Üks mõte.

Elu on nagu endise NSV liidu riigi mängufilm. Või siis mõni Afganistaani kohalike igapäeva elu näitav dokfilm. Nagu kaamera käib sinuga kaasas ka vanniskäigu ajal. Filmitakse vaikuses istumist. Kõike. Kõik vaatavad ja üritavad leida selles sügavat mõtet. Ja seal ongi. Elu on puhas ja muretu isegi siis kui muresid on lademeis. Ei see pole, et me saame hakkama, kuidagi viisi. See on - me saame hakkama, sest muud moodi me ei tahagi. Või siis oled ka filmis, kus on vaid üks kaamera kuid igal inimesel on oma vaba mikrofon. Kõik lärm, see on kunst. Oled ehk matemaatikatunnis vaadanud seina ja kujutanud ette, et sinu selja taga on nähtamatu võttegrupp ja igaühelaual on nähtamatu mikrofon ja sina oled helimees ja klapid peas. Siis kuuled iga lehepööramist sama selgelt kui õpetaja seletust siinusteoreemist. Kuuled kuidas neiud kihistavad naeru. Jah ja vaimusilmas juba näed filmi kus kõik see on kaootiliselt korrapärane. See on ju praegugi, aga sinu enda valikuliselt. Siis on sinu valik kõigi valik. Hakkad kahtlemagi, et kumb siis ilusam on?  Ja siis avab keegi akna külma talveõue ja seinale ilmuvad varjud veeaurust. Neil pole häält ega mikrofoni. Aga sa kuuled selle kohinat. Niagra falls! Tormituuled, kerge vihmasabin, tuuleiil, vaikus, sosin, vaimude ulg. Keegi ei panegi tähele, et meid filmitakse. Kõik jääb lindile. Siis torkab keegi näpuga sind ribide vahele. Jätke helimees rahule! See polegi esimene mõte, sest eelkõige olen ju siiski näitleja. Ma olen väike neegripoiss kellel kärbes ronib mööda silmamuna ringi. Ja mõni vahetund toetad end akna kõrval seinale ja mõtled, miks kuradi pärast pole sa varem seda kohta seinast märganud. Ei tahagi lahkuda. Tsenaarium näeks ette sigaretti, aga ma ei suitseta. Režissöör on jobu niiguinii. Ehk siis kujutan vaid, et olengi kollastes aluspükstes. Vaatan välja kuidas uisuväljal lapsed nii graatsiliselt ninuli käivad. Palju õnne sulle seekord, ma nüüd tahan näidelda. Ja ma naerangi kui hokilitter lendab pisikesele poisile kannikatesse. See polnud ju naljakas vaid ilus. Ma tahaksin taas dokfilmi. Õnneks jagub rolle mulle igal pool. Veidi veider öelda - dokfilmi roll. Dokfilm kui kommentaarideta elu. Intervjuusid ma ei taha. Need filmid matame maha. Jah ja tõesti, rollid kus vaikid tunduvad ju vaatajale tõesti targana. Mölast ei saa keegi aru, vaikusest aga kõik. Vaikuses ei tea, aga arvad ja leiad oi kui tark. Aga tead mis? Need mida sa arvad ei olnud ju tema mõtted, need olid sinu omad. Haa, ja ütle nüüd, et su ego on null ja sa oled rumal. Hea on olla filmitav kui vaatad filmi. Sellepärast mulle meeldibki elu.