Mälun oma mälu

Mul on nii palju minu sees. Mul pole kuhugi seda panna. Prügiauto ei tulnud täna. ei tulnud. Ja ei tulnud ka ehitusmehi ja lammutajaid ja klotsilaadungit. Ei tulnud isegi tükikest nahka kuhu mähkida oma varandus. Ei tulnud. Aga mina ootasin. Ootasin terve päeva. Ja eelmised päevad kaa. Ja üleeelmised. Nüüd homsed ja ülehomsed. Ootan ja torgin tokiga sitta, kuigi ema ei lubanud.

Pätid olete! Pätsasite mult endalt 4 eurot ja 60 senti! Ma ju pakkusin seda teile! Pätid! Mul endalgi raha vähe. Aga ega midagi maha pole visatud. Ostsin ühe mõrvatud puu endale. Tark puu. Ja teie pätid ei saa selle puu tarkusi teada. Kui ma raamatu poe riiulist midagi väljapoole sikutan, et te seda märkaks, siis tähendab, et ostke ära muidu ostan ise! Jätke meelde. Mul raha vähe.

Kui mõni kindel isiksus tahaks minu luulekogusse ka pühendust või eessõna kirjutada, siis ma ütleks: "Sa pole minu jaoks mingisugune autoriteet. Anna pliiats siia, aitäh. Ja mine kaka püksi nüüd."

Uus idee. Detailid.
Teine idee. Kohe aga kaua ja hiljem.

Ma ei vääri imetlust ega austust. Saage sellest vähemalt aru. Ma olen ju see tegelane filmis, kes on üdini paha. Lihtsalt ilma motiivita paharet. Või siis nagu Scooby Doo pahad, kes ei teegi paha, vaid veedavad aega lihtsalt veidrates kostüümides inimesi hirmutades. Või siis olen ma suur näljane koll, kellele tuleks lihtsalt pontsik ette visata, mitte teda kuulipildujatest tulistama kukkuda. Või olen ma mõni supervõimetega pahalane, kes ähvardab maailma uputada kui ta omale kommivabrikut ei saa. Ma ei ole mingi Hannibal Lecter. Ma olen tavalina natsi sõdur, kellel on kuri ilme silmis ja tahaks kõike paha teha mida aga saaks, kuid kes on saamatu ja ei saa iial ühelegi heale USA kangelasele pihta. Ma olen Pokemoni pahalane, kes ajab aastaid mingit pängerjat taga tema karvaste mänguloomade pärast. Ma olen proffessor chaos. Ma olen suvaline zombie, keda ei pea isegi kaks korda tulistama. Tõesta vastupidist. I dare ya. I double dare ya!

Jah mul on ükskõik, et sinule on see üks kõik.
Hops