Ostan juustukasti! Kandilist. Hea oleks kui ei mädaneks ega roostetaks. Vaja mahutada sisse oma isiklik juust. Või väike legomaja... Aga jah, kui keegi aru ei saanud, siis räägin ma nii, et ega Sinul ei vedele just kodus üht vana arvutikasti, mida keegi ammuilma pole puutunud.? Oleksin suurima hea meelega nõus selle ära tassima. Aga, et sa ammulisui vahtima ei jääks, käed laiali, pistaksin ma sulle näppu (kui suu liiga pärani siis ka suhu) mõned eurud.
New releases! Dååth - Daath. Härra produtsent, palun ärge minu silma alla sattuge, sest mul on kindel soov teid mõrvata. Jah ma arvan, et see sitanikerdis on produtsendi süü, sest Dååthil oleks kõvasti rohkem potentsiaali. Olgu võib-olla mitte lauljal. Aga siiski kõik pole hukas. 1 rosin siiski saia sees on - Terminal Now. Aga ega see sai pole kaa sitast tehtud. Olen lihtsalt harjunud Dååthi saiadest rohkem rosinaid leidma kui saia ennast.
Mõtted ei saagi otsa. Ei saa! Vahel tundub nagu pole enam. Aga on. Neid on nii palju. Mõtted. Muusikas, ajalehes, telekas, lumes, sinu suus, murus, pilvedes, lambis, raamatus, luules, sõrmedes kui mängid kitarri, silmades, õhus, tantsus. Neid ei ole üldse raske üles leida. Peab lihtsalt teadvustama, et nad on olemas ja siis sa märkadki neid. Neid samu mõtteid mida sa alati mõelnud oled, aga pole iial märganud. Teadvustame endale kaost meie ümber ja me olemegi rõõmsad. Ja siis on kaos meie sees. Ma me oleme nagu väikesed lapsed jälle. Meil on legod. Värvilised. Osad on ratastega. Suuremad ja väiksemad. Kõik ei sobi omavahel. Me ehitame kodu. Kaasas on küll õpetus kuidas ehitada, aga kas teie tõesti millagi väiksena vaatasite õpetust? Seda ma arvasin. Tuhinaga, rõõmuga, lustiga me laome klotse. Jaa vahel rebime otsast mõne legomehikese pea. Lihtsalt nalja pärast. Teeme gigantseid maju! Tornidega ja puha. Vahest jääb sul klotse üle? Alati jääb! Ma tean, et teised lapsed lükkasid need eemale, või toppisid need oma gigantsesse majakesse kudagi nii, et need jäid ebardlikult välja turritama. Mina tegin nendest alati selle suure maja kõrvale veel ühe pisikese maja. See polnud koera kuut. See oli see maja, kus mina päriselt elasin. Kus veetsin oma aja, kui vanemad ei vaata. Kui suur õde on koolis. Jah siis ma elasin selles väikeses majas seal. See maja oli üüratult palju avaram kui see suur. Sellel oli nii palju uksi ja aknaid. Igaüks neist avanes igale poole. Jah. Kes tuleks minuga klotsidega mängima?
Hops!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar