me laome klotse. Jaa vahel rebime otsast mõne legomehikese pea. Lihtsalt nalja pärast. Teeme gigantseid maju! Tornidega ja puha. Vahest jääb sul klotse üle? Alati jääb! Ma tean, et teised lapsed lükkasid need eemale, või toppisid need oma gigantsesse majakesse kudagi nii, et need jäid ebardlikult välja turritama. Mina tegin nendest alati selle suure maja kõrvale veel ühe pisikese maja. See polnud koera kuut. See oli see maja, kus mina päriselt elasin. Kus veetsin oma aja, kui vanemad ei vaata. Kui suur õde on koolis. Jah siis ma elasin selles väikeses majas seal. See maja oli üüratult palju avaram kui see suur. Sellel oli nii palju uksi ja aknaid. Igaüks neist avanes igale poole. Jah. Kes tuleks minuga klotsidega mängima?

Hops!

Midagi sellist

Kui guugeldada: "peerukottide paradiis" siis esimene asi mida te leiate sealt on minu blogi. Ja kui otsida "südame kujuline pepu" siis leiate kaa minu blogi nagu naksti üles... Vahel tasub vaadata mina "Stats" ütleb, võib kõhutäie naerda saada.

Prantsuse keel. Ma ei salli seda. No ei ole ilus. Aga! Ma leidsin täna selle aga! Le Fabuleux Destin d'Amélie Poulain. See on hea! See on nii väga hea. See kõik sobis! Kõik! Isegi prantsuse keel oli seal nii tohutult hea. See on üks väheseid filme mis tõesti kajastab päris elu.

Mõned IT alased sõnad. Arvake ära mis need on. On lihtsamaid ja keerulisemaid.

1) Andik
2) Kajam  (hakkan seda ise kaa kasutama)
3) Krakk
4) Infi aka Etron
5) Sülar aka Sülep aka Rüperaal
6) Mitlus, Mitlema
7) Meitla
8) Kooskajastama
9) Teben aka Helistin aka Mobifon
10) Teele  (hakkan kaa kasutama)



Ülehomme peaks olema see päev, mil ma teen neid asju, mida ma ülehomme tegema peaks.

Jutustasime sõnumitooja kaudu arvutis ja järsku minu jutuvestja palus, et mina uuesti jutleks, sest tema pani akna kinni. Külm hakkas.

Jah. Midagi sellist.
Hops!

Alusetud süüdistused

Funk on nii funky!

Kõige targem oleks võtta pastakas ja paber kaasa voodisse enne magama minekut. Siis suudab kõik asjad ära mõelda. Aga mida sa mõtlesid, seda mitte ei mäleta. Kirjutada kaa ilmselt ei viitsiks sel ajal ma usun.

Rahu valitseb nüüd üle lume. Veini hind on vaid mõned ühikud. Lume alla saab kaevata tunneli ja lume all polegi rahu. Aga meie teeme rajad. Meil on sahad, kühvlid, labidad. Kaminast kaminani soojaks tallanud. Õitseb kollane nartsiss lumehanges. Päike kullab üle küngaste, et näeksid tulla kolde ette sooja. Hetkeks pime paistab tuba. Meid seal kaks.  Kamin on hoopis hubasem kui elektripirn mida lampi vaatama jääme. Sellest ideid ammutame. Siis heidame kõik leekidesse, jaa vaatame kuidas ideed põlevad. Neid polegi vaja. Värvid nüüd hoopis teised. Ka värvipimedad näevad värve. Jah. Ideid polegi tarvis.

Miks me ei julge öelda, et me usaldame inimest? Kas tõesti me siis tegelikult siiski ei usalda? Või lihtsalt kartus, et see pole vastastikune kaalub meie usalduse üle? Ehk me usaldame vaid selleks, et usaldada ennast? Ma usun, et ma julgeks öelda teile, et ma usaldan teid. Muidugi neile keda ma tõesti usaldan. Minu ümber on palju keda ma ei usalda. Paljud neist ilmselt arvavad, et ma siiski teen seda. Niisama ma seda neile muidugi ütlema ei lähe. Nemad ju usaldavad mingil määral mind. Ehk see ongi miks me kardame. Me kardame minu sarnaseid pätte, kes "kuritarvitavad" usaldust. Mõned teevad seda ka ilma jutumärkideta. Mina lihtsalt ei usalda ja ei hooli. Mulle öeldi kunagi, et mul on tohutu empaatiavõime. Seda ma isegi usun, aga ma viimasel ajal vist ei kasuta seda tihti. Sest ma ei taha. ei taha enma ümber koguda inimesi, keda mina ei usaldaks. Empaatia pole raiskamiseks. Hoolin, empatiseerin, aitan inimesi keda usaldan. Nii oledki õnnelikum. Mingi vanasõna oli: "See, kes tahab olla kõigi sõber pole kellegi sõber." Palju sõpru on paha. Karjääri rajajad koguge edasi oma kive. Mina peesitan murul :-)

Hääletajad, bussiga reisijad ja muud sellised rändurid, teil soovitan ma liituda hveisspuukis siukese asjaga nagu "KESKUHU?" Rändame kõik vahvalt ja mugavalt. Eriti autujuhte oleks vaja sinna.

Lihtsalt rääkida oleks vaja. Silmast silma. Ei mingit kõõritamist, muidu ma hakkan naerma.

Vajuta  "F13" !










Hops!

Pläust

Vahel juhtub, et sa piilud natuke ja keegi kohe näeb. Näeb ja lausa trügib vahelt sisse. Jaa lainetab. Kõik lainetab. See on meri. Vaba meri. Peegeldab, sillerdab, elab. Ma loodan.

Silmorgasm.

Walther. Lojaalsus. Mul on selles suhtes kaksiti arvamused. Lojaalusus on üldjoontes paha. See teeb sust just kui koera. Aga lojaalsus on midagi, mida annab austada. See on katkematu side ja usaldus. See on mõtlemise piiramine. See on vangistus. See on usk. See on vankumatus. Aga ühes olen ma kindel, selle vande murdmine on kindlasti nõrkus.

Äkki ma olen kahtlemisega liilale läinud? Ma isegi kahtlen juba elementaarsetes asjades. Aga samas ma leian ise tõestuse, et need on siiski olnud elementaarsed. Kulutan ma ehk liiga palju aega selle peale? Ilmselt mitte. Ma olen tohutult õnnelik. Ma tean mida ma teen, sest ma mõtlen. Kahtlen. Otsin. Leian. Ja ka kaotan. Jaa. Kõik on hea.

Ma teadsin midagi reaalsusest, aga see oli uni. Teate küll kuidas uni ongi reaalsem kui reaalsus.

Küpsis!
Hops!