Huumor, hah!

"Repugnant is a creature who would squander the ability to lift an eye to heaven, conscious of his fleeting time here." Vot see on üks keeruline asi. Ma nüüd ei suudagi otsustada, kas sellega nõustuda või mitte. See on mind juba pikemat aega närinud varvastest. Öelge teie mulle palun oma arvamus.

Jah hommik ongi õhtust targem. Muidugi juhul kui õhtul asjad üles kirjutada, sest hommikul on alzheimer.

Huvitavaid fakte pole huvitav teada, neid on huvitav rääkida neile, kes neid ei tea. Need on huvitavad ainult siis kui sa neid veel ei tea või siis edasi räägid. Muidu on huvitavad ikka ebakindlad asjad, mitte faktid. Filosoofia, luule, arutelu, analüüsidest järeldamine. Asjad mis pole kohe plätsti, et saiast saab sitt kui selle ära sööd. Muidugi vahel on meenutamine kaa huvitav, aga siis nagu oleksid alguspunktis ju tagasi.

Närv tundub viimasel ajal vägagi soodsa kuurortina kuhu minna. Just oleks tahtnud välja tõmmata tulirelva kellegi nospli poole ja öelda: "Say again!?"

Kõik ei olegi veel kadunud ja osa asju on ammu üles leitud. Mäletan lapsepõlvest telelavastust kus oli selline koht nagu kadunud asjade maa. Seal elas vist mingisugune rott kui ma ei eksi. Ta nimi ilmselt ei olnud Mammon, aga mina kutsun teda nüüd nii. Mammon oli ahne, kuri ja täitmatu. Ka Mammon pole minu vend, nagu pole teised minu õed vennad. Patt ei salli pattu ja heategu ei salli heategu, sest puud ei ole puud ja majad ei ole majad. Kui ma laps olin, siis ma kartsin Mammonit. Nüüd ma jälestan teda. Isegi kaasa ei tunne.

Kui kedagi huvitab minu luule, siis küsigu minu käest, tegin väikese arhiivi.

 Hops!