Inimesi on palju. Ära sega jalaga! Tegelikult ei ole midagi, ega kedagi nii palju, et neile meeldiks et neid jalaga segataks. Segama. Hea sõna, kas pole. Segi ajama, putru segama, tegijat segama, segakoor. Ja üleeile tuli jälle spontaanselt. Nagu naksti asendus. Aga ära sega jalaga! Kätega, kulbiga, pudrunuiaga! Aga palun, lase hea maitsta. Jah aga kui mitte segada, siis mõtlen ma, rahule jätta! Ei ole vaja moosiriiuleid aastanumbrite järgi, ei ole vaja kurgipurke eristada lumememmedest. Köögis on kõik kasutud! Ära sega jalaga! Lase olla. Mõni kaalikas ei pääse ju iial himaalajasse.
Vahest võiks ju vahel ka hirmus olla. Sest, see tunne on hea kuidas ära tunda nõrgad inimesed. Kurat! Ära ole pahane. Ei sina pole kurat, sina oled pahane. Põhjusega. Ja mis õige ongi empaatia? Kas mõistmine ja selle valu ja õnne tundmine on empaatia? Kas see kui ma tunnen ja mõistan, aga mind lihsalt siiski ei koti, kas see on? Aga kui mind kotib aga ma ei saagi aru mis, kas see on empaatia? Telepaatiat peab enda peal enne harjutama. Vaata kas saad enda mõtted kinni püütud? Jah ja siis tunded. Proovi ennustada mis siis saaks, kui sa noaga endale kintsu virutaks. Kas sa tajud seda. See empaatia, mida nagu ei eksisteeri ja telepaatia, mille sa ise tekistasid. Nii siis viruta kellelegi teisele kintsu ja vaata, kas sa nüüd tunned telepaatiat, empaatiat, hoolivust, ükskõiksust, valu, ilu, m-i-d-a-g-i-g-i!
Ma sain vist täna aru, et mina ei olegi luuletaja. Pole kirjutanud luuletusi vähemalt. Jah. Ma arvan. Sest nüüd ma leidsin täiendust. Uue klotsi milla panen lauaks selle esimese korruse banketisaali. Mina kirjutan tõde. Veidi tõde, sest nii jäävad meelde valed asjad. Tõde, et mäletada. Luule on see, mida ma sulle hommikul ütlesin.
Mõte. Jälle, eksole. Kas tüütab. Mind ei. Muutuv mõte on see mida sa loed, kirjutad ütled, kuuled, näed. See pole kunagi sama. See aina muutub. Resoneerib, kaob, hääbub, võimendub, kombineerub, rekonstrueerub, väärastub, taastub, väljub, magab, hallitab ja õitseb. Aga mõte, see, mis oleks kui kuuldud helina. Ei see pole muusika, pole sõnad, pole lugu. See on heli. Kindel sageduste rida kindel kompositsioon. See ei muutu! Ja kui siiski, siis kohe märkad, muud ehk isegi ei. Või siis pilt. See pole maal, see pole foto, pole silmaga iial nähtud. Aga see on mälus. See on mõte ja seda ei saa maalida. Saab aga siis on ta jälle muutuv kellegi teise jaoks ja see maal pole see mõte. Jah kõik on nii. Vahel ma tahan öelda sulle oma mõtteid, aga kähku kahjuks avastan, et see on ju võimatu. Kuidas sa ütled helivõnkeid nii kindlaid mida ükski pill, ega tantsuking ei hüüa.
Sa ei tea kunagi, kas sinu piimapaki sees on surnud kass või elus kass.
Hops!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar